eaduse (
) § 4 lg-s 4 nimetatud korras määratud avalikuks kasutamiseks.
Kostjal puudub P 26 ja 26b kinnistute omanikega asjaõiguslik kokkulepe eratee kasutamiseks. P 26f asuvale kinnistule 16korruselise korterelamu ehitamise käigus on kostja eratee omavoliliselt lammutanud, paigaldanud tee alla torustiku, taastanud teekatte ja kasutab erateed hageja ning P 26 kinnistu kaasomanike enamuse nõusolekuta. Tee-ehitustöödeks võõral kinnistul puudus kostjal
eaduses ettenähtud projekt ja tee-ehitusluba. Ehitustööde ajal oli tee muudetud sõidukõlbmatuks, millega rikuti hageja kui kinnistu valdaja õigusi. Tuginedes AÕS § 40 lgtele 1 ja 3, §-le 43 ja § 44 lg-le 1, palus hageja kohtulikku kaitset kinnistute valduse rikkumise 2 vastu. Hageja palus kohut keelata kostjal kui kinnistu P 26f omanikul Tallinnas P 26 ja 26b asuvate kinnistute kasutamine juurdepääsuks kinnistule P 26f ning kohustada kostjat kõrvaldama hageja valduse rikkumine ja ennistama rikkumiseelne olukord, taastades P 26 ja P 26b kinnistuid läbiva tee esialgsel kujul. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitis, et kruntide detailplaneeringuga seati kinnistutele asukohaga Tallinnas P 26 ja 26b avalik-õiguslik kinnisomandi kitsendus AÕS § 155 lg 3 mõttes ja määrati kinnistuid läbiv eratee avalikult kasutatavaks teeks. P 26 ja 26b kinnistute omanikud andsid detailplaneeringut kooskõlastades nõusoleku kinnisomandi kitsendamiseks. Hageja on kohustatud taluma AÕS § 155 lg-st 1 tulenevat kinnisasja kasutamise piirangut. Kostjal on P 26 ja 26b kinnistute kasutamiseks õiguslik alus. Hageja valdusõigust ei ole ka muul viisil rikutud, kuna kostja on rajanud kõnealusele avalikult kasutatavale teele uue teekatte ja parendanud kinnisasja kasutusvõimalusi. Tee-ehitustööd olid vältimatud vee- ja kanalisatsioonitorustiku paigaldamiseks, milleks andis õiguse P 26f kinnistu hoonestamiseks väljastatud ehitusluba. Kuni ehituskrundini teede ja tehnovõrkude väljaehitamine on Tallinna Linnavolikogu 22.12.1999 otsuse nr 317 p 2 kohaselt ehitusloa omaniku kohustuseks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ning keelas kostjal kui kinnistu P 26f omanikul Tallinnas P 26 ja 26b asuvate kinnistute kasutamise juurdepääsuks kinnistule P 26f. Tee esialgsel kujul taastamise nõude osas jättis kohus hagi rahuldamata. Arvestades hagi osalist rahuldamist, mõistis kohus TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel kummaltki poolelt vastaspoole kasuks välja 50% vastaspoole õigusabikuludest, so kostjalt hageja kasuks 70 621,15 krooni ja hagejalt kostja kasuks 33 320,25 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja valduses olevaid kinnistuid Tallinnas P 26 ja 26b läbiv tee eratee. Kinnistusraamatu andmetel ei ole nimetatud kinnistud koormatud kolmandate isikute õigustega, välja arvatud neli hüpoteeki Eesti Vabariigi kasuks. See tähendab, et kostjal ei ole tehingust tulenevat asjaõigust kinnistute kasutamiseks. P 24, 26, 26b, 26c ja 26d kruntide detailplaneeringu seletuskirja p 2.3 kohaselt on kruntidele P 26 ja 26b ette nähtud avaliku kasutusega tänav. Tallinna Linnavolikogu on detailplaneeringu kinnitanud 22.12.1999 otsusega nr 317. Detailplaneeringust üksi ei piisa aga eratee määramiseks avalikult kasutatavaks teeks, vaid seda tuleb teha
lg-s 4 sätestatud korras.
lg 4 (kuni 27.02.2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt määrab eratee avalikuks kasutamiseks valla- või linnavolikogu tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Sellekohase kokkuleppe olemasolu P 26 ja 26b kinnistute omanike ja Tallinna linna vahel ei ole asjas tõendamist leidnud. Samuti ei ole tee kohalike teede registris arvele võetud. Kostja ei ole lõpule viinud seadusest tulenevaid toiminguid eratee vormistamiseks avalikult kasutatavaks teeks. Kuivõrd kostjale ei ole väljastatud teeehitusluba P 26 ja 26b kinnistuid läbiva eratee korrashoiuks, puudus tal õigus teed lammutada, asetada tee alla torustikud, tee taastada ja seda kasutada. 13.05.2002 kostjale väljastatud ehitusluba annab õiguse uusehituse rajamiseks kinnistul P 26f. Eelöeldust tulenevalt asus kostja ebaseaduslikult ja omavoliliselt kasutama P 26 ja 26b kinnistutel asuvat erateed. Kostja poolt leidis aset hageja valduse rikkumine AÕS § 40 lg 3 tähenduses ning hagi valduse rikkumise lõpetamiseks ja edasise rikkumise ärahoidmiseks tuleb rahuldada AÕS § 44 lg 1 alusel. Hageja palus kohut kohustada kostjat taastama P 26 ja P 26b kinnistuid läbiv tee esialgsel kujul. Kohus leidis, et kuigi nõue on põhjendatud ja kostja vahepeal tee ebaseaduslikult lammutas, on nimetatu hagi menetlemise ajal eratee taastanud mitte halvemas seisundis, kui 3 see oli varem. Seetõttu on nõue oma sisu kaotanud ja puudub vajadus kohustada kostjat uuesti taastama tee esialgsel kujul. OÜ O apellatsioonkaebus ja selle põhjendused OÜ O palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjal keelati kasutada P 26 ja 26b asuvaid kinnistuid juurdepääsuks oma kinnistule P 26f, ning teha tühistatud osas uus otsus. Samuti vaidlustas kostja kohtukulude jaotuse ning palus OÜ O õigusabikulud välja mõista AS-lt P. Esimese astme kohus on ebaõigesti hinnanud kostja esitatud dokumentaalseid tõendeid ja jätnud osa kohtuistungil uuritud tõenditest analüüsimata, mille tulemusel on kaevatavas otsuses jõutud ebaõigete järeldusteni, nagu oleksid kostja väited olnud paljasõnalised ja tõendamata. Kostja väitis, et P 26 ja 26b kinnistuid läbiva tee kasutamiseks annab talle aluse avaliku võimu kandja (kohaliku omavalitsuse organi) kehtestatud detailplaneering ja seetõttu on tema valdus seaduspärane. Detailplaneering kehtestas kinnisomandi kitsenduse AÕS § 155 lg 1 tähenduses ehk seadusjärgse
ervituudi. Kostjal oli planeerimis- ja ehitusseaduse § 9 lg 2 p-st 13 ja § 54 p-dest 1 ja 3 tulenevalt õigus eeldada, et detailplaneeringu ja ehitusloaga ei kahjustata naaberkinnistute omanike naabrusõigusi ja seadusjärgse kitsenduse seadmiseks on saadud naabrite kooskõlastused. Kohus on jätnud tähelepanuta detailplaneeringuga seotud dokumendid, eriti P 26 ja 26b kinnistute kaasomanike, kellest I. H. oli samal ajal hageja seaduslik esindaja, kooskõlastuse detailplaneeringule, mis oleksid kinnitanud kostja väidet kruntide kasutamise õigusliku aluse olemasolust. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta P 26 ja 26b kinnistute kaasomaniku P. K. 03.06.2003 kirja selle kohta, et kostja tegevus ei ole vastuolus antud kinnisasja omanike ega valdajate huvidega. Ebaõige on kohtuotsuse seisukoht, et kostja lammutas ja seejärel taastas tee. Kostja ei ole teinud
eaduse tähenduses tee-ehitustöid P 26 ja 26b kinnistutel, vaid rajas tehnovõrgud olemasoleva avalikult kasutatava tee alla, milleks teda kohustas detailplaneering. Isegi kui eeldada, et kostja ehitas teed, oli tal selleks alus 13.05.2002 väljastatud ehitusloa näol. Teed selleks ettenähtud otstarbeks (so liiklemiseks) kasutama õigustab seaduslikul alusel kehtestatud detailplaneering, mida hageja ei ole kunagi vaidlustanud ja millega määrati P 26 ja 26b kinnistuid läbiv tee avalikuks kasutamiseks. Samuti ei ole hageja vaidlustanud kostjale antud ehitusluba, mis tähendab, et ta aktsepteeris ehitusloaga, kaasa arvatud avalikuks kasutamiseks määratud tee alla vee- ja kanalisatsioonitrasside paigaldamisega seotud ehitustööd. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et 1999. aastal kehtestatud detailplaneeringu ja 2002. aastal väljastatud ehitusloa alusel tegutsedes oleks kostja pidanud tagasiulatuvalt lähtuma 01.01.2003 jõustunud planeerimisseaduse (§ 9 lg 2 p 4) ja
eaduse sätetest ning tegema veel mingeid toiminguid eratee vormistamiseks avalikult kasutatavaks teeks. Kohtu kohaldatud
lg 4 ei annagi kolmandatele isikutele pädevust teha sellekohaseid toiminguid kinnistu omaniku ja kohaliku omavalitsuse eest. Viited planeerimisseaduse ja
eaduse normidele ei ole asjakohased ning asjaõigusseaduse valduse kaitse norme on kohus ebaõigesti kohaldanud. Hagi on esitatud pahatahtlikult, millele viitab asjaolu, et hageja ei ole tunnetanud oma valduse rikkumisena seda, kui nimetatud teed kasutavad juurdepääsuks kinnisasjale P 26f elamu rohkem kui 70 korteriomanikku. Kostja ostis P 26f kinnistu 12 miljoni krooni eest P 26 ja 26b kinnistute kaasomanike Ilmar Haagi ja P. K. käest, kes kinnitasid võõrandamistehingu tegemisel, et juurdepääs kinnistule toimub üle P 26 ja 26b kinnistute. Juurdepääsu olemasolu nähtus kruntide detailplaneeringust ja selle lisaks olevast plaanimaterjalist. Justiitsministri 23.08.1999 määrusega nr 42 on õigusabikulude hüvitamise piirmääraks kehtestatud 50 000 krooni, mistõttu hageja õigusabikulude väljamõistmine kostjalt summas 70 621,15 krooni on vastuolus TsMS § 61 lg 1 p-ga 2, mille kohaselt mõistetakse hinnata hagi 4 puhul õigusabikulud välja kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. AS P vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused AS P palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hagi P 26 ja P 26b kinnistuid läbiva tee esialgsel kujul taastamiseks kohustamiseks ning mõisteti hagejalt välja kostja kohtukulud. Kohtu otsus hagi osalise rahuldamata jätmise kohta on vastuolus tõenditega ja kohtu enda järeldustega. Kohus tuvastas, et kostjal puudus õigus teed lammutada, asetada tee alla torustikud ja tee taastada. Kostja on omaks võtnud, et paigaldas tee alla torustikud, mida seal enne ei olnud. Paikvaatlusega tehti kindlaks, et pärast esialgse tee lammutamist rajas kostja uue tee, mis on laiem, millel on kõnniteed ning mille asukoht ei vasta detailplaneeringule ega vana tee asukohale. Kostja taastas tee sellises ulatuses, nagu talle endale oli vajalik P 26f kinnistule pääsemiseks, ning jättis taastamata osa kõlbmatuks muudetud esialgsest
t (tee osa, mis viib angaaride taha) ja sissesõiduvärava. Hageja ei saa olla kindel, et ilma kinnitatud projekti ja tee-ehitusloata ehitamine ei hakka mõjutama kõnealuse tee tehnilist seisundit ja kasutamiskõlblikkust. Kehtiva seaduse ja kohtupraktika kohaselt on sellistes olukordades kahju hüvitamise eesmärgiks kannatanu asetamine olukorda, milline see oli enne kahju tekitamist, või võimalikult lähedasse olukorda. Sellepärast on vajalik tee taastamine esialgsel kujul. Kuivõrd hagi rahuldati osaliselt, on kohtukulude väljamõistmine hagejalt ilmselt põhjendamatu. Kohtukulud mõistetakse välja kostja kasuks vaid juhul, kui hagi jäetakse rahuldamata. Vastus vastuapellatsioonkaebusele OÜ O palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja vaidlustatud osas linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tallinna Ringkonnakohus 19.09.2005 otsusega tühistas kaevatava otsuse osas, millega hagi rahuldati osaliselt - keelati ära kostjal, kui kinnistu P 26F omanikul kinnistute P 26 ja 26B kasutamine juurdepääsuks kinnistule P 26F. Ringkonnakohus tegi nimetatud osas uue otsuse ja jättis hagi ka nimetatud nõudes rahuldata. Muus osas jättis kohus kaevatava otsuse muutmata. Riigikohtu seisukoht Riigikohus 22.03.2006 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati kaevatav otsus ja tehti uus otsus hagi rahuldamata jätmise kohta ja saatis asja uueks arutamiseks samale kohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 19.09.2005 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud põhjendustel. Kuna ringkonnakohus nõustub nimetatud põhjendustega, siis ei pea neid vajalikuks tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus kasutada P 26f kinnistule juurdepääsuks hageja valduses olevaid kinnistuid P 26 ja 26b. Hageja on esitanud valduse kaitse hagi ja on leidnud, et rikutud on valdaja õigusi vallata ja takistamatult kasutada P 26 ja 26b kinnistuid läbivat teed. Samuti leidis hageja, et tal oli alus eeldada, et tema kohustus taluda valduse rikkumist P 26 ja 26b kinnistuid läbiva tee osas hakkab põhinema seadusel. Samuti vaidlevad 5 pooled selle üle, kas detailplaneering kehtestas kinnisomandi kitsenduse AÕS § 155 lg 1 tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud on hageja väited, mille kohaselt tema valduses olevaid kinnistuid läbib eratee, mida ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, ja seda võib kasutada üksnes tee omaniku ja seadusjärgse valdaja nõusolekul. Asjas on tuvastatud, et vaidlusalune tee ei ole avalikult kasutatav tee (
lg 4).
eaduse § 4 lg 2 järgi võib erateed kasutada üksnes tee omaniku loal, v.a sama seaduse § 33 lg-s 8 loetletud tingimustel, mil ei pea eratee kasutamiseks olema tee omaniku luba (nt alarmsõidukite sõitmiseks). Muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada ainult juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud. Seega ei ole tegemist ei avalikult kasutatava teega ega olukorraga, mil tee omanik peab lubama oma teed kasutada. Riigikohus on leidnud, et kuna kostjal ei ole õigust kasutada vaidlusalust teed kui avalikult kasutatavat teed, siis tuleb kaaluda, kas kostjal on muud õigused nimetatud tee kasutamiseks. AÕS § 140 järgi on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Asjas on tuvastatud, et kostjal ei ole P 26 ja 26b kinnistute omanikega asjaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks. Ebaõige on kostja seisukoht, mille kohaselt hageja nõustus tee ehitamisega ja selle hilisema kasutamisega sel moel, et tellis detailplaneeringu ja ei vaielnud hiljem sellele vastu. Detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus AÕS § 155 lg 1 mõttes. Detailplaneeringu menetlemise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 9 lg 1 järgi oli detailplaneering planeering, mis koostatakse valla või linna territooriumi kohta ja mis on lähiaastatel ehitustegevuse aluseks. Sama seaduse § 9 lg 2 p 13 alusel määratakse detailplaneeringuga muud seadustest tulenevad kinnisomandi kitsendused. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis asjas nr 3-3-1-33-05 leidnud, et detailplaneeringu üks eesmärke on tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ja huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on seadusega nähtud ette planeeringu avalik menetlus. Kohtukolleegium nõustub linnakohtuga selles, et detailplaneering on kava, mis määrab edasise tegevuse alused. Ainuüksi detailplaneering ei anna õigust ehitamiseks. Detailplaneering on avalik-õiguslik kokkulepe ja see ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus. Eelneva tõttu ei saa nõustuda kostja seisukohaga, mille kohaselt hageja väljendas nõusolekut tee-ehitustööde tegemiseks ja hilisemaks tee kasutamiseks sellega, et ta tellis ise detailplaneeringu ja ei vaidlustanud seda. Kostja ei ole tõendanud, et kõnesolevale teele laieneks seadusjärgse kinnisomandi kitsendus. Seetõttu on ebaõige kostja seisukoht, et kuna hageja tellis ise detailplaneeringu, siis ei rikkunud kostja tema valdust omavoliliselt. Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või selle äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline (AÕS § 40 lg 2). Linnakohus on otsuses leidnud, et hageja ei eita seda, et kostjal on AÕS § 156 alusel õigus nõuda juurdepääsu oma kinnistule, kui tema kinnistuni ei vii avalikku teed. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Asjas on tuvastatud, et kostja ei ole hagejalt oma kinnistule juurdepääsuõigust taotlenud, kuna on leidnud, et tal on lähtuvalt detailplaneeringust, õigus vaidlusalust teed kasutada. Eeltoodu alusel on linnakohus õigesti nimetatud osas hagi rahuldanud. 6 Kostja ja hageja on ühel meele selles, et kostja ei ole kõiki korteriomandeid võõrandanud vaidlusalusel kinnistul ja seega huvi hageja kinnistuid läbiva tee kasutamiseks on olemas jätkuvalt, kuid selleks tuleb tal pöörduda hageja poole seaduses sätestatud alustel ja korras. Linnakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja nõude tee taastamiseks tee esialgsel kujul. Vaidlus puudub selles, et tee ise on taastatud. Kas tee alla paigaldatud rajatised on seaduslikud ja ehitud kooskõlas projektdokumentatsiooniga, kontrollib kohalik omavalitsus, kes seadusest tulenevalt teostab ehitusjärelevalvet oma territooriumil. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust nimetatud osas kaevatavat linnakohtu otsust tühistada. Apellatsioonkaebused rahuldamisele ei kuulu. Hageja esitas taotluse kohtukulude hüvitamiseks summas 13 074, 30 krooni. Kuna apellatsioonkaebused rahuldamisele ei kuulu, siis tuleb jätta rahuldamata ka hageja taotlus kohtukulude hüvitamiseks kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-de 60 lg 1 ja 8 alusel. R. Allikvere G. Kivinurm M. Merimaa
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.