3-06-1439/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungite toimumise aeg Kohtuistungitel osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2006, Jõhvi 3-06-1439 N. K kaebus Kohtla-Järve linna poolt tekitatud kahju hüvitamiseks
2. november 2006 ja
3. detsember 2006 X, tema esindajad Marina Simhes-Kazakova ja Olga Filippova ning Kohtla-Järve linna esindaja Allan Valk RESOLUTSIOON 1.Rahuldada kaebus osaliselt. 2.Mõista Kohtla-Järve linnalt X kasuks välja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks 2300 (kaks tuhat kolmsada) krooni ja kohtukulude hüvitamiseks 368 (kolmsada kuuskümmend kaheksa) krooni. Kohtla-Järve linna kohtukulud jätta tema enda kanda. 3.Mõista pooltelt menetluskuluna välja kokku 170,60 krooni (ükssada seitsekümmend krooni ja kuuskümmend senti). X tuleb sellest summast tasuda 162,07 krooni (ükssada kuuskümmend kaks krooni ja 7 senti) ning Kohtla-Järve linnal 8,53 krooni (kaheksa krooni ja 53 senti). Mõlemad nimetatud summad peab kohtuotsuse jõustumisel kandma Rahandusministeeriumi arveldusarvetele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr. 221023778606 Hansapangas, viitenumber
4. 4.Selgitada, et kohtuotsuse võib vaidlustada Tartu Ringkonnakohtus. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED Kohtla-Järve Linnavalitsuse 04.02.2004 korraldusega nr. 190 (t.l. 45-46) algatati peremehetuks tunnistamise menetlus mitmete linnas asuvate hoonete, sealhulgas ka Järveküla tee 50 suhtes. Kohtla-Järve Linnavolikogu 21.05.2004 otsusega nr. 118 (t.l. 47-48) tunnistati peremehetuks ja otsustati hõivata muude hulgas ka selle hoone korter
5. Sama kuupäeva kandva otsusega nr. 119 (t.l. 54) tunnistas volikogu Järveküla tee 50 hoone edasiseks kasutamiseks kõlbmatuks ning andis linnavalitsusele loa selle arvelt maha kandmiseks ja lammutamiseks. 20.07.2006 esitas X Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 2-4) ja palus põhiseaduse § 1 25 ja § 32 tuginedes, et kohus tunnistaks Järveküla tee 50 asunud korteri nr. 112 peremehetuks tunnistamise õigusvastaseks ja mõistaks tema kasuks välja 45 000 krooni. Ta väitis, et sai nimetatud korteri omanikuks pärimise teel, oli kantud omanikuna hooneregistrisse, külastas korterit regulaarselt ning hoidis seal elamiseks vajalikku mööblit ja oma isiklikke asju. Veel väitis kaebaja, et avastas maja lammutamise järjekordsel külastusel ligikaudu kaks aastat tagasi, pöördus selgituste saamiseks linnavalitsusse, kuid katsed välja selgitada omandist ilmajäämise alused ei andnud tulemusi ning alles sundvõõrandamistasu nõudele käesoleva aasta mais 2006 saadud vastusest sai ta teada, et omand on temalt ära võetud peremehetuks tunnistamise ja hõivamise tulemusel. Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr. 211 kinnitatud “Peremehetu ehitise hõivamise korra punktidele 3, 4, 5, 6 ja 7 tuginedes märkis kaebaja, et tegemist oli asjaõigusseaduse § 39 lg. 2 nimetatud mööduva takistusega, tahet omandist loobumiseks pole ta väljendanud, tegelikust võimust korteri üle ei ole loobunud, teadmata kadunuks pole teda tunnistatud ning tema tegelikku tahet omandi suhtes saanuks välja selgitada, sest ta oli kantud nii hooneregistrisse kui ka rahvastikuregistrisse. Kohtla-Järve Linnavalitsus ei tunnistanud oma kirjalikus vastuses (t.l. 27-29) kaebust, palus seda mitte rahuldada ja väitis, et peremehetuks tunnistamise menetlus viidi läbi seaduses ettenähtud korra kohaselt. Seejuures selgitati, et peremehetuks tunnistamise hetkeks olid korterid muutunud elamiskõlbmatuteks, puudus sooja- ja veevarustus, omanikud oma vara eest ei hoolitsenud, mitte ükski neist linna kirjalikele ja suulistele teadetele ei reageerinud ning nende tahe oma varast loobuda oli selge. Vastuses nõustuti sellega, et kaks aastat tagasi kaebaja küll pöördus linnavalitsusse, kuid selleks, et saada seoses küttevõla nõudega teada, millal linn lõpuks vara peremehetuks tunnistab ja tema vastutuse lõpetab. Kaebaja poolt nõutavat kahjusummat peeti suureks ka juhul, kui peremehetuks tunnistamine oleks ebaseaduslik ja põhjendati seda väidetega, et lammutamise hetkeks oli korter praktiliselt hävinenud, et selle väärtus oli tol hetkel küttevõlast väiksem ning, et kaebajalt saanuks nõuda ka ohtliku hoone lammutamist. Vastuses paluti arvestada sellega, et kaebaja on oma nõudega pöördunud kohtusse alles nüüd, kui kinnisvara hinnad on tõusnud, varem ta aga ennast kahjusaajaks pole pidanud ning lisati, et tegelikult tuli linn hoone omanikele vastu, kui ei hakanud neilt hoone lammutamist nõudma. Kohtuistungitel jäid X ja tema esindaja Marina Simhes-Kazakova kaebuse väidete ja taotluse juurde ning palusid välja mõista kokku 7360 krooni suuruse kohtukulu. X selgitas, et käis korteris viimati kaks aastat tagasi, siis olid uksed ja aknad ees, vesi ja küte sees ning majas elasid inimesed. Ta väitis, et ei käinud linnavalitsuses, pole soovinud korterist vabaneda ega teadnud midagi ka tekkinud võlgadest. Marina Simhes-Kazakova väitis, et kahjuhüvisena küsitud summa on praegune korterite ligikaudne müügihind, kuid kaebaja on nõus ka kohtu poolt määratud muus suuruses mõistliku hüvitisega. Ta märkis, et kahju hüvitamise eesmärk on endise olukorra taastamine ja kui kaebaja õigusi poleks rikutud, oleks tal praegu normaalne korter. Ka Kohtla-Järve Linnavalitsuse esindaja Allan Valk jäi kirjalikult väidetu juurde. Ta märkis, et kaebaja huvi puudumine oma korteri ja sellel lasuvate võlgade suhtes tõendab korteri hülgamist ning, et tema käitumine ja hoone olukord olid selle põhjuseks, miks ei peetud vajalikuks midagi rohkemat küsida. Veel väitis Allan Valk, et kui maja ei oleks lammutatud, poleks kaebaja varal mingisugust väärtust ning väärtust polnud sellel ka maja lammutamise hetkel, sest vee ja soojavarustuse puudumise tõttu ei saanud seda kasutada ega müüa, taastamine polnud tõenäoline ning kinnisvaral oli sellel ajal üldse väga väike väärtus. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. Selle seaduse § 7 lg. 1 ja 3 kohaselt võib isik, kelle seadusest tulenevaid õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus rikkunud, nõuda otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist, kuid ainult juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole 2 võimalik kõrvaldada tühistamis- või kohustamisnõude abil. Kaebuse põhjustanud Järveküla tee 50 elamu on lammutatud. Kaebaja väitel polnud asjassepuutuvad haldusaktid ja toimingud talle enne lammutamist teada ning seda väidet ei ole Kohtla-Järve Linnavalitsus ümber lükanud (t.l. 81). Seega on kaebaja poolt väidetud kahju pöördumatu ja seda ei saanud sellise tagajärjeni viinud haldusaktide või toimingute vaidlustamisega ära hoida ega ka kõrvaldada. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg. 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel ja riigil õigus peremehetu ehitis hõivata. Vastava korra on Vabariigi Valitsus kinnitanud oma 08.08.1996 määrusega nr.
6. Selle punktides 3, 4 ja 5 kehtestatu kohaselt on ehitis peremehetu, kui omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega vastavalt asjaõigusseaduse § 96 lg. 3, valdus on lõpetatud, kui omanik on loobunud tegelikust võimust asja üle, valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt asjaõigusseaduse § 39 ning ehitise omandist loobumise tahte olemasolu eeldatakse, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui omanik ei ole teada. Asjaõigusseaduse § 96 lg. 3 on kehtestatud, et asi on peremehetu ainult siis, kui see ei ole olnud veel kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Kohtumenetluses esitatud väidetest ja dokumentaalsetest tõenditest (t.l. 2-4, 27-31, 51-53, 56-57) järeldub, et kaebaja ei elanud talle kuulvas korteris ega näidanud selle suhtes üles mõistlikku hoolsust, see aga ei anna veel alust järeldada, et ta soovis loobuda ka omandiõigusest selle korteri suhtes. Seda, et omaniku tegevusetus oma vara hooldamisel ja säilitamisel üksi pole piisav selleks, et lugeda ta omandist loobunuks ja olemas peab olema ka tema vastav teade, tuleneb otseselt eespool juba viidatud "Peremehetu ehitise hõivamise korra" punkt 6 sõnastusest. Vaidluse põhjuseks olev eluruum oli kantud vastavasse registrisse (t.l. 6). See asjaolu ning kohtumenetluse toimumise ajal rahvastikuregistrist võetud elukohaandmed (t.l. 53) kinnitavad, et Kohtla-Järve Linnavalitsusel olid olemas kõik võimalused kaebaja asukoha ja seega ka tema tegeliku tahte selgitamiseks. Tähendus on ka asjaõigusseaduse § 39 lg. 2 sätestatul, mille kohaselt ei saa mööduv takistus või katkestus tegelikku võimu teostamisel valdust lõpetada. Elamu või mõne selles asuva eluruumi halb tehniline olukord ja elamiseks vajalike kommunaalteenuste osutamise peatamine takistavad kindlasti olulisel määral selle sihtotstarbelist kasutamist, kuid ei pruugi iseenesest olla veel lõplikud ja viia järelduseni, et omanik on alatiseks lõpetanud nii valduse kui ka soovi seda eluruumi omada. Veel omab tähendust “Peremehetu ehitise hõivamise korra” punktis 9 kehtestatu, mille kohaselt peab Ametlikes Teadaannetes ja kohalikus ajalehes avaldatav teade sisaldama viimase teadaoleva omaniku andmeid. Kuna Järveküla tee 50 korter 112 peremehetuks tunnistamise kohta Ametlikes Teadaannetes avaldatud teade (t.l. 50) ei sisalda mingeid andmeid omaniku kohta, ei saanud see olla õiguspäraseks aluseks vara peremehetuks tunnistamisel. Kaebuse lisana kohtuasja toimikusse esitatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse (t.l. 5) kohaselt on X Kohtla-Järve linnas Järveküla tee 50 asunud korteri nr. 112 saanud annakuna pärandvarast ning hinnanud ise vara saamisel selle väärtuseks 4600 krooni. See rahasumma on Kohtla-Järve linna kinnisvara üldteadaolevalt vähest väärtust arvestades igati reaalne ja ainus dokumenteeritud alus, millest saab lähtuda talle tekitatud otsese varalise kahju hüvitamisel. Kuigi kinnisvara hindade tõus päranduse saamisest möödunud aja jooksul on samuti üldteada asjaolu, ei saa elamiskõlbmatuks muutunud majas asunud korteri oletatav hinnatõus olla võrreldav kasutamiskorras olevas majas asuva korteri väärtuse kasvuga ning seega pole hüvise määramisel kuidagi võimalik aluseks võtta praegu kehtivat turuhinda. Kohtule esitatud fotod (t.l. 30-31), ajaleheartiklid (t.l. 65-68) ja tunnistaja X ütlused (t.l. 80) kinnitavad, et Järveküla 50 elamu ja seega ka selles asunud korteri nr. 112 väärtus oli lammutamise hetkeks veelgi kahanenud ning selle elamis- või müügikõlblikuks taastamine oli äärmiselt vähetõenäoline. Seda arvestades oleks ka pärimisõiguse tunnistuses märgitud rahasumma liialt suur ning mõistlikuks ja piisavaks hüvitise suuruseks saab pidada vaid poolt sellest. Selline hüvitis taastab kaebaja jaoks varalise olukorra, 3 milles ta oli enne elamu õigusvastast lammutamist. Seega tuleb kaebuse nõue halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 4 kohaselt küll rahuldada, kuid ainult osaliselt ja mõista kaebajale KohtlaJärve linna organite õigusvastaste toimingute ja haldusaktidega tekitatud kahju eest välja 2300 krooni suurune hüvitus. Nimetatud summa moodustab kaebuse nõudest ligikaudu 5%. Seetõttu kuulub kaebaja poolt 1360 krooni suuruse riigilõivu (t.l.17) ja 6000 krooni suuruse õigusabiteenuse (t.l. 78) eest tasumisega kantud kokku 7360 krooni suurune kohtukulu halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 2 kohaselt hüvitamisele 386 krooni ulatuses. Kohtla-Järve linna esindaja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud (t.l. 82), seega jäävad vastustaja võimalikud kohtukulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Menetlusdokumentide kättetoimetamiseks on Jõhvi kohtumaja kulutanud 170,60 krooni (t.l. 83). Halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 3 kohaselt hüvitavad nimetatud summa Eesti Vabariigile kaebuse esitaja 95% ja Kohtla-Järve linn 5% ulatuses. Raili Randlane Kohtunik 4