← Eesti

2-04-1150/11

2-04-1150 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 14. ju

§ 101

lg 1 p 1, § 108 ja § 396 alusel solidaarselt välja mõista 1 274 576 krooni põhivõlga ja 424 krooni intresse vastavalt lepingu p-le 1.4, kokku 1 275 000 krooni. Kostjate vastuväited

  1. Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja ei tõendanud, et laenusumma on OÜ-le M üle kantud. Käenduslepingud on lõppenud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
  2. Saare Maakohus rahuldas hagi ja mõistis R. S.lt ja R. S.lt solidaarselt AS-i S kasuks välja võla 1 275 000 krooni ja kohtukuludena riigilõivu 55 000 krooni.
  3. 22.07.2003.a sõlmisid hageja, sel ajal ärinimega AS M&V, keda esindas juhatuse liige V. S. ja OÜ M, keda esindas juhatuse liige R. S., laenulepingu (t lk 6), millega hageja andis OÜ-le M laenu 1 274 576 krooni intressiga 10 % aastas. Intressi arvestus pidi toimuma laenu saajale väljamaksmise päevast. Laenusaaja pidi tagastama laenu ja tasuma intressid vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule hiljemalt 25.03.2008.a. Väljavõtetega pangakontodest (t lk 38-46) ja kassa väljamineku orderitega on tõendatud, et laen maksti laenusaajale välja lepingu p-s 1.3 ettenähtud tähtajaks 25.11.2003.a. Laenusaaja OÜ M (pankrotis) oma lepingulisi kohustusi ei täitnud. Osaühingu võlg hagejale tagastamata laenuna on 1 274 576 krooni, millele lisandub intress. 15.06.2004.a esitas hageja Saare Maakohtule avalduse OÜ M pankrotimenetluse algatamiseks. 06.08.2004.a teatas hageja käendajatele laenulepingu ülesütlemisest ja nõudest täita laenulepingu järgne kohustus. 16.09.2004.a kohtuotsusega kuulutas kohus välja OÜ M pankroti. 04.10.2004.a üldkoosoleku otsusega otsustati OÜ M (pankrotis) lõpetada.
  4. 22.07.2003.a laenulepingu tagatisena sõlmis hageja, keda esindas V. S., samal päeval käenduslepingud R. S. ja R. S.ga (t lk 10, 12). Käenduslepingutega võtsid kostjad endale kohustuse vastutada hageja ja OÜ M (pankrotis) vahel sõlmitud laenulepingu nõuetekohase täitmise eest. Lepingute kohaselt vastutavad käendajad võlausaldaja ees solidaarselt võlgnikuga. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks on 1 275 000 krooni. 10.

§ 142kohaselt vastutab käendaja võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise 2

(5)eest.

§ 145

lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi ning kahju hüvitamise eest.

  1. Käendajate väide, et käenduskohustus lõpetati 17.09.2003.a kokkuleppega, ei ole tõendatud. Kostjad ei esitanud sellekohaseid tõendeid ega tõendeid, et käendus oleks asendatud muu tagatisega. Laenu väljamaksmine OÜ-le M jätkus ka pärast väidetava kokkuleppe kuupäeva, tagasimaksetega pidi OÜ M alustama alles jaanuaris 2004.a, mistõttu käenduse lõpetamine ilma tagatise asendamiseta ei oleks võlausaldaja poolt mõistlik. Kostjatega sõlmitud käenduslepingu p 4.1 kohaselt kehtib käendusleping kuni võlgniku või käendaja poolt kohustuse täitmiseni. Kohustus on täitmata.
  2. Nõue on põhjendatud ning võlgnevus 1 275 000 krooni tuleb kostjatelt

150 alusel välja mõista solidaarselt. Apellatsioonkaebuste põhjendused

  1. R. S. ja V. S. palusid apellatsioonkaebustes otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kostjad esitasid 14.06.2005.a Saare Maakohtule taotluse nõuda hagejalt välja kostjate ja hageja vahel 17.09.2003.a sõlmitud käenduslepingu lõpetamise kokkulepped. Taotluses märkisid kostjad, millistel põhjustel on vajalik nimetatud tõendite väljanõudmine ning et nimetatud tõendid on hageja valduses. Kohus tõendeid välja ei nõudnud ega põhjendanud, miks ta tõendeid välja ei nõua. Sellega rikkus kohus TsMS § 119 lg-t 3 ja 171 lg-t
  2. Kuna kohus ei nõudnud välja asjas tähtsust omavat tõendit, jõudis kohus asjas ebaõigele järeldusele. Kostjad palusid võtta asja juurde 16.09.2003.a kokkulepete ärakirjad kostjate käenduskohustuse lõpetamise kohta.
  3. V. S. ei olnud teadlik 11.10.2005.a Saare Maakohtus toimunud kohtuistungist. Kohtukutse saadeti abikaasale. Kostja abielusuhted on lõppenud, kostja abikaasa aadressil ei ela ja seetõttu kutset ei saanud. Vastus apellatsioonkaebusele
  4. AS S ei nõustunud apellatsioonkaebuste väidetega ja palus jätta need rahuldamata. Hageja ei ole sõlminud kostjatega kokkuleppeid käenduskohustuse lõpetamise kohta. Kostjate poolt apellatsioonimenetluses esitatud kokkulepete ärakirjad ei ole ehtsad, samuti ei saaks niisugused kokkulepped olla kehtivad ilma aktsiaseltsi nõukogu heakskiiduta. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  5. Kolleegium, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära asjaosaliste seletused, leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebused jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
  6. Apellandid on apellatsioonkaebustes tuginenud protsessiõiguse normi rikkumisele kohtu poolt, mis tõi apellantide arvates kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. Apellatsioonkaebuste kohaselt esitasid kostjad
  7. juuni
  8. a maakohtule taotluse, et kohus nõuaks vastaspoolelt välja asja lahendamisel olulised tõendid – 17.09.2003.a sõlmitud kokkulepped hageja ja kostjate vahel, millega lõpetati hageja nõude aluseks olevad käenduslepingud. Apellatsioonkaebuste kohaselt ei nõudnud maakohus tõendeid välja ega põhjendanud seda, rikkudes seega otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 119 lg 3 ning § 171, mis kohustab kohut tagama protsessiosalistele asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. 3

(5)
  1. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja V. S. esitanud Saare Maakohtule
  2. juunil 2005.a faksi teel mõlema kostja nimel taotluse dokumentaalse tõendi väljanõudmiseks (t lk 76), milles kostja V. S. viitab 17.09.2003.a käenduslepingute lõpetamise kokkulepete olemasolule ning märgib, et temale teadaolevalt jäid nimetatud kokkulepped hageja valdusse, mistõttu kostjatel ei ole võimalik neid kohtule esitada. Maakohtu
  3. juuni 2005.a istungi protokollist nähtuvalt on kohus teinud kostjate taotluse kohtuistungil teatavaks. Hageja on esitanud taotlusele vastuväite kinnitades, et nimetatud dokumente ei ole olemas ning selgitades, et hagejal kui laenuandjal ei saanud olla huvi lõpetada käenduslepinguid veel enne, kui laenulepingu alusel asuti laenusaajale väljamakseid tegema. Ka edasise menetluse käigus on hageja korduvalt kinnitanud kostjate poolt nõutud tõendite puudumist.
  4. Kolleegium ei nõustu apellantide väitega, nagu oleks maakohus rikkunud menetlusõiguse normi jättes põhjendamata dokumentaalse tõendi vastaspoolelt väljanõudmisest keeldumise. Maakohus on kostja taotluse kohta seisukoha võtnud kohtuotsuses. Kohtuotsuse kohaselt ei tunnista hageja käenduslepingute lõpetamise kokkuleppe olemasolu, samuti ei ole kostjad esitanud tõendeid niisuguste lepingute olemasolu kohta ega tõendeid selle kohta, nagu oleks käendus asendatud muu tagatisega. Maakohus on lisaks märkinud, et ei pea kostjate väidet käenduskohustuste lõpetamise kohta usaldusväärseks seetõttu, et laenu väljamaksmine laenusaajale jätkus peale väidetava kokkuleppe kuupäeva ning võlausaldaja seisukohalt ei saa mõistlikuks pidada käenduse lõpetamist ilma selle asendamiseta muu tagatisega. Ringkonnakohus leiab, et kui kohtumenetluse poole väitel on asjas tähtsust omav dokument vastaspoole käes, vastaspool aga niisuguse dokumendi olemasolu eitab, saab kohus analoogia alusel juhinduda reeglist, mille kohaselt kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (varasema TsMS § 91 lg 1, kehtiva TsMS § 230 lg 1). Teistsugune tõlgendus võimaldaks poolel vabaneda temal lasuvast tõendamiskoormisest ainuüksi väitega, mille kohaselt asjas olulist tähtsust omavad tõendid on vastaspoole valduses. See ei oleks kooskõlas tsiviilkohtumenetluse mõtte ega eesmärkidega. Seega tulnuks kostjatel tõendada, et kokkulepped käendussuhete lõpetamise kohta tõepoolest sõlmiti. Seda aga kostjad ei teinud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjad enne apellatsioonkaebuse esitamist kohtule teatanud, et väidetavad käenduslepingute lõpetamise kokkulepped võisid lisaks hageja kätte jäämisele olla ka kolimise käigus kaotsi läinud. Kostjatel oli muuhulgas võimalik tutvuda maakohtu
  5. juuni 2005.a eelistungi protokolliga, millest nähtuvalt hageja eitas kostja viidatud dokumentide olemasolu, ning kujundada oma edasist tegevust sellele vastavalt. Kostjad ei ole ka taotlenud kohtult täiendavat tähtaega tõendite esitamiseks, mis võimaldanuks kostjatel dokumente ise otsida. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kolleegium ka apellantide väitega, mille kohaselt kohus rikkus tõendeid välja nõudmata jättes otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 171 lõikes 1 sätestatut.
  6. Apellant V. S. palus maakohtu otsuse tühistada ka põhjusel, et ta ei olnud teadlik
  7. oktoobri 2005.a kohtuistungi toimumisest seoses sellega, et kohtukutse oli saadetud apellandi abikaasale, kellega ta enam koos ei ela. Kolleegiumi arvates ei anna ka see apellandi väide alust tuvastamaks maakohtu poolset menetlusõiguse normi rikkumist. Kohtuistungi toimumise ajal kehtinud TsMS § 26 lg 3 kohaselt tuli kohtukutse saata füüsilisele isikule tema elukoha või töökoha aadressil. Asja materjalidest nähtuvalt on mõlemad kostjad vastuses hagiavaldusele (t lk 29) oma elukohaks märkinud Ida 74-2 Kuressaares, sama aadressi on kostja märkinud ka hilisemates kohtule esitatud taotlustes (nt
  8. aprilli 2005.a taotlus t lk 66). Sellel aadressil on edastatud ka kõik kohtudokumendid ning kostja ei ole varem kordagi viidanud probleemidele seoses nende kättesaamisega. TsMS § 31 lg 1 kohaselt oli protsessiosaline kohustatud kohtule teatama oma aadressi muutumisest asja menetluse kestel. Asja materjalidest ei nähtu, nagu oleks V. Sink kohtule oma aadressi muutumisest teatanud. TsMS § 28 lg 7 kohaselt loeti kohtukutse kätteantuks ka siis, kui see oli allkirja vastu kätte antud adressaadiga koos elavale vähemalt 10-aastasele 4
(5)perekonnaliikmele. Toimikus oleva väljastusteate (t lk 87) kohaselt on V. S.le adresseeritud kohtukutse vastu võtnud tema abikaasa, keda tuli lugeda TsMS § 28 lõikes 7 nimetatud perekonnaliikmeks. Seega leiab ringkonnakohus, et kostjale kohtukutse kätteandmisel ei ole rikutud TsMS-s selleks ettenähtud korda.
  1. Kuna käenduslepingute lõpetamine ei ole tõendamist leidnud, ei oma asja lahendamisel tähtsust vastustaja (hageja) õiguslikud seisukohad nimetatud kokkulepete tühisuse kohta vastuolu tõttu seaduse ning heade kommetega.
  2. Apellandid taotlesid apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude vastaspoolelt väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni
  3. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda. Kohtunikud: M. Klaar U. Loonurm K. Kullerkupp 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.