2-05-22229/1

Tsiviilasi nr 2-05-22229 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse teinud kohtu nimi Harju Maakohus Otsuse kuupäev Tallinn, 05.detsembril 2006 Kohtukoosseis kohtunik Imbi Sidok Kohtuasi AS-i hagi AK´i nõudmiseks Asja läbivaatamise kuupäev 22.novembril 2006 avalikul sisulisel kohtuistungil Istungil osalenud menetlusosalised hageja esindaja ES kostja kostja esindaja v/adv AL vastu 13 169.95 krooni sisse Kohtuotsuse resolutsioon Hagi rahuldada. Mõista AK´ilt välja AS-i kasuks võlgnevus 13 169.95 (kolmteist tuhat ükssada kuuskümmend üheksa krooni 95 senti) krooni ja kohtukuluna 1050.00 (üks tuhat viiskümmend) krooni. Mõista AK´ilt välja riigituludesse teda menetluses esindanud vandeadvokaadi tasu kokku summas 2480.00 krooni (millele lisandub käibemaks) võrdsete osamaksetena alates käesoleva otsuse jõustumisest 6 (kuue) kuu jooksul. Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633). I Asjaolud Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping nr (t lk 6-7) ja täieliku materiaalse vastutuse leping (t lk 8). lõpetas hageja tööandjana töölepingu töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 2 punkti 2 ja § 3 punkti 4 ning töölepinguseaduse (TLS) § 86 punkti 7 ja § 104 lõike 1 2 ning lõike 2 punkti 1 alusel põhjusel, et kostja oli korduvalt tekitanud hagejale kahju puudujäägi näol kassas (käskkiri nr t lk 58). II Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja hageja tekitatud kahju (kaasas puudu olnud rahasummat) täielikult hüvitanud ning see tuleb temalt välja nõuda. Kostja vastutus tuleneb töökoodeksi (TööK) §-st 128. Kostja on tunnistanud võlgnevust oma seletuskirjas ja hüvitas tekitatud kahju osaliselt, nõustudes lõpparve kinnipidamisega puudujäägi katteks. Lisaks kahjule palub hageja kostjalt välja mõista ka hageja kohtukulud. III Kostja seisukoht Kostja vaidleb hagile vastu. Nii kirjalike vastuväidete (t lk 44, 68-69) kui istungite antud selgituste kohaselt ei ole tema poolt väidetavalt tekitatud kahju tõendatud. Asjaolud, et ta on puudujääki eelnevalt tunnistanud ega vaidlustanud määratud distsiplinaarvastutust, ei oma antud asjas tähtsust, kuna ta oli sel perioodil šokis ega teadnud, mida teha. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajad ning kostja ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on tõendatud ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus, et kirjutas kostja hagejale avalduse (peakiri “seletuskiri“), milles tunnistas puudujääki suuruses 17 266.95 krooni ja kohustus selle tagasi maksma esimesel võimalusel, eeldatavalt 25.jaanuariks samal aastal (t lk 9). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et seda avaldust saab ja tuleb lugeda võlatunnistuseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõttes. VÕS § 30 lõike 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et kas luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse senise kohustuse olemasolu. kostja poolt kirjutatud seletuskirjas on ta sõnaselgelt ja üheseltmõistetavalt tunnistanud temal lasuvat kohustust tagastada tööandjale tekkinud puudujäägi katteks 17 266.95 krooni ning teatanud ka tagasimakse kuupäeva. Ka on järgitud VÕS § 30 lõikes 2 sätestatud vorminõuet (kirjalikus vormis). Küll aga ei väitnud hageja, et selle seletuskirja eesmärgiks oli luua konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada. Seega tuleb lähtuda, et tegemist on deklaratiivse võlakohustusega. VÕS-i § 30 reguleerib lisaks iseseisva kohustuse võtmisele võlatunnistusega ehk nn konstitutiivsele (abstraktsele) võlatunnistusele, millega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, ka nn deklaratiivset võlatunnistust. Seaduses võlatunnistuse iseseisva lepinguliigina sätestamise eesmärgiks oli anda õiguslik vorm käibes kasutatavatele dokumentidele, mille funktsiooniks on kohustuse täitmise tagamine, sissenõude lihtsustamine ning tõendamiskoormise vähendamine. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmisest. Sellise võlatunnistuse tagajärjeks on üldjuhul tõendamiskoormise muutumine, see tähendab, et võlgnik peab tõendama, et tema poolt võlatunnistuses tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellistele seisukohtadele seoses võlatunnistusega on asunud ka Riigikohus lahendis nr . Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostja seega esitada antud menetluses vastuväiteid, millised tulenevad puudujäägi olemasolu ja/või selle summa suuruse tõendamatusest hageja poolt. Vastavalt Riigikohtu seisukohale juba nimetatud lahendis ja VÕS-i § 30 mõttele oleks kostjal olnud õigus ja kohustus tõendada, et tema poolt tunnistatud puudujääki tegelikkuses ei tekkinud või ta ei olnud selle tekkimises süüdi või see kohustus on hiljem mingil põhjusel ära langenud.. Kostja selliseid tõendeid ei esitanud. Kostja esindaja väited nagu ei oleks kostjal võimalik tõendamiskoormust täita põhjusel, et 3 tegemist oli töösuhtega, milles kostja töötajana oli nn nõrgem pool, ei ole tõsiseltvõetavad. Samuti ei oma tähtsust kostja väited tema poolt seletuskirja kirjutamise ajal tööandja poolse sunni või muu taolise ja tema „šokisoleku kohta“. Kostja selgitas, et omab kõrgemat ökonomisti haridust. kirjutas ta omakäeliselt seletuskirja, milles tunnistas puudujääki ja kohustus selle esimesel võimalusel tagastama. Puudub vaidlus, et sai kostja isiklikult kätte tööandja käskkirja nr , millega teda karistati töölepingu lõpetamisega tööandja algatusel seoses 17 267 krooni omastamisega. Kuna käskkiri sisaldab üksikasjalikku töötaja süütegude kirjeldust, siis pidi töötaja vähemalt sel kuupäeval saama teadlikuks asjaoludest, millede alusel ja millises summas teda süüdistatakse. Töötaja käskkirja ei töövaidluskomisjonis ega kohtus ei vaidlustanud. Lisaks kirjutas ta alla avaldusele, millega nõustus lõpparve täies ulatuses kinnipidamisega „minu poolt AS-le tekitatud kassapuudujäägi katteks“ (t lk 10). Seega saab ka kostja käitumisest vahetult sündmuste (puudujäägi avastamine, töölt vabastamine) toimumise ajal järeldada, et ta tunnistas puudujäägi tekitamist, ka summaliselt, ning sai aru, et on kohustatud kassas puudu olnud summa hüvitama. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul tuleb menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele rakendada seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega hagi rahuldamisel kuulub kostjalt hageja kasuks TsMS § 60 lg 1 ja kuni 01.01.2006 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni § 37 lg 1 ja Lisa 2 alusel välja mõistmisele hageja poolt tasutud riigilõiv 1050.00 krooni. Lisaks kuulub kostjalt riigituludesse välja mõistmisele õigusabikulu, mille riik tasus kostjat I astme kohtus määruse (t lk 40) alusel esindanud vandeadvokaadile. Nimetatud määruses määras kohus, et menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama tasu ja kulud riigi õigusabi eest võrdsete osamaksetena 6 kuu jooksul peale tsiviilasjas lahendi jõustumist. Kostja sai määruse kätte isiklikult ega vaidlustanud seda. Määrus jõustus edasikaebamata . Määrusega määras kohus kostja esindajale tasuks 1555.00 krooni (millele lisandub käibemaks) ja määrusega 925.00 krooni (millele lisandub samuti käibemaks). Imbi Sidok kohtunik