← Eesti

3-05-1017/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-1017 Kaebus Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse tekitatud 50 000 krooni kahju hüvitamiseks Tallinna Halduskohtu 07.03.2006 otsus Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus A.Z apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. november 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja A.Z, esindaja Indrek Sirk kandega Vastustaja Eesti Riiklik Autoregistrikeskus, esindaja Kristo-Taavi Ruus RESOLUTSIOON Muuta Tallinna Halduskohtu
  3. märtsi 2006 otsuse haldusasjas nr 3-05-1017 põhjendusi kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ja asendada need käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja A.Z apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. 11.03.2005 registreeriti Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (edaspidi ka ARK) liiklusregistris Euroopa Liidu liikmesriigist toodud kasutatud sõiduk BMW 323 tehasetähisega x, sõiduki omanikuks märgiti V. D. 11.03.2005 koostatud registreerimiseelse ülevaatuse aktis on sõiduki esmase registreerimise ajaks märgitud
  5. aasta, mootorsõiduki registreerimistunnistusel aga 04.01.
  6. 30.04.2005 sõlmisid A.Z abikaasa A. T ja * OÜ sõiduki broneerimise ja ettemaksu maksmise kohta lepingu, mille kohaselt broneeriti eelnimetatud sõiduk A. T kuni 15.06.2005 ja A.T tasus 40 000 krooni ettemaksu. 3-05-1017 02.06.2005 ostu-müügi lepingu kohaselt müüs V. D nimetatud sõiduki A. T isale A. T (T). Lepingus on sõiduki ehitusaastaks märgitud
  7. 03.06.2005 muudeti ARK-s registriandmeid seoses sõiduki omaniku vahetusega. A. T saadud volituse alusel kanti A. T avalduse alusel sõiduki omanikuks A. T, sõiduki kasutajateks A. T ja A.Z. Registreerimistunnistuse kohaselt on sõiduki esmase registreerimise aeg 04.01.
  8. 13.09.2005 müügilepingu kohaselt müüs A. T sama sõiduki A.Zle.
  9. A.Z kaebuses paluti tunnistada õigusvastaseks Eesti Riikliku Autoregistri- keskuse poolt liiklusregistrisse sõiduki BMW 323 tehasetähisega x kohta tehtud kanne „esmane registreerimine 04.01.2000“ ja hüvitada õigusvastase toiminguga tekkinud kahju 50 000 krooni riigivastutuse seaduse §-de 7 lg 1, 8 lg 1, 12 lg 1 ja 2 alusel. Kaebuse kohaselt sai A. Z Läti Vabariigis sõidukit müüa üritades teatavaks, et sõiduki esmase registreerimise aasta on 1998, mitte 2000 ja ta oli sunnitud müüma sõiduki ligi 50 000 krooni planeeritust odavamalt. Kaebuse väitel omandasid abikaasad A. Z ja A. T sõiduki ühisomandisse ja A. T, kes kanti omanikuna liiklusregistrisse, ei ole sõidukit omandanud. A. Z ja A.T vahel vormistati 13.09.2005 müügileping vaid sõidukile transiidinumbri saamiseks, et kaebaja saaks seda müüa Läti Vabariigis. ARK-l on registreerimisel kohustus määratleda sõiduki esmase registreerimise aeg ja isikul on õigus eeldada, et liiklusregistri poolt väljastatud sõiduki registreerimistunnistusel on kajastatud õiged andmed. Tegelikkusele mittevastavate andmete kajastamine registris on õigusvastane. Esmase registreerimise aeg (sõiduki väljalaskeaasta) on sõiduki turuväärtuse määramisel üheks olulisemaks kriteeriumiks. Kaebajale tekkis ebaõige registrikandega otsene varaline kahju, kuna kande tõttu ostis ta sõiduki selle tegelikust turuhinnast enam kui 50 000 krooni kallima hinnaga, ent oli sunnitud müüma sõiduki selle tegelikule väljalaskeaastale vastava hinnaga.
  10. Vastustaja ARK palus jätta kaebuse rahuldamata. A. T ja A. Z vahelisest 13.09.2005 müügilepingust nähtuvalt ei saanud kõnealune sõiduk olla kaebaja ja tema abikaasa ühisomandis. Samuti ei ole tõendatud, et kõnealuse sõiduki ostmisel selle eest 179 900 krooni maksti. ARK-le ei tulene kohustust teiste riikide liiklusregistrites sõiduki kohta olevaid andmeid kontrollida. Esmase registreerimise kuupäev ja väljalaskeaasta ei pruugi kokku langeda ning lisaks sõiduki ehitusaastale on sõiduki väärtuse määramisel oluline selle tehniline seisukord. Tekkinud kahju ja ARK-i tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. ARK ei vastuta müüdava sõiduki kvaliteedi ja ostutingimuste eest.
  11. Tallinna Halduskohtu 07.03.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Kohus luges ARK-i toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega, kuna ainsa põhjendatud huvina toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks HKMS § 7 lg 1 tähenduses on kaebuses toodud kahju hüvitamise nõude esitamine. 2) Kaebaja ja tema abikaasa ei omandanud kõnealust sõidukit V. D. A.T ja * OÜ vahel 30.04.2005 sõlmitud leping ei saa tõendada hilisemat sõiduki omandiõiguse üleminekut. Nimetatud lepinguga * OÜ broneeris sõiduki A. T, kuid omandiõiguse üleandmises kokku ei lepitud. Omandiõiguse üleandmises lepiti kokku 02.06.2005 lepingus, kus A.T on märgitud ostjana, kellele sõiduki omandiõigus üle läheb. Asjaolu, et nimetatud sõiduk võõrandati A. T enne * OÜ ja A. T vahelises lepingus sätestatud broneerimistähtaja lõppemist, omandiõiguse tekkimise seisukohast tähtsust ei oma, nagu ka see, et A.T oli varem tasunud 40 000 krooni suuruse ettemaksu. Ettemaksu maksmine ega soovi väljendamine tulevikus asja omandada omandiõigust ei tekita. 2

(6)3-05-1017 Vaatamata kohtu ettepanekule ei esitanud kaebaja muid tõendeid selle kohta, et sõiduki omandasid V. D kaebaja ja tema abikaasa, ega viidanud muudele tõenditele, mida kohus oleks saanud omandiõiguse tekkimise tõendamiseks koguda. Samas nähtub, et A. Z sai kõnealuse sõiduki omanikuks 13.09.2005 A. T sõlmitud lepingu alusel. Nimetatud lepingu p-ga 3 kinnitas müüja A. T, et kõnealune sõiduk on müüja ainuomandis ja kolmandatel isikutel ei ole sellele mingeid õigusi. Kaebaja on nimetatud lepingule ostjana alla kirjutanud. Kui sõiduk olnuks A. Z ja tema abikaasa omandis varem, puudunuks tarvidus sellist lepingut sõlmida. 3) Isegi juhul, kui 02.06.2005 ostu-müügilepingu järgi maksis A. T või tema nimel tegutsenud isik * OÜ-le sõiduki eest 179 900 krooni ehk summa, mis vastas varem A. T ja * OÜ vahel sõlmitud broneerimise ja ettemaksu tasumise lepingus väljendatud summale, ei saa see summa seonduda väidetavalt A. Z tekkinud kahjuga. See, kas A T oleks esmase registreerimise aja kohta tehtud õige kande korral saanud sõiduki osta odavamalt, kui ta selle tegelikult ostis, ei saanud tekitada kahju A. Z. Viimasele oleks kahju saanud tekkida juhul, kui tema oleks A. T käest sõiduki ostnud
  1. aastal esmalt registreeritud sõiduki väärtust ilmselt ületava hinna eest. 4) Kaebuse väitel väljendus kahju selles, et A. Z maksis sõiduki eest ostes enam kui oli selle turuväärtus. Kaebaja kohtuistungil esitatud teine väide, et 13.09.2005 lepingu kohaselt A. Z ei ole tegelikult A. T raha maksnud, on sellega vastuolus. Lepingu kohaselt kohustus kaebaja sõiduki ostjana tasuma ostuhinna, ent ostuhind lepingus ei kajastu. Kuigi auto turuväärtus sõltub olulisel määral sõiduki ehitusaastast ja asjas kogutud tõendite pinnalt võib väita, et kõnealuse sõiduki turuväärtus erines sõltuvalt sellest, kas seda esitleti
  2. või
  3. aastal valmistatud sõidukina, enam kui 50 000 krooni võrra, ei ole tõendatud, et kaebaja oleks kõnealuse sõiduki eest tasunud enam kui
  4. aasta sõiduki turuväärtus. Vastupidi, maksmata sõiduki eest A. T raha, omandas kaebaja sõiduki tasuta ja talle ei saanud tekkida kahju seoses sõiduki omandamisega. 5) Kahju ei tekkinud kaebajale ka seoses sõiduki võõrandamisega. Kaebaja müüs sõiduki 8500 euro eest. SIA Alfa Motors teatise kohaselt on sarnaste,
  5. a sõidukite keskmine turuhind Lätis 8700 eurot. Seega müüs kaebaja sõiduki keskmisele turuhinnale lähedase hinnaga. Kahju ei saa siinkohal väljenduda selles, et
  6. a sõiduki eest oleks kaebaja võinud saada rohkem (algselt kokku lepitud minimaalne müügihind 12 000 eurot). Arvestades, et kaebajal oli
  7. a esmakordselt registreeritud sõiduk, ja pidades silmas, et ARK oli eksinud esmase registreerimise aja kandmisel liiklusregistrisse, olnuks kaebajal võimalus sõiduki eest
  8. a esmakordselt registreeritud sõiduki väärtusele vastav hind saada üksnes juhul, kui ARK-i eksimus poleks ilmsiks tulnud. Kui aga ARK kandnuks kohe esmase registreerimise aja õigesti registrisse, olnuks kaebajal ikkagi olnud reaalne võimalus müüa sõiduk
  9. a esmakordselt registreeritud sõiduki väärtusele vastava hinnaga, aga mitte kallimalt. 6) Ainuüksi asjaolu, et kaebajale kahju tekkinud ei ole, tingib kaebuse rahuldamata jätmise. Kuna kaebaja ei ole välja toonud muud põhjendatud huvi ARK-i toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, puudub kohtul vajadus ARK-i toimingu õiguspärasust hinnata. 7) Samas leidis kohus siiski, et olukorras, kus liiklusregistri volitatud töötlejale on esitatud dokument, milles kajastub õige esmase registreerimise kuupäev, ent registrisse on kas inimliku eksimuse tõttu või mõnel muul põhjusel kantud mingisugune teine daatum, ei saa kande tegemist käsitleda õiguspärasena. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  10. A.Z apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Kaebaja ei vaidlusta kohtuotsust registrikande õigusvastasuse tuvastamise osas. 3
(6)3-05-1017 Kaebaja arvates oleks kohus pidanud tuvastades ebaõige registrikande, rahuldama vähemalt osaliselt kaebuse otsuses toodud põhjenduste kohaselt. Rikutud on HKMS § 26 lg 1 p
  1. 2) Kohus hindas ebaõigesti tõendeid kaebajale tekitatud kahju osas. Kohtu seisukoht, et A. Z sai sõiduki tasuta, on väär ega tugine asjas kogutud tõenditele. Kaebuses on kirjeldatud sõiduki ostmise ja tehingu protsessi ning samasuguse seletuse andis ka kaebaja kohtuistungil. Kuna kaebaja on lätlane ning eesti ja vene keelt oskab mõningal määral, tekkis tal arusaamatus vastates kohtu küsimusele sõiduki eest raha tasumise momenti kohta. 20.02.2006 kohtuistungi protokollist nähtuvad andis kaebaja järgmise selgituse: „A. T maksin 179 090 krooni“. „Maksin 179 090 krooni. Septembris andsin raha. A maksis autosalongis broneerimistasu ja siis ka autohinna. Kui esimest korda sai auto T nimele, maksin 179 090 krooni. Septembris reaalselt raha ei andnud A.T. Tegime ostu-müügilepingu, et saada transiidinumbrit, et saaks maalt välja sõita“. Eelnevast nähtub, et kaebaja abikaasa on tasunud nimetatud sõiduki eest broneerimislepingus nimetatud summa, kuid mitte septembris, vaid autosalongis oma abikaasa kaudu. 3) Kohus järeldas 13.09.2005 ostu-müügilepingust, et sõiduk ei olnud kaebaja omandis enne nimetatud kuupäeva. Kaebaja ütluste kohaselt anti talle vastav lepingu vorm ARK-i töötaja poolt registritoimingu tegemiseks. Võrreldes seda kaebaja ja A. T vahel sõlmitud lepinguga on ilmne, et tegemist on sama lepinguvormiga, mille täitmist pidas vajalikuks ARK-i töötaja. Kuna A. Z ja A.T ei ole sügavate õigusteadmistega isikud ning kuna selle vormi täitmine võimaldas vajaliku registritoimingu, siis ei süvenenud pooled lepingu õiguslikesse nüanssidesse. Kahju hüvitamisel ei ole oluline, millal omand sõidukile üle läks, vaid üksnes see, kas ja kellele kahju tekkis. Antud juhul tekkis kahju kaebajale, kes tasus sõiduki ostmisel 179 900 krooni, kuid müüs sõiduki 8500 euro eest. 4) A. T väljastas A.T peale sõiduki tema nimele vormistamist tsiviil- õigusliku võlatunnistuse, mis kohustas tasuma esimesel nõudmisel A.T 179 900 krooni, so sõiduki ostuhind. Võlatunnistus tagastati A.T peale 13.09.2006 toiminguid. Kaebajale teadaolevalt ei ole võlatunnistus säilinud. 5) Kohtuotsusest nähtub, nagu oleks kohus teinud kaebajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid sõiduki eest tasumise kohta. Kohus ei ole kaebajale sellist ettepanekut teinud, kuigi kohtul oli teada käsitatava toiminguga seotud isikute ring. Arusaamatu on kohtu mõttekäik, mille kohaselt kohus ei arvestanud kaebaja abikaasa poolt sõiduki eest aprillis ja juunis 2005 makstud raha. Sõiduki eest tasumine ja omandiõiguse üleminek ei pea toimuma samaaegselt.
  2. Vastustaja ARK palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kaebaja ei tõendanud kõnesoleva sõiduki omandamist A.T või A.Z poolt. 30.04.2005 broneerimise leping ei näita nimetatud isikute saamist sõiduki omanikus. 2) Kaebaja ei ole ka tõendanud, et ARK-i töötaja oleks nõudnud müügilepingu sõlmimist. ARK-i kodulehekülg pakub lepingu näidist, mida võib kasutada sõiduki ostmisel. Asjaolu, et selline lepingu näidis on kättesaadav, ei tähenda selle kasutamise kohustust. 3) Kaebaja ei esitanud ühtegi dokumenti, mis näitaks sõiduki müüki kolmandale isikule ja sellest tulenevalt ei ole tuvastatud sõiduki müügihind Lätis. 4) Kaebaja poolt kahju saamine ei ole tõendatud. 5) Kaebaja väitel ei saanud ta aru kohtuistungil esitatud küsimustest. Kohtuistungil viibis tõlk ja kaebaja esindaja. Kaebaja oli nõus vene keelse tõlkega ja kohtuistungil ei väitnud kaebaja kordagi, et talle ei ole arusaadav kohtumenetluse sisu. Samuti suhtles istungil kaebaja esindaja vahetult kaebajaga ning edastas talle menetluse sisu. 6) Kaebaja ei esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks sõiduki hinda kaebaja poolt sõiduki müümisel või ostmisel. Kaebaja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses märgitud võlatunnistust ja varem ei ole kohtumenetluse käigus sellise tehingu olemasolu maininud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
(6)3-05-1017
  1. Kaebaja taotles ARK-lt 50 000 krooni kahju hüvitamist, leides, et ebaõige registrikande tõttu ostis ta sõiduki selle tegelikust turuhinnast enam kui 50 000 krooni kallima hinnaga, ent oli sunnitud müüma selle tegelikule väljalaskeaastale vastava hinnaga. Halduskohus jättis kaevatava otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Halduskohtu otsust tuleb aga muuta põhjenduste osas.
  2. Halduskohus on õigesti lugenud toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega. Kuna kaebaja ei ole asjas toonud esile muud põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks peale kahju hüvitamise nõude esitamise, siis ei ole kohus kaebust rahuldamata jättes menetlusnorme rikkunud.
  3. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta selles, et kaebaja ja tema abikaasa ei omandanud kõnealust sõidukit V. Dilt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 sätestab müügilepingu mõiste. Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208 lg 1). Omand läheb üle asjaõiguslepinguga. Kui üldjuhul langevad kirjalikus ostu-müügi lepingus ostjana märgitud isik ja lepingu järgi asja omandamiseks õigustatud isik kokku, sest tavapäraselt tasub asja ostuhinna lepingus ostjaks märgitud isik, siis käesoleval juhul see nii ei ole. Haldusasjas materjalidest nähtuvalt on V. D (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x) esitanud 11.03.2005 ARK-le avalduse koos alusdokumentidega viiel lehel Euroopa Liidu liikmesriigist toodud kasutatud sõiduki (esmane registreerimine 06/071998 - tl 41 ja 38) arvelevõtmiseks (tl 37-42) ja 02.06.2005 andnud sama sõiduki omanikuna müümiseks * OÜ-le (leping tl 36). Kaebaja abikaasa A. T ja * OÜ vahel 30.04.2005 sõlmitud sõiduki broneerimise ja ettemaksu maksmise lepingu kohaselt on A. T poolt tasutud V. D kuuluva sõiduki eest 40 000 krooni ettemaksu. Asjaolu, et * OÜ, kes tegutses V. D volituse alusel, sõlmis 02.06.2005 sõiduki ostumüügi lepingu A. T, kes tegutses oma isa A. T nimel ja tema volituse alusel (volikiri ja leping tl 43-44), ei välista sõiduki omandamist A. T ja kaebaja ühisvarasse juhul, kui nad tasusid müüjale sõiduki eest kokkulepitud ostuhinna. Kaebaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et soovis osta kõnealuse sõiduki endale ja abikaasale ning nad leppisid kaebaja abikaasa isaga kokku, et leping vormistatakse isa nimel, kuna Saaremaal on sõiduki kindlustamine soodsam kui Tallinnas. Seega oli antud juhul tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses. Pooled olid kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi kaebaja abikaasa isale, sest kaebaja ja tema abikaasa tahtsid varjata sõiduki ostutehingut. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). Kuigi haldusasjas puuduvad dokumentaalsed tõendid, millest nähtuks peale ettemaksu ka sõiduki ülejäänud kokkulepitud ostuhinna suurus ning tasumine kaebaja ja/või tema abikaasa poolt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust kokkulepitud ostuhinna ülejäänud osa tasumises kahelda, sest müüja on sõiduki ostjale üle andnud. Nii 02.06.2005 lepingu p 5 kui ka VÕS § 233 kohaselt läheb omand ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). 5
(6)3-05-1017 Asjaolul, kes oli lepingu järgi tegelik ostja, ei ole ka määravat tähtsust, sest kaebaja ja tema abikaasa ning viimase isa võisid omavahel kokku leppida ka teisti – see on nende vaheline asi. Samas saab aga üksnes ostja esitada tsiviilõigusliku nõude müüja vastu. Sõiduki registreerimine ARK-s ei oma sõiduki omandiõiguse küsimuses õiguslikku tähendust.
  1. Kuna kaebaja ja tema abikaasa omandasid kõnealuse sõiduki V. D eraõigusliku müügilepingu alusel, tuli neil sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest teadasaamisel pöörduda VÕS § 220 lg 1 kohaselt mõistliku aja jooksul müüja poole. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski vastavalt VÕS § 220 lg-le 3 lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Seega on kaebajal väidetavalt tekkinud kahju näol tegemist eraõiguslikes suhetes tekkinud kahjuga ja kaebaja võib sõiduki lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes nõuda müüjalt ostuhinna alandamist või tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja ei ole aga astunud kohaseid samme müüjaga küsimuse lahendamiseks. Ei saa välistada, et juhul kui ka müüja ei teadnud kõnealuse sõiduki valmistamise aega ja lähtus sõiduki müüki andmisel sõiduki registreerimistunnistusele märgitud ajast 04.01.2000, on tegu eksimuse läbi sõlmitud tehinguga TsÜS § 92 lg 2 tähenduses. Seetõttu võidakse müüja ja ostja vahel hinnas uuesti kokku leppida. Kui ei saa tugineda eksimusele, saab nõuda lepingutingimustele vastava asja üleandmist kokkulepitud hinnaga või taganeda lepingust (VÕS § 116). Kui kaebajal ei õnnestu müüjaga asja kohtuväliselt lahendada, on tal võimalik esitada müüja vastu üldkohtusse kahju hüvitamise hagi. Samas ei ole riigil võimalik nõuda müüjalt kahju hüvitamist, kui ei õnnestu tõendada, et müüja oli sõiduki tegelikust valmistamisajast teadlik.
  2. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhimõtteliselt välistatud kaebaja poolt kahju hüvitamise nõude esitamine ARK vastu, sest ARK toimingu ja sõiduki eest kõrgema hinna maksmise vahel on põhjuslik seos, on see käesolevas asjas alusetu, sest kahju tekkimine ei ole tõendatud. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuga saaks käesoleval juhul olla tegemist vaid siis, kui kaebajal ei oleks temast mitte oleneval põhjusel võimalik oma nõuet müüja vastu realiseerida (nõue oleks väärtusetu). Praegusel hetkel ei ole kahju tekkimine tõendatud, sest kõrgema hinna maksmisega vähenes küll kaebaja vara, kuid samas on ka tekkinud varaliselt hinnatav nõue müüja vastu. Kahjuna saab olla käsitatav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra müüja vastu suunatud nõude väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vrd Riigikohtu 25.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-06 p 13). Kahju hüvitamine viiks sellises olukorras kaebaja rikastumiseni, sest lepinguõigusliku nõude esitamine ei oleks välistatud müüja vastu isegi siis, kui vastustaja hüvitaks kaebajale kahju.
  3. Neil põhjendustel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.