, § 1045 lõigete 5 ja 7, § 127 lõike 1, § 132 lõike 3 ja § 492 lõike 1 alusel välja mõista 150 000 krooni. 26.jaanuaril 2003.a kella 03.00 paiku puhkes T.Vle kuuluvas korteris Tallinnas x tn tulekahju, mille tagajärjel said kahjustada nimetatud korter, A. V kuuluv korter, R. E kuuluv korter ning maja üldised konstruktsioonid. Juhtumi suhtes alustati kriminaalmenetlust, milles kahtlustatavaks tunnistati kostja, kuid kuna tulekahju tekkepõhjust ei olnud võimalik kindlaks teha, lõpetati kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tulekahju kolle asus kostjale kuuluvas korteris ees- ja tagatoa vahelise ukseava piirkonnas, tõenäoliselt tagatoa poolel. A. V kuuluv korter Tallinnas x tn oli kindlustatud hageja juures. Lähtudes tulekahjujärgse taastamisremondi kulude hinnapakkumisest ja asjaolust, et kindlustusvõtja korraldas remonditööd ise, aktsepteeris hageja kokkuleppel kindlustusvõtjaga korteri kahjueelsesse seisukorda taastamise kulusid 153 000 krooni. Arvestades kindlustusvõtja lepingujärgset omavastutust 3000 krooni, kandis hageja kindlustushüvitisena üle taastamisremondi kulud summas 150 000 krooni. Hageja esitas pärast taastamiskulude hüvitamist kostjale tagasinõude. 12.mail 2004.a sõlmisid hageja ja kostja võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe nr. 8/2004, millega lepiti kokku kahjuhüvitise ositi tasumine maksegraafiku alusel.
Kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja endal süü puudumist. A.V korter Tallinnas x tn oli hageja juures kindlustatud ning hageja tasus A. V kindlustushüvitisena kokku 150 000 krooni.
lg 1 järgi läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Seega on hagejale üle läinud A. V nõue kostja vastu ning
Kostja kohustus maksta hagejale 150 000 krooni tuleneb samuti lepingulisest suhtest. Kostja tunnistas oma võlgnevust hageja ees, sõlmides hagejaga 12.mail 2004.a võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe. Kokkuleppe näol on tegemist võlatunnistusega
Kostja on kokkuleppe tühistanud, tuginedes asjaolule, et sõlmis lepingu eksimuse tõttu. Kokkulepe on kehtiv ja kostjal ei olnud õigust seda tühistada, kuna ei ole tuvastamist leidnud, et kostja oleks teinud tehingu olulise eksimuse mõjul TsÜS § 92 lg 1 ja 3 tähenduses. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja § 92 lg 3 kohaselt võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui: 1) eksimuse põhjustasid tehingu teise poole teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav, 2) tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja seletustega on tõendatud, et enne võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe sõlmimist oli ta teadlik kriminaalasja nr. 03231700451 lõpetamise määruse sisust. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja jättis enne kokkuleppe sõlmimist teatamata kostjale asjaolud, mille teatavakstegemine oli nõutav. Kostja väited, mille kohaselt kinnitas hageja talle, et ta on süüdi ja peab niikuinii kahju hüvitama, ei ole võlatunnistuse tühistamise aluseks. Põhjendamatu on ka kostja väide selle kohta, et hageja oleks pidanud teadma, et kostja ei pea kahju hüvitama. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja seniajani veendumusel, et kahju peab hüvitama kostja. Apellatsioonkaebus Kostja T.V esitas 13.aprillil 2005.a apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnakohtu 23.märtsi 2005.a otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. 13.mail 2005.a apellant T.V suri ning tema universaalõigusjärglasena astus protsessi pärija H.V. Tallinna notar E. P on 23.detsembril 2005.a väljastanud pärimistunnistuse, mille kohaselt T.V vara on vastavalt pärimisseaduse §-le 13 üle läinud tema tütrele H.Vle. Esimese astme kohus on tõlgendanud vääralt seadust ja hinnanud tõendeid ekslikult.
seostab isikul kahju hüvitamise kohustuse ehk tsiviilvastutuse tekkimise õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahjuga. Samuti vastutab isik tekkinud kahju eest
lõikest 4 tulenevalt üksnes juhul, kui tema käitumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ehk kausaalsus. Tegevus on kahju tekitamise seisukohast kausaalne siis, kui seda ei saa mõtteliselt ära jätta, ilma et negatiivne tagajärg (kahju) ära langeks. Kostja on 4 loetud kahju eest vastutavaks olukorras, kus tuvastamata on tema süü ja tekkinud kahju põhjuslik seos kostja tegevusega. Tallinna Linnakohtu tõlgenduse kohaselt oli kostja süüks korteriomandi omanikuks olemine. Kohus ei ole kindlaks teinud, millise hoolsuskohustuse kostja täitmata jättis, mis oleks põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Apellant märgib, et kohus jättis tähelepanuta kriminaalasjas läbiviidud tulekahjuekspertiisi aktis selle, et ekspertiis ei selgitanud välja Tallinnas x tn. asuvas elamus 26.jaanuaril 2003.a asetleidnud tulekahju tekkepõhjust. Eksperdile esitati küsimused tulekahjukolde asukoha kohta kostjale kuuluvas korteris ning tulekahju tekkepõhjuste kohta; täpsemalt, kas tulekahju võis alguse saada hooletust suitsetamisest või riketest korteri elektriseadmetes või nende järelevalveta jätmisest. Ekspert ei välistanud tegelikult ühtegi tulekahju tekkepõhjust ning märkis vastusena talle esitatud küsimustele, et välistada ei saa tekkepõhjusena lahtise tule allika termilist toimet ja korteri elektriseadmestikust eraldunud soojuse toimet põlevmaterjalidele. Seetõttu oli kaevatavas kohtuotsuses ebaõige tuvastada just eelnimetatud kaks põhjust tulekahju tekkepõhjusena. Hooletust suitsetamisest tulekahju tekkida ei saanud, kuna tulekahjukolle ei asunud kohas, kus kostja suitsetas. Apellant vaidleb vastu 12.mai 2004.a võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe kehtivusele ning leiab, et see oli sõlmitud olulise eksimuse mõjul ja on tühistatud. Linnakohus on ebaõigesti hinnanud tehingu sõlmimise asjaolusid käsitlevaid tõendeid. Kostja sõlmis kokkuleppe hagejapoolse surve tulemusel. Kostjale jäeti hageja poolt mulje, et kostja on tulekahju tekkimises süüdi ja peab kahju hüvitama ning juhul kui ta seda vabatahtlikult ei tee, siis müüakse korter kohtutäituri poolt maha. Hageja esitas kostjale loendi paragrahvidest, mille läbilugemisel võib õigushariduseta isikul tekkida mulje, et ta on nendest normidest tulenevalt kohustatud kahju hüvitama. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõtte kohaselt ei saa kehtida leping, mille tugevam pool on nõrgemale peale surunud. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Menetluse edasine käik 6.märtsi 2006.a otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu otsuse, tegi uue otsuse, millega tunnistas * AS-i ja T.V vahelise 14.05.2004 perioodilise tasumise kokkuleppe kehtivust, lugedes H.V T.V õigusjärglasena kokkuleppe kohustatud isikuks ning mõistis H.Vlt välja 28 000 krooni lepingujärgset võlgnevust * AS-i kasuks. 6.septembri 2006.a otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada ja hagi osaliselt rahuldada ning selles osas apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Linnakohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus selles, et tulekahju 26.01.2003 Tallinnas x elamus sai alguse kostjale kuulunud korterist nr.2, tulekahju käigus sai kahjustusi ka korter nr.1, hageja hüvitas kindlustuslepingu kohaselt korteri nr.1 omanikule tekitatud kahjust 150 000 krooni. Õige on ka see, et vastavalt
lg-le 1 läks kahjukindlustuse kindlustusandjale tema poolt hüvitatud kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue ning et T. V sõlmis hagejaga 12.05.2004 5 kirjaliku võlatunnistuse kokkuleppe (võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe nr 8/2004), mille kohaselt kohustus kostja hagejale tasuma 150 000 krooni perioodiliste igakuiste maksetena kuni 10. märtsini 2011. Linnakohus on õigesti tuvastanud, et T.V oli vastutav korteri nr 1 kahjustamise eest lepinguvälise kahju tekitamisest tuleneva kohustuse (
) alusel, sest tulekahjukolle asus korteris nr 2 ja T.V ei ole tõendanud, et ta ei ole tulekahju tekkimises ja seeläbi kahju tekitamises süüdi. KOS § 11 lg 1 tähenduses ei oma tähtsust, millise konkreetse teo korteriomanik on teinud või tegemata jätnud. Pealegi oleks kui mitte võimatu, siis vähemalt ebamõistlik eeldada, et kahju kannatanud isikul on võimalik konkreetset tegu või tegemata jätmist tõendada. Linnakohus on õigesti tuvastanud T.V üldise hoolsuskohustuse rikkumise ning põhjusliku seose rikkumise ja tekkinud kahju vahel. KOS §-st 11 tulenev kohustus hõlmab ka elektripaigaldise ja -seadmete korrashoiu ning lahtise tule kasutamise viisil, et tulekahju ei tekiks. T.V ei ole rikkumise vabandatavust tõendanud.
lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kui T.V oleks järginud oma kohustust tagada, et temale kuuluva korteri valdamisel ei tekiks tulekahju, siis poleks kahjulik tagajärg A. V saabunud. Selles osas nõustub ringkonnakohus linnakohtu otsuse põhjendustega ja praegu kehtiva TsMS 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Lahendades vaidlust KOS § 11 alusel ei ole oluline kahju tekitaja süü. Juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lõike 1 punktis 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata. Asja uuel arutamisel ei ole kostja tõendanud ega esitanud asjaolusid T.V kohustuse rikkumise eest vastutusest vabanemiseks. Kolleegium leiab, et hageja ja T.V vahel 12.05.2004 sõlmitud kirjalik kokkulepe 150 000 krooni perioodilise tasumise kohta on kehtiv ja käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, millega pooled kujundasid omavahelised lepinguvälised suhted ümber lepingulisteks ja mille kohaselt T.V hüvitab kahju igakuiste perioodiliste maksetega. Kokkuleppest ei tulene hageja õigust nõuda kogu võlgnetava summa ühekordset tasumist.
lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ja lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et T.Vl oli TsÜS § 90 alusel õigus 12.mai 2004.a kirjalik kokkulepe tühistada. Väär on apellandi väide, et T. V sõlmis nimetatud kokkuleppe eksimuse mõjul ja kokkulepe on seetõttu tühine.
ÜS § 92 lg-le 3 võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui p 1 kohaselt põhjustasid eksimuse tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav ja p 2 kohaselt tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse 6 jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Apellant ei ole asja uuel arutamisel tõendanud, millised olid need vastustaja asjaolud, millest oleks pidanud T.Vle kokkuleppe sõlmimisel teada andma ja mis asjaolud tekitasid apellandil ebaõige ettekujutuse asjaoludest kokkuleppe sõlmimisel. Samas on T.V seletusega tõendatud asjaolu, et ta oli kokkuleppe sõlmimisel teadlik kriminaalasja nr 03231700451 lõpetamise määruse sisust (kohtuistungi protokoll tl 95), seega sõlmis ta kokkuleppe vabatahtlikult ning sõltumata asjaolust, et teda kriminaalkorras tulekahju põhjustamise eest vastutavaks ei tunnistatud. Vastustaja poolt kokkuleppe sõlmimisel antud hinnangut, et T.V vastutab tekkinud kahju eest tsiviilkorras, ei saa käsitleda kostja olulisse eksimusse viimisena TsÜS § 92 lg 3 tähenduses. Asjaolu, et kriminaalmenetluse korras ei ole T.V süüdistatavana vastutusele võetud, ei vabasta teda tsiviilõigusest tulenevast kahju hüvitamise kohustusest. Seega kolleegium leiab, et T.Vl kokkuleppe tühistamiseks alust ei olnud ja kokkulepe kehtib. Kokkuleppe sõlmimisega kinnitas T.V olemasolevat kohustust ja seeläbi võlgniku loobumist võimalikest vastuväidetest võlale, millega maksegraafiku läbi lihtsustati võla sissenõudmist. Kolleegiumi otsuse tegemise aja seisuga on kostja võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe maksegraafiku alusel võlgnevuses kokku 46 000 krooni, ülejäänud osas ei ole kohustus sissenõutavaks muutunud (tl. 46-47). Hagi tuleb nimetatud summa osas rahuldada. Kostjalt tuleb varem kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel välja mõista 3500 krooni riigilõivu hageja kasuks. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jätab kolleegium muud kohtukulud poolte kanda. U.Reinola M.Seppik A.Tänav
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.