2-04-178/2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 22.november

1. a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-04-178 Tsiviilasi AV hagi VR vastu 120 000 krooni väljamõistmiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: AV Hageja esindaja: advokaat OL Kostja: VR Kostja esindaja: RV Kohtuistungi toimumise aeg 03.10.-11.
2. oktoober
3. a Istungil osalenud isikud Hageja AV ja tema esindaja advokaat OL ning kostja VR ja tema esindaja RV Juues viibisid Sekretär V K ja tõlk N T RESOLUTSIOON
4. Rahuldada AV hagi VR vastu 120 000 krooni väljamõistmiseks osaliselt.
5. Välja mõista VR 7 882,59 (seitse tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaks kr ja 59 s) krooni AVkasuks.
6. Kohtukulud jätta poolte endi kanda.
7. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt sai hageja abikaasa AF laenu OÜ-lt . Laenu kohta vormistati võlakiri. Võlakiri kajastab varemsaadud laene 8000 krooni ja kohustise mittetäitmisest tulenevat leppetrahvi. Võlakiri kajastab ka OÜ poolt A. F täiendavalt antud laenu 14 000 krooni suuruses, millest ta sai kätte 1 200 krooni ja 13 000 krooni. Peale selle andis OÜ t A. F laenu 3 500 krooni, 5 100 krooni, 2 700 krooni, 40 000 krooni ja 500 krooni. Kõik laenatud summad vormistati laenulepinguga kokku 73 800 krooni suuruseks laenuks, mille laenusaaja kohustus tagastama . A.F suri laenu tagastamata. Lepingu p 3.2 alusel kohustus A. F laenu mittetähtaegsel tagastamisel maksma viivist 1% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. A. F surmapäevaks oli viivis 115 päeva eest 84 870 krooni (115x738). loovutas OÜ V nõude hagejale. Juhindudes TsK § 272 lg 1 ja PÄS § 130 lg 1 esitas hageja nõude kostja kui A. F seadusjärgse pärija (abikaasa), kellele läksid üle A. F kõik kohustused, vastu. A. F ja kostja ühisvaraks oli kinnistu , mille ainuomanikuks pragu on kostja. Arvestades A. F tahet tagada võlakohustus kinnistuga ja kinnistus turuväärtust taotleb hageja kostjalt välja mõista 120 000 krooni, sh põhivõlgnevus 73 000 krooni ja viivis osaliselt - 46 200 krooni. Kohtukulu palub hageja kostjalt välja mõista. esitatud avalduses märgib hageja, et korter oli A. F surma ajal ühisvaraks ja ½ korterist kuulus pärandvarasse, kuna korteri ostu-müügilepingust ei nähtu, et A. F andnuks korteri võõrandamiseks nõusoleku. Leping on PkS § 17 lg 4 alusel tühine. Kiinistu ostu-müügileping ei kajasta kinnistu väärtust õigesti. Arusaamatutel põhjustel müüdi kinnistu ca 5 korda alla selle tegelikku väärtust. OÜ hindamisakti järgi oli kinnistu väärtus 2000 320 000 krooni. Hindaja käis objektiga tutvumas , so kohe pärast hageja poolt ostu-müügilepingu saamist. Kohtuistungil jäi hageja nõude juurde. A. F tegevuse tulemusena ei ole hageja palke saanud. Maksed, mida OÜ t tegi, tehti 4 kuud pärast A. F surma, neid ei ole võimalik seostada A. F tegevusega. Hageja nõue on 120 000 krooni, sh põhivõlg 73 800 krooni ja viivis 46 200 krooni. Nõude aluseks on laenuleping. Laenusumma eest pidi kostja abikaasa tooma OÜ-le V saepalke ning palkide mittetoomisel raha tagastama . Viivisemääraks oli lepingu p 3.
8. järgi 1% päevas. 40 000 krooni kanti AS-le A. F juhtnööride kohaselt. Makse, mis tehti AS-le , vormistati samal päeval A. F laenuna. A. F kohustus V palke tooma ja selle mittetegemisel raha tagastama. Saepalki A. F ei toonud. Nõude aluseks on laenuleping, võlakiri on täiendav tõend laenulepingu kõrval. Kostja vastutab tegeliku pärandvara väärtuse ulatuses. 60 000 krooni on suvila jaoks liiga odav hind. LMG K hinnangul oli kinnistu turuväärtus 320 000 krooni, kostja tellitud hinnangu järgi 100 000-140
9. Reaalne väärtus ilmselt 200 000 krooni. korter oli ühisvara. Korteri väärtus on 250 000 krooni, mitte 110 000 krooni, millega korter osteti. Korteri puhul on pärandvaraks varaline õigus 140 000 krooni suuruses (250 000110 000), kuna lepingu p 5.3 järgi tekkis väljaostu õigus. Kohtukuluna palub hageja välja mõista riigilõivu. Kostja vastuväited Kohtule esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. esitas kostja T notar A. S avalduse pärimisasja algatamiseks ja nõudis pärandvara inventuuri tegemist. koostati pärandvara inventuuri akt, mille kohaselt oli pärandvaraks kinnistu (registriosa ) ja sõiduauto . Kostja võttis pärandi vastu. PÄS § 135 lg 1 alusel 2 vabaneb pärija pärandaja võlgade tasumise kohustusest oma vara arvelt, kui nõuab pärandi inventuuri. Inventuuriakti kohaselt on pärandi väärtus 25 000 krooni. A. F matusteks kulus 24 629,70 krooni ja pärandvara inventuuri tegemiseks 1 921,10 krooni. Järele jääb 1 559,20 krooni. asuv korter soetati kostja poolt, so pärast A. F surma ega ole seetõttu ühisvara. Võlanõude tekkimise alusena esitas hageja kaks ebaselget tõendit – laenulepingu, millest ei selgu selle koostamise aeg ja kas raha on üle antud ning võlakirja, millele on kirjutatud, et sellest tehtud ärakirjad ei kehti. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist. Kohtuistungil jäi kostja esitatud vastuväidete juurde. Pärandvara on tunduvalt väiksem, kui kostja abikaasa poolt võetud laen laenulepingu järgi. Võlakirjas märgitu järgi pidi puit tulema , tuli alguses, see tähendab, et viivise nõudeks puudub alus. 40 000 krooni osas on laenuleping rahatu, mida tõendab maksekorraldus (tl 145), mille järgi OÜ maksis AS-le (N ) 39 893,62 krooni, memoriaalorder (tl 149) ja allakirjutamata laenuleping (tl 148). Laenulepingu kuupäev ja maksekorralduse kuupäev - langevad kokku. Konto väljavõtte (tl 151) kohaselt kanti AS-le 40 000 krooni . Laenulepingu puudub korraldus, et 40 000 krooni võis kanda AS-le selle asemel, et see F anda. Ka 33 800 krooni F ei saanud, ühtegi dokumenti selle kohta ei ole. OÜ bilansis on see kirjas laenuna F . Kostja raha mittesaamist tõendada ei saa. Juhul kui hagi rahuldatakse, on hageja õigus viivisele, mis on arvestatud 11 800-lt. Abikaasa surma ajal oli varaks vaid suvila. Auto jäi V . Suvila oli halvas seisukorras: lagunenud, katuseta, kostja pidi selle müüma, et saaks korteri välja osta ja võlad osaliselt tasuda. Maakler ei saanud suvilat müüdud 40 000 krooni eest. Terve aasta ostjat ei leidnud. Suvila müüs kostja 60 000 krooni eest, mis oli rohkem, kui teiste pakkujate hind. Tegemist oli erilise hinnaga, ostja oli elukoha tõttu sellest suvilast huvitatud. Hageja poolt esitatud korteri hindamisaktiga kostja nõud ei ole. Akt on koostatud aastat hiljem. Korteri eest ei olnud makseid tehtud enne A. F surma, seepärast ei ole korter pärandvara nimekirjas. Korterisse ei oldud ühisvara paigutatud. Leping p 1.4 järgi pidi kostja saama korteri omanikuks pärast viimase makse tasumist. Kohtukuluna palub kostja välja mõista kulutused seoses tõendite hankimisega ja õigusabikulu 5 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused Kohus ärakuulanud poolte seletused, tutvunud esitatud avalduste ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pärimisseaduse (PÄS) § 131 lg 1 alusel lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Sama paragrahvi 3.lõike järgi on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvel, kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks ning ei ole tehtud pärandi inventuuri ega pärandvara eraldatud. Pärandvara inventuur tehti. Selle asjaolu üle pooled ei vaidle. Kooskõlas PÄS § 135 lg 1 vabaneb pärija pärandaja võlgade tasumise kohustusest oma vara arvel, kui ta pärandit vastu võttes nõuab selle inventuuri. Sellest tulenevalt vastutab kostja pärijana pärandaja A. F , kes suri V A oblastis (tl 12) kohustuste eest vaid pärandvara arvel. PÄS § 134 lg 1 sätestab kohustuste, mis täidetakse pärandi arvel, järjekorra. Nendeks on esimeses järjekorras pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandi hoiu ja 3 hooldamise ning inventuuri tegemise kulud (p 1) ja teises järjekorras võlanõuded pankrotiseaduses sätestatud järkude kaupa (p 2). Pärandiks oli kinnistu (registriosa ) (tl 14-16), mille kostja müüs 60 000 krooni eest kooskõlas kinnistu ostu-müügilepinguga (tl 64-68). Tõendatud ei ole hageja poolt väidetud kinnistu väärtus 240 000 krooni. Sellise väärtuse tõendamiseks esitas hageja OÜ eksperthinnangu (tl 94-96), mida kohus käsitleb dokumentaalse tõendina. Hinnang on koostatud - üle aasta pärast kinnistu müümist. Kinnistul asunud hoone kirjelduse seisuga andis hindajale hageja, hinnang on üldsõnaline, ekspert hinnatavat vara üle ei vaadanud. OÜ eksperthinnangust (tl 118-128) nähtuvalt olid samas piirkonnas suvilate müügihinnad 75 000230 000 kroonini (tl 123). Arvestades kostja poolt müüdud suvila seisukorda (katuseta, pooleliolev) ja müümise asjaolusid, ei ole kõiki tõendeid kogumis arvestades välistatud, et 60 000 krooni, millega kostja kinnistu müüs, oli selle tegelik turuväärtus müümise ajal. ostis kostja AS kooskõlas ostu-müügilepinguga (tl 63) - seega pärast A. F surma. Seetõttu ei onud korter ühisvaraks ega pärandvaraks. Kohus ei loe hageja poolt tõendatuks, et korter maksnuks rohkem, kui on lepingusse märgitud hind 110 000 krooni. OÜ eksperthinnangu (tl 113-115) järgi oli 3-toalise korteri hinnaks samas piirkonnas .aastal 250 000- 260 000 krooni turuülevaate alusel. Arvamus kajastab ka andmeid, mis aastal puudusid – kinnistamine ei olnud tegemist korteriomandiga, mistõttu korteriomandit puudutavad andmed ei puutu asjasse. , mil korter kostja poolt osteti ja mil pärandaja suri, olid korterite hinnad tunduvalt madalamad kui arvestades asjaolu, et korterite hinnad on pidevalt tõusnud. Neil asjaoludel ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga. Ülalmärgitust tulenevalt oli pärandvaraks kinnistu müügist saadust ½ , s o 30 000 krooni. OÜ ja AF vahel sõlmitud laenulepingu järgi andis OÜ AF laenu korral kokku 73 800 krooni. Selle raha eest kohustus AF tooma laenuandjale V saepalke ja palkide mittetoomisel tagastama laenu . reguleerisid laenulepingut TsK §-d 272-
10. Laenuleping peab olema sõlmitud vähemalt lihtkirjalikus vormis, kuid laenusuhet tõendab ka võlgniku poolt allkirjastatud võlakiri. Laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. § 272 lg 3 kohaselt võib laenulepinguna vormistada iga võla. Nõutav ei ole raha üleandmise fakti märkimine laenulepingusse. TsK § 276 lg 1 võimaldab laenulepingut vaidlustada rahatuse tõttu. Kostja vaidlustas lepingu rahatuse tõttu. See kostja väide on osaliselt tõendamata. Hinnates tõendeid kogumis, leiab kohus, et AF poolt OÜ-lt saadud 40 000 krooni on üle kantud OÜ lepingupartnerile V. Seda järeldust kinnitavad võlakirja (tl 8) pöördele märgitud „ülekanne 42 000 EEK”, allakirjutamata laenulepingu variant (tl 148), millele „ 40 000” juures märkus ülekandmise kohta, maksekorraldus valuutas (tl 150), millest nähtuvalt kandis OÜ asuvale äriühingule a üle 40 000 krooni, konto väljavõte (tl 151) sama asjaolu kohta. Seega on alusetu hageja väide AF võlgnevuse kohta 40 000 krooni osas. Memoriaalorderi nr (tl 149), mille kohaselt oli lõpus AF laenu suuruseks 33 800 krooni ja laenulepingu ning võlakirja alusel tuleb lugeda AF laenu suuruseks 33 800 krooni. Kohtuistungil kinnitas kostja, et nimetatud summa osas oma vastuväiteid ta tõendada ei saa. 4 PÄS § 131 lg 1 kohaselt kannab pärija pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel. Matusekulude suuruse tõendamiseks esitas kostja AF sugulaste poolt allkirjastatud tõendi (tl 101, 49), mille kohaselt matusekuludeks 1 300 USD. Eesti Panga kursi järgi oli see 20 591,31 krooni. Tõendi kohaselt tehti kulutusi auto rendiks surnukeha transportimiseks, bensiinile, puusärgile, tavandi teenustele, hauakivile ja muudele matusekuludele. Kõik nimetatud kulutused on kohtu arvates põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud oma vastuväiteid kulutuste suuruse kohta. Kuna matused toimusid teises riigis, puudub kohtul alus lugeda kulutusi ülemääraseks ilma vastuväite esitaja poolt seda põhjendamata ja tõendamata. Seadus ei täpsusta matusekulude koosseisu. Arvestades konkreetseid asjaolusid – et AF suri V ja maeti sinna ning kostja koos kahe lapsega sõitis V matustele, peab kohus põhjendatuks ka sõitmisega seotud kulutused lugeda matusekuludeks. Viisade vormistamine kolmele maksis 600 krooni ja raudtee sõidupiletid edasi-tagasi kolmele 2 142 krooni. Kokku on matusekulud 23 333,31 krooni. Kooskõlas PÄS § 134 lg 1 p-ga 1 on pärandi inventuuri tegemise kulud kohustuseks, mis täidetakse pärandi arvel. Pärandi inventuuri tegemiseks kulus 3 000 krooni, mis on tõendatud OÜ arvega nr 2 (tl 132). Kostja poolt inventuurikuluna näidatud 1 921,10 krooni, ei ole pärandi inventuurikulu, vaid kulu seoses pärandi vastuvõtmisega ja see summa ei kuulu PÄS § 134 lg 1 p 1 alusel pärandi arvel täitmisele. Seega jääb pärast PÄS-is sätestatud kulude (23 333,31+3000) mahaarvamist pärandi suuruseks, millest tuleb tasuda pärijal pärandaja kohustused 3 666,69 krooni (30 000-26 333,31). Viivisenõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada kooskõlas TsK § 191, §
11. Viivise suurus 1% päevas on kokku lepitud laenulepingus. Hageja nõuab viivist 115 päeva eest. Kostjalt tuleb viivisena välja mõista 4 215,90 krooni (115x36,66). Põhinõue ja viivis kokku, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, on 7 882,59 krooni, Kooskõlas TsMS ja TMS RakS § 3 kuuluvad kohtukulud väljamõistmisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS järgi. Seoses hagi osalise rahuldamisega jätab kohus TsMS § 60 lg 1 juhindudes kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohtunik 5