on ekslikult leidnud, et kohaldamisele kuulub
lg 1 p 2, hageja ei saanud sõidukit ja veetavat kaupa ühekordse volituse või muu ühekordse dokumendi alusel. Hageja palub kohtul ITVS § 24 alusel tunnustada õigust mitte maksta i . a otsusega töövaidlusasjas nr 9.01-02/3344-04 temalt OÜ kasuks väljamõistetud varalist kahju summas 21 794.25 senti. Kostja vastus Kohtule . a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kahju tekitamise ajal 18.08.2004. a olid pooled töölepingulises suhtes ja Hageja oli
ohustuste täitmise tõttu töölähetuses Venemaal. Hageja tekitas kostjale kahju põhjustades liiklusõnnetuse, mille tagajärjel said kahjustusi hageja poolt juhitav veoauto haagisega ning selles veetud kaup. Kostja leiab, et määrusest nr ei tulene, et hagejal puudub õigusvastane käitumine ning liiklusõnnetuse teekimises puudus hageja süü. Haldusõigusrikkumise menetlus lõpetati seoses sellega, et haldusõigusrikkumise tagajärjel ei saanud keegi kannatada. toimumise ajal olid äärmiselt halvad ilmastikutingimused (suurvihm). Kostja leiab, et hageja ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavalt teeoludele. Üksnes suurvihm ei saanud olla antud liiklusõnnetuse põhjuseks. Kostja on seisukohal, et töölepingu p 6.5. kohaselt kandis hageja täielikku materiaalset vastutust tema kasutuses olevate materiaalsete väärtuste eest. Hageja vastutus tuleneb ka
Töötajale anti tööülesande täitmiseks tehniline dokumentatsioon ja vastav volikiri, samuti oli hageja vastuvõtnud kauba koos saatelehega, mistõttu vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest täies ulatuses. Kohtuistung Kohtuistungil . a hageja esindaja toetab haginõuet. Hageja esindaja seletuse kohaselt saab vastutuse aluseks olla töötaja ja tööandja vahel sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. Seadus sätestab üheselt, et materiaalse vastutuse aluseks on kirjalik leping. Kostja ei ole tõendanud, et selline leping oli sõlmitud. Kahju võis tekkida omanikul, kuid kostja ei ole auto 2 omanik, auto omanik on AS . Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks liiklusõnnetuse põhjustanud tahtlikult või ettevaatamatusest, tegemist oli tootmisriskiga. Kostja esindaja jääb oma vastuväidete juurde. Kostja esindaja seletuse kohaselt võib vastutuse aluseks olla leping või seadus. is rahuldati OÜ avaldus
Kostja leiab, et kahju ei pea hüvitama üksnes omanikule. Kostja on otsene valdaja. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 21.04.2004. a tööleping nr 2/2004, millega hageja asus tööle autojuhi ametikohale põhipalgaga 2 500 krooni kuus (tl 11-14). . a toimus linna lähedal liiklusõnnetus (tl 15-16). Hageja poolt juhitud veoauto (reg nr ) kaldus tugevas vihmasajus mäkketõusul teelt välja kraavi (tl 17-18). TT ja H tegi otsuse, millega mõistis VT OÜ kasuks välja Eesti NSV
oodeks (
) § 128 lg 1 p 2 alusel tekitatud varalise kahju 21 794.25 krooni (töövaidlusasi nr ) (tl 8-9). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja suhtes saab rakendada täielikku varalist vastutust. Hageja väitel puudub õiguslik alus töötaja suhtes täieliku varalise vastutuse kohaldamiseks, poolte vahel ei ole sõlmitud täieliku individuaalse varalise vastutuse lepingut. Kostja on seisukohal, et hageja suhtes saab kohaldada nii
lg 1 p 1 kui ka
Kohus kostjaga ei nõustu. Täielikku varalist vastutust saab töötaja suhtes rakendada ainult
Töötaja varalise vastutuse kohaldamise eeltingimused on otsene tegelik kahju, kahjutekitamise õigusvastasus, põhjuslik seos tekitatud kahju ja töötaja tegevuse või tegevusetuse vahel ja töötaja süü.
lg 1 järgi vastutab töötaja ainult otsese tegeliku kahju süülise tekitamise korral. Kostja väitel tuleneb hageja täielik varaline vastutus töölepingu p-st 6.5 (tl 34). Kohus tutvunud töölepinguga on tuvastanud, et töölepingul puudub kostja poolt viidatud p 6.5.
lõike 1 punkt 1 kohaselt vastutab töötaja tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui töötaja ja tööandja vahel on sõlmitud kirjalik leping, et töötaja võtab enesele täieliku materiaalse vastutuse temale hoiule või muuks otstarbeks antud vara ja muude väärtuste allesoleku tagamise eest. Kohus leiab, et töölepingu punkt 7 näol ei ole tegemist täieliku varalise vastutuse lepinguga
Kohus leiab, et täieliku varalise vastuse tekkimiseks ei pea kokkulepe olema sõlmitud eraldi dokumendina, vastav kokkulepe võib sisalduda ka töölepingus.
järgi individuaalse varalise vastutuse leping määratleb, millise vara säilimise eest töötaja vastutab. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on töölepingu p 7 koostatud ebapiisavalt ning on sisult üldsõnaline töötaja täielikku materiaalse vastutuse kohaldamiseks. Varalise vastutuse leping eeldab, et sellega määratakse mõlema lepingupoole kohustused. Tööandja kohustusi p-s 7 fikseeritud ei ole.
lg 1 p 2 järgi kannavad töötajad täielikku materiaalset vastutust nende süü läbi tekitatud kahju eest, kui töötaja on aruandeliselt saanud vara või muud väärtused ühekordse volituse või muu ühekordse dokumendi alusel. Kostja väitel anti auto ja kaup hagejale saatelehega, seega tekib töötaja vastutus ka sellel alusel. 3 Kohus on seisukohal, et töölepingu alusel töötav autojuht ei saa autot ühekordseks toiminguks
Juhul kui asuda seisukohale, et töölepingulises suhtes olev autojuht saaks vara ühekordse dokumendi (saatelehe) alusel, viiks see olukorrani, kus töötajal ei oleks võimalik oma vastutuse ulatust ette näha. Tööandja vastutus ja risk oleks sellisel juhul oluliselt väiksemad kui töötajal. Tööandjal on võimalik oma riske maandada kasvõi kindlustuse kaudu. Töötajal puudub üldjuhul informatsioon selle kohta, millises ulatuses on auto või kaup kindlustatud. Tööandjal tekiks võimalus viia kindlustusmakse või kindlustuse omavastutuse osa enda jaoks soodsa suuruseni, töötaja risk suureneks aga ebaproportsionaalselt. Selline olukord viiks ebaõiglaste tulemusteni. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja väitel ei ole kostja tõendanud, et kahjustatud isikuks on OÜ. omanik on AS . Kostja on seisukohal, et kahju kuulub hüvitamisele valdajale ning tõendamiskoormus lasub ka hagejal (tl 78). Kohus leiab, et hageja ei pea tõendama kahju tekkimist. Hagejal on kohustus tõendada, et tema ei vastuta kostjale tekitatud kahju eest. Kostja peab esitama asjaolud, milles talle tekitatud kahju seisneb. Alles seejärel on hagejal kohustus tõendada, et kostja kirjeldatud kahju ei tekkinud hageja tegevuse tagajärjel. Kohus leiab, et seadusest ei tulene hageja seisukoht nagu kuuluks kahju hüvitamisele üksnes auto omanikule, kelleks antud vaidluses on AS . Kohus nõustub hagejaga aga selles, et kostja on jätnud temal kahju tekkimise osaliselt tõendamata. Seda asjaolu märkis juba oma . a otsuses. Kostja oleks pidanud arvestama ka individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 2 sätestatuga, mille kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus i otsuse peale. Nimetatud sättest tuleneb üheselt, et kohus ei ole mitte i otsust läbivaatav instants, vaid vaidlus lahendatakse uuesti hagimenetluses TsMS tõendamisreegleid järgides. Kuna käesolevas vaidluses ei ole pooled sõlminud täieliku individuaalse varalise vastutuse lepingut, puudub alus eeldada hageja süüd. Selleks, et kohus saaks kohaldada töötaja suhtes varalist vastutust, peab kostja tööandjana tõendama, et hageja tekitas kostjale süüliselt kahju. Hageja väitel ei ole ta kahju tekkimises süüdi, kuna liiklusõnnetus tekkis eriti halbade ilmastikuolude tõttu (suurvihm). Kohtule esitatud . a määrusega nr haldusõigusrikkumise asjas lõpetati haldusõigusrikkumise menetlus seoses p 10.1 rikkumise (s.o. sõidukit juhtides tee- ja ilmastikuolude mittearvestamine, mille tagajärjel kaldus sõiduk mäkketõusul teelt välja kraavi) asjaolude puudumisega (tl 15-16). Kostja leiab oma vastuses kohtule, et määrusest ei tulene nagu puuduks hagejal süü liiklusõnnetuse tekkimisel. Kohus on seisukohal, et määruse nr resolutiivosast tuleneb üheselt, et menetlus lõpetatakse seoses haldusõigusrikkumise asjaolude puudumisega. Kohtu arvates on meelevaldne kostja tõlgendus, et hageja ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavalt teeoludele. Määrusest nähtub, et just nimetatud asjaolu ei leidnud kinnitust. Kohus leiab, et hagejal puudub süü kostjale kahju tekitamises.
kohaselt tuleb kohtu poolt hüvitamisele kuuluva kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvestada mitte ainult tekitatud varalist kahju, vaid ka tegelikku olukorda, milles kahju tekitati. Poolte vahel puudub vaidlus, et tegemist oli äärmiselt raskete ilmastikutingimuste ja teeoludega (tl 33). Kohus leiab, et ka nimetatud alusel oleks tekkinud kahju töötajalt välja mõistmine ebaõiglane ning TsÜS § 138 lg 1 järgi vastuolus ka hea usu põhimõttega. 4 Kohtukulud Juhindudes alates . a kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud. Kooskõlas kuni kehtinud TsMS §-ga 60 lg 1 kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks riigilõiv summas 1 750 krooni. TsMS § 52 lg 5 ja § 60 lg 1 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele riigituludesse ka hagejale ja kostjale hagiavalduse ja selle lisade ning vastuste kättetoimetamise kulud summas 119.70 krooni. Karin Sonntak Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.