ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane
- aprill 2006, Jõhvi 3-06-26 X (registrikood X) kaebus Maksu- ja Tolliameti (registrikood X) ning Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks
- aprill 2006 X esindaja Vahur Kivistik, Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja Aivar Haava ning Maksu- ja Tolliameti esinda Lembit Sullakatko RESOLUTSIOON 1.Jätta X kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda. 3.Selgitada, et kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest kirjalikult teatada kohtunikule. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Sellest tähtajast hiljem võib apellatsioonkaebuse esitada üksnes teate esitanud isik. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 19.02.2004 saabus Maksu- ja Tolliametisse kiri, milles Prantsusmaa toll palus informatsiooni X poolt eksporditud kaupade päritolu kohta (t.l. 56). Kiri edastati Kirde tolliinspektuuri, selle alusel algatati seal kaupade päritolu järelkontroll ning nõuti andmete esitamist nii X kui ka kolmandatelt isikutelt (tl. 89, 99, 244-245, 106-186, 251, 264-268). 10.11.2004 teatas Kirde tolliinspektuur Maksu- ja Tolliametile, et järelkontrolli käigus esitatud dokumentide põhjal polnud võimalik kauba tegelikku päritolu tuvastada (t.l. 105). 22.11.2004 teatas Maksu- ja Tolliamet Prantsusmaa tollile, et liikumissertifikaatide EUR.1 nr. AB 580393, nr. AB 580399 ja nr. AB 580396 osas polnud võimalik kala päritolu tuvastada (t.l. 59). 22.09.2005 teatas Ida maksu- ja tollikeskus X, et eelnimetatud kolme liikumissertifikaadiga hõlmatud kala Eesti päritolu loetakse mittetõendatuks (t.l. 85-86). 24.10.2005 esitas X vaide ja palus liikumissertifikaatide õigsust kinnitava toimingu sooritamist (t.l. 80-83). 30.11.2005 vaideotsusega nr. 6-1/211-1 jättis Maksu- ja Tolliamet vaide rahuldamata (t.l. 16-21). 02.01.2006 esitas X Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 2-13), milles palus selgituste ja põhjenduste mitteesitamine, tema ärakuulamata ja kontrollmenetluse lõppemisest teavitamata jätmine, ebaõige ja motiveerimata seisukoha võtmine, selle edastamine Maksu- ja Tolliametile ja 1 Prantsusmaa ametivõimudele õigusvastaseks tunnistada ning kohustada vastustajat tegema toimingut, millega loetakse kala päritolumaaks Eesti. Ta kinnitas, et on järelkontrollimisel esitanud suure hulga kala päritolu tõendavaid dokumente ja väitis, et kala eksportimisel 04.04.2002 nõustus Tolliamet kala Eesti päritoluga. Maksukorralduse seaduse § 11, § 13, § 45, § 81 lg. 1 ja 2 ning haldusmenetluse seaduse § 40 tuginedes väitis kaebaja, et maksuhaldur on rikkunud ärakuulamiskohustust ja uurimispõhimõtet, pole soovinud anda talle võimalust oma seisukohtade kaitsmiseks, ei ole selgitanud, miks ta ei loe kala päritolu tõendatuks, ei koostanud selle kohta kirjalikku dokumenti ega teavitatud teda järelkontrolli lõpule viimise faktist ja tema kohta edastatud kirjadest. Vaidlusaluse kala Eesti päritolu pidas kaebaja tõendatuks rõhutades seejuures asjaolusid, et tal oli piisav kogus Eestist pärit kala olemas, et seda hoiti külmkambrites eraldi, et kõik kala päritolu tõendavad dokumendid on esitatud ning, et ühelegi raamatupidamise- või laoarvestuse korraldamist käsitleva õigusnormi rikkumisele pole maksuhaldur viidanud. Kaebuse esitamist põhjendas ta sellega, et Prantsusmaa ametivõimudele antud eksitav ja sisult ebaõige informatsioon on viinud rahalise nõude esitamiseni tema vastu ning lisas, et peab silmas ka rehabiliteerivat aspekti, sest talle on ette heidetud valeandmete esitamist. Maksu-ja Tolliameti kirjalikes vastuväidetes (t.l. 41-55) paluti kaebus rahuldamata jätta. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et kala eksportimisel esitas kaebaja kauba päritolu deklareeriva väite ja tõendi, kuid Tolliamet pole nende tõele vastavust kontrollinud ning lisati, et Euroopa Ühenduste ja Eesti Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu protokoll 3 art. 17 lg. 3 kohustab eksportööri olema igal ajal valmis esitama tollivõimudele kõik toodete päritolu tõendavad dokumendid. Sellisest kohustusest lähtuvalt peeti kummaliseks kaebaja seisukohta tõendite piisavuse ja maksuhalduri tegevusetuse kohta. Vaidlustatud toimingute õigusvastasuse osas esitatud väited lükati ümber seisukohaga, et tegemist pole mitte maksuvaidluse, vaid kaupade päritolu puudutava vaidlusega ning leiti, et kuna eksportiva riigi tollivõimud ei tee kauba päritolu osas siduvat otsust, ei rikkunud kaebusega hõlmatud toimingud kaebaja õigusi, puudus vajadus tema poolt nimetatud nõuete järgimiseks ja kõik vastavad viited on asjakohatud. Vastuses leiti, et eksporditud kala päritolu ei saa tõendada andmetega Peipsi järvest väljapüütud kala koguste kohta, teiste äriühingute poolt esitatud arvete, saatelehtede ja maksekorraldustega ja kala esmakokkuostu kviitungitega ning leiti, et kaebaja käitumine tolliametnike korduva nõudmise peale dokumentide esitamisel kinnitab ülevaate puudumist oma majandustegevusest ja ta ei tea ka ise, millise päritoluga kala on ta Prantsusmaale eksportinud või püüab seda varjata. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kirjalikus seletuses (t.l. 60-74) ei nõustutud samuti kaebusega, paluti see rahuldamata jätta, peeti esitatud väiteid paljasõnalisteks ning leiti, et kaebaja õigusi pole rikutud ja tema huvi tuvastamisnõude rahuldamiseks pole põhjendatud. Kuni 01.07.2002 kehtinud tolliseaduse § 24 lg. 1-3, 01.07.2002 kuni 01.05.2004 kehtinud tolliseadustiku § 47 lg. 1 ning Euroopa Ühenduste ja Eesti Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu protokoll 3 art 17 lg. 3, art 28 lg. 1 ja art 32 lg. 1-3 tuginedes märgiti, et eksportööri poolt tollile deklareeritud kauba päritolu kontrollitakse järelkontrolli korras vastavalt välislepingule, et eksportöör peab kolme aasta vältel alles hoidma kõik kauba päritolu tõendavad dokumendid ja olema igal ajal valmis neid tolli esimesel nõudmisel esitama ning, et antud juhul oligi läbi viidud kala päritolu järelkontroll vastavalt Prantsusmaa tollilt saadud taotlusele. Veel märgiti seletuses ära, et antud juhul pole tegemist mitte maksumenetluse vaid tolliformaalsusega, et kaebaja oli kontrolli läbiviimisest teadlik juba alates esimesest dokumentide nõudmisest, et talle oli ärakuulamisõigus tagatud, et pika aja vältel kala eksportimisega tegelenud ettevõttel pidi ka endal teada olema esitatud dokumentide mittepiisavus, et tolliinspektuur on uurimisprintsiipi järginud ja ka ise kolmandatelt isikutelt kala päritolu kohta tõendeid küsinud, kuid pole neid saanud, et haldusmenetluse seaduse § 107 lg. 2 ja § 108 näevad toimingutele ette vormivabaduse ja õiguse nõuda toimingu motiveerimist üksnes tagantjärele, et tolliinspektuur oli vastavalt välislepingule kohustatud kala päritolu suhtes seisukoha võtma ja sellest Prantsusmaa tolli teavitama, et tõendamiskoormus lasub täielikult eksportööril ning kauba päritolu tuleb tõendada dokumentidega ja seda ei saa teha selgitustega, et kaebaja on 08.03.2005 uusi 2 dokumente esitades ka ise aktsepteerinud seisukohta kala päritolu mittetõendatuse kohta ning et õiguslikult siduva otsuse teevad importiva riigi tollivõimud kaalutlusõiguse alusel ja eksportiva riigi tolli poolt väljastatav teave on üksnes üheks kindlaksmääratud jõudu mitteomavaks tõendiks. Kohasteks kala päritolu tõendavateks dokumentideks peeti seletustes selliseid dokumente, mis tõendavad iga konkreetse partiiga eksporditud kala liikumist alates püügihetkest kuni ekspordiks lähetamiseni ja märgiti, et kuna kaebaja ei pidanud päritolulise kauba suhtes eraldi laoarvestustega nõudnud teistelt ettevõtetelt kala ostmisel päritolu tõendavate dokumentide esitamist, ei pruukinud ta ka ise teada, millise päritoluga kaup tal laos on. Kohtuistungil loobus X esindaja Vahur Kivistik ettekirjutuse tegemise kohta esitatud taotlusest, jäi muus osas kaebuse väidete ja taotluste juurde ning palus hüvitada ka kokku 13 285 krooni suuruse kohtukulu. Maksu- ja Tolliameti esindaja Lembit Sullakatko ning Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja Aivar Haava jäid samuti kirjalikult väidetu juurde. KOHTU PÕHJENDUSED Kuna kaebaja ei soovi enam ettekirjutuse tegemist liikumissertifikaatide EUR.1 nr AB 580393, nr. AB 580399 ja nr. AB 580396 alusel Prantsusmaale eksporditud kala Eestist pärinevaks tunnistamise kohta (t.l. 295) jätab kohus selle taotlusega seonduvad väited kohtuotsuses käsitlemata ja vormistab eraldi määruse kaebuse menetluse osaliseks lõpetamiseks. Kõik teised kaebuse nõuded on esitatud Maksu- ja Tolliameti ning Ida maksu- ja tollikeskuse toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja väidab, et vastustajad on rikkunud tema õigusi seeläbi, et pole järginud uurimispõhimõtet, on jätnud ta ära kuulamata, oma seisukohad ja põhjendused selgitamata, pole teda kontrollmenetluse lõppemisest teavitanud ning on esitanud ebaõigeid ja motiveerimatuid seisukohti eksporditud kala päritolu kohta. Need rikkumised on kaebaja arvates viinud kahju hüvitamise nõue esitamiseni tema vastu. X kontrollimise põhjustanud Prantsuse tollivõimude kiri saabus Maksu- ja Tolliametisse 19.02.2004 (t.l. 56). Sel ajal reguleeris Eesti Vabariigi ja välisriikide vahelist kaubavahetust tolliseadustik, mille § 1 lg.3 nägi ette ka haldusmenetluse seaduse sätete kohaldamise võimaluse. Kaebaja nõuete alusena nimetatud uurimispõhimõte on haldusmenetluse seaduse § 6 sätestatud üldine põhimõte, mis paneb haldusorganile kohustuse välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja koguda selleks vajaduse korral tõendeid ka omal algatusel. Haldusorgani selgitamiskohustus on kehtestatud sama seaduse § 36 lg. 1 ja tähendab seda, et menetlusosalisele tuleb tema soovil selgitada, millised on menetlusosalise õigused ja kohustused, millised on menetlustähtajad ja menetluse kiirendamise võimalused, millised taotlused ja tõendid tuleb esitada ning millised menetlustoimingud sooritada. Menetlusosaliste arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustus tuleneb seaduse § 40, mille teises ja kolmandas lõikes sätestatu kohustab menetlusosalise ära kuulama enne sellise toimingu sooritamist, mis võib tema õigusi kahjustama, kuid lubab sellest nõudest kõrvale kalduda juhul, kui menetlusosalise poolt esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja lisaandmete saamiseks puudub vajadus. Kohtutoimikusse esitatud materjalidest nähtuvalt on Maksu- ja Tolliameti Kirde tolliinspektuur pöördunud kaebaja poole 24.05.2004 ja 12.08.2004 koostatud kirjadega (t.l. 244 ja 251). Esimeses kirjas on selgitatud teostatava järelkontrolli sisu ja õiguslikku alust, palutud esitada kauba päritolu tõendavad dokumendid ning määratud selleks tähtaeg. Kirja peale esitas X enda vormistatud tõendi, milles ta kinnitas kauba pärinemist Eestist, väitis dokumendid mittesäilinud olevat ning lisas veel ka andmed enda ja ühe teise äriühingu poolt veidi enam kui aasta jooksul Peipsi järvest välja püütud kala koguste kohta (t.l. 246-250). Teises kirjas märgiti, et esitatud dokumendid on ebapiisavad, selgitati kaebajale veelkord järelkontrolli läbiviimise õiguslikku alust, määrati uus tähtaeg dokumentide esitamiseks ning selgitati, mida need peavad sisaldama. Kirjas hoiatati kaebajat ka võimalusest, et nõutava kinnituse puudumise korral kuuluvad järelkontrolli all olevad sertifikaadid tühistamisele. Selle kirja peale esitas kaebaja uue kinnituse, et kaup pärineb Eestist ja lisas koopiad kuue äriühingu arvetest, saatelehtedest ja maksekorraldustest (t.l. 187-243). Kummaski vastuses ei avaldanud ta soovi veel mingite 3 täiendavate selgituste saamiseks. Kirde tolliinspektuur on kõigi kaebaja poolt nimetatud äriühingute poole pöördunud ja kauba päritolu tõendavaid dokumente nõudnud (t.l. 132-133, 154-155,166-167, 171-173). Kaks äriettevõtet on ka vastanud (t.l. 115 ja 156-166) ning viidanud äriühingutele, kust nemad kala ostsid. Kirde tolliinspektuur on pöördunud ka nende poole (t.l.106, 113, 134, 144 ja 153-154). Arvestades asjaolu, et kaebaja ise väitis dokumendid mitte säilinud olevat, polnud tolliinspektuuril tegelikult üldse vajadust edasisteks uurimistoiminguteks. Sellele vaatamata on ta püüdnud igati välja selgitada kaebaja poolt eksporditud kauba päritolu, on talle rohkem kui korra andnud võimaluse selgituste esitamiseks, nõudnud asjassepuutuvaid dokumente ka ise ning pole mingit põhjust väita, et järelkontrolli teostamisel on rikutud uurimise, ärakuulamise ja selgitamise kohustust. Ühestki kaebaja enda ja tema äripartnerite või nende äripartnerite poolt esitatud dokument ei kinnita järelkontrolli põhjuseks olnud liikumissertifikaatide alusel eksporditud kala päritolu. Mõnel arvel on küll olemas märge, et kala on püütud Eesti vetest (t.l. 120, 122-123, 137, 145-146, 157-162, 189, 192-193, 222, 224 ja 227), kuid see ei tõenda kala tegelikku päritolu ega ole seetõttu piisav. Samuti ei saa eksporditud kala päritolu tõendada kaebaja enda poolt vormistatud tõendid või Peipsi järvest välja püütud kala kogused. Euroopa Ühenduste ja Eesti Vabariigi vahelise Ühiskomitee 25.02.1997 otsusega nr. 5462/97 parandatud Euroopa Ühenduste, Euroopa Aatomienergiaühenduse, Euroopa Söe-ja Teraseühenduste ning Eesti Vabariigi vahel 18.07.1994 alla kirjutatud vabakaubanduse ja kaubandusalaste küsimuste lepingu protokoll 3 artiklitel 17 lg. 3, 28 lg.1 kohaselt peab liikumissertifikaati EUR.1 väljastamist taotlev eksportöör säilitama kõiki dokumente, mis tõendavad toodete päritolustaatus vähemalt kolm aastat ja olema igal ajal valmis neid tollivõimudele esitama. Seega pidi kaebaja veel enne, kui ta asus kala Prantsusmaale eksportima hoolitsema selle eest, et kogu saadetise kohta oleks olemas kala päritolu tõendav dokumentatsioon. Kuna kala eksport on toimunud 04.04.2002, 31.05.2002 ja 01.08.2002, polnud Kirde tolliinspektuuri esimese dokumentide nõudmise ajal 24.05.2005 dokumentide säilitamiseks kehtestatud kolme aastane tähtaeg möödunud. Eespool juba nimetatud vabakaubanduslepingu protokoll 3 artikkel 32 lg. 1 ja 3 kohustavad eksportiva riigi tollivõime päritolutõendite kontrolli läbi viima, kui importiva riigi tollivõimudel tekib põhjendatud kahtlus dokumentide autentsuses või toodete päritolustaatuses. Seetõttu oli Kirde tolliinspektuuril seaduskohane alus dokumente nõuda ning need tulnuks talle koheselt esitada. Kuna X ei esitanud dokumente, milledest selguks tema poolt eksporditud kala päritolu, on igati põhjendatud ja õiguspärane Kirde tolliinspektuuri poolt Maksu- ja Tolliametile saadetud kirjas sisalduv väide, et ta ei suutnud tõendada vaidluse põhjuseks olevate liikumissertifikaatide alusel Prantsusmaale eksporditud kala Eesti päritolu ning et esitatud dokumentide põhjal kala tegelikku päritolu tuvastada pole võimalik (t.l. 105). Samuti oli põhjendatud ja õiguspärane Maksu- ja Tolliameti poolt Prantsuse tollivõimudele saadetud kiri, milles väideti, et ettevõte pole suutnud esitada mingeid dokumente eksporditud kauba sooduspäritolu kohta (t.l. 59 ja 288). Kirjalikus kaebuses on kaebaja ise leidnud, et tegelikkuses puudub seadusesäte, mis kohustas haldusorganit teavitama teda menetluse lõpuleviimisest ja viitab seepärast põhiseaduse § 15 tuleneva kaebeõiguse rikkumisele. Selline säte tõepoolest puudub, kuid ka esitatud viide pole asjakohane, sest kaebus on esitatud ning kohus on selle läbi vaadanud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg. 1 kohaselt saab haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist nõuda isik, kellel on sellise konstateeringuga kohtulahendi saamiseks tema enda subjektiivsetest õigustest tulenev põhjendatud huvi ning kaebuse rahuldamine on sama seadustiku § 26 lg. 1 p. 3 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui kohus on kaebaja huvi põhjendatuse tuvastanud. X on oma huvi põhjendanud väitega kahjunõude esitamisest tema vastu, kuid asjaolu, kas teda teavitati menetluse lõpuleviimisest või mitte, ei saanud kuidagi mõjutada Prantsusmaa tollivõimude otsust ega saa seega olla seoses ka väidetava kahju tekkimisega. Veel on kaebaja vaidlustanud Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse poolt 22.09.2005 saadetud kirja (t.l. 85-86) ja põhjendanud selle suhtes esitatud tuvastamisnõuet sooviga rehabiliteerida end valeandmete esitamise süüdistuses. Nimetatud kirja vaidlustas ta ka Maksu- ja 4 Tolliametile esitatud vaides (t.l. 80-83). Kuna 30.11.2005 koostatud vaideotsuses nr. 6-1/211-1 (t.l. 16-21) on selles kirjas esitatud andmeid käsitletud ja tuvastatud, et järelkontrolli kestel jäi arvestusest alusetult välja 11 000 kg külmutatud ahvenafileed, on kaebaja tegelikkuses juba rehabiliteeritud ning puudub igasugune vajadus saada selle kohta veel ka kohtuotsust. Maksukorralduse seaduse § 1 lg. 1 ja 3 sätestatu kohaselt määrab see seadus maksuhalduri ja maksukohustuslase õigused, kohustused ja vastutuse ning maksumenetluse ja maksuvaidluste lahendamise korra. Kaupade eksportimise puhul saab seda seadust kohaldada ainult tasumisele kuuluvate maksude osas. Kuna antud juhul ei ole tegemist eksportimisel tasumisele kuuluva maksu määramisega, ei ole seadus kohaldatav ning kõik kaebaja vastavad viited on asjakohatud. Eeltoodud alustel tuleb X poolt esitatud kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebuse põhjendamatuse tõttu jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt rahuldamata ka kaebaja poolt riigilõivu ja õigusabi eest tasumisega kantud kokku 13 285 krooni suurune kohtukulu (t.l. 15 ja 292-293). Kuna Maksu- ja Tolliamet ja Ida maksu- ja tollikeskus kohtukulude hüvitamise nõuet ja kuludokumente ei esitanud (t.l. 301) jäävad mõlema kohtukulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 7 kohaselt nende endi kanda. /allkiri/ Raili Randlane Kohtunik Ärakiri õige: Raili Randlane Kohtunik 5