Obsah (6)

§ 38§ 4§ 34§ 27§ 30§ 25

2-05-2131 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2006.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2

) § 27 lg-le 6 tuli hagejal hüvitada kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahjud. Hageja on

1. juuli 1996.a otsuse alusel hüvitanud liiklusõnnetuses kannatanutele tekitatud liikluskahju summas 21277,15 krooni ja
2. märtsil 1996.a 8000 krooni ulatuses. Nendele summadele lisanduvad hagejal kahjujuhtumi käsitlemisel tekkinud kulud summas 4178,85 krooni. Tulenevalt

§ 38

lg-st 1 omab hageja õigust nõuda liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt regressi korras sisse liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi käitlemisel tehtud kulutused. Hagis esitatud nõue on hageja hinnangul tõendatud hagile lisatud liiklusõnnetuse protokolliga, otsusega liikluskahju väljamaksmise kohta, kahjunõudega, maksedokumentidega ja ekspertiisiaktiga. KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE Kostja hagi ei tunnista.

1. Kirjalikus vastuses hagiavaldusele leiab kostja, et liiklusõnnetuse puhul kannab vastutust tekitatud kahjude hüvitamise eest avarii süüdlane. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et kõnealune liiklusõnnetus oleks toimunud kostja süül ning kostja ei tunnista ennast liiklusõnnetuses süüdiolevaks. Kostja arvates ei ole liiklusõnnetuses süüdi olevat isikut välja selgitatud. MENETLUSE KÄIK
2. Eelmenetluse käigus vaidlustas kostja ka hageja poolt hüvitatud liikluskahju suuruse põhjendatuse. Samas ei vaidlustanud kostja kahju hüvitamise fakti (vt toimik, lk 61). Kostja ei vaidlustanud ka asjaolu, et tema poolt juhitud sõidukil puudus õnnetusjuhtumi toimumise ajal kohustuslik liikluskindlustus (vt toimik, lk 88). Kohus nõudis hageja vastavasisulise taotluse alusel Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonnast välja
3. jaanuaril 1996.a kostja osalusel toimunud liiklusõnnetuse materjalid ning võttis saadud dokumendid tsiviilasja materjalide juurde.
4. Kohtuistungil jäi hageja kirjalikus hagiavalduses ja selle täpsustuses esitatud väidete ning nõuete juurde ja palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. 2
6. Nii liikluskahju põhjustamise kui selle hüvitamise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (muutus kehtetuks
7. juunil 2001.a) § 12 lg 3 ja 27 lg 6 alusel tuli kindlaks tegemata jäänud sõidukiga või kindlustamisele kuuluva kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitada xxx sama seaduse paragrahvis 32 nimetatud kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses ning liikluskindlustuse teostamise juhendis ja kindlustuslepingutingimustes ettenähtud korras.

§ 38

lg 1 nägi ette, et kui vastavalt käesolevale seadusele oleks tulnud sõlmida sõiduki suhtes kindlustusleping, kuid seda ei ole tehtud ja sõidukiga tekitatakse liikluskahju, on Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõuded sõidukit kindlustusjuhtumi toimumise hetkel juhtinud isiku või sõiduki omaniku vastu kannatanule liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi käsitlemisel tehtud kulutuste ulatuses.

1. Pooltel puudub vaidlus selles, et
2. jaanuaril 1996.a toimus Tallinnas Sõle tänaval liiklusõnnetus, mille tagajärjel said kannatada Eesti Metodisti Kirikule kuulunud sõiduk Nissan King Cab (reg. nr 072 AFO) ja xxx kuulunud sõiduk Opel Rekord (reg. nr 509 VAF). Liiklusõnnetuses osales ka kostja poolt juhitud sõiduk Peugeot 405 (reg. nr 061 AET). Kostja ei vaidle vastu sellele, et tema poolt juhitud sõiduk oli kindlustamata. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja õiguseellane xxx (reg. nr 74000116) on liikluskahju summas 31643,10 krooni kannatanutele hüvitanud. Hageja õigusjärgluse küsimuses pooltel vaidlust tekkinud ei ole. Kohus peab vajalikuks siiski märkida, et MTÜ xxx
3. mail 2004.a sõlmitud asutamislepinguga kinnitatud põhikirja § 4 kohaselt on MTÜ xxx avalik-õigusliku xxx (reg. nr 74000116, edaspidi ka LKF) õigusjärglane ning MTÜ xxx võtab üle kõik xxx varad, õigused ja kohustused.
4. Pooltel on vaidlus küsimuses, kas liikluskahju on tekitatud kostja poolt (ehk kas liiklusõnnetuse põhjustas kostja). Samuti on kostja vaidlustanud tekkinud liikluskahju suuruse. Alljärgnevalt käsitleb kohus esmalt küsimust kostja vastutusest tekkinud liikluskahju eest (I), analüüsib seejärel hageja õiguseellase poolt hüvitatud liikluskahju suuruse põhjendatust (II) ning lahendab viimaks kohtukulude jaotuse ja väljamõistmisega seonduva (III). I.
5. Kostja väidete kohaselt ei põhjustanud tema vaidlusalust liiklusõnnetust, vaid oli selles üksnes osaline. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud

§ 4

lg-te 1 ja 2 kohaselt on liikluskahjuks isiku- ja varakahju, mis on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel järgmiste tingimuste samaaegsel esinemisel: 1) teeliikluses on kahju tekitatud sõidukiga, mille suhtes vastavalt liikluskindlustuse seadusele on sõlmitud või tuleks sõlmida liikluskindlustusleping; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekkinud kahju vahel; 4) sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus. Vastutuse tekkimise tingimuseks on seega sõidukit juhtinud isiku käitumise õigusvastasus ja kahju, mis on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel ning põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel.

1. Kostja käitumise õigusvastasus on kohtu hinnangul tuvastamist leidnud. Iseenesest võib nõustuda kostja väitega, et politseiasutuse poolt liiklusõnnetuse toimumise kohta koostatud protokollis puudub otsene järeldus liiklusõnnetuse põhjustaja kohta (koopia toimikus, lk 15). Kõnealusest protokollist nähtuvalt on aga kostjale liiklusõnnetusega seonduvalt määratud karistus haldusõiguserikkumiste seadustiku § 99 lg 2 alusel. Nimetatud säte toona kehtinud redaktsioonis nägi ette vastutuse liikluseeskirjade rikkumise eest mootorsõiduki juhtimise õiguseta mootorsõiduki juhi poolt, kui rikkumine põhjustas varalise kahju või kerge kehavigastuse. Protokollis sisalduva liiklusõnnetuse kirjelduse kohaselt ei suundunud kostja aegsasti pärisuunavööndi vastava ääre lähedale ega andnud teed temast möödasõidul olevale juhile, saadud löögist põrkus otsa vastassuunavööndis liikuvale sõidukile. Samad asjaolud kajastuvad ka õnnetuses osalenud juhtide Nxxx J.xxx ja S.xxx poolt õnnetuse päeval kirjutatud 3 seletustes. Kõnealused seletused on osundatud liiklusõnnetuse protokolli lisad (vt toimikumaterjalile lisatud politseiasutuse liiklusõnnetuse materjali). Seletustest nähtuvalt pööras kostja poolt juhitud sõiduk ette kõrvalreas liikunud sõidukile Nissan King Cab (juht J.xxx) ning viimaselt saadud löögist paiskus kostja poolt juhitud sõiduk otsa vastassuunavööndis liikunud sõidukile Opel Rekord (juht N.xxx). Vaidlustamata asjaolude kohaselt said liiklusõnnetuse toimumise tagajärjel kahjustada kõik selles osalenud sõidukid. Eelnenu põhjal on kohtu hinnangul tuvastatavad vähemalt kahe liikluskahju tekitamise ajal kehtinud liikluseeskirja (kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega
2. oktoobrist 1994.a nr 394) punkti rikkumine. Nii pidi juht vastavalt kehtinud liikluseeskirja punktile 77 suunduma enne pööret aegsasti sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. (Nõue ei kehtinud sõitmisel ringliiklusega ristmikule ja pöörde korral, mida vastav liikluskorraldusvahend lubab teha ka mujalt.) Samuti on kostja rikkunud eeskirja punkti 80, mille kohaselt pidi juht ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi pöörates andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile. Seega on kostja käitumise õigusvastasus hageja poolt esitatud ja kogutud tõenditega kohtu arvates piisavalt tõendatud. Kostja ei ole vastupidist tõendada suutnud. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kahju tekitati sõidukiga, mille suhtes vastavalt liikluskindlustuse seadusele tulnuks sõlmida liikluskindlustusleping. Kohtu hinnangul on ülalkäsitletud tõendite (liiklusõnnetuse protokoll koos sellele lisatud seletustega) pinnal kinnitust leidnud ka kahju tekkimine kostja sõiduki liikumise ja paiknemise tagajärjel ning põhjuslik seos sama sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel.
3. Seonduvalt kostja süü väidetava puudumisega märgib kohus järgmist. Mootorsõidukit juhtinud isikul tsiviilvastutuse tekkimise hindamisel lähtub kohus liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 458, mille kohaselt on isikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Liikuvat mootorsõidukit tuleb lugeda suurema ohu allikaks ning mootorsõiduki valdajal tekkib seega vastutus kannatanule tekkinud kahju eest sõltumata mootorsõiduki valdaja süüst. Kostja ei ole väitnud, et liikluskahju oleks tekkinud vääramatu jõu tagajärjel või et teised õnnetuses osalenud sõidukijuhid oleks tegutsenud eesmärgiga enda sõidukeid kahjustada. Tulenevalt eeltoodust ei pea hageja seega tõendama kostja süüd. Ka vastavalt TsK § 448 lg-le 2 tuleb kahju tekitaja süüd eeldada. Seetõttu ei oma kostja tsiviilvastutuse tekkimise seisukohast iseseisvat õiguslikku tähendust asjaolu, et kostja on liiklusõnnetuse päeval kirjutatud selgituses tunnistanud enda süüd õnnetuse põhjustamises (vt toimikumaterjalile lisatud politseiasutuse liiklusõnnetuse materjali) ning käesoleva tsiviilasja menetluse raames avaldanud, et taganeb kõnealusest kirjalikult antud seletusest (vt toimik, lk 88).
4. Samuti ei ole kohtu hinnangul tuvastamist leidnud liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud

§ 34

lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemine, mille puhul olnuks liikluskindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest. Viidatud säte andis õiguse keelduda liikluskahju hüvitamisest, kui kannatanu on ise vastutav kahju tekkimise eest või kui pole tegemist liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus liikluskahju hüvitamise põhimõtetega (

§ 27

). Puudub vaidlus selles, et käesoleval juhul oli tegemist liikluskahjuga (

§ 4

).

§-s 27 sätestatud põhimõtete kohaselt tuli hüvitada kahju isikule, kellel ei teki tsiviilvastutust seoses sama liikluskahju tekitamisega ning liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule (kannatanule) tuli hüvitada liikluskahju proportsionaalselt teiste isikute vastutusega, kuid mitte rohkem kui ettenähtud kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses. Lähtudes kostja vastuväidetest, saab käesoleval juhul olla küsimus eelkõige selles, kas (hageja õiguseellasel) esines alus kahju hüvitamisest täielikuks või osaliseks keeldumiseks tulenevalt teiste liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhtide vastutusest kahju tekkimises. Lähtudes poolte väidetest ja uuritud tõenditest, tuleb kohtu hinnangul teiste liiklusõnnetuses osalenud juhtide 4 tsiviilvastutust eitada. Eelpool käsitletud politseisasutuse poolt kogutud materjalide põhjal otsustades vallandas kahju tekkimisele viinud sündmuste ahela kostja õigusvastane käitumine (liikluseeskirja nõuete rikkumine). Teiste juhtide osa kahju tekitamises tõendamist leidnud ei ole. Puuduvad tõendid selle kohta, et teised liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid rikkunuks liikluseeskirja. Kostja väited liiklusõnnetuse teistsuguse tekkemehhanismi kohta loeb kohus paljasõnalisteks. Seega tuleb lugeda kostjat vastutavaks tekkinud liikluskahju eest. II. 18. Seonduvalt kostja vastuväidetega hüvitatud liikluskahju suuruse põhjendatuse kohta märgib kohus järgmist. Liiklusõnnetuse toimumise ja kahjujuhtumi menetlemise ajal kehtinud

§ 30

lg 2 kohaselt hindas varakahju suurust liikluskindlustuses kindlustushüvitise taotleja, esitades kindlustusandjale andmed hävinud vara maksumuse või kahjustatud vara taastamiskulude kohta ning dokumendid liiklusõnnetusega kaasnenud muude otseste kulude kohta. Kooskõlas sama seaduse § 25 lg-ga 1 tuli sõiduki vigastustest tuleneva kahju all mõista taastamisremondi ja muid otseseid kulusid, mis sõiduki omanik (valdaja) kandis seoses liiklusõnnetusega, sealhulgas pärast liiklusõnnetust sõidukile kannatanute päästmiseks tahtlikult tekitatud vigastuste kõrvaldamise ja sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamisega seotud kulud. Vastavalt

§ 25

lg-le 2 võis kindlustusandja pärast liiklusõnnetusega sõidukile tekitatud vigastuste ja tehtud remonditööde mahu või remondieelarve võrdlevat kontrollimist kanda kindlustushüvitise hüvitise saaja nõusolekul taastamisremondi maksumuse ulatuses üle vahetult remondi tegijale või maksta hüvitise saajale, olenemata sellest, kas remont on tehtud või mitte. Käesoleval juhul nähtub hagiavaldusele lisatud dokumentaalsetest tõenditest, et T.Zainulina on

1. märtsil 1996.a esitanud hageja õiguseellasele taotluse varakahu hüvitamiseks summas 8000 krooni (vt toimik, lk 12). T.xxx kuulunud sõiduki vigastuste ulatust on xxx vahetult kontrollinud, mille kohta on koostatud sõiduki ülevaatuse akt (vt toimik, lk 14). xxx ekspertiisi osakond on kontrollinud kõnealuse sõiduki remonditööde mahtu ning kinnitanud remonditööde maksumuse (vt toimik, lk 16). Ka teise sõiduki Nissan King Cab omanik on esitanud xxx-ile taotluse remondikulude hüvitamiseks summas 21277,15 krooni (vt toimik, lk 18). Selle sõiduki vigastuste osas on hageja õiguseellase poolt kontrollitud, mille kohta on koostatud sõiduki ülevaatuse akt (vt toimik, lk 26). LKF ekspertiisi osakond on kontrollinud kõnealuse sõiduki vajalike remonditööde mahtu ning hinnanud vahetamisele kuuluvate detailide ja remonditööde maksumuseks kokku (koos käibemaksuga) 22014 krooni (vt toimik, lk 83-86). Lisaks on hageja esitanud ka spetsialisti arvamused (eksperdi otsused) sõiduki Nissan King Cab avariieelse ja – järgse maksumuse kohta (vt toimik, lk 21-22, lk 23). Liikluskahju on xxx hüvitanud fondi vastavasisuliste otsuste alusel (vt toimik, lk 8 ja lk 9).
2. Lähtudes eeltoodust, on hageja õiguseellane kohtu hinnangul kannatanud sõidukite vigastuste ja tehtud remonditööde mahtu ning remondieelarvet piisavalt kontrollinud ja ei ole kahjuhüvitiste väljamaksmisel rikkunud

ega vastavate alamalseisvate õigusaktide nõudeid. Välja makstud hüvitised ei ületa liikluskindlustuse kahjuhüvitiste piirmäärasid (kinnitatud Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 1994.a määrusega nr 477). Arvestades sõidukitel tuvastatud vigastuste ulatust, saab hüvitatud varakahju summasid lugeda kohtu hinnangul mõistlikeks ja põhjendatuteks. Kostja vastuväited kahju suuruse põhjendamatuse osas ei ole seega kohtu arvates kinnitust leidnud.
2. Lisaks hüvitatud liikluskahjule kuulub vastavalt (liikluskahju tekkimise ja hüvitamise ajal kehtinud)

§ 38

lg-le 1 kostjalt regressi korras väljamõistmisele ka hageja õiguseellase poolt juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. Rahandusministri

1. detsembri 1994.a määruse nr 221 "Liikluskindlustuse üldtingimuste ja maksemäärade kohta" punktist 12 tulenevalt tasutakse 5 kindlustusjuhtumit käsitlevale kindlustusandjale käsitluskulude katteks kuni 15% hüvitise summast (kuid mitte alla 150 krooni ja mitte üle 3750 krooni) isikutelt, kelle vastu tekib kindlustusjuhtumiga seoses regressi õigus, või teiselt kindlustusandjalt või eelarveliselt asutuselt. Hagiavaldusele lisatud õienditest nähtuvalt on hageja õiguseellane kandnud käsitluskulusid kokku 4178,85 krooni ulatuses (vt toimik, lk 10 ja lk 11). Käsitluskulude summa ei ületa eelnimetatud piirmäära. Lähtudes eeltoodust, kuulub kostjalt regressi korras hageja kasuks väljamõistmisele tekitatud liikluskahju summas 29277,15 krooni ning juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused 4178,85 krooni. III.
2. Kooskõlas
3. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
4. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
5. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Käesoleval juhul kumbki pooltest enda menetluskulude (kohtukulude) väljamõistmist vastaspoolelt taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.
6. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 ja TsMS § 57 lg 1 kohaselt oli hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Hageja poolt esitatud rahaliselt nõudelt (33456 krooni) kuulunuks hagiavalduse esitamise ajal kehtiva riigilõivuseaduse § 37 lgst 1 ja lisast 2 tulenevalt tasumisele riigilõiv summas 2450 krooni. Juhindudes kuni 31.detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 64 lg-st 1 ja § 48 lg 1 p-st 2, tuleb riigilõiv nimetatud summas kostjalt riigituludesse välja mõista. Indrek Parrest kohtunik 6