) § 92 lg 1 p 2; § 84; § 115 lg 1 ja tulumaksuseaduse (edaspidi TMS) § 33 lg 3; § 48 lg 3, 4 ja 7; § 54 lg
lg 3; § 117 lg 1 alusel perioodi eest 01.07.2002-18.01.2005, erisoodustuse tulumaksult summas 2 617 425 krooni ja erisoodustuse sotsiaalmaksult summas 3 319 729 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja taotleb maksuotsuse ja intressinõude tühistamist ja tagasitäitmist. Kaebuse kohaselt rikutakse maksukohustuslase varalisi õigusi (PS § 32). Maksumaksja on kohustatud tasuma tulu- ja sotsiaalmaksu ainult seadusega ettenähtud alustel, korras, suuruses ja tähtaegadel (
) ning õiguspärase maksuotsuse alusel (
1, 2 ja 3). Kuna maksuotsus ei ole õiguspärane ei ole õiguspärane ka intressinõue. Kaebaja leiab, et MTA on maksuotsuse vastu võtmisel rikkunud nii protsessuaalse kui ka materiaalse maksuõiguse norme, mistõttu maksuotsus on täielikult õigusvastane. Maksuotsus tugineb ühtlasi ekslikul faktilisel alusel, kuna maksuhaldur on 2 lugenud tuvastatuks asjaolud, mis ei vasta tegelikule faktilisele olukorrale. MTA on ennekõike vääralt tõlgendanud ja kohaldanud TMS sätteid, millega määratakse kindlaks erisoodustuste mõiste ja reguleeritakse erisoodustuste maksustamist. Erisoodustusi reguleerivate normide mõte on kaebuse esitaja arvates selles, et erisoodustuste andmine tööandja poolt tähendab erisoodustuste andmist tööandja arvel. See kehtib ka olukorras, kus erisoodustusi tehakse kolmanda isiku kaudu. Aktsiaoptsioonitehingud, mida maksuhaldur tõlgendab kui X poolt erisoodustuste andmist oma töötajatele, tehti eranditult OÜ Y kui juriidilise isiku arvel ja nimel. Ennekõike on see tõendatud maksuhalduri enda poolt tuvastatud asjaoludega, mis on fikseeritud OÜ Y ja X revisjoniaktides ning neile lisatud materjalides. Lisaks kinnitab seda ka aktsioptsioonilepingute sisu. Y poolt X töötajatega sõlmitud aktsiaoptsioonilepingute alusvara ei kuulunud X-le, vaid OÜ-le Y. OÜ Y revisjoniaktis on maksuhaldur tuvastanud, et OÜ Y ostis 1998.a. ja 1999.a kolmelt äriühingult kokku 3 731 953 X aktsiat. Aktsiaoste on OÜ Y suuremas osas finantseerinud saadud laenude arvelt, s.h. üks laen X-lt, üks laen AS-lt Z ja üks laen AS-lt W. X leiab, et hinnangu andmine X ega teiste laenuandjate laenutegevusele ei ole maksuhalduri ülesanne, kuivõrd sellel ei ole maksustamise seisukohast tähtsust. Oma hinnangule keskendudes püüab maksuhaldur sisuliselt ignoreerida fakti, et OÜ-1 Y toimus reaalne majandustegevus ja nii X kui ka teised laenuandjad said OÜ-le Y antud laenudest kasumit. OÜ Y sai kõik nimetatud laenud turutingimustel intressiga ja maksis nii laenud kui ka intressi laenuandjatele tagasi oma majandustegevuse arvelt. Seda kinnitab nii OÜ Y kui ka X revisjoniaktides tuvastatu. 2000.a. võõrandasid kõik revideeritud perioodil OÜ-lt Y optsioone ostnud isikud viimasele optsioonid tagasi. Sellega tasus OÜ Y oma arvelt aktsiaoptsioonid omandanud isikutele sisuliselt kokkuleppelise kompensatsiooni lepingu ennetähtaegse poolte kokkuleppel lõpetamise eest. Vastav tulude, kulude arvestus ja maksude deklareerimine saab seaduse mõtte ja sisu järgi põhineda eranditult iga subjekti enda majandustegevusel. X-1 puudus igasugune alus ja kohustus kajastada oma raamatupidamis ja maksuarvestuses ja maksudeklaratsioonides teise juriidilise isiku, s.t. OÜ Y majandustegevuses toimunut. OÜ Y revisjoniaktist nähtuvalt sõlmis OÜ Y aktsiaoptsiooni lepinguid X töötajate hulka kuulunud isikutega juba 1997 ja 1998.a. Tegemist oli aktsiaoptsioonilepingutega, mis olid analoogsed revideeritud perioodil sõlmitud lepingutega. On üldteadaolev asjaolu, et tänu rakendusaktide puudumisele erisoodustusi sisuliselt enne 2000.a. ei maksustatud, kuigi seadus seda ette nägi. Kuna MTA-1 endal puudus veel 06.02.2004 selge seisukoht aktsiaoptsioonide maksustamise põhjendatuses, siis kuidas saab pidada põhjendatuks sellesama organi poolt 17.12.2004 maksuotsuses esitatud põhjendust, et X maksukohustuslasena toimis juba alates 1997.a. teadlikult ja tahtlikult. X-s ei võetud vastu otsust aktsiaoptsioonide andmiseks oma töötajatele. Aktsiaoptsioonide andmine oleks eeldanud nii juhatuse, nõukogu kui ka lõppkokkuvõttes aktsionäride üldkoosoleku otsust. Maksuotsuse p.-s 4.4. (sotsiaalmaksu määramise metoodika ja õiguslik alus) tunnistab maksuhaldur asjaolu, et Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 21.11.2002 korralduses nr.4.1-01.1/30255 on revisjonülesanne piiritletud ainult erisoodustustelt tulumaksu tasumise ja kinnipidamise õigsuse kontrollimisega. Maksuhaldur leiab, et revisjoniülesanne on formuleeritud ekslikult ja tema tahe oli suunatud lisaks tulumaksule ka sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollile. Isegi kui eeldada, et täiendava tulumaksu määramine X-le oleks põhjendatud ei saaks ülaltoodud korralduse alusel täiendava sotsiaalmaksu määramist pidada seaduslikuks. 3 Revisjoni ulatus oli maksuhalduri haldusaktiga kindlaksmääratud konkreetselt ja üheselt mõistetavalt. X-le täiendava maksusumma määramisel ei ole alust tugineda 25.10.2004 eksperthinnangule Nimetatud hinnanguga ei saaks nõustuda isegi juhul, kui puuduks alus vaidlustada maksuotsuses toodud muid järeldusi. Eksperthinnang on oletuslik. On selge, et eksperthinnangus vaadeldud aktsiaoptsioonide turul müümise kohta samas koguses ja samal ajal puudus ja puudub igasugune kogemus. Samas on ilmne, et vaidlusalustes lepingutes näidatud koguse optsioonide müümine väärtpaberiturul oleks põhjustanud nende olulise hinnalanguse. Maksuhaldur ega ekspert ei ole isegi mitte püüdnud seda aspekti analüüsida. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et maksuotsuse koostamisel ei ole rikutud materiaalseid norme ega oluliselt menetlusnorme. Kui optsioon võõrandatakse tasuta (ilma optsioonipreemiata) või soodushinnaga (tingimused erinevad väga oluliselt tavapäraste optsioonide tingimustest), on tegemist selle alla turuhinna võõrandamisega. Kui selline võõrandamine tehakse tööandja initsiatiivil ja tema arvel temaga töösuhtes olevale isikule, võib tegemist olla tööandja poolt töötajale tehtud erisoodustusega. Lisaks tulumaksule maksustatakse optsioonide andmine sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi SMS) § 2 lg 1 p 8 kohaselt ka sotsiaalmaksuga. Maksuhaldurile esitatud dokumentide kohaselt (optsioonide raamlepingud, tehingute kinnitused, võõrandamislepingud) on optsioonitehingute poolteks OÜ Y ja füüsilised isikud. Samuti maksis optsioonide võõrandamisel rahasummad isikute arvele OÜ Y. Käesolevas asjas nähtub tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisest, et OÜ Y kaudu andis oma töötajatele optsioone X. Maksu- ja Tolliamet on seisukohal, et OÜ Y revisjoni käigus selgunud asjaolud omavad otsest seost X maksukohustuse kindlaksmääramisel ning selles maksumenetluses kogutud tõendid olid kasutatavad vaidlustatud maksuotsuse tegemisel. OÜ Y kasutati X poolt X tingimustel ja X arvel X töötajatele optsioonilepingute, mille alusvaraks olid X enda aktsiad, sõlmimiseks ja seeläbi X töötajate motiveerimiseks (töötajate suuremast tööpanusest ja tulemuslikkusest võib eeldada X majandustegevuse paranemist ja seeläbi X aktsia hinna tõusu, mis omakorda toob töötajatele kaasa tulu optsioonidest). Kõige määravamaks peab vastustaja asjaolu, et optsiooni saajate, X juhtivtöötajateks osutunud füüsiliste isikute ning OÜ Y vaheliste optsioonitehingute puhul ei ole asjaoludest nähtuvalt ilmselgelt tegemist igapäevaste ja tavapäraste, kõigile soovijatele kättesaadavate ning võrdsete turuosaliste vahel tehtud tehingutega. MTA on seisukohal, et optsiooni kui hüve seotus AS-i X töötajate ja töösuhtega on ilmne. Optsioone ei väljastatud määratlemata isikute ringile. OÜ Y tegi kogu oma tegevuse jooksul tehinguid eranditult X aktsiatega. OÜ Y sai X aktsiate ostmiseks laenu (rahalised vahendid) AS-ilt X ja AS-iga X seotud äriühingutelt. On oluline, et OÜ-le Y laenu andmine ei vastanud ei tehingute tegemise ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse nõuetele (mille kohaselt laene ei tohtinud anda laenuandja aktsiate ostmiseks ning laenuandja töötaja poolt juhatatavale äriühingule) ega ka X enda poolt kehtestatud laenupoliitika põhiprintsiipidele. Vastustaja on nõus kaebuses esitatud seisukohaga, et laenude andmise nõuetele mittevastavus ei saa olla asjaoluks, mis iseenesest toob kaasa maksukohustuse. Samas on ka mittenõuetekohaste ja ebatavalistele laenutingimuste kasutamine üheks kaudseks tõendiks sellele, et laenu anti X teadmisel ja initsiatiivil ning pikemas perspektiivis X töötajate huvides kasutamiseks. Laenu andmise 4 otsustajateks olid hilisemad optsioonide saajad. Optsioonitehingute sõlmimisel nõuab optsioonide andja selle saajalt optsioonitasu maksmist, tasu suurus määratakse kindlaks hiljemalt lepingu sõlmimise päeval. MTA tegi kindlaks, et OÜ Y optsioonide saajatelt optsioonipreemia tasumist ei nõudnud. Käesoleval juhul ei võtnud optsiooni saajad mitte mingisugust äririski. Neil oli võimalus saada X aktsia hinna tõusust tulu. Kui aga X aktsia hind ei oleks tõusnud, puudunuks optsiooni saajatel kohustus aktsiad (turuhinnast kõrgema hinnaga) välja osta. Kuna optsiooni saajad lepingute sõlmimisel optsioonipreemiat ei tasunud, ei oleks nad järelikult kandnud mitte mingisuguseid kahjusid. Samal ajal jäi optsioonipreemiast loobudes kogu äririsk optsiooni andja kanda - aktsiahinna tõusul pidanuks optsiooni andja aktsiad optsiooni saajale turuhinnast madalama hinnaga müüma ehk optsiooni andjal tekkinuks vastavas osas kahjum. Eksperdiarvamusest nähtub, et OÜ Y loobus perioodil 1999 ja 2000 optsioonipreemiate tasumist mittenõudes ligi 18,7 miljonist kroonist võimalikust tulust. Ka tulust mittehuvitumine viitab sellele, et OÜ Y ei olnud käsitletud tehingutes kui iseseisev ja tulule orienteeritud äriühing, vaid tema tegevus teenis ASi X huve tema töötajate premeerimisel töötulemuste eest. Hoolimata sellest, et OÜ Y tegi tehinguid kümnete miljonite kroonide eest, puudusid tal majandustegevusega seotud kulud (rendile, kontoritehnikale ja –tarvetele jne). OÜ Y juriidiliseks aadressiks on AS-i X aadress - XXXXXXXX Tallinn. OÜ Y ei olnud ega ole maksuhaldurile esitatud deklaratsioonide kohaselt palgalisi töötajaid. Suurele osale OÜ Y nimel koostatud dokumentidest (sh viieteistkümnele maksuotsuses mainitud kuueteistkümnest optsioonide raamlepingust) kirjutas alla volitatud esindajana X president Ain Hanschmidt, kes hoolimata suurtest tehingusummadest OÜ Y esindamise eest tasu ei saanud. Samuti ei saanud tasu isik, kes optsioonide saajate seletuste kohaselt sellist tehinguvõimalust pakkus - tehingute ajal OÜ Y ainukeseks juhatuse liikmeks olnud L. T. (kes ühtlasi on X juriidilise osakonna juhataja). Optsioonitehingute ja aktsiate võõrandamise järgselt - aastatel 2001-2003 OÜ-s Y majandustegevust ei toimunud. OÜ Y omanikud tulu välja võtnud/saanud ei ole. Seega jääb majandustegevuse kohaselt täiesti arusaamatuks, milles siis veel kui mitte X töötajatele aktsiaoptsioonide andmises seisnes äriühingu loomise mõte. Asjaolu, et isikud optsioonid hiljem kokkuleppehinnaga taas OÜ-le Y võõrandavad ja aktsiate edasimüügist kolmandatele isikutele on võimalik OÜ Y kulud katta (sh laenud tagasi maksta), ei ole optsioonilepingute sõlmimise hetkel prognoositav ja seega oli kokkuvõttes kahju mittesaamine pigem juhuslik, kui mõistlikult planeeritud Kolmandad isikud ei osanud usutavalt selgitada lepingutega seonduvaid asjaolusid eelkõige optsioonipreemia puudumist, aga samuti seda, miks pidid nad optsioonid ennetähtaegselt (potentsiaalsest tulust osaliselt loobudes) võõrandama. Maksusumma määramine ei ole aegunud, kuna X on teadlikult ja tahtlikult jätnud arvestamata, deklareerimata ja tasumata tulumaksu ja sotsiaalmaksu oma töötajatele tehtud erisoodustustelt. Maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil teeseldud või näilike tehingute tegemine läbi OÜ Y ei ole kindlasti mitte ebateadlik ja kogemata juhtunud tahteakt. Paljasõnaliseks jääb kaebuse esitaja väide, et aktsiaoptsioonide andmine oleks eeldanud nii juhatuse, nõukogu kui ka lõppkokkuvõttes aktsionäride üldkoosoleku otsust. Pealegi on vähemalt juhatus oma tegevusega sisuliselt nõusoleku andnud. Lisaks on panga president A. H. 12.10.2004 ise tunnistanud, et töötajatele optsioonide andmine on päevakorral olnud. Tööandja poolt töötajatele erisoodustuste tegemisega kaasneb lisaks erisoodustuselt arvutatavale tulumaksule alati ka sotsiaalmaks. Ei ole võimalik olukord, et ühelt ja samalt erisoodustuse objektilt deklareeritakse, arvestatakse ja tasutakse tulumaksu, kuid mitte sotsiaalmaksu. Maksuhalduri tahe on ülaltoodust tulenevalt olnud suunatud ka sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollile. Maksu- ja Tolliamet möönab, et kaebuse esitaja viidatud haldusaktides sotsiaalmaksu 5 arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimise on kahtlemata menetlusviga. Samas ei ole mitte igasugused rikkumised iseenesest ja automaatselt haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks, tegemist peab olema olulise rikkumisega. Maksumenetluse läbiviimise kiiruse ja efektiivsuse seisukohalt olnuks otstarbetu olukord, kus tulnuks alustada täiesti uut revisjoni pelgalt selleks, et sisuliselt konstateerida ja korrata käesolevas revisjonis tuvastatut. Kuna turuhinnale vastava optsioonipreemia leidmine on keeruline ja selle arvutamine nõuab oskusteabe olemasolu, kaasas maksuhaldur
Eksperdiarvamuse kohaselt on optsioonide hinna määramisel lähtutud reaalsest turuolukorrast vastavate optsioonide välja kujutamise hetkedel aastatel 1999 ja 2000. Hinna arvutamiseks kasutati üldtunnustatud meetodit, nn Black and Scholes'i valemit. Sealhulgas on maksuhaldur eksperdi ettepanekul (töösuhtest tulenev optsiooni väärtuse langus) optsiooni koguhinda korrigeerinud (vähendanud 10%). Samas ei ole ka X endapoolset optsiooni (erisoodustuse) hinda, hoolimata sellest, et maksuhaldur seda võimaldas, välja pakkunud. Maksu- ja Tolliamet nõustub kaebuse esitajaga selles, et käesolevas asjas on võimalik ja menetluse efektiivsuse seisukohast vajalik lahendada ka vaidlustatud maksuotsuse põhjal koostatud intressinõude seaduspärasuse küsimus. Tegemist on üksteisega seotud haldusaktidega - juhul, kui maksuotsus tühistatakse, kuulub tühistamisele ka intressinõue ning vastupidi - kui maksuotsus jääb jõusse, jääb kehtima ka intressinõue. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seletused, uurinud toimiku materjale ja hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas X on oma juhtivtöötajatele ajavahemikul 1999 kuni 2002 andnud erisoodustust, millelt on jäetud tasumata tulu- ja sotsiaalmaks. I Menetlusnormide rikkumine ja selle tagajärjed Kaebaja leiab, et maksuhaldur kontrollis revisjoni korralduse kohaselt vaid tulumaksu tasumist, mistõttu on sotsiaalmaksu määramine õigusvastane ka juhul, kui muus osas on maksuotsus õiguspärane.
lg 2 kohaselt võib revisjon hõlmata üht või mitut maksu, üht või mitut maksustamisperioodi või olla piiritletud konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega. Nähtuvalt 21.11.2002 revisjonikorralduse nr 4.1-01.1/30255 sõnastusest hõlmas revisjon erisoodustuselt tulumaksu tasumise ja kinnipidamise kontrollimist.
lg 3 kohaselt peab maksuhaldur maksumenetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, jälgides seejuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Kohus nõustub vastustajaga, et menetluse uuesti alustamine revisjonikorralduse vormistuslike puuduste tõttu ei oleks olnud kooskõlas eelviidatud
-s sätestatud menetluse efektiivsuse ja kiiruse põhimõttega. Antud juhul ei saanud X-le kui suurele ja pädevate õigusnõustajatega äriühingule jääda arusaamatuks, milliste maksude tasumise õigususe kontrollimisele oli maksuhalduri tahe sunnatud, kuna revisjoni korralduses on üheselt märgitud, et kontroll toimub 6 seoses erisoodustuse maksustamisega. Kuna erisoodustuselt maksab maksud erisoodustuse andja ehk tööandja ning erisoodustus maksustatakse palgatulu üldiste reeglite järgi, oli põhjendamatu loota, et kontroll hõlmab vaid tulumaksu ning sotsiaalmaksu tasumise õigususe jätab maksuhaldur kontrollimata ja maksuotsusega sotsiaalmaksu sisse nõudmata. Lisaks eeltoodule nähtub 14.06.2004 menetlustoimingu protokollist, et kaebaja esindaja on andnud selgitusi, miks ei ole tasutud tulu- ja sotsiaalmaksu, mis otseselt tõendab, et maksumaksjale oli teada, milliste maksude tasumist kontrollitakse. Kohtu hinnangul ei olnud revisjoniaktis sotsiaalmaksu märkimata jätmine eeltoodust tulenevalt selline vormiviga, mis peaks kaasa tooma maksuotsuse osalise tühistamise, kuna viga ei mõjutanud asja otsustamist (
Tagatud oli haldusmenetluse üldpõhimõtete järgimine ja menetlusosaliste õiguste kaitse. II Maksuotsuse sisuline õiguspärasus Täiendava maksusumma määramisel X-le on maksuotsuses tuginetud kuni 31.12.1999 kehtinud TMS § 33 lg-le 2 ja alates 01.01.2000 kehtiva TMS § 48 lg-le 3 ja 4. TMS (kuni 31.12.1999 kehtinud redaktsioonis) § 33 lg 2 kohaselt erisoodustuseks käesoleva seaduse mõistes on igasugune kaup, teenus, muu loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida tööandja annab füüsilisele isikule seoses töösuhtega. Samas paragrahvis tuuakse ära ka mitteammendav loetelu erisoodustustest. TMS § 48 lg 3 (alates 01.01.2000 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et töötajaks, kellele võidakse erisoodustust anda on töölepingu alusel töötav isik, avalik teenistuja (§ 13 lõige 1), juhtimis- või kontrollorgani liige (§ 9), samuti füüsilisest isikust ettevõtja, kes müüb tööandjale kaupu või osutab teenuseid pikema aja jooksul kui kuus kuud. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt on erisoodustus igasugune kaup, teenus, muu loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus või kingitus, mida antakse lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Sama säte sisaldab mitteammendavat loetelu erisoodustustest. Kohus leiab, et vastustaja on tõendeid kogumis hinnates õigesti järeldanud, et aktsiaoptsioone anti X poolt kolmanda isiku (OÜ Y) kaudu X-ga töösuhtes olevatele isikutele ja tööandja arvel, seega on toimunud eelviidatud sätete kohane erisoodustuse andmine. Erisoodustuse objektiks oli optsiooni alusvara ehk X aktsia. Pooltel ei ole vaidlust selles, et 12 aktsiaoptsiooni raamlepingu alusel tehtud tehingutest vastavalt 27.08.1999; 24.01 ja 30.01.2000 ning 25.04.2000 ühelt poolt OÜ Y ja teiselt poolt 12 füüsilise isiku vahel, said kasu kõik lepingu poolteks olevad 12 X juhtivtöötajat. X juhtivtöötajatele anti aktsiaoptsioone (tuletisväärtpabereid), mis on rahaliselt hinnatavaks hüveks eelviidatud normide mõistes. Ka Riigikohus on kaebaja poolt viidatud lahendist nr 3-3-1-26-02 muuhulgas leidnud, et erisoodustus on tööandja poolt töötajale antud rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otsest isiklikku kasu ning märkinud samas, et erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Nimetatud Riigikohtu lahendist ega kaebaja poolt viidatud L.Lehise avaldatud tööst (Maksuõigus, Tallinn 2004) ei tulene, et erisoodustus tähendab tööandjale kulu tekkimist. Viidatud töös on väidetud kaebaja arvamusele vastupidist (vt lk 259 joonealune märkus). Antud juhul oli optsiooni saajatele (X juhtivtöötajad) tagatud igaljuhul isikliku kasu saamine ja neil puudus igasugune tehingust tulenev risk. Tegemist oli märkimisväärse rahaliselt hinnatava hüvega, mis anti juhtivtöötajatele, ilmselt nende motiveerimise eesmärgil. Teistel isikutel väljaspool isikute ringi, kellele aktsiaoptsioon oli suunatud, ei olnud võimalik samadel tingimustel optsioone omandada. Nimetatud seisukohta ei lükka ümber ka üks erand, so optsiooni andmine isikule, kes ei olnud X töötajaks. Äriühingul on kahtlemata privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt õigus otsustada, kellega lepinguid sõlmida, kuid asjaolu, et lepingud sõlmiti X juhtivtöötajatega, viitab kõiki teisi tuvastatud asjaolusid arvestades 7 sellele, et tegemist oli määratletud isikute grupile töösuhte tõttu antud erisoodustusega. Lepingud olid sõlmitud optsiooni saajatele väga soodsatel tingimustel (ilma optsioonipreemiata) ehk teisisõnu said X töötajad optsioonid tasuta. Eestis on tulumaks erisoodustuse andja kohustus, mistõttu ei saa seda töötajalt sisse nõuda (TMS § 33 lg 1 kuni 31.12.1999 redaktsioonis; TMS § 48 lg 1 alates 01.01.2000 kehtinud redaktsioonis). Käesolevas asjas esitatud väidete kohaselt on optsioone saanud isikud tasunud tulumaksu kõnealuste aktsiaoptsioonide võõrandamisel saadud tulult. Nimetatud asjaolu ei oma vaidlustatud maksuotsuse ja intressinõude õigupärasuse hindamisel tähtsust tulenevalt eelmärgitud maksustamispõhimõttest. Asjaolu, et optsioone anti kolmanda isiku kaudu, ei muuda maksuhalduri järeldust, et hüve andmine oli seotud töösuhtega X-s ning optsioone anti tööandja arvel ning tema tingimustel, vääraks, kuna asjas kogutud tõendid kogumis tõendavad, et OÜ-t Y kasutati eesmärgil, et vältida maksude tasumist (tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil) ehk kujundati olukord, kus formaalselt oli optsiooni andjaks tööandjaks mitteolev isik.
kohaselt, kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Kohus leiab, et maksuhaldur on õigesti järeldanud, et OÜ Y, kelle kaudu optsoonide müük X töötajatele toimus oli loodud justnimelt nende tehingute sooritamise otstarbel. Et tegemist oli erisoodustuse andmisega X arvel ja tingimustel oma juhtivtöötajatele ning OÜ Y ei olnud kõnealustes tehingutes kui iseseisev ja kasumi teenimisest huvitatud äriühing, järeldub kohtutoimiku materjalide põhjal järgnevast: - OÜ-l Y muu majandustegevus praktiliselt puudus; - OÜ Y, kellel puudus materiaalne põhivara, sai laenu AS-lt X ja nimetatud äriühinguga seotud äriühingutelt (AS Z; AS W); - X-ga sõlmitud laenulepingu täitmise tagatiseks oli vaid nõuete pant, laenusumma suurendamisel täiendavaid pandilepinguid ei sõlmitud; - Laenu andmist otsustanud isikute hulka kuulusid ka optsioone saanud isikud; - Laenu võeti X aktsiate ostuks; - Laenu saamisel ei tasunud OÜ Y omafinantseeringu osa; - OÜ-l Y puudus kontor ning ta tegutses juriidilise isiku aadressi kohaselt X hoones ilma üüri- või renditasu maksmata; - OÜ-l Y puudusid töötajad 1998-2000; - L.T. kui OÜ Y seadusjärgne esindaja oli laenu saamise ajal X töötaja; - osa lepinguid ja OÜ Y nimel koostatud dokumente on allkirjastanud volituse alusel A.H., kes oli samal ajal X president; - L.T. ja A. H. ei saanud tehingute tegemise ja lepingute sõlmimise eest tasu; - OÜ Y jäi eksperthinnangu kohaselt optsioonipreemiate tasumist mittenõudes ilma ligi 18,7 milj. kroonist; - Optsiooni saajatel ei olnud kohustust osta aktsiad X aktsia turuhinna langemisel välja ning kogu äririsk lasus optsiooni andjal. Kohus nõustub vastustajaga, et OÜ Y poolt kahju mittesaamine oli pigem juhuslik ja tingitud turusituatsioonist, mitte äriühingu enda mõistlikult ja kasumilikult planeeritud tegevusest. Kaebaja väide, et aktsiaoptsioonide erisoodustusena maksustamise osas puudus MTA-l pikka aega ühene seisukoht, ei oma kaebaja tahtega seost. Kaebajal ei olnud õiguspärast ootust, et maksuamet jätkab seaduse mittetäitmist, sh kaebaja huvides.
lg 1 kohaselt on tõendid maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. 8 Kohus nõustub vastustajaga, et X maksuotsuse tegemise aluseks võisid eeltoodud normi kohaselt olla ka OÜ Y maksumenetluses kogutud tõendid. TMS § 48 lg 7 sätestab, et erisoodustuse hinna määramise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega. Rahandusministri 29.detsembri 1999 määrusega nr 120 kinnitatud "Erisoodustuste hinna määramise korra" p 8 kohaselt, kui erisoodustuseks on asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse, mille realiseerimine (osutamine) on tööandja üheks põhitegevuseks, tasuta üleandmine, siis loetakse erisoodustuse hinnaks müügihind, millega sarnane asi, väärtpaber, varaline õigus või teenus realiseeritakse (osutatakse) samas koguses ning samal ajal kolmandatele, tööandjaga mitteseotud isikutele. Nii kohtu- kui haldusmenetluses on tavapärane, et eriteadmisi nõudvate asjaolude hindamiseks võib tellida ekspertarvamuse, mida maksuhaldur on käesoleval juhul teinud
Hinna arvutamisel kasutati eksperthinnangus üldtunnustatud meetodit - Black and Scholes valemit. Vastava turukogemuse puudumine ei tähenda, et ei oleks võimalik üldse oletatavat turuhinda määrata ja sellega ära hoida täiendavate maksude tasumist. Kaebaja väited eksperthinnangu ebaõigsusest on tõendamata nii maksumenetluses kui kohtumenetluses. Kaebaja ei ole omapoolset optsioonihinda välja pakkunud. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 8 kohaselt maksustatakse optsioonide andmine sotsiaalmaksuga, mistõttu on maksuotsus selles osas õiguspärane. Maksusumma on määratud
lg 1 p-s 2 tähtaega järgides.
lg 1 p 2 kohaselt on maksuhalduril õigus määrata tasumisele kuuluv maksusumma maksumaksjale, kelle kohta on maksuhalduril andmeid, et maksumaksja on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt maksudeklaratsioonis näidatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda või üle kanda vastavalt maksuseadustele. III Intressinõude õiguspärasus
lg 1 sätestab, kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud.
lg 3, kui maksukohustuslane ei ole tasunud intresse vastavalt
lg 1 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Kuna kohus leidis, et maksuotsus on õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu, siis on õiguspärane ka intressinõue, mille vaidlustamiseks kaebaja muid argumente peale maksuotsuse õigusvastasuse ei esitanud. Juhindudes eeltoodust ja HKMS § 26 lg 1 p-st 6 kohus leiab, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole kaevatava haldusaktiga rikutud, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohtukulud mõistetakse välja isikule, kelle kasuks kohtuotsus tehti, mistõttu jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks. Vastustaja kohtukulude väljamõistmiseks nõuet ei esitanud. 9 Kristina Maimann kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.