← Eesti

2-03-612/5

2-03-612 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-03-612 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Urmas Reinola ja Malle Seppik Otsuse avalikult teata

) § 477 lg 4 kohaselt on alusetult vara saanud isik kohustud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellest varast sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Tähtsust ei oma kostja seisukoht, et temal kui omanikul puudus eluruumi võti ning teave, mis tegelikult seal teostati ja milline on seisukord vara müümisel. Kostja kinnitas, et ostja leidmine kinnistule ei olnud kerge ja nad leppisid hagejaga kokku müügi korraldamise. Kinnisvaramaaklerina töötanud E. H ütluste kohaselt oli kostjale kuuluva elamuosa hind võrreldes teistega suhteliselt kõrge, kuid kogu aeg teostati töid ja muudeti hinda.

  1. Tunnistajate ütlustega leidis tõendamist, et hageja teostas kostjale kuuluvas elamus remonttöid. Arvestades TsMS § 171 lg-t 1 palus kohus 22.08.2005 toimunud kohtuistungil hagejal selgitada hagetavat summat ja selle aluseks olevaid arveid ning kostjal esitada vastuväiteid. Kostja konkreetselt summale vastuväiteid ei esitanud, väites vaid, et ei aktsepteerinud sealset ehitustegevust. Kostja sellesisuline vastuväide ei ole kooskõlas tema faktilise käitumisega.
  2. Kostja sõlmis AS-iga Ühispank laenulepingu 280 000 krooni saamiseks, laenu käendas 13.10.1997 käenduslepingu kohaselt hageja. Maksekorraldustest nähtuvalt kandis hageja kostjale 08.12.2000 üle 3100 krooni, 11.09.2000 3000 krooni, maksete aruandest nähtuvalt perioodil 01.01.1999-30.05.2002 35 630 krooni. Hageja seletas, et nimetatud summad kanti üle, kuna kostjal oli raskusi laenuraha tagastamisel, et mitte jääda võlglaseks panga ees. Kostja ei esitanud ülekantud summade kohta ühtegi teist põhjendust, tema vastuväide käendaja kohustuste täitmise tähtaja saabumise kohta ei ole põhjendatud, samuti ei leidnud tõendamist hageja kasutussuhe X eluruumi osas, seega ei saa see olla kompensatsioon ruumi kasutamise eest.
  3. Vastuhagi ei ole tõendatud, kuna ühegi tõendiga ei leidnud kinnitamist vastuhagis väidetud tasuta kasutamise leping ja/või üürisuhe ning sellega kaasnenud elektrienergia tarbimine hageja poolt tema enda tarbeks. Kostja kui kinnistu omanik sõlmis 13.10.1997 kahetariifse tarbija liitumislepingu nr 334-97, seega võttis endale tasumiskohustuse tarbitud elektrienergia eest. Tunnistajate Ü. K ja M. M ütlustest ei saa järeldada, et hageja x asuvas elamus elas. Kirjalikke 4

(11)tõendeid, millest nähtuks tema eluruumi kasutamisega seonduvaid kohustusi kohtule ei esitatud ja seega tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.
  1. Kostja vastuväide, et hagi alusetust rikastumisest tuleneva nõude osas on aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 alusel, ei ole õige. Hagi esitati 24.10.
  2. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
  3. A.K palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi, mõistes T.Klt A.Ki kasuks välja 116 784,90 krooni ja kohtukulud.
  4. Kohtuotsuses märgiti ekslikult, et kostja ei ole haginõude ehitusmaterjale puudutavas osas vastuväiteid esitanud. Kostja osundas juba 27.04.2004 vastuses hagiavaldusele, et kahtleb arvetel näidatud materjalide kasutamises x elamu remondiks. Selle vastuväitega on hõlmatud ka hageja esitatud summale vastuvaidlemine. Kostja ei välistanud, et hageja võis x elamus teostada aastatel 1997-2002 remonttöid, kuid hagi põhineb konkreetsetel arvetel, mille hüvitamist nõutakse. Kuna nende puhul on ilmselt põhjust kahelda, kas tegemist on elamu x remondil kasutatud materjalidega, ei kuulu nimetatud materjalid kostja poolt hüvitamisele ning kohtuotsus hagi rahuldamise kohta on ebaõige. Tunnistajad ei andnud ütlusi seoses konkreetsete materjalide kasutamisega, millele hageja oma nõude rajas.
  5. Kohus tuvastas valesti, et hageja ei kasutanud x elamut aastatel 1997-2002 isiklikeks vajadusteks. Kostja möönis, et puuduvad kirjalikud kokkulepped elamu kasutamise kohta, kuid olid kokkulepe kasutamiseks ja faktiline kasutus hageja poolt. Asjaolu, et hagejal oli võimalus samal perioodil ka mujal elada, mida ta kogutud tõendite kohaselt aeg-ajalt ka kasutas, ei ole asjas määrav, kuna kasutussuhete tunnuseks ei ole mitte kasutusõiguse pidev teostamine, vaid et isikul oleks võimalus eset kasutada. Hagejal oli võimalus elamut kasutada ja ta kasutas seda. Kui elamu ei olnudki täielikult elamiskõlbulik, siis selle kasutamine ööbimiskohana on samuti elamu kasutamine. Menetluses ei ole selgunud, et hageja oleks püsivalt elanud mujal kui elamus x.
  6. Arvestades, et tegemist oli 178,9m² ridaelamuboksiga, ei saa aktsepteerida väidet, et siseviimistlustööde teostamiseks ja sedagi mitte täielikult, kulus viis aastat ja et hageja pidev viibimine elamus on seletatav vaid tööde teostamisega. Kostja tugines kasutussuhtele ja mitte kitsalt sellele, et hageja seal alaliselt elas. Vastuhagi põhines ka muudel asjaoludel, sealhulgas sellel, et hageja vaidlusalusel perioodil X elamus elektrienergiat tarbis, tegi seda kostjaga kooskõlastamata, elektrinäitusid esitamata ja elektrienergia eest tasumata, mille kohta kohus seisukohta ei võtnud.
  7. On tõendatud, et X elamu oli aastatel 1997-2002 hageja valduses. Kostjal juurdepääs elamule puudus ja ta seda kasutada ei saanud. X majas tarbiti elektrit kogumaksumuses 116 784,90 krooni. Elektrit tarbis hageja ning tema väited energia tarbimise kohta kostja huvides on tõendamata. Tingimustes, kus elamu valdus on hagejal, ta kasutab seda erinevatel viisidel ja kulutatakse ära suur kogus energiat, lasub hagejal, mitte kostjal koormus tõendada, et seda tehti kellegi muu kui tema enda huvides.
  8. Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe elamu kasutamiseks hageja poolt ja sellega seotud lepingute sõlmimiseks ja kulude katmiseks. Vastav kokkulepe seletab asjaolu, et elamu väidetav ehitaja sõlmib ise lepingud kommunaalteenuste osutamiseks ja tasub nende eest. Hageja väited, et need olid sõlmitud ehitustegevuseks, ei ole tarbitud koguseid arvestades reaalsed. Hageja käitumine annab tunnistust sellest, et ta möönis kommunaalteenuste eest tasumise kohustuse lasumist endal. Hageja ei esitanud selgitusi, kuidas on võimalik, et tal lasub tasumise kohustus kommunaalteenuste osas, aga elektrienergia osas mitte. Kui hageja tarbis valveteenust ja vett 5
(11)enda huvides, siis on võimatu kujutleda, et neid teenuseid tarbides õnnestus tal mitte kasutada oma tarbeks elektrienergiat.
  1. Kohus on ekslikult leidnud, et poolte vahel kasutussuhe puudus. Kogutud tõendite pinnalt ei saa eitada, et hageja faktiliselt kostjaga kokkuleppel eluruumi kasutas. Seega saab rääkida vähemalt faktilisest kasutussuhtest, millele laienevad samuti elamuseaduse sätted. Kui hageja oli ainult elamus töid teostav töömees, siis jääb arusaamatuks, millise õigusega sõlmis ta lepinguid teenuste osutamiseks. Kui kokkulepet ei oleks olnud, oleks hageja kasutanud elamut õigusliku aluseta, millega ei kaasne õigust mitte tasuda kasutatud kommunaalteenuste eest. Tarbitu tuleb sel juhul hüvitada alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei väitnud, et tema ööbimine, söögitegemine ja saunaõhtute korraldamine oli õigusvastane tegevus, kuna kasutamiseks puudus õiguslik alus.
  2. Kostja ei olnud teadlik, et hageja paigutas tema poolt sõlmitud lepingu alusel elamusse elektriarvesti ja sellest, et elektrit tarbitakse tema nimel, et ei esitata näitusid ja et hageja tarbitu eest ei maksa. Kostja selliseks tegevuseks hagejale volitusi ei andnud. Hageja ei tõendanud kostja teadlikkust, loa olemasolu ega volitusi ülaltoodut kostja nimel teha. Tõenditest nähtub, et kostja ei olnud elektrivõlast ja tarbitud kogusest teadlik. Arusaamatu on hageja käitumine elektri tarbimisega seonduvalt. Viibides pidevalt X elamus ja tarbides seal suurtes kogustes energiat ning teades, et kostjal seoses valveteenuse ja võtme puudumisega juurdepääsu elamule ei ole, ei esitanud ta kordagi küsimust, mismoodi igakuised elektriarvesti näidud AS-ile * Elekter esitatud saavad. Sel perioodil kasutusel olnud arvesüsteem ja selle toimimine pidi tema kogemustega isikule teada olema.
  3. Kostja ei andnud hagejale luba tööde teostamiseks elamus ega olnud nende teostamisest teadlik. Seda tõendab kostja seletus, mille kohaselt oli hagejal keelatud elamus midagi muuta. Hageja ei tõendanud töödeks loa olemasolu. Kohtuotsuses ei konkretiseerita, kuidas kostja ehitustegevusele oma faktilise käitumisega heakskiidu andis. Elamu valdus anti hagejale selleks, et ta aitaks leida ostja. Elektrikütte paigaldamine ja selle kasutamisel üle 100 000 kroonise elektriarve tekitamine toimus kostja teadmata ja nõusolekuta.
  4. Hageja poolt laenumaksete tasumine toimus vastavalt kokkuleppele kompensatsioonina hageja poolt elamu kasutamise eest. Hageja märkis ise, et tema suhted kostjaga halvenesid. Kostja väitis, et see juhtus 1997-1998.a, kuid hageja seisukoht on, et 2000.a. Tunnistaja Ü. K märgib, et teab hagejat 1998.a ning hageja ja kostja ei ole omavahel läbi saanud niikaua kui tema hagejat tunneb. Seega kinnitab tunnistaja kostja esitatud infot. Ebausutav on, et läbisaamise halvenedes jätkas hageja laenumaksete tasumist, ise midagi vastu saamata ja üksnes soovist kostjat aidata. Kohtuotsuses märgiti ebaõigesti, et kostja ei ole raha ülekandmise kohta peale hageja esitatu ühtegi teist põhjendust esitanud.
  5. Hageja seletusse kui tõendisse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna hageja esitas menetluse käigus korduvalt ilmselt ebaõigeid ja vastukäivaid väiteid. Kohus osundas 22.08.2005 istungil hageja seisukohtades sisalduvatele vastuoludele, kuid otsust tehes seda ei arvestanud.
  6. Kohus jättis kohaldamata aegumise. Hageja esitas 2003.a oktoobris nõude ühise tegutsemise lepingu alusel, kuid kohus jättis arvestamata, et hageja muutis oma nõuet 07.11.2005 avaldusega. Tegemist on kahe erineva nõudega, kuna üks esitati lepingulisel ja teine alusetust rikastumisest tuleneval alusel. Arvestades, et väidetav alusetu rikastumine leidis aset enne 01.07.2002 ja et hageja oli sellest juba sellel ajal teadlik, möödus alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 01.07.
  8. Kohus jättis kohaldamata enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg 1 p 1, kuna hageja õigusabikulud mõisteti välja summas 11 800 krooni, mis on 1054,69 krooni enam seaduses sätestatud piirmäärast. 6
(11)
  1. Kohus rikkus kehtinud TsMS § 171 lg-t 1, kuna kostja vastuväidete ja nõuete aluseks olevate asjaolude tõendamatusele osundas kohus alles kohtuotsuses. Kohtuotsuse viide, nagu oleks kohus 22.08.2005 istungil palunud kostjal esitada vastuväited, ei pea paika. Kostjale täiendava tõendamise ettepaneku tegemine oli seda olulisem, et kohus soovitas 28.10.2005 istungil pooltele kokkuleppe saavutamist, selgitades muuhulgas, et on tekkinud veendumus, et hageja kasutas X elamut. Neil asjaoludel võis kostja eeldada, et vähemalt osaliselt on tema väited esitatud tõendite alusel tõendatud ning kohtu teistsugune tõlgendus kohtuotsuses on käsitletav kostja eksitamisena.
  2. Kohus jättis kohaldamata elamuseaduse (ES) § 28 lg 3, § 37 lg 3 ja §-i 43,

§ 477lg-d 3 ja 6 ja Ts

ÜS § 103 lg

  1. AS-il * Elekter ning kostjal oleks õigus ka kokkulepete puudumisel nõuda hagejalt tarbitud elektrienergia eest tasumist. AS-ile * Elekter kuulunud nõuded kuuluvad käesoleval ajal kostjale, mistõttu on tal õigus nõuda hagejalt võla tasumist ka AS-ile * Elekter kuulunud alustel.
  2. Kuigi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042 ei ole vahetult kohaldatav, on alusetu rikastumise nõuet välistavad asjaolud printsiipidena kohaldatavad ka enne võlaõigusseaduse jõustumist tekkinud õigussuhetele. Hageja teostas remontööd kostjat informeerimata ja kostja keelas hagejal X elamus midagi muuta, mistõttu ei saa haginõuet alusetu rikastumise sätete alusel rahuldada. Vastustaja seisukoht
  3. T.K ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  4. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi 35 262,27 krooni nõudes hüvitisena ehitusmaterjalide ning viimistlustööde teostamise eest. Tühistatud osas tuleb asi saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. I Põhihagi nõuded
  5. Kuna põhihagi on jaotatav kaheks eri asjaoludel põhinevaks nõudeks, käsitleb ringkonnakohus hageja nõudeid eraldi. a) Raha ülekandmine summas 41 730 krooni
  6. Vaidlust ei ole selles, et hageja kandis 2000.a septembris ja oktoobris ning ajavahemikul jaanuarist 2001.a kuni maini 2002.a kostja arveldusarvele kokku 41 730 krooni. Seega rikastus kostja vaidlusalusel ajal nimetatud summa võrra hageja arvel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et tõendatud ei ole õigusliku aluse olemasolu, millele tuginedes oleks põhjendatud kostja poolt nimetatud summa endalejätmine.
  7. Hageja poolt väidetud kasutussuhe X eluruumi osas ei ole asjas tõendamist leidnud, mistõttu on õige maakohtu seisukoht, et hageja poolt kostjale ülekantud summad ei ole käsitatavad kompensatsioonina eluruumi kasutamise eest. Kasutussuhte kirjaliku lepinguna vormistamisele kumbki pooltest tuginenud ei ole. Tõendatud ei ole ka elamuboksi kasutamisele suunatud lepingu sõlmimine suulises vormis otseste tahteavalduste vahetamise teel. Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud TsÜS § 62 lg 2 kohaselt loeti otseseks tahteavaldust, milles otseselt avaldus tehingu tegemise tahe ning mis võis väljenduda kõnes, kirjas või märkides, millel on sõnade tähendus. Vastuhagiavalduses väidetu kohaselt palus hageja kostjalt luba kinnistu kasutamiseks kuni selle 7

(11)võõrandamiseni, millega kostja nõustus, kusjuures lepiti ka kokku kinnistuga seotud kommunaalkulude jätmises hageja kanda. Hageja aga eitab niisuguste kokkulepete sõlmimist selgitades muuhulgas, et vaidlusalusel ajavahemikul elas ta tegelikult mujal ning tal puudus vajadus ja huvi kasutada kostjale kuuluvat ridaelamuboksi. Otseste tahteavalduste kõrval võib kõne alla tulla kasutuslepingu sõlmimine ka kaudsete tahteavalduste vahetamise teel. Kuni
  1. juunini 2002.a kehtinud TsÜS § 62 lg 3 kohaselt mõisteti kaudse tahteavaldusena niisugust tahteavaldust, mis väljendus teos, millest võis järeldada tehingu tegemise tahet. Seega oleks kasutuslepingu sõlmimise tuvastamine võimalik juhul, kui üks pooltest (hageja) oleks oma käitumisega väljendanud teisele poolele (kostjale) arusaadavalt soovi asuda eluruumi enda tarbeks kasutama ning kostja oleks omalt poolt käitunud viisil, millest hageja võinuks piisava selgusega järeldada kostja nõustumust hageja ettepanekuga. Kolleegium leiab, et tõendatud ei ole ka kaudsete tahteavalduste vahetamine eluruumi kasutamisele suunatud lepingu sõlmimiseks. Nii ei võimalda teisele isikule kuuluva asja enda huvides kasutamine iseenesest järeldada kasutaja tahet sõlmida asja omanikuga asja kasutamisele suunatud leping. Asja omanikule suunatud tahteavalduseks sõlmida leping ei ole ka kolmandate isikutega kommunaalteenuste osutamise kokkulepete sõlmimine. Samuti ei järeldu asja omaniku pelgast vaikimisest teades, et teisel isikul on asjale juurdepääs (võtmed) ning faktiline võimalus asja enda huvides kasutada, omaniku tahet sõlmida selle isikuga asja kasutamise leping. Ka kaudsed tahteavaldused peavad olema piisavalt määratletud sisuga, s.o suunatud kindlale isikule, neist peab ilmnema poolte tahe olla vastastikku seotud just konkreetset liiki tehingu alusel ning tahteavaldused peavad soovitavate õiguslike tagajärgede osas kokku langema. Käesolevas asjas aga tehingu sõlmimisele suunatud kaudsete tahteavalduste kohta tõendeid esitatud ei ole. Tuginetud ei ole poolte käitumisele, mis annaks alust järeldada mõlemapoolset soovi sõlmida omavaheline leping.
  2. Lisaks ei ole ka tõendatud, missuguses ulatuses hageja X eluruumi enda huvides kasutas. Poolte endi seletused selle kohta selgust ei anna, kuna hageja on eluruumi enda tarbeks kasutamist eitanud ning tuginenud üksnes elamusektsioonis remonttööde teostamisele; kostja väidete kohaselt ta aga eluruumis pärast hagejale võtmete üleandmist ei käinud, mistõttu tal ei saanud olla ka vahetut ettekujutust eluruumis toimuvast. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et tuvastamaks eluruumi hageja poolt elamiseks kasutamist, on piisav hagejal korterile ligipääsu (kasutamisvõimaluse) olemasolu. Tunnistajate ütlused hageja elamise kohta X eluruumis on vastuolulised ega võimalda kolleegiumi arvates asuda seisukohale, et hageja korteris faktiliselt elas. Tunnistaja K. M (t lk 151-152) ütluste kohaselt hageja eluruumis ei elanud vaid üksnes ööbis seal mõned korrad ehitustöödega seoses. Tunnistaja M. M (t lk 185) ütluste kohaselt jäi tunnistajale mulje, et hageja elab vaidlusaluses eluruumis, kuna ta käis seal sageli. Tunnistaja I. S (t lk 187-188) ütluste kohaselt oli elamu sellises järgus, et elada seal päris ei saanud – kui ülemine korrus oli enam-vähem valmis, siis alumisel korrusel ei olnud põrandaid. Tunnistaja E.H (t lk 190-191) arvates oli raske teha järeldust, et vaidlusaluses elamuboksis alaliselt sees elati, ent ühes toas oli voodi. Tunnistaja I. P(t lk 193) sõnul ei olnud elamuboks selle kostjale müügi ajal elamiskõlblik. Tunnistaja E. M (t lk 195) ütluste kohaselt viimistlustööde teostamise ajal elamuboksis keegi ei elanud. Tunnistaja Ü. K (t lk 244-245) sõnade kohaselt elas hageja X, kus olid voodi, tugitool, riided ja kilekottides muud asjad; hageja ööbis ridaelamuboksis ja tegi seal sisetöid, kuid kindlat elukohta tal Haapsalus ei olnud. Kolleegium leiab, et esitatud materjalide põhjal ei saa järeldada, nagu oleks hageja kostjale kuuluvat korterit olulisel määral enda tarbeks kasutanud.
  3. Kostja ei ole tuginenud võimalikule alusetust rikastumisest tulenevale võlasuhtele tema ja hageja vahel, mis oleks mõeldav olukorras, kus hageja oleks õigusliku aluseta (s.o sellekohase pooltevahelise kokkuleppeta) kasutanud kostjale kuuluvat vara ning säästnud sellega seoses kostja arvel oma eluasemekulusid. Ka nimetatud nõude puhul aga tuleks esimeses järjekorras kindlaks teha, kas ja missuguses ulatuses on hageja kostja arvel midagi säästnud. 8
(11)48.

§ 477

lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata täiendavalt hageja seletusi selle kohta, et ta kandis vaidlusaluse rahasumma kostjale üle käendussuhte alusel soovides vältida panga poolt sissenõude pööramist hageja kui käendaja varale. Kuna ka käendussuhte puhul oli käendajal

§ 209

alusel tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu, ei tulene ka käendussuhtest kostjale õigust jätta endale hagejalt saadud raha. Kolleegium leiab, et hageja poolt kostjale ülekantud 41 730 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

§ 477lg 1 alusel.

b) Ehitusmaterjalidele ja viimistlustöödele tehtud kulutused summas 35 262,27 krooni 49. Hageja nõuab tema poolt kostja ridaelamuboksile tehtud kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise sätete põhjal. Haginõude alusena on hageja esitanud tõendid ostetud ehitusmaterjalide kohta kogumaksumusega 35 262,27 krooni (hagiavalduse lisad 7 – 22, t lk 17 – 34). Maakohus on leidnud, et esitatud kviitungitest ja arvetest nähtuvalt on tegemist ehitusmaterjalidega, mis on seostatavad vaidlusaluse eluruumi remonttöödega, millest järelduvalt on kostja kui eluruumi omanik hagetava summa võrra rikastunud. Kolleegium leiab, et nimetatud nõude osas on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, samuti rikkunud menetlusnormi, jättes osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded ning välja selgitamata asja lahendamisel tähtsad asjaolud vastavalt asja menetlemise ajal kehtinud TsMS §-dele 164 ja 171 lg 1.

§ 477

alusel on võimalik alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise nõue rahuldada üksnes eeldusel, et tuvastatud on kostja poolt vara omandamine või säästmine hageja arvel. Ka

alusel oli võimalik eristada alusetu rikastumise juhtumite liike, sh juhtumeid, kus üks isik tegi teisele teatud soorituse (nt andis üle vara) olemata selleks kohustatud, samuti aga juhtumeid, kus üks isik tegi parendusi teise isiku varale. Käesolevas asjas ei ole maakohus hageja nõuet täpselt kvalifitseerinud ega selgitanud, milles seisnes kostja poolne rikastumine: kas hageja poolt loetletud ehitusmaterjalide kui vallasasjade omandamises või kostjale kuuluva vara (korteri) väärtuse suurenemises hageja poolsete parenduste tulemusena. Viimasel juhul ei seisnenuks rikastumine aga ehitusmaterjalide väärtuses vaid korteri väärtuse tõusus konkreetselt hageja poolt teostatud tööde tulemusel. Kolleegium märgib, et vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud AÕS redaktsiooni §-de 15 ja 17 kohaselt tuli ehitisega (korteriga) püsivalt ühendatud ehitusmaterjalid lugeda ehitise olulisteks osadeks ning nende iseseisev eksistents vallasasjadena lõppenuks. Seega ehitusmaterjalide äratarvitamisel ei saa korteri omaniku rikastumine seisneda vahetult materjalide väärtuses. TsMS § 171 lg 1 alusel tulnuks anda pooltele võimalus selgitada rikastumise asjaolusid, sh hageja poolt tehtud kulutuste ja teostatud tööde osatähtsust kostja vara väärtuse tõusus. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kõrvaldada nimetatud puudust apellatsioonimenetluses. 50. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja nõuete osas ei ole alust aegumise kohaldamiseks. Tulenevalt VÕSRakS § 9 lg-st 2 ning TsÜS §-st 151 tuli käesolevas asjas aegumistähtaega arvestada alates 1. juulist 2002.a ning nõue aegunuks 1. juulil 2005.a. Hagi on esitatud 24.10.2003.a, avalduse hagi aluse muutmiseks esitas hageja 08.11.2005.a. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vaatamata hagi aluse hilisemale muutmisele tuleb ka muudetud alusega hagi lugeda esitatuks esialgse hagiavalduse esitamise hetkel. Hagi aluse muutmine ei ole käsitatav uue haginõudega kohtusse pöördumisena, vaid tegemist on sama rahalise nõude õigusliku ja faktilise aluse hagejapoolse ümberkvalifitseerimisega. II Vastuhagi nõue 51. Apellatsioonkaebuses täpsustatud nõude kohaselt palub apellant vastustajalt välja mõista 9

(11)116 784,90 krooni apellandile kuuluvas eluruumis perioodil 01.11.1997.a – 14.06.2002.a tarbitud elektrienergia eest. Teisele isikule kuuluva asja kasutajal võib olla kohustus kanda asjaga seotud kulutused tulenevalt omanikuga sõlmitud lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest. Eelpool (otsuse p 45) asus kolleegium seisukohale, et eluruumi kasutamisele suunatud lepingusuhte olemasolu poolte vahel tõendatud ei ole. Seega ei kuulu kohaldamisele ka vaidlusalusel perioodil kehtinud ES redaktsiooni § 37 lg 3 ja § 28 lg 3, mille kohaselt eluruumi üürnikul nagu ka tasuta kasutajal lasus kohustus tasuda eluruumis tarbitud elektrienergia eest. Asjakohased ei ole ka apellandi viited volituseta esinduse sätetele, kuna elektrienergia tarbimine ei ole tehing vaid faktiline toiming, mida ei ole võimalik teha esindaja kaudu. Õigused ja kohustused seoses elektrienergiaga ei ole käesoleval juhul tekkinud mitte voolumõõtja paigaldamisest vaid elektrienergia tarbimisest.
  1. Apellant märgib, et kokkuleppe puudumisel kasutanuks hageja elamut õigusliku aluseta, millisel juhul tarbitu tuleb hüvitada alusetu rikastumise sätete alusel. Tõendatud ei ole aga, missuguses ulatuses ja viisil hageja kostja arvel rikastus (vt ka otsuse p-d 45 ja 46). Ainuüksi vaidlusaluse perioodi kohta esitatud elektrienergia tarbimise arvestus ei võimalda teha järeldust, et hageja on vastavas ulatuses kulutusi elektrienergiale enda tarbeks säästnud ja selle võrra rikastunud.
  2. Apellandi (vastuhageja) õigust nõuda vastustajalt 04.11.1997.a kuni 14.06.2002.a aadressil X tarbitud elektrienergia maksumuse hüvitamist ei saa tuleneda ka AS * Elekter ja A.Ki vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingust (t lk 180 – 182). Lepingu p 1.
  3. kohaselt loovutab AS * Elekter A.Kile tervikuna kõik nõuded kõikide isikute vastu, mis kuuluvad loovutajale seoses faktiga, et X kinnistul x vallas on perioodil 04.11.1997.a kuni 14.06.2002.a tarbitud loovutaja poolt tarnitud elektrit, mille eest ei ole loovutajale tasutud, sh võimalikud lepingulised ja lepinguvälised nõuded. Kolleegium märgib, et nõude loovutamise seisuga ei olnud kindlaks tehtud loovutaja nõudeõigusi seoses X kinnistuga ühegi teise isiku kui A.Ki kui kinnistu omaniku vastu, samuti ei ole niisuguste muude nõudeõiguste olemasolu kinnitust leidnud kohtumenetluse käigus.
  4. Kogu vaidlusaluse perioodi vältel kehtinud AÕS redaktsiooni § 26 lg 1 kohaselt tuli asjaga seotud kohustused ja kulutused kanda asjast kasu saamiseks õigustatud isikul. Tulenevalt AÕS §st 68 kuulub asjast kasu saamise õigus asja omanikule, samas võib omanik lepingu alusel anda teisele isikule õiguse saada asjast kasu. AÕS § 26 lg 2 kohaselt, kui asjast kasu saamiseks õigustatud isik ei ole omanik ega ole selged tema kohustused, kannab asjaga seotud kohustused ja kulutused asja omanik. Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud niisuguse õigussuhte olemasolu poolte vahel, millest tulenevalt vaidlusalusest asjast (ridaelamuboks) kasu saamise õigus oleks üle antud hagejale (T. K). Isegi kui hageja aeg-ajalt korterit ööbimiseks kasutas, ei saa teda lugeda asjast kasu saama õigustatud isikuks AÕS § 26 kehtinud redaktsiooni mõttes. Sellele lisaks puuduvad selged kokkulepped selle kohta, et hageja pidanuks kandma korteriga seotud kulutused.
  5. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega selle kohta, nagu jätnuks maakohus täitmata asja menetlemise ajal kehtinud TsMS § 171 lg-st 1 tuleneva kohustuse juhtida kostja tähelepanu vajadusele esitada vastuhagi nõuet puudutavas osas oma väidete toetuseks täiendavaid tõendeid. Kasutussuhte olemasolu poolte vahel on olnud vaidluse esemeks alates vastuhagi esitamisest ning kostjal on olnud piisavalt võimalusi tõendeid esitada. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, missuguseid täiendavaid tõendeid soovinuks kostja esitada, mis maakohtu poolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tegemata jäi. Apellant (kostja) kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et lepingusuhte kohta on kõik olemasolevad tõendid esitatud ning täiendavaid materjale esitada ei ole.
  6. Seega on maakohus õigesti ja põhjendatult jõudnud järeldusele, et vastuhagi kirjeldatud 10
(11)asjaoludel rahuldamisele ei kuulu. III Kohtukulud
  1. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kuni
  2. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lg-le 11 muudab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses märgitud kohtukulude jaotust. Kuna põhihagi kuulub ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldamisele 54,2 % ulatuses, tuleb TsMS § 60 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista 54,2 % hageja poolt esimese astme kohtu menetluses tasutud riigilõivust, s.o 2710 krooni. Tulenevalt TsMS § 60 lg 8 ning lähtudes apellatsioonimenetluses vaidluse all olevast summast 193 777,20 kr (põhihagi nõue 76 992,30 kr + vastuhagi nõue 116 784,90 kr) leiab kolleegium, et apellatsioonkaebuse rahuldamisel 18,2 % ulatuses tuleb TsMS § 60 lg 1 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista 18,2 % apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivust, s.o 2184 krooni. Õigusabikulude kandmise ega suuruse kohta pooled apellatsioonimenetluses dokumente ei esitanud. Esimese astme kohtu menetluses kantud õigusabikulud tuleb maakohtul jaotada asja uuel läbivaatamisel. M. Seppik U. Reinola K. Kullerkupp 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.