2-06-11244 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Valdo Lips, Ülle Jänes Määruse tegemise aeg ja koht 18. august 2006.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-11244 Tsiviila

§ 44

lg 2 toodud isikute ringi, kellel on õigus vaidlustada vanema kohta sünniakti tehtud kannet. Samuti ei saa avaldust esitada surnud isiku nimel. Avaldaja pärimisõiguse kindlakstegemine on võimalik hagimenetluse korras TsMS § 368 lg 1 alusel, mille kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega tuleks avaldajal esitada tuvastushagi avaldaja pärimisõiguse tuvastamiseks kohaliku omavalitsusüksuse kui hetkel teadaolevalt ainsa pärija vastu. Asjaosaliste põhjendused apellatsioonimenetluses 3. Avaldaja ei nõustunud maakohtu määrusega, paludes selle tühistada ning võtta E.V. avaldus menetlusse. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest valel alusel. E.V. ei soovinud avaldust esitada T. E. nimel, vaid enda nimel, seetõttu ei saanud tekkida küsimust esindusõigusest ja selle tõendamisest. Avalduse materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 110ning Vabariigi Valitsuse 19.

augusti

1. a määrus nr 159 „Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise korra kinnitamine“). Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada põhjenduste osas ning teha selles osas uus määrus ringkonnakohtu põhjendustel, kuid määruskaebus ei anna alust vaidlustatud määruse resolutsiooni muutmiseks. Määruskaebus seega rahuldamisele ei kuulu.
3. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et maakohus on keeldunud avaldust menetlusse võtmast ebaõigel alusel. Vaidlustatud määruses leidis maakohus, et avaldaja ei kuulu isikute hulka, kellel on õigus vaidlustada perekonnaseisuakti vanema kohta tehtud kannet, ning viitas avalduse menetlusse võtmata jätmise alusena TsMS § 371 lg 1 p-le 12, mille kohaselt keeldutakse hagiavalduse menetlusse võtmisest juhul, kui õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu. Avaldaja esitas avalduse T. E. sünniakti kande ebaõigsuse tuvastamiseks enda nimel, seega ei ole tegemist avalduse esitamisega teise isiku nimel omamata selleks esindusõigust. Seega puudus kohtul alus keelduda avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lõikes 1 loetletud alustel.
4. Ringkonnakohtu arvates tuleneb aga alus avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks TsMS § 371 lõikest 2, mille kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik või kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Ringkonnakohtu arvates kohaldub TsMS § 371 lg 2 ka juhul, kui hageja ei kuulu isikute hulka, kellele seadusest tulenevalt kuulub vastavasisulise hagi esitamise õigus. Niisugusel juhul välistab hagiga taotletud eesmärgi saavutamise õigusnorm, millega piiratakse hagi esitamiseks õigustatud isikute ringi. Käsitletaval juhul ei oleks hagi menetlussevõtmine kooskõlas ka menetlusökonoomika põhimõttega, kuivõrd hagi tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et hagejal puudub õigus hagi esitada. 7.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kohust tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. Lg 2 kohaselt on vanemate kohta tehtud kannete vaidlustamise õigus sünniakti lapse isa või emana kantud isikul, enda vanemaks tunnistamist nõudval isikul juhul, kui tema asemel on sünniakti vanemana kantud teine isik, ning lapse eestkostjal või täisealiseks saanud lapsel. Oma sisult on

§ 44

suunatud ühe isiku teisest põlvnemise kindlakstegemisele, kusjuures õigus nõuda põlvnemissuhte olemasolu tuvastamist kuulub üksnes arvatava põlvnemissuhte vahetutele osalistele. Käesolevas asjas puudub vaidlus 2

§ 44lg 2 toodud isikute hulka ei kuulu ning selle sätte alusel T.

E. sünniakti vanemate kohta tehtud kannete vaidlustamise õigust avaldajal ei ole. 8. Asjakohane ei ole avaldaja viide

§-le 110 kui T. E. emast põlvnemise tuvastamise materiaalõiguslikule alusele.

§ 110

lg 1 kohaselt parandab perekonnaseisuasutus perekonnaseisuakti kannetes vigu ja teeb neis muudatusi, kui selleks on küllaldane alus ja huvitatud isikute vahel ei ole vaidlust. Lg 11 kohaselt võib perekonnaseisuakti muuta ja parandada perekonnaseaduses sätestatud juhtudel kohtu või perekonnaseisuasutuse otsuse alusel, millega parandatakse või muudetakse perekonnaseisuakti kannet. Kui perekonnaseisuasutus kande parandamisest või muutmisest keeldub, samuti vaidluse korral asjast huvitatud isikute vahel, otsustab lg 2 kohaselt kande parandamise või muutmise huvitatud isiku avalduse alusel kohus. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 110

ei reguleeri perekonnaseisuaktidesse kantavate materiaalõiguslike asjaolude, nagu ühe isiku põlvnemine teisest, tuvastamist. Põlvnemise kindlakstegemise alused on sätestatud

II osa 7. peatükis (

§§ 38– 45).

Seevastu

§ 110

lõikes 1 reguleeritakse esmalt ebatäpsuste parandamist perekonnaseisuaktis kui haldusaktis sisuliselt haldusmenetluse seaduse § 59 tähenduses. Sellele viitab ka Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määruse nr 159 „Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise korra kinnitamine“ (edaspidi „VV määrus nr 159“) p 90, mille kohaselt vigade all mõistetakse mõne tähe või sõna vahelejätmist, samuti perekonnanimede õigekirjutuslikku parandamist. Sel viisil parandamise korras ei ole võimalik muuta perekonnaseisuakti sisu, eelkõige tuvastada põlvnemissuhte olemasolu teiste isikute vahel kui nähtub perekonnaseisuaktist. Perekonnaseisuakti muutmine tähendab muutunud õiguslike asjaolude kajastamist perekonnaseisuaktis, kusjuures need asjaolud peavad pädeva ametiasutuse (kohus või perekonnaseisuasutus) poolt olema eelnevalt selleks ettenähtud menetluskorda järgides tuvastatud. Ka sel juhul ei otsustata kande muutmise (

§ 110

) korras materiaalõiguslike suhete üle, vaid üksnes viiakse perekonnaseisuaktid kooskõlla selleks ettenähtud korras kindlakstehtuga ning sellele omistatud õiguslike tagajärgedega. See järeldub nii

§ 110

lõikest 11 kui ka VV määruse nr 159 p-dest 91 ja 93, mis eeldavad perekonnaseisuakti kande muutmise alusena kohtu või perekonnaseisuasutuse otsuse (akti) olemasolu. K. Kullerkupp V. Lips Ü. Jänes 3