) § 14 lg 1 sätestab, et abikaasade ühisvara on abielu kestel abikaasade omandatud vara. Vaidlust ei ole selle üle, et korter asukohaga erastati abielu ajal ja kuulus vallasasjana abikaasade ühisvara hulka ning, et korteriomand tekkis ühisvaraks olnud korteri baasil. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 kohaselt on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Seega, kuna vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati hageja nimele pärast abielu lahutamist. Kuna kinnistusraamatusse on esmakinnistamisel kostja korteriomanikuna jäetud kandmata, siis on kinnistusraamatu kanne ebaõige. AS-i aktsiad omandati abielu ajal. Kohtule esitatud registriandmete väljatrüki ja AS-i aktsionäride üldkoosoleku protokolliga on tõendatud, et AS ei lõppenud ilma õigusjärgluseta, vaid see kujundati ümber osaühinguks , mis on aktsiaseltsi õigusjärglane. Seega on OÜ osa poolte ühisvara.
lõike 1 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda ja lõike 2 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.
sätestab, et abikaasad võivad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, samuti sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid ühisvara või selle osa valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta. Hageja on väitnud, et abikaasad jagasid abielu lahutamisel ühisvara kokkuleppel selliselt, et hageja omandisse jäi korter asukohaga ja kostjale sõiduauto ja garaažiühistu osak. Kostja eitab ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist.
lg 4 kohaselt tuleb abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tõestada notariaalselt. Abielu lahutamise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6, et kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse või riigi omandisse jäetud või munitsipaalomandisse antud maa riigi maakatastrisse kandmiseni võib ehitist, selle mõttelist osa, reaalosana erastatud eluruumi või elamus asuvat mitteeluruumi, kaasomandi lõppemisel tekkinud ehitise reaalosa võõrandada ja pärida kui vallasasja. Ehitise või selle osa võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Eeltoodud sätetest tuleneb, et abikaasade ühisvaraks oleva korteri kokkuleppel jagamiseks ja omandiõiguse üleminekuks hagejale tuli pooltel sõlmida notariaalne tehing sõltumata sellest kas korter oli vallasasi või kinnisasi. Kuigi tunnistaja EE ütlustest saab järeldada, et pooltel oli kavatsus jagada ühisvara selliselt, et korter jääb hagejale ning garaažühistu osak ja sõiduauto kostjale, siis tegelikult jäi poolte ühisvara jagamata ja notariaalselt tõestatud kokkulepe sõlmimata. Et pooled ühisvara abielu lahutamisel tegelikult ei jaganud järeldub tunnistaja ütlustest selle kohta, et kostja kasutas pärast abielu lahutamist ühisvaraks olnud korterit elamiseks kui ta ei olnud töökohustuste tõttu merel, et 2 pooled elasid pärast lahutust eraldi tubades, et kostja asjad olid korteris ning et korteri võtmed olid kostja käes kuni . Ka väidetava kokkuleppe vormistamist lükkas kostja tunnistaja ütluste kohaselt erinevatel põhjustel korduvalt edasi, mistõttu ei saa kohus järeldada, et pooled jagasid pärast abielu lahutamist ühisvara kokkuleppel. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et ühisvaraks on sõiduauto ja osak ( boks nr ). Pooled loobusid kohtuistungi ajaks koduse sisustuse esemete jagamisest.
lõigetest 1,3 ja 4 tuleneb, et abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena ning kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil õiglase hüvitise määramine omandi kaotamise eest on võimalik, kui omandi väärtus määrataks kindlaks omandi kaotamise aja seisuga. Kuna kohus tuvastas eelpool, et poolte ühisvara jäi kokkuleppel jagamata, siis jagab ühisvara kohus, mistõttu tuleb ühisvara väärtus kindlaks määrata kohtuotsuse tegemise seisuga. Pooled leppisid kokku, et korteriomandi asukohaga väärtuseks on 970 000,00 krooni ja osaku väärtuseks on 95 000,00 krooni. Kostja väite, et sõiduauto reg.märk nr. , va. a. turuväärtus on asja arutamise ajal 7000 krooni, loeb kohus tõendatuks ajalehes hinnapakkumistega. Hageja ei ole esitanud tõendeid sõiduki hinna kohta ühisvara jagamise aja seisuga: Kohus ei saa arvesse võtta hageja esitatud sõiduautode .a. hinnapakkumisi kuna need ei kajasta sõiduki väärtust jagamise aja seisuga. OÜ osa väärtuse, 4900 krooni, üle vaidlus puudub. Jagamisele kuuluva ühisvara väärtus on kokku 1 076 900 krooni. Kohus leidis, et ühisvara tuleb jagada vastavalt poolte ettepanekule selliselt, et korteriomand asukohaga ja OÜ osak tuleb jätta hagejale ning sõiduauto ja osak (boks nr. ) kostjale. Ühisvara jagamisel jääb hagejale vara väärtuses 974 900 krooni ja kostjale vara väärtuses 102 000 krooni, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitus enamsaadud vara arvel 436 450,00 krooni (1 076 900 : 2 = 538450 -102 000). Kohtukulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleneb, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Võttes arvesse hagi hinda ja asja keerukust kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 2600,00 krooni ning vajalik ja põhjendatud tasu esindaja poolt osutatud õigusabi eest 5000,00 krooni, kokku 7600,00 krooni. TsMS § 54 lg 1 ja 4 sätestavad, et tunnistaja- ja eksperditasu, samuti paikvaatluse tegemise kulud, postikulud ja kutsete kättetoimetamise kulud tasub ette see pool, kes esitas taotluse, millega kulud kaasnevad. Kui taotluse on esitanud mõlemad pooled või kui tunnistajad ja eksperdid kutsutakse välja või paikvaatlus tehakse kohtu algatusel, tasuvad pooled kulud võrdselt. Kui pool, kes pidi ette maksma käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulud, seda kohtu määratud tähtpäevaks ei teinud, võib kohus jätta taotletava toimingu tegemata või 3 mõista läbivaatamiskulud välja kohtuotsusega protsessiosaliselt, arvestades käesoleva seadustiku paragrahvis 60 sätestatut. Kostjalt kuulub väljamõistmisele kohtukulu postikulu 37,90 riigituludesse kontole nr. või nr. , viitenumber selgitusse märkida kulu liik ja tsiviilasja number. Kohtunik: 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.