MÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht 17.november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-1984 Haldusasi Kodakondsus-

) § 2 lg 1, § 14 lg 31, § 18 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 2) G. S on pärit Venemaalt, ta on abielus Vene kodaniku E. N. Pavlovaga, tema perekond elab x oblastis. Isikul puuduvad välismaalaste seaduse (VMS) § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ja ta kuulub Eestist väljasaatmisele. G. S väljastatud ajutisse reisidokumenti ei ole jõutud vormistada Vene Föderatsiooni viisat, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. KMA teatas kohtule, et Vene Föderatsiooni Suursaatkonnaga saavutatud kokkuleppe kohaselt kantakse reisidokumenti viisa pärast immigratsiooniloa saabumist Venemaalt.

1. Tallinna Halduskohtu 7.novembri 2006 määrusega ennistati G. S määruskaebuse esitamise tähtaeg, määruskaebus jäeti rahuldamata ning edastati lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtule lahendamiseks edastati ka G. S poolt koos määruskaebusega esitatud taotlus riigi õigusabi andmiseks. Kohus märkis, et kuna määruskaebus tuleb TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendada esimese astme kohtus viivitamatult, ei jõua halduskohus riigi õigusabi määramise küsimust otsustada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. G.Si määruskaebuses paluti Tallinna Halduskohtu 9.oktoobri 2006 määrus tühistada ja teha uus otsus, mis oleks seotud mitte väljasaatmiskeskusesse paigutamise, vaid ettekirjutusega seadustada Eestis viibimine. Määruskaebuse põhjendused: 1) Apellandi viibimine Eestis on seaduslik vastavalt VMS § 51 lg 1 punktile 7 – karistuse kandmine Harju Maakohtu 5.juuni 1995 otsuse alusel. 2) Apellandil ei ole kodakondsust ega kehtivat sissekirjutust üheski välisriigis, mistõttu on tema sundkorras väljasaatmine võimatu. Seega pole

§ 14

lg 31 apellandi suhtes rakendatav.

§ 14

lg 4 p 2 näeb ette, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. 3) Apellandile ei pakutud advokaati ja ta ise ei suutnud end kaitsta täiel määral. 4) Kohus saanuks ja pidanuks tegema KMA taotluse alusel ettekirjutuse seadustada apellandi olukord vastavalt

§ 9lg 1 punktile 3.

KMA-le ja kohtule oli teada, et apellandil oli sissekirjutus ja et ta elab Eestis 1986. aastast. Apellandi isiklik soov sõita Eestist välja Vene Föderatsiooni ei peaks kuidagi mõjutama tema väljasaatmiskeskusesse paigutamist. Apellant on vaba inimene, mitte kurjategija, kuid väljasaatmiskeskusesse paigutamisega võetakse isikult vabadus. 2

§ 14

lg 31 saadetakse välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust, vabastamise või tingimisi enne tähtaega vabastamise korral Eestist välja ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. 2) G. S leiab ekslikult, et talle oleks pidanud

§ 9

lg 1 p 3 kohaselt tegema ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks. KMA-l puuduvad andmed, et G. S asus Eestis ajavahemikul 1.juulist 1990 kuni karistuse kandmise alguseni 1994 ega ole lahkunud elama mõnda teise riiki. Seetõttu on seadustamisettekirjutuse tegemine välistatud. 3) KMA pöördus 16.oktoobri 2006 kirjaga Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole ja edastas G. S omakäeliselt täidetud taotlusankeedid reisidokumendi saamiseks. Seni ei ole vastust saabunud. Määruskaebusest nähtuvalt on G. S nõus pöörduma oma kodakondsusjärgsesse riiki. Kuna tagasipöördumist võimaldavad dokumendid ei ole veel saabunud, on isiku paigutamine väljasaatmiskeskusesse õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I

1. G.S on koos määruskaebusega esitanud taotluse riigi õigusabi andmiseks Tallinna Halduskohtu 9.oktoobri 2006 määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus.
2. Taotlus ei ole küll vormikohane ning teatis majandusliku seisundi kohta puudub, kuid sellele vaatamata võib ringkonnakohtu hinnangul isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamisele eelnenud pikaajalist vangistust ja käesoleva menetluse eripära (seondub füüsilise vabaduse piiramisega) arvestades eeldada, et G. S on oma majandusliku seisundi tõttu isik, kes riigi õigusabi seaduse § 6 kohaselt on õigustatud riigi õigusabi saama.
3. Eeltoodule vaatamata jätab ringkonnakohus taotluse riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punkti 1 alusel rahuldamata. Viidatud säte näeb ette, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. R. S on tulnud toime Tallinna Halduskohtu 9.oktoobri 2006 määruse peale määruskaebuse koostamisega, mille põhjal on ringkonnakohtul võimalik esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida. Määruskaebuse lahendab ringkonnakohus vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 473 lõikele 3 kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata. Seega on G. S käesolevas menetlusstaadiumis olnud võimeline ise oma õigusi kaitsma ega vaja riigi õigusabi määruskaebuse läbivaatamisel, mille jaoks ta õigusabi andmist taotles. Kui G. S leiab, et ta vajab riigi õigusabi edasises kohtumenetluses, on tal võimalus riigi õigusabi uuesti taotleda. II
4. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna määruse tühistamiseks ning apellandi väljasaatmiskeskusest vabastamiseks alust. 3

§ 2

lõikele 1 on välismaalasel keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta.

§ 14sätestab väljasaatmise alused.

Kui üldreeglina saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel (

§ 14

lg 1), siis välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust, saadetakse vabastamise või tingimisi enne tähtaega vabastamise korral Eestist välja ilma ettekirjutust tegemata ja kohtu loata (

§ 14lg 31).

Asja materjalidest nähtuvalt vastab G. S

§ 14lg 31 tunnustele.

14. Halduskohus on loa isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks andnud seaduslikul alusel ning ei ole ka juhtumi asjaolusid ebaõigesti hinnanud. 15.

§ 23

lg 1 näeb ette, et kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse. Ka VangS § 75 lg 5 näeb ette, et välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust või viibimisõigust Eestis, saadetakse vabastamisel Eestist välja, ning kui Eestist väljasaatmine ei ole kohe võimalik, paigutatakse välismaalane vabastamisel väljasaatmiskeskusesse.

§ 23

lõikest 1 ja § 14 lõikest 31 tuleneb, et kui väljasaatmist ei ole võimalik seaduses sätestatud tähtaja jooksul lõpule viia, paigutatakse vangistusest vabastatud välismaalane halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse sõltumata sellest, kas ta soovib või ei soovi Eestist lahkuda. Kohus tuvastas õigesti, et G. S väljasaatmist ei olnud võimalik

§ 18

lõikes 1 märgitud tähtaja – välismaalase kinnipidamisest arvates 48 tunni jooksul – lõpule viia. 16. Tulenevalt Põhiseaduse (PS) § 20 lg 2 punktist 6 koostoimes PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega saab väljasaatmise eesmärgil vabaduse võtta üksnes kaalutlusotsusega. Väljasaatmiskeskusesse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on loa olemusest tulenevalt halduskohtuniku kaalutlusotsustus. Esimese astme kohus ei ole loa andmise kaalutlusotsuse tegemisel eksinud. 4

§ 14

lõike 4 punkti 2, mis näeb ette, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Kui väljasaatmist ei kohaldata, pole alust isikut väljasaatmise tagamiseks väljasaatmiskeskusesse paigutada ega seal kinni pidada.

§ 14

lõike 4 rakendamise loogiliseks tagajärjeks on

§-s 9 nimetatud seadustamisettekirjutuse tegemine või tähtajalise elamisloa taotluse lahendamine isiku kasuks. Sellisele seisukohale seaduse tõlgendamisel on asunud ka Riigikohtu halduskolleegium 13.novembri 2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-45-06, p 11. Nõustuda ei saa aga G. S väitega, et tema väljasaatmine on muutunud võimatuks. Erinevalt halduskohtu istungi protokollist nähtuvast (Vene Föderatsiooni kodakondsuse olemasolu) väidab G. S määruskaebuses, et tal puudub kodakondsus. Kodakondsuse puudumine iseenesest ei tähenda, et isiku väljasaatmine on perspektiivitu. Väljasaatmise perspektiivikus ei sõltu ainult kodakondsuse olemasolust või puudumisest, vaid ka muudest asjaoludest, millest üheks olulisemaks on vastu võtva riigi olemasolu. G. S on pärit Venemaalt, seal on tema lähisugulased ning asjast nähtuvalt soovib ta ka ise Vene Föderatsiooni tagasi pöörduda. Kohtul pole alust asuda seisukohale, et vastuvõttev riik puudub ning isiku väljasaatmine on perspektiivitu. Asjas ei ole esile toodud ka muid asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et väljasaatmiskeskusesse paigutamisega sekkutaks isiku põhiõigustesse ebaproportsionaalselt. Neil põhjustel ei jaga ringkonnakohus määruskaebusest järelduvat seisukohta, et väljasaatmiskeskusesse paigutamise loa taotlemise asemel tulnuks G. S teha seadustamisettekirjutus. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 5