) § 295 lg 1 sätestab, et pantija kohustus loetakse täidetuks pantitud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud. Sellest tulenevalt jääb kohustus kostjate suhtes kehtima ulatuses, millest müügist saadud raha ei kata kohustust täielikult. Kohustuse täitmata osas ei näe seadus ette kohustuse lõppemist ning selle täitmist saab nõuda võlaõiguse sätete alusel üldises korras. Samuti ei ole kostjatel nõude aegumistähtaja jooksul õiguspärast ootust loota, et hageja on nõudest loobunud. Hagejapoolsete intressiarvestuste selgituse tulemusena (tl 110) ning tuginedes viimase kohtuistungi materjalidele (tl 115-117) puudub poolte vahel vaidlus viivise-ja intressiarvestuse üle. Viiteid hageja poolt juba teenitud kasumile ei pea kohus asjakohaseks ning jätab need otsuses käsitlemata. Kostja väitel on rikutud laenulepingu tagamiseks seatud pantide realiseerimise korda ning sellega halvendatud õigustamatult kostjate olukorda. Kostja leiab, et panditud X majavaldus müüdi turuhinnast odavamalt ning realiseerimise korda rikkudes.
lg 1 kohaselt müüakse asi avalikul enampakkumisel, mille aeg ja koht tuleb teatavaks teha pantijale ja kolmandale isikule, kellel on panditud asjale õigusi. Lõikest 4 tulenevalt võivad pantija ja pandipidaja kokku leppida eelnevalt nimetatust erinevas panditud asja müügi viisis. Ostu-müügi ja pandilepingust ega poolte avaldustest ei tulene teistsuguse kokkuleppe olemasolu. Hageja väitel oli X majavalduse müügiga raskusi ning see realiseeriti sundtäitmise korras. Täitemenetluse dokumente hageja sõnul säilinud ei ole.
lg 5 kohaselt vastutab panditud asja müügi viisi kokkulepet rikkunud pandipidaja sellest tekkinud kahju eest. Kuna pooled ei ole teisiti kokku leppinud, on asja müügi viisiks seadusest tulenev enampakkumise kord. 4 Vastavalt TsMS § 230 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja tõendamiskohustuse hulka kuulub X majavalduse enampakkumise nõuetekohase läbiviimise tõendamine, kuid hageja ei ole kohtule sellekohaseid tõendeid esitanud. Kostjal omalt poolt lasub kohustus tõendada, et asja müügi viisi kokkulepet on rikutud ning sellega on kostjatele tekkinud kahju, mille hüvitamist kostjad
Kostja ei ole temale tekkinud kahju hüvitamist menetluse käigus taotlenud ega kahju olemasolu tõendanud. Sellest tulenevalt on kostja vastuväited tõendamata, mistõttu ei saa kohus nende põhjendatust analüüsida. 20.07.2001.a. sõlmiti hageja ja M.H. kui Saaremaa majavalduse omaniku vahel nõude loovutamise leping (tl 72), mille kohaselt loovutas hageja oma nõude laenu põhiosa ulatuses summas 249 548,46 krooni M.H., kes vastavalt nõude loovutamise lepingu punktile 1.4 omandas nõude laenu põhiosa ulatuses kostjate vastu. Tulenevalt
võib pantijaks olla nii võlgnik kui kolmas isik.
kohaselt kui võla on tasunud pantija, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Kostja leiab, et hageja on rikkunud kohustust realiseerida Saaremaa majavaldusele seatud pandiõigus ning pandiõiguse lõpetamiseks puudus võlgnike nõusolek. Nõude loovutamise ajal kehtinud TsK § 216 lg 1 kohaselt on nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isiksusega. 31.oktoobri 1996.a. ostu-müügi ja pandilepingust ega poolte avaldustest ei tulene, et pooled oleksid nõude loovutamise kokkuleppeliselt välistanud. Samuti ei tulene TsK §-st 216 ega poolte kokkuleppest piirangut nõude loovutamiseks osaliselt ega nõude loovutamise sõltuvust võlgniku nõusolekust. Kostja väide selle kohta, et talle saadeti teatis (tl 73) nõude loovutamise kohta valele aadressile, ei mõjuta nõude loovutamise kehtivust, vaid annab TsK § 218 kohaselt võlgnikule üksnes õiguse täita kohustus esialgsele võlausaldajale. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et põhivõla tasumisega Saaremaa majavalduse omaniku poolt ning temale vastavas ulatuses nõude loovutamisega ei ole hageja rikkunud pandiõiguse realiseerimise korda ega rikkunud kuidagi kostjate õigusi. Kui hageja oleks rahuldanud kõik olemasolevad nõuded, sealhulgas intressi, leppetrahvi ja viivisenõuded panditud esemete arvelt, ei oleks kostjad õiguslikult soodsamas olukorras. Panga nõue kostjate vastu oleks täies ulatuses pantijale üle läinud, seega vastupidiselt kostjate arvamusele ei erineks kostjate positsioon kohustuste mahu poolest praegusest. Asjaõiguslik tagatis on panga jaoks laenukohustuse tagamisel soodne võimalus maandada enda riske ning vajaduse korral saada nõue rahuldatud panditud eseme arvelt. Kohustuse täitmine panditud eseme arvelt on eelkõige panga õigus, mitte kohustus. Asjaoludest tulenevalt soovis hageja säilitada mittevõlgnikust pantija omandit ning nõuda Saaremaa majavalduse arvelt üksnes laenu põhiosa tasumist, jättes kõrvalnõuete tasumise kohustuse laenulepingu poolte kanda. Sellest tulenevalt leiab kohus, et hagejal on täielik õigus nõuda kõrvalkohustuste täitmist kostjatelt kui laenulepingu järgi kohustatud isikutelt. Järgnevalt leiab kostja, et hageja on rikkunud laenulepingu nr 735 punktist 3.2 tulenevat kohustust lugeda lepingu alusel tasumisele kuuluvatest kõikidest maksetest esimesena tasutuks viivis, seejärel trahvid, siis intress ja viimaks laenusumma maksed. Hageja on seevastu seisukohal, et kostjate viide nimetatud lepingupunktile on väär, kuna see reguleerib lepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete debiteerimise järjekorda, põhivõla tasumine M.H. poolt toimus aga nõuete loovutamise lepingu alusel, mistõttu ei ole antud juhul laenulepingus sätestatud võlgnevuse kustutamise järjekord kohaldatav. Kohus leiab, et kostja väide võlgnevuse debiteerimise järjekorra rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Laenu põhiosa tasumisega M.H. poolt 07.augustil 2001.a. läks põhinõue vastavas summas kostjatele üle. Käesolevas menetluses kostjatele esitatud intressinõue summas 42 807,12 krooni on arvestatud kuni laenu põhiosa tasumiseni M.H. poolt (tl 90-93). Seega ei ole kostjate 5 vastu esitatud nõue põhinõude täitmise momendist alates suurenenud ning hageja ei ole debiteerimise algselt kokkulepitud järjekorrast erinevalt esitatud nõuetega kostjate positsiooni halvendanud, vaid pigem vältinud kõrvalnõuete asjatut suurenemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjatelt tuleb TsK § 272 lg 1, 173 lg 1, 174 lg 1, 216 lg 1 ja 187 alusel solidaarselt hageja kasuks välja mõista 42 807,12 krooni. KOHTUKULUDE JAOTUS 1. jaanuaril 2006. a jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamisseaduse § 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega kehtib kohtukulude jaotamisel 31. detsembrini 2005. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kohus, rahuldades hagi, mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu 3150 krooni (tl 5) ning riigilõivu hagi avaldamise eest Ametlikes Teadaannetes 200 krooni (tl 52). Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.