3-06-1063/7

ÄRAKIRI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuni 2006, Jõhvi 3-06-1063 X (isikukood X) kaebus Sotsiaalkindlustusameti (registrikood 70001975) Virumaa Pensioniameti Rakvere osakonna pensionikomisjoni 28.02.2006 otsuse nr. 430 õigusvastaseks tunnistamiseks, tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks
2. juuni 2006 X ja Virumaa Pensioniameti esindaja Lili Lillepea RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
4. Jätta poolte kohtukulud nende enda kanda.
5. Selgitada, et kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest kirjalikult teatada kohtunikule. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Sellest tähtajast hiljem võib apellatsioonkaebuse esitada üksnes teate esitanud isik. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 10.01.2006 esitas X avalduse väljateenitud aastate pensioni määramiseks (t.l. 22). 01.02.2006 saatis Virumaa Pensioniameti Rakvere osakond talle teate avalduse menetlemise tähtaja pikendamise kohta (t.l. 7). Sama osakonna pensionikomisjonis 28.02.2006 vastu võetud otsusega nr. 430 (t.l. 9) jäeti avaldus rahuldamata põhjusel, et viide politseiteenistuse seaduse § 212 tervikuna oli Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusesse nr. 309 oli sattunud ekslikult, see viga on 07.02.2006 määrusega nr. 39 parandatud ja tal puudub vajalik 25 aastane staaž. 31.05.2006 esitas X Virumaa Pensioniameti peale Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 2-6) ning palus, et kohus jätaks Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 määruse nr. 39 kohaldamata, tunnistaks tema suhtes tehtud pensionikomisjoni otsuse õigusvastaseks, tühistataks selle ja teeks ettekirjutuse pensioni määramiseks Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr. 309 p.1.1 alusel. Kaebaja leidis, et vaidlustatud otsus on vastuolus põhiseaduse § 10 ja rikub tema õigustatud huvi väljateenitud aastate pensioni määramiseks vastavalt avalduse esitamise ja otsuse tegemise ajal 1 kehtinud seadusele. Ta väitis, et isiku õiguste kitsendamine ei saa toimuda tagasiulatuvalt ning nimetatud põhiseaduse sättest tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et vastuvõetud ja rakendatav õigusakt jääb kehtima. Põhiseaduse § 3, § 13 ja § 14, Riigi Teataja seaduse § 5 lg. 5, sotsiaalministri 31.12.2001 määrusega nr. 167 kinnitatud juhendi § 12 ja haldusmenetluse seaduse § 56 lg. 2 viidates leidis kaebaja, et pensionikomisjonil oli kohustus lähtuda kehtivast õigusest, tal puudus kaalutlusõigus ja õigus pikendada tema avalduse lahendamise tähtaega. Virumaa Pensioniamet palus oma kirjalikus vastuses (t.l. 17-21) kaebust mitte rahuldada, vabandas kaebajale tekitatud ebameeldivuste ees, selgitas otsustuse tegemise edasilükkamise ja Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 määruse nr. 39 andmise põhjusi ja märkis väljateenitud aastate pensionide seaduse § 12 viidates, et kaebajal pole 25-aastast staaži politseis. Veel märgiti, et antud juhul pole mõistlik tugineda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele, sest ekslik määruse tekst kehtis lühikest aega, viga ilmnes kohe, väljateenitud aastate pensionide määramisel pole staaži kunagi sooduskorras arvestatud, õigust tuleb kohaldada ühesuguste tingimuste esinemisel ühetaoliselt ja see põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. Väljateenitud aastate pensionide seaduse § 2 viidates väideti, et Vabariigi Valitsuse määruse nr. 309 § 2 viide ei ole asjakohane, on antud ilma delegatsiooninormita ega vasta määruseandja tegelikule tahtele. Kohtuistungil jäid kaebaja ja Virumaa Pensioniameti esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. X selgitas, et avalduse esitamise hetkel oli tal pensioni määramiseks vajalik staaž olemas ja selle praegune pikkus ei oma tähendust. Lili Lillepea väitis, et kaebaja poolt viidatud põhiseaduse § 13 kaitseb omavoli eest ka kõiki neid politseiametnikke, kes juba on pensionil või tulevikus lähevad ja lisas, et kui kaebajale ka oleks jõutud pension määrata, tulnuks saadud raha pärast tagasi nõuda. KOHTU PÕHJENDUSED Politseiametnikele pensionide määramise tingimused ja kord on käesoleval ajal reguleeritud nii politseiteenistuse seaduses kui ka väljateenitud aastate pensionide seaduses. 01.07.1992 jõustunud väljateenitud aastate pensionide seaduse § 12 kohaselt on politseiametnikul õigus pensionile juhul, kui ta on töötanud sellele pensionile õigust andvatel kutsealadel või ametikohtadel vähemalt 25 aastat. Sama seaduse § 2 paneb väljateenitud aastate pensionile õigust andvate kutsealade ja ametikohtade kinnitamise kohustuse Eesti Vabariigi Valitsusele. Sellest kohustusest tulenevalt on Vabariigi Valitsus kinnitanud oma 16.07.1992 määrusega nr. 207 “Politseiametnikele, uurijatele ja uurimisala juhtivtöötajatele, kriminaaltäitetöötajatele ning päästeteenistuse ja tuletõrjetöötajatele väljateenitud aastate pensionile õigust andvate ametinimetuste loetelu ning neile ja kaitsejõudude tegevteenistuses olevatele isikutele selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvestamise juhendi”. Juhendi punkt 1 alapunkt 1 varasema redaktsiooni kohaselt oli väljateenitud aastate pensionile õigus kõigil politseiametnikel vastavalt neile kinnitatud ametinimetuste loetelule. Sama juhendi punktis 2 loetleti tegevused, mis arvati staaži hulka täiendavalt. Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr. 309 viidi sellesse määrusesse sisse mõned muudatused. Muuhulgas sõnastati ümber määruse lisaks oleva juhendi punkt 1 ning märgiti selles, et õigus pensionile väljateenitud aastate pensionide seaduse § 12 alusel on politseiteenistuse seaduse § 5 nimetatud politseiametnikel, kellel on sama seaduse § 212 sätestatud politseiteenistuse staaž. Politseiteenistuse seaduse § 212 neljas lõikes on loetletud tegevused, mis annavad õiguse saada politseiametniku pensioni ja nimetatud muuhulgas, et teenistusaeg politseinikuna alates 01.03.1991 kuni 01.09.1994 arvatakse staaži hulka kolmekordselt. Juhendi varasem redaktsioon ühegi tegevusliigi või ajavahemiku sooduskorras staaži hulka arvamist ette ei näinud. Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ära toodud kommenteeritud istungi päevakorras on märgitud, et 15.12.2005 määrus nr. 309 on antud seoses väljateenitud aastate 2 pensionide seaduse muutmisega ning eesmärgiga ühtlustada meeste ja naiste staažinõuded. Samuti on seal märgitud, et muudatused puudutavad väga väikest isikute ringi põhiliselt tekstiilitööstuses ja tsiviillennunduses. Selgitusest ei nähtu Vabariigi Valitsuse tahet viia politseiametnike väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamine varasemaga võrreldes teistsugusele alusele ja laiendada niisugusel moel oluliselt sellele pensionile õigust omavate isikute ringi. Määruse andmise aluseks olnud seadusemuudatused ise aga olid vaid redaktsioonilist laadi ega muutnud samuti väljateenitud aastate pensionide määramise senist korda. Väljateenitud aastate pensionide seaduse § 1 kohaselt on see pension ette nähtud isikutele, kes teevad täis tööajaga sellist tööd, millega kaasneb kutsealal või ametikohal edasist töötamist takistav töövõime kaotus või vähenemine. Seega oleks staaži sooduskorras arvestamine vastuolus väljateenitud aastate pensionide olemusega, sest niisugusel juhul hakkaksid pensioni saama ka isikud, kes pole ettenähtud arvu aastaid välja teeninud. Et politseiteenistuse seaduse § 21 2 täies ulatuses ära nimetamine oli tegelikult eksitav viga, kinnitab selgelt veel ka see, et selle sätte teise lõike kolmandas ja neljandas punktis märgitud tegevused on juba loetletud juhendi teises punktis, mida määrusega nr. 309 ei muudetud ja mis vastupidisel käsitluses oleks juhendis kajastatud kaks korda. Kirjalikus kaebuses on kaebaja leidnud, et Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 määruse nr. 39 on vastuolus põhiseaduse § 10, sest selle tagasiulatuva rakendamisega on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi. Nimetatud sätte kohaselt ei välista põhiseaduse põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi käsitlevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused muid õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärsuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Tegemist on põhiõiguste arengule ja avatusele viitava sättega. Kaebaja poolt nimetatud õiguskindluse põhimõte aga on üks põhiseaduse põhiprintsiipidest ja õiguskindluse põhimõte omakorda üks selle põhimõtte kahest elemendist, mis kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet ja keelab üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. Samas ei tähenda see põhimõte, et igasugune tagasiulatuv ebasoodus mõju on keelatud ning seaduseandjal on õigus anda ka selliseid õigusakte, millega ta muudab või tühistab oma varasemad õigusaktid. Eespool juba nimetatud põhjustel oli Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr. 309 § 2 viide politseiteenistuse seaduse § 212 ekslik ja vastuolus väljateenitud aastate pensioni olemusega ega saanud kelleski tekitada õiguspärasele alusele rajanevat ootust, et selle järgi hakatakse ikka tõepoolest pensione määrama. Seetõttu ei ole olemas ka ühtegi mõistlikku põhjust, miks poleks eksituse avastamisel saanud seda parandada ning kehtestada sellise sisuga õigusnormi, mis vastab seaduse mõttele ja määruseandja tegelikule tahtele. Ka juhul kui siiski lugeda kaebaja ootus põhjendatuks, olid Vabariigi Valitsusel olemas põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvad mõjuvad kaalutlused, miks tuli määrus nr. 39 tagasiulatuvalt rakendada. Vastasel juhul oleks politseiametnikud, kes jõudsid esitada avalduse pension saamiseks enne selle määruse andmist, olnud oluliselt paremas olukorras kui need, kes seda veel teinud ei olnud. Samuti tekiks ilmne ebavõrdsus kõigi nende politseiametnikega, kellele on väljateenitud aastate pensioni ilma staaži sooduskorras arvestamiseta juba määratud või tulevikus määratakse. Sotsiaalministri 31.12.2001 määrusega nr. 167 kehtestatud “Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi” § 10 kohaselt tuleb pensioniavaldus läbi vaadata kümne tööpäeva jooksul pärast avalduse ja kõigi pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamist. Juhendis pole selle tähtaja pikendamise võimalust ette nähtud, kuid riiklike pensionikindlustuse seaduse § 1 lg. 2 ja väljateenitud aastate pensionide seaduse § 11’ kohaselt kuuluvad nende seaduste alusel läbi viidavates menetlustes rakendamisele haldusmenetluse seaduse sätted. Nimetatud seaduse § 41 lubab ettenähtud menetlustähtajast kinnipidamise võimatuse korral ka viivitust, kuid kohustab menetlusosalist sellest, viivituse põhjustest ja asja lahendamise tõenäolisest ajast 3 informeerima. Eelnevalt juba viidatud Vabariigi Valitsuse koduleheküljel avaldatud istungite päevakordade kohaselt oli määrusega nr. 309 tekkinud olukorra parandamist käsitlev eelnõu sotsiaalministri poolt esitatuna päevakorras 19.01.
6. Seega pidi veel enne kui möödus avalduse lahendamiseks kehtestatud kümne päevane tähtaeg olema selle ministri valitsemisala asutustes, sealhulgas ka Virumaa Pensioniametis teada, et määrusesse on sattunud viga, mida kavatsetakse parandada ja X avaldust pole võimalik lahendada talle soodsal viisil. Virumaa Pensioniameti Rakvere osakond on kaebajale teatanud nii tema avalduse lahendamisel tekkinud viivituse põhjused kui ka selle lahendamise oletatava aja (t.l. 7). Asjaolu, et see toimus alles siis, kui oli juba möödunud seaduses kehtestatud tähtaeg, on küll rikkumine, kuid pole siiski piisav alus, et pensionikomisjoni otsus tühistada ja teha ettekirjutus pensioni määramiseks. Kaebaja on vaidlustanud üksnes tema suhtes tehtud pensionikomisjoni eitava otsuse, mitte aga pensioniameti tegevuse ning kohtuistungil kinnitas ta, et peale pensioni saamist takistava otsuse tühistamise tal muud huvi pole (t.l. 33). Seega on tema ainsaks eesmärgiks väljateenitud aastate pensioni määramine, pensioniamet viivituse õigusvastaseks tunnistamine seda aga saavutada ei aita. Kuna pensionikomisjoni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkeks oli Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 määrus nr. 39 juba kehtestatud ja ka jõustunud, ei ole mingit alust kaebuse väitel, et otsuse õiguslikuks aluseks on üksnes Sotsiaalministeeriumi eelnõu. Eeltoodud järelduste alustel on keeldumine määrata X väljateenitud aastate pension põhjendatud ja Virumaa Pensioniameti tegevus õiguspärane. Vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub, kaebus jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata ja kohtukulud sama seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 7 kohaselt poolte endi kanda. /allkiri/ Raili Randlane Kohtunik Ärakiri õige: Raili Randlane Kohtunik 4