) §-de 115 lg 1 ja 117 lg 1 alusel ise arvestama ja tasuma intressi määratud maksudelt alates 29.03.2005.a. kuni maksude tasumise päevani 0,06 % päevas. Maksuotsuse kohaselt tuleb U.K. poolt 1998.a. X arvelduskontolt sularahas välja võetud 645 000 kr käsitada U.K. isikliku tuluna, millelt on jäetud tasumata 167 700 kr tulumaksu. U.K. on maksuhalduri eest tahtlikult oma maksukohustust varjanud, rikkudes sellega TMS § 27 lg 3. Vastavalt
§-le 98 lg 1 on maksusumma määramise aegumistähtaeg maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral kuus aastat. Maksusumma määrati tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamisel võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. 30.03.2005.a. avaldas PMK väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ järgmise teksti: „Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskus (Endla 8, 15177 Tallinn) tegi U.K.´ile(sünd xx xx xxxx, aadress xxxxxxxxxxxx) 28.03.2005.a. maksuotsuse nr 12-5/
§-s 98 lg 1 sätestatud 6-aastast aegumistähtaega aluseks võttes on maksuotsuse tegemine aegunud. Kui kaebaja oleks jätnud 1998.a. eest tahtlikult makse tasumata, oleks tema suhtes tehtav maksuotsus pidanud hakkama kehtima hiljemalt 31.03.2005.a. Haldusmenetluse seaduse(HMS) § 61 lg 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest. Kaebaja sai lihtkirjaga kaebaja elukohta saadetud maksuotsuse kätte 3.04.2005.a. välislähetusest naastes, s.o. peale aegumistähtaja möödumist. Teate avaldamist „Ametlikes Teadaannetes“ ei saa lugeda maksuotsuse kaebajale kättetoimetamiseks juba sellepärast, et teade ei sisaldanud maksuotsuse resolutiivosa. Peale selle on maksuotsuse avaldamine „Ametlikes Teadaannetes“
kohaselt lubatud üksnes siis, kui teised kättetoimetamise vahendid ei ole andnud tulemusi. Praegusel juhul sellised tingimused puudusid – kaebaja elukoht oli maksuhaldurile teada, samuti ka see, et kaebaja viibib 29.03.-3.04.2005.a. välislähetuses. Välislähetusest teatas kaebaja vastustajale mitte 28.03.2003.a., vaid juba 23.03.2005.a., nagu nähtub ka V.S. meilist(tl 161). Samas ei keela
Maksumenetluse käigus on oluliselt rikutud menetlusnorme, mis on viinud ebaõige maksuotsuse tegemiseni. Kaebaja kontrollimist alustati 7.03.2005.a. kell 13.00, kontrollakt koostati aga juba 15.03.2005.a. Vastustaja andis kaebajale ärakuulamisõiguse teostamiseks ja kaasaaitamiskohustuse täitmiseks ebareaalseid tähtaegu – 7.03.2005.a. korraldusega kohustati kaebajat esitama dokumente ja pangakontode väljavõtteid samal päeval kella 11.00-ks, koraldus anti kaebajale kätte aga alles 7.03.2005.a. kell 13.00, 28.02.2005.a. telefonivestluses ei teatanud vastustaja kaebajale dokumentide esitamise kohustusest. Korralduse on maksuhalduri nimel andnud PMK III kontrolliosakonna juhataja kt Valda Soorand, volituse allikana viidatakse Maksu- ja Tolliameti(MTA) peadirektori kt 2.02.2004.a. käskkirjale nr 13-p, mida aga pole MTA veebilehel avaldatud dokumendiregistris. MTA 25.04.2005.a. vaideotsuses väidetakse, et nimetatud ametiisiku volitused tulenevad 2.02. 2004.a. käskkirjast nr 43-p. Samas ei ole koralduse sisuks mitte üksnes teabe nõudmine, vaid sellega on otsustatud ka üksikjuhtumi kontrolli alustamine kaebaja suhtes, milleks V.Soorannale ei andnud volitust ka käskkiri nr 43-p, mistõttu korraldus on tühine. Kaebajalt nõuti teavet mitte üksnes deebetkaardiga tehtud tehingute kohta, vaid konkretiseerimatult kõiki 1998.a. tulusid tõendavaid dokumente. See tähendab, et tegemist polnud üksikjuhtumi kontrolliga, vaid revisjoniga, mis on vastuolus
§-ga 73 lg 4. Korraldus rikub ka
lg 2 ja lg 3 p 5, mille kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud ning sisaldama haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse. Korralduses pole motiveeritud, millistel asjaoludel peab maksuhaldur võimalikuks kaebaja maksukohustuse täitmise kontrollimist 1998.a. tulude osas, arvestades asjaolu, et vastavalt
§-s 98 lg 1 sätestatud üldreeglile on maksusumma määramise aegumistähtaeg 3 aastat, milline tähtaeg 1998.a. osas oli möödunud. Samuti pole viidatud seadusele, mille kohaselt kaebajal peaksid 1998.a. tulusid tõendavad dokumendid säilinud olema.
, mis kohustab dokumente säilitama 7 aastat, jõustus alles 1.07.2002.a., varem kehtinud
ja maksuseadused füüsilisest isikust maksukohustuslasele sellist kohtustus ei pannud. Kaebajale 16.03.2005.a. kättetoimetatud kontrollakti kohta arvamuse või vastuväidete esitamiseks anti kaebajale aega vaid 21.03.2005.a., mida küll hiljem pikendati 24.03.2005.a., kuid samas koostati maksuotsus revisjonitöö liikumisest nähtuvalt(tl 67) juba 23.03.2005.a. Samuti viivitas maksuhaldur kaebajale tema 7.03.2005.a. esitatud taotlusel maksumenetluses kogutud dokumentide väljastamisega, tehes seda alles 16.03.2005.a. koos kontrollakti tutvustamisega. Seejuures ei esitanud vastustaja kaebajale Xi arvelduskonto väljavõtet, kust oleks nähtunud pangatehingute toimumise täpne aeg, millest lähtudes oleks kaebajal olnud võimalik koguda tõendeid selle kohta, et tema ei saanud Xi arvelduskontolt sularaha välja võtta. Maksuhaldur pole teostanud muid uurimistoiminguid peale kaebajalt suulise selgituse nõudmise. Vastustaja pole pöördunud Xi poole, selgitamaks, kas äriühingu arvelduskontolt 1998.a. deebetkaardiga väljavõetud summasid on kasutatud äriühingu huvides, näiteks äriühingu kohustuste täitmiseks kolmandate isikute ees. Äriühingu 5 direktorist on maksuhaldur pöördunud teabe saamiseks vaid I.T. poole, kuid temaltki ei ole nõutud teavet deebetkaardi kasutamise kohta. Vastustaja oli teadlik, et kaebaja tegutses 1998.a. Xis advokaadina, mistõttu tal oli
lg 1 alusel õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest asjaolude kohta, mis said talle teatavaks seoses õigusabi andmisega; 19.04.2001.a. jõustunud advokatuuriseaduse § 45 järgi oli kaebaja selleks kohustatud. Kontrollitaval perioodil kehtis seadus Eesti Advokatuuri kohta, mille § 7 lg 1 p 1 kohaselt oli advokaat pädev esindama kliente ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides ning võis seega õigusteenuse osutamise raames avada kliendi nimel ka arvelduskontosid pankades ja olla nende käsutajaks; kliendi korraldusel pidi advokaat andma üle ka õigusteenuse raames saadud pangakaardi. Kuna kaebajal puudus kliendi kirjalik nõusolek kutsesaladusega kaitstud andmete avaldamiseks, ei olnud kaebajal võimalik anda maksuhaldurile teavet selle kohta, kellele ta Xi deebetkaardi üle andis ning kes seega maksuotsuses märgitud raha äriühingu arvelt välja võttis. Vastustaja pidanuks selle uurimispõhimõttest lähtuvalt ise välja selgitama, selle asemel aga teatas revident Ester Läänmäe, et kui kaebaja ei avalda isiku nime, kellele ta deebetkaardi üle andis, tehakse talle maksuotsus. Kaebaja on Xi arvelduskontolt saanud sularaha 90 000 kr, mille on ka oma tuluna deklareerinud 1998.a. tuludeklaratsioonis, maksuotsuses näidatud 645 000 kr ei ole kaebaja saanud. Vaidlustatud maksuotsus on ka sisult ebaõige, otsuse motiivid on vastuolus resolutiivosaga. Maksuotsuse p-s 2 toodud tabeli 6. real on näidatud, et kaebaja 1998.a. tuludeklaratsioonis esitatud andmete alusel oli juurdemääramisele kuuluv maksusumma 80 018 kr, kontrolli tulemusena aga 167 700 kr. Kuna juurdemääratud 80 018 kr tasus kaebaja juba 14.06.1999.a.(tl 76), siis ei saa täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma ületada 87 682 kr, maksuotsuse p 4 aga kohustab kaebajat maksma 167 700 kr. Otsuses nr 3344 pole vastustaja põhjendanud, miks ei kummuta A.A.e seletused tema poolt enam kui 600 000 kr sularaha väljavõtmise kohta maksuhalduri järeldust, et nimetatud summa näol on tegemist kaebaja tuluga. Kaebajale maksusumma määramisel ei oma tähtsust, millise õigussuhte alusel A.A. äriühingu arvelt raha välja võttis, isegi kui tal puudunuks selleks õiguslik alus, ei saa seda lugeda kaebaja tuluks. Seetõttu on asjakohatu otsuse põhjendus, et A.A.e ja Xi vahel sõlmitud laenulepingut pole maksumenetluses esitatud ega sellele viidatud. Maksuhaldur pole selle kohta ka äriühingu direktoritelt teavet küsinud. Hansapanga tõendist nähtub, et raha on võetud sageli ühtedest ja samadest sularahaautomaatidest Tondi, Mustamäe ja Nõmme piirkonnas, kõige rohkem(19 korda) A.A.e elukoha vastas asuvast Kawe kontorist õhtuti pärast tööpäeva lõppu. Kaebaja elas ja töötas sel ajal vanalinnas, kus tal oli kindlasti lähemal sularahaautomaate. 22.11.1998.a. võeti raha välja Linnahalli Statoili tanklast 21.30, 10 min varem saabusid A.A. ja tema elukaaslane A. K. piiriületuse andmetel Eestisse. Ei ole tõenäoline, et kaebaja viibis just samal ajal samas kohas, kui raha välja võeti. Kuivõrd maksumenetluses ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis kummutaksid kaebaja ja A.A.e väited, et kaebaja andis Xi deebetkaardi A.A.ele, kes võttis sellega 1998.a. lõpus välja sularaha, siis on otsus nr 3344 ebaseaduslik. Maksuamet ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kõnealune deebetkaart on väljastatud kaebajale ning et see oli kaebaja valduses. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud haldusaktides toodule järgmised põhjendused. Kaebaja tegevus 1998.a. tuludeklaratsioonis valeandmete esitamisel on käsitletav teadliku tegevusena, mille eesmärk oli maksustatava tulu vähendamise tulemusena maksta vähem makse. Sellisel juhul on maksusumma määramise tähtaeg 6 aastat.
lg 1 sätestab maksuhalduri õiguse valida haldusakti kättetoimetamise viiside vahel.
kohaldamise aluseks on, et menetlusosalise aadressi kohta puuduvad andmed, ta ei ela ega asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada ning dokumenti ei ole võimalik muul viisil kätte toimetada. Teatud juhtudel võib kättetoimetamise viisi valikul saada määravaks avalik huvi maksusumma määramiseks enne
§s 98 sätestatud lõplikku aegumistähtaega. Kuivõrd kaebaja 1998.a. tulumaksu määramise aegumistähtaeg saabus 31.03. 2005.a., pidi vastustaja valima maksuotsuse sellise üleandmise viisi, mis tagas dokumendi õigeaegse üleandmise. Vastustaja ametnikud üritasid ajavahemikul 28.-30.03.2005.a. maksuotsust kaebajale üle anda nii tema töökoha aadressil YYYYYYY kui ka elukohas XXXXXX, kuid see ei õnnestunud. Maksuhaldur püüdis kaebajaga ühendust saada ka telefonitsi numbritel XXXXXXX ja XXXXXXXX. 28.03.2005.a. kell 19.27 sai maksuhaldur kaebajalt e-kirja, kus viimane teatas, et viibib alates 29.03.2005.a. välislähetuses. 29.03.2005 kell 9.31 edastatud e-kirjas teavitas vastustaja kaebajat, et on püüdnud temaga ühendust saada nii telefoni teel kui ka töö- ja elukoha aadressil haldusakti üleandmiseks. Sama e-kirjaga aadressile xxxxxxxxxxx edastas maksuhaldur ka maksuotsuse nr 12-5/160 projekti koos lisadega. Seega poleks maksuotsus postiasutuse kaudu kaebajale enne aegumistähtaja saabumist kätte jõudnud ning teate avaldamine „Ametlikes Teadaannetes“ oli põhjendatud. Teates polnud võimalik avaldada maksuotsuse resolutiivosa, sest see sisaldab kaebajale määratud maksusumma ja intressi suurust, mida kui maksusaladust võib
lg 1 p 4 ja lg 2 kohaselt maksukohustuslase teadmise ja nõusolekuta avaldada alles pärast maksuotsuse täitmise tähtpäeva saabumist. Maksuotsus hakkas kehtima 31.03.2004.a., sest
sätestab, et dokumendi resolutiivosa loetakse kättetoimetatuks esmakordse avaldamise päevale järgneval päeval; HMS § 61 lg 1 siin ei kohaldu. Kaebajale pidi olema igati selge, et maksuhaldur väljastab tema õigusi puudutava haldusakti. Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-3-1-52-00 on kohus asunud seisukohale, et: “Juhul, kui haldusakti ei ole teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise koheseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehakse”. Kaebaja seda aga ei teinud, veelgi enam, kaebaja ja maksuhalduri vahel 23.03.2005.a. toimunud telefonivestluse käigus andis kaebaja üheselt mõista, et keeldub käsipostiga maksuhalduri poolt dokumente vastu võtmast. Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-3-1-10-04 on kohus sedastanud: “Haldusakti teatavakstegemisel ei ole alati oluline, et adressaat haldusakti sisuga ka tegelikult tutvuks. Vastasel juhul oleks asutustel väga raske haldusaktide teatavakstegemist korraldada. Haldusakti sisuga tutvumine eeldab teatud ulatuses ka menetlusosalise aktiivset käitumist”. § Vastustaja võimaldas kaebajal tutvuda kõigi tema kohta maksumenetluses kogutud andmetega ega ole tal kuidagi takistanud esitada oma arvamust ja vastuväiteid. 7.03.2005.a. helistas kaebaja maksuhaldurile ja palus koopiaid maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimise käigus kogutud materjalidest, need anti talle üle 16.03.2005.a. koos kontrollaktiga. Kaebaja ei esitanud 24.03.2005.a. maksuhaldurile täiendavaid vastuväiteid kontrollaktile. 24.03.2005 kirjaga saadeti kaebajale täiendavalt koopia 1998.a. füüsilise isiku tuludeklaratsioonist ja Xi pangakonto väljatrükist osas, mis puudutab kaebaja poolt deebetkaardiga väljavõetud sularaha. Maksuotsuses on põhjendanud, miks kontrolli alustati. Maksuhaldur ei saa enne kontrolli alustamist eeldada, et maksuseadust on rikutud, seda enam ei saa maksuhaldur oletada seda, kas maksuseaduste rikkumine on tahtlik või mitte, see selgub alles maksumenetluse käigus. Samas puudus vastustajal ka võimalus menetluse mittealgatamiseks, sest
lg 2 kohaselt on maksuhalduri ülesanneteks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust, ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras, samuti arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress ning tagastada enammakstud või hüvitatavad summad. Seega tuleb kontrollida nii kolme kui ka kuue aasta tagust maksukohustust. Kaebaja poolt 1998 tuludeklaratsioonis maksuhaldurile osa tulude kohta andmete esitamata jätmine on käsitatav TMS § 27 lg 3 tahtliku rikkumisena. Maksuhaldur on järginud
lõikes 1 punktis 1 sätestatud advokaadi õigust keelduda teabe andmisest asjaolude kohta, mis said temale teatavaks õigusabi andmisega. Vastuväites kontrollaktile viitas kaebaja Xi Hansapangas avatud arvelduskonto nr xxxxxxxx deebetkaardi nr xxxxxxxxxxx edastamisele “kliendi esindajale”. Alusetu on kaebaja väide, et ta on Xi deebetkaardi käsutamisel osutanud õigusabiteenust advokaadi kutsetegevuse raames, AdvS §-st 40 ei saa sellist järeldust teha. Selle sätte mõttes õigusabiteenuse sisustamisel ei ole määrav see, kas advokaadi poolt teostatav õigustoiming peaks olema üksiktoiming või toimingute rida, vaid oluline on selle tegevuse eesmärgistatus ehk millele on õigusabitoiming suunatud. Õigustoimingute rida, mis seisneb äriühingu deebetkaardi käsutamises, otsustusvõime omamises ja realiseerimises, ei saa lugeda õigusabiteenuse osutamiseks AdvS § 40 mõttes. Sama seaduse § 45 lg 2 kohaselt võib klient vabastada advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest oma kirjaliku nõusolekuga. Kaebaja küll viitab oma kaebuses sellele, et tal puudus kliendi kirjalik nõusolek kutsesaladusega kaitstud andmete avaldamiseks, kuid antud maksumenetluses ilmnenud asjaolude käigus oleks kaebaja huvides olnud vabastuse taotlemine. Veelgi enam, kutsesaladuse hoidmisest vabanemine oleks andnud kaebajale paremad võimalused oma ütluste tõendamiseks ja sellest tulenevalt oleks see kaasa aidanud õiglase maksumenetluse läbiviimisele. 15.02.2005.a. kolmanda isikuna antud seletuses väitis kaebaja, et osutas Xile õigusabi, mille kohta oli sõlmitud ka leping äriühingu esindajaga, kelleks oli välismaalane, kelle nime kaebaja ei mäletanud ega osanud anda selgitusi töötasu kohta; Xi pangakonto kasutamise õiguse andis kaebajale I. T.; deebetkaardi kasutamisest ei teadnud kaebaja midagi, tema võttis sularaha välja ainult ühel korral, tõenäoliselt oli see töötasu. 7.03.2005.a. seletuses kinnitab kaebaja, et Xi deebetkaart oli tema nimele väljastatud, kuid kaebaja sellega raha võtnud ei ole ega tea ka, kes võttis; deebetkaart asus kliendi esindaja käes, kes oli mitte-eestlane, nime ei mäleta; deebetkaardi üleandmise kohta oli koostatud kirjalik ingliskeelne dokument, mis ei ole säilinud; tasu juriidilise teenuse eest maksis Xi esindaja, kelle nime(inglise nimi) kaebaja ei mäleta; kaebaja ise on arveldusarvelt nr xxxxxxxx välja võtnud 18.12.1998.a. 8000 kr sularaha, mis oli töötasu. Tegelikult pole välismaalastest isikud Eestis käinudki. Alles koos kaebusega kohtule ja 5.05.2005.a. koos maksuotsuse kehtetuks tunnistamise taotlusega PMK-le esitas kaebaja A.A.e kinnituskirja, kus viimane tõendab, et on saanud kaebaja käest 1998.a. X deebetkaardi ja sellega äriühingu kontolt raha välja võtnud. Maksuhaldurile jääb arusaamatuks, miks kaebaja maksumenetluse käigus ei teatanud PMK-le, et andis kaardi A.A.ele, teades, et sellise informatsiooni avaldamine oleks maksuhalduril aidanud tuvastada deebetkaardi tegeliku kasutaja. Kaebaja ei ole tõendanud Hansapangas tema nimele vormistatud deebetkaardi nr xxxxxxxxx üleandmist A.A.ele. 8.06.2005.a. seletuses kinnitas A.A., et kaebaja andis talle kaardi 1998.a., kuna A.A. olevat kunagi(täpset aega A.A. ei mäletanud) X andnud sularahas 500 000 kr laenu I.T. vahendusel. Selle kohta koostati ka kirjalik leping, mida A.A.el esitada polnud. 1998.a. kehtinud tsiviilkoodeksi § 273 kohaselt pidi laenuleping summaga üle 50 rbl(5 kr) olema sõlmitud kirjalikus vormis. Sama seaduse § 276 lg 2 kohaselt neil juhtudel, kui laenuleping pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis, ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, v.a kriminaalkorras karistatavad teod. Kuna nii laenuleping kui raha üleandmise dokument puudub, ei saa A.A.e kinnitus tõendada laenu andmist Xile, mis omakorda seab kahtluse alla deebetkaardi üleandmise kaebaja poolt A.A.ele. Juristina pidi kaebaja aru saama, milliseid tagajärgi võis endaga kaasa tuua deebetkaardi üleandmine kolmandale isikule, kui üleandmise fakt on tõendamata. Samuti on raha sularahaautomaadist välja võetud 29.10.1998.a., kui nii A.A. kui tema elukaaslane A.K. viibisid välismaal. Võttes arvesse Xi kontrollimise käigus selgunud asjaolusid ning hinnates tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on maksuhalduril alus arvata, et nimetatud äriühingul puudus Eestis büroo ning et Xi arvelduskontosid on Eesti kodanikud kasutanud isikliku tulu varjamiseks ning maksukohustustuse vähendamiseks. Laekunud rahast tehti kohe osade kaupa kogu summa ulatuses väljamakseid, mis viitab sellele, et X kasutamise eesmärgiks oli saadud väärtpaberitehingute võõrandamise läbi tulu saamine kaebaja ja teiste raha saanud isikute poolt. Kaebaja on saanud Xist lisaks deklareeritud 90 000 kr töötasule 645 000 kr maksustatavat tulu. Ekslik on kaebaja seisukoht, et tema poolt 14.06.1999.a. tasutud tulumaks 80 018 kr tuleb maha arvata maksuotsusega juurdemääratud tulumaksust. Tulumaks 167 700 kr on määratud kaebaja poolt 1998.a. Xist saadud deklareerimata tulult 645 000 kr. Vaidlustatud korralduses on ekslikult viidatud volituse allikana MTA peadirektori kt 2.02. 2004.a. käskkirjale nr 13-p, õige on sama kuupäevaga käskkiri nr 43-p. Kuid see eksitus ei saa olla korralduse tühistamise aluseks, sest ei viinud ega võinud viia asja ebaõigele otsustamisele. Haldusmenetlus seaduse(HMS) § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatuid rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium väljendanud otsuses nr 3-3-1-30-01. 7.03.2005.a. korraldust tuleb käsitada teabe nõudmisena maksukohustuslaselt
alusel teabe nõudmiseks alustatud menetluse raames, milleks III kontrolliosakonna juhataja kohusetäitjale andis volitused käskkiri nr 43-p. Korralduses äratoodud üksikjuhtumi kontrolli alustamise teave on tõlgendatav informatiivse teabena, mille edastamist maksukohustuslasele seadus tegelikult ei nõua. Kaebajal oli võimalik temale korraldusega pandud kohustuste täitmiseks. 28.02.2005.a. revident E.Läänmäe telefonikõnes kaebajale lepiti kokku kaebaja ilmumise aeg PMK-sse 4.03.2005.a. kell 11.00, ühtlasi andis revident suusõnaliselt kaebajale korralduse esitada 1998.a. deklareeritud tulusid tõendavad dokumendid ja väljavõtted kõigist tema nimel olnud isiklikest pangakontodest perioodil jaanuar - detsember 1998.a. Kaebaja andis nõusoleku ilmuda määratud ajal PMK-sse selgituste andmiseks ja tõendite esitamiseks, kuid helistas samal päeval hiljem E.Läänmäele ning avaldas soovi ilmuda maksuhalduri juurde 7.03.2005 kell 13.00. Sellest tulenevalt muudeti korraldusel kuupäeva, kuid muutmata jäi kellaaeg. Asjaolu, et korralduses on märgitud varasem kellaaeg, kui see dokument tegelikult kaebajale üle anti, ei takistanud kaebajal korralduse täitmist, sest kaebaja oli selle sisust juba varem teadlik. Väär on kaebaja seisukoht, et füüsilise isiku kõikide tulude kontrollimine tähendab automaatselt revisjoni läbiviimist.
ei näe ette, et üksikjuhtumi kontroll peab piirduma mõne konkreetse tehingu kontrollimisega. Üksikjuhtumi kontroll võib endas hõlmata mitmeid üksikjuhtumeid erinevatel maksustamisperioodidel. Ühes menetluses ei ole kontrollitavate üksikjuhtumite arv piiratud. Samuti ei saa kontrolli liike eristavateks tunnusteks olla üksnes korralduses nõutud teabe hulk, olulise tähtsusega on teabe konkretiseeritus. Vastupidine tõlgendus ei võimaldaks maksuhalduril täita temale seadusega pandud ülesandeid
lg 2 p 1 alusel ega oleks seega kooskõlas seaduse mõttega.
lg 1 kohaselt saab maksuhaldur nõuda üksnes maksumenetluses tähendust omava asjaolu kindlakstegemiseks dokumentide esitamist. Eeltoodud sätte sõnastusest saab teha järelduse, et nõuda saab ainult konkreetseid dokumente nt. konkreetse perioodi pangaväljavõtted, konkreetseid lepinguid vms. Vaidlustatud korraldusest nähtub üheselt, et nõutakse dokumente seoses üksikjuhtumi kontrolliga. Üksikjuhtumi kontrolli ja üldkontrolli ehk revisjoni eristab peamiselt asjaolu, et revisjon viiakse läbi maksukohustuslase asukohas ning maksuhaldur ei pea maksukohustuslasele esitama põhjendust miks revisjon läbi viiakse. Samuti on revisjoni käigus õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandustegevusega seotud dokumente, kaupu, materjale, teenuseid, vara. Seetõttu ei olegi füüsilise isiku juures revisjoni läbiviimine õigustatud, sest füüsilisel isikul pole majandustegevust ega raamatupidamise kohustust(
lg 4) ning temalt saab nõuda üksnes konkreetset teavet ja konkreetseid dokumente. Pangakontode väljavõtete ja seletuste nõudmine võimalike tulude saamise kohta on üksikjuhtumi kontroll kontrolliti kaebaja 1998.a. tulude deklareerimise õigsust seoses Xi väljamaksetega. Asjaolu, et teavet ja dokumente nõutakse terve maksustamisperioodi kohta, ei tähenda, et tegemist oleks revisjoniga, sest revisjonile iseloomulikud tunnused puuduvad. Korraldus on piisavalt motiveeritud, selles on märgitud, millest on kaebaja kontrollimine tingitud. Ekslik on kaebaja seisukoht, et tal puudus kohustus mingeid dokumente säilitada. Kehtiva
kehtestab, et kui seadus ei sätesta teist tähtaega, on maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähe- malt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele või saamisele, toimiku või dokumentide kogumiku puhul viimase sissekande tegemisele järgneva aasta 1.jaanuarist arvates. Ehkki varasem
nii sõnaselgelt määratletud tähtajaga kohustust ei sätestanud, tulenes ka selle seaduse mitmetest sätetest(§ 12 järgi oli maksumaksja kohustatud säilitama dokumente, § 19 järgi oli maksuhalduril õigus nõuda dokumentide esitamist, §-s 22 maksumaksja kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti, ja maksusumma määramise kuni 6-aastane tähtaeg jms), eelkõige aga kogu seaduse mõttest, et isik pidi säilitama tema maksukohustust mõjutavaid dokumente ja maksuhalduri nõudmisel neid talle esitama. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale 1998.a. eest tulumaksu määramise viimane päev 6-aastast aegumistähtaega arvestades oli 31.03.2005.a. Vastavalt
§-le 98 lg 4 ei või pärast aegumistähtaja möödumist selles asjas maksuotsust teha. Riigikohtu halduskolleegium on 20.06.2003.a. otsuses nr 3-3-1-49-03 sedastanud, et haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile. Sama põhimõte on sätestatud ka HMS §-s 61 lg 1, mille järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavakstegemisest või kättetoimetamisest alates. Haldusakti teatavakstegemine tähendab selle adressaadile akti sisuga tutvumiseks reaalse võimaluse loomist. Õigusakt, sealhulgas haldusakt ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Haldusakti teatavakstegemine või kättetoimetamine omab akti kehtivuse seisukohast universaalset tähendust, sealhulgas ka akti andmise aegumise kohaldamisel. Kui aegumistähtaja jooksul ei ole isikut maksusumma määramisest teavitatud, tekib tal õiguspärane ootus eeldada, et maksusummat enam ei määratagi. Nendel juhtudel, kui haldusakt tuleb anda teatud tähtaja jooksul, tuleb haldusakt ka teatavaks teha selle tähtaja kestel. Pärast tähtaja möödumist teatavaks tehtud akt on õigusvastane ja tuleb tühistada.
järgmises sõnastuses: „Kui menetlusosalise aadressi kohta puuduvad andmed või kui menetlusosaline ei ela ega asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada, võib maksuhaldur dokumendi resolutiivosa avaldada ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded või üleriigilise levikuga päevalehes. Dokumendi resolutiivosa avaldatakse vähemalt kahel korral ja vähemalt kahenädalase vahega. Dokumendi resolutiivosa loetakse kättetoimetatuks esmakordse avaldamise päevale järgneval päeval.“ Osundatud sättest nähtuvalt võib dokumenti „Ametlikes Teadaannetes“ avaldada ainult erandlikel asjaoludel, kui seda muul viisil pole võimalik kätte toimetada. Siinjuures tuleb silmas pidada, et „Ametlike Teadaannete“ kaudu kättetoimetamise puhul on üldjuhul tegemist fiktsiooniga, sest vaevalt keegi, kelle suhtes võidakse anda tema õigusi piirav haldusakt ja kes on teinud kõik endast oleneva selleks, et haldusorgan ei saaks teada tema tegelikku elu(asu)kohta, loeb reeglipäraselt „Ametlikke Teadaandeid“. Seega loob seadus olukorra, nagu oleks adressaadile haldusakt teatavaks tehtud ning see akt oleks kehtima hakkanud. Et säärane fiktsioon piirab oluliselt adressaadi põhiseaduslikke õigusi, saab sellisel viisil kättetoimetamine olla ainult äärmine abinõu ja seda tohib rakendada üksnes siis, kui muid võimalusi haldusakti teatavakstegemiseks ei leidu. Praegusel juhul sellised erandlikud asjaolud puudusid. Kaebaja aadress oli vastustajale teada.
§-st 55 nähtuvalt võib maksuhaldur „Ametlikes Teadaannetes“ maksuotsuse resolutiivosa avaldamisega maksuotsust adressaadile kätte toimetada tema aadressi kohta andmete olemasolu korral vaid siis, kui üheaegselt esinevad kolm tingimust: 1)menetlusosaline ei ela ega asu registrisse kantud aadressil või maksuhaldurile teadaoleval aadressil; 2)tema tegelik viibimiskoht ei ole teada; 3)maksuotsust ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. Füüsiline isik võib anda maksuhaldurile temaga suhtlemiseks kas rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi või muu aadressi, kuhu talle on võimalik dokumente edastada. Vaidlust pole selle üle, et kaebaja elab püsivalt maksuhaldurile teadaoleval aadressil, kuid viibis ajutiselt alates 29.03.-3.04.2005.a. välislähetuses Portugali Vabariigis(tl 199). Välislähetuses viibimisest informeeris kaebaja maksuhaldurit telefonitsi 23.03.2005.a. (tl 161). Välislähetuses viibimine ei ole käsitatav olukorrana, kus menetlusosaline ei ela maksuhaldurile teadaoleval aadressil. Seega ei ole
kohaldamise esimene tingimus täidetud, mis tähendab, et puuduvad
§-s 55 sätestatud eeldused maksuotsuse kättetoimetamiseks „Ametlikes Teadaannetes“ maksuotsuse resolutiivosa avaldamise kaudu. Vaidlustatud maksuotsust ei ole kaebajale aegumistähtaja jooksul teatavaks tehtud, mistõttu maksuotsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebaja sai maksuotsuse kätte alles 3.04.2005.a., s.o. peale aegumistähtaja möödumist. Kuna maksuotsus kuulub vastuolu tõttu
§-dega 52 – 55 ja 98 lg 4 igal juhul tühistamisele, ei pea kohus vajalikuks analüüsida, kas vaidlusaluse maksusumma määramisel tulnuks kohaldada 3-aastast aegumistähtaega ning kas kaebaja väited maksuotsuse sisulise õigusvastasuse kohta on põhjendatud. Kuna maksuotsus on õigusvastane, on õigusvastane ja kuulub tühistamisele ka otsus nr
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.