) § 130 lg 2 sätestas, et enne selle seaduse jõustumist tekkinud ja sel päeval kestvatele perekonnaõigussuhetele kohaldatakse perekonnaseaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ja § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Vaidlust ei ole, et hageja oli SO abielus kahel korral ajavahemikul ja .a. Linnakohtu kohtuotsusega on tõendatud, et kohus lahutas hageja ja SO sõlmitud abielu ning et abielu lahutamisel ühisvara ei jagatud. Kohus tuvastas otsuses, et abielulised suhted poolte vahel olid lõppenud ja pooled elasid lahus.
p 3 kohaselt lõpeb abielu lahutamisel kohtus kohtuotsuse jõustumisest, kohtuotsus jõustus . Kohtule esitatud V käskkirjaga nr. , aktiga nr. , individuaalelamu projektiga nr. , Harju Maavanema korraldusega nr. , kinnistamisotsusega ja eksperthinnanguga nr. , on tõendatud, et ehituskrunt eraldati looduses SO , individuaalelamu sidumisprojekt koostati . aastal, et elamu oma põhilises konstruktiivses mahus valmis ajavahemikul , et kuni ehitise juures ehitusnõuetele vastavat ehitustegevust ei toimunud ning elamus tehtud töid ja kantud kulutusi tuleb käsitleda hooldusremondikuludena, millised olid vajalikud poolelioleva ehitise säilimiseks. Kinnistusregistri nr. kohaselt kanti SO avalduse alusel asuva kinnistu omanikuna sisse . Seega olid nii pooleliolev elamu vallasasjana kui ka kinnistu
lg 1 kohaselt S O lahusvara.
lg 2 sätestab, et kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Eksperthinnangus nr. on arvamuse andnud ekspert asunud seisukohale, et kinnistu turuväärtus on 820 000 krooni, et poolelioleva elamu näol on tegemist kinnisvaraturul väheväärtusliku ehitisega, mistõttu olulise osa kinnistu turuväärtusest moodustab maa turuväärtus, et perioodil kantud kulutused ei suurendanud ehitise kui kinnisasja olulise osa turuväärtust, et ajavahemikul teostatud ehitustöödel ja –materjalidel puudub ekspertiisi teostamise ajal turuväärtus ning et ka halvas ehitus-tehnilises seisundis abihoone olemasolu ei suurenda kinnistu turuväärtust. Järelikult puudub kohtul alus
lg 2 alusel SO lahusvara abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistamiseks. Ajavahemikul kuni reguleerisid ühise tegutsemise lepingut kuni kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi (TsK) §-d 438-440. TsK § 438 lg 1 sätestas, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt tegutsema. TsK § 440 lg 1 kohaselt tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Ühise tegutsemise kokkuleppele ja ühiste vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Ühise tegutsemise lepingu osaliste ühiste asjade ajamine toimub vastavalt TsK § 439 lg 1 nende ühisel kokkuleppel. Isik, kellele tehti ülesandeks ühise tegutsemise lepingu osaliste ühise asja ajamine, tegutseb vastavalt TsK § 439 lõikele 3 volikirja alusel. Hageja ei ole kohtule esmakordselt esitatud hagiavalduses ega ka hilisemates avalduse täpsustustes märkinud, kas ja millal ta sõlmis SO ühise tegutsemise lepingu asunud ja SO eraldatud elamukrundile elamu ehitamiseks. Hagi täpsustustes märgib hageja otse vastupidist, et nad SO lahutasid abielu just seetõttu, et kehtinud seadused ei võimaldanud neil perekonnana soetada elamut, kuna hagejal oli kooperatiivkorter. Abielu lahutamise ja elamu ehitamise ajal kehtinud TsK § 110 lg 1 sätestas, et kodaniku omanduses võib olla üks elamu või selle osa ja TsK § 112 lõikest 2 tulenes, et kui elamukooperatiivi liige või temaga koos elav abikaasa või nende alaealised lapsed saavad alatiseks elamiseks kõlbliku elamu, siis on neil õigus omal 3 valikul jätta omale elamu või korter elamukooperatiivis, kusjuures elamu tuli võõrandada ühe aasta jooksul arvates omandiõiguse tekkimise päevast. Kuigi hageja ei ole veenvalt tõendanud, et abielu aastal lahutati üksnes kehtinud tsiviilkoodeksi eiramise eesmärgil, et lisaks olemasolevale kooperatiivkorterile soetada omandisse elamu, sest kostja esitatud tõendist, SO hagiavaldusest abielu lahutamiseks nähtub, et hageja ja SO esimene abielu lahutati erinevate ellusuhtumiste ja arusaamade tõttu, siis takistasid kehtinud TsK § 110 lg 1 ja 112 lg 2 ka pärast abielu lahutamist hagejal SO elamu kaasomandisse soetamist ja hagejal oleks tulnud TsK 112 lg 2 kohaselt omandisse saadud elamuosa võõrandada ühe aasta jooksul või oleks see TsK § 112 lg 3 alusel kuulunud sundkorras võõrandamisele. Hageja ei ole tõendanud ühegi kirjaliku tõendiga asjaolusid, et nad tegutsesid S O ühiselt elamu ehitamisel, et ta tasus elamu ehitamiseks vajalike ehitusmaterjalide eest, sest kõik kuludokumendid olid ekspertiisiakti kohaselt vormistatud SO nimele, või et ta paigutas töist tulu või muust sissetulekust saadud tulu elamu ehitusse. Hageja ei ole esitanud kirjalikke laenulepinguid tõendamaks raha laenamist asuva elamu ehitamiseks, kuna kehtinud TsK § 273 kohaselt pidi laenuleping üle viiekümne rubla olema sõlmitud kirjalikus vormis. Ka on ühise tegutsemise ja ühiste vahendite ehitusse paigutamise osas äärmiselt vastuolulised asjas üle kuulatud tunnistajate ütlused. Nii nähtub küll tunnistaja NM ütlustest, et hageja ja SO abielulahutus oli fiktiivne, et tema aitas hagejal ja SO muretseda mitmeid ehitusmaterjale, et ta nägi hagejat ehitusmaterjalide eest maksmas, et hageja andis ühel korral tunnistajale raha ehitusmaterjalide eest maksmiseks, et ta laenas hagejale raha asuva elamu ehitamiseks, et hageja kasvatas aiasaadusi ja müüs kanu turul ning tunnistaja SP ütlustest, et hagejal ja SO oli ühine majapidamine ja et hageja käis pidevalt asuvas elamus, kuid need on täielikult vastuolus tunnistajate NK ja IB ütlustega, millest nähtub, et SO ehitas palju aastaid elamut üksinda ja üksnes oma rahaliste vahenditega, sest ei tahtnud kelleltki abi paluda ega raha laenuks võtta, et hageja ja SO suhted olid halvad ja neil ei olnud pärast esimest abielu lahutamist aastal enam ühist raha ega majapidamist, et SO elas aastatel talviti tunnistaja IB või nende ühise õe juures ja kevadest sügiseni üksinda , et hageja käis elamus väga harva ja kui käis, siis aiasaaduste järel, et hageja ei abistanud SO elamu ehitamisel. Tunnistaja JO ütlustest nähtub, et nad elasid SO naabritena umbes aastat ja ta ei näinud seal hagejat SO eluajal kordagi, et SO ehitas elamut ja elas selles soojal ajal üksinda, et tal olid majatarbed ja nõud üksnes tema enda jaoks, et ta tegi kõik ehitus- ja majapidamistööd ise ja töötas pensionil olles farmis, et ta nägi SO juures vahel tema poolvenda, õde ja õetütart, kellele viis aiasaadusi. Tunnistajate RK ja MN ütlustest nähtub, et nad elasid elamu ehitamise ajal samuti SO naabruses ja nägid, et SO ehitas elamut põhiliselt üksinda, et teda abistati vahel, kusjuures tunnistaja RK isa aitas teha puutööd ja tunnistaja MN ütluste kohaselt aitas S O poeg ja üks ehitusmees, et tunnistajatelt ei laenanud SO mitte kunagi raha, et tunnistajad teadsid hagejat SO abikaasana ja nägid teda töötamas põllul ning kasvatamas kanu ja nutriaid. Seega asub kohus seisukohale, et hageja ei ole veenvalt põhjendanud ega tõendanud TsK § 438440 sätestatud eeldusi ehk et neil oli SO eesmärk ehitada asuvat elamut ühiselt, et hageja ja SO tegutsesid majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt või et hageja tasus lepinguosalisena osa kulutustest rahas, muus varas või töise osavõtu teel või et tema panus vastab ¼-le kinnistu väärtusest. Asjaolu, et ta võis abistada SO mõne üksiku ehitusmaterjali soetamisel või kasvatas aiasaadusi, kodulinde ja väikeloomi ei tõenda elamu ühist ehitamist ega saadud tulu paigutamist elamu ehitusse. Ka olid tunnistajate IB ja NK ütluste kohaselt hageja ja SO suhted väga halvad nii abielu ajal kui pärast abielu lahutamist kui ka SO haiguse ja surma ajal. Hageja ja SO tegutsemine pärast teistkordse abielu sõlmimist ei viita sellele, et nad oleksid soovinud pooleliolevat elamut lugeda ühisvaraks - näiteks abieluvara lepingu sõlmimisega või jagada elamut pärast abielu lahutamist kui ühisvara, hageja ei esitanud vastuväidet elamumaa kinnistamisotsusele, millega kanti kinnistu omanikuna kinnistusregistrisse üksnes SO, millest saab kohus samuti järeldada, et neil ei olnud tahet elamut kaasomandisse ehitada. Lähtudes eeltoodust tuleb MF hagi LR vastu pärandvarale kaasomandiõiguse tunnistamiseks, kinnistusraamatu kande muutmiseks, vara väljanõudmiseks ja ühise asja kasutamisel ja valdamisel takistuste tegemisest hoidumiseks jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus ei rahulda hagi 4 pärandvarale omandiõiguse tunnustamise nõudes, siis puuduvad eeldused teiste omandiõigusega seotud nõuete rahuldamiseks, mistõttu ei pea kohus vajalikuks nende rahuldamata jätmist põhjendada. Kohtukulude jaotamine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleneb, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Võttes arvesse hagi hinda ja asja keerukust leidis kohus, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista vajalik ja põhjendatud tasu esindaja poolt osutatud õigusabi eest 15 000.- krooni. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad hageja kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 54 lg 1 ja 4 sätestavad, et tunnistaja- ja eksperditasu, samuti paikvaatluse tegemise kulud, postikulud ja kutsete kättetoimetamise kulud tasub ette see pool, kes esitas taotluse, millega kulud kaasnevad. Kui taotluse on esitanud mõlemad pooled või kui tunnistajad ja eksperdid kutsutakse välja või paikvaatlus tehakse kohtu algatusel, tasuvad pooled kulud võrdselt. Kui pool, kes pidi ette maksma käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulud, seda kohtu määratud tähtpäevaks ei teinud, võib kohus jätta taotletava toimingu tegemata või mõista läbivaatamiskulud välja kohtuotsusega protsessiosaliselt, arvestades käesoleva seadustiku paragrahvis 60 sätestatut. Hagi rahuldamata jätmise tõttu kuulub kummaltki hagejalt väljamõistmisele kohtukulu postikulu 230.30 krooni riigituludesse , selgitusse märkida kulu liik ja tsiviilasja number. Kohtunik: 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.