← Eesti

3-05-176/4

Obsah (7)§ 2§ 9§ 7§ 3§ 4§ 14§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-17

) § 7 lg 1, § 8 lg 1, § 10 lg 2 punktide 1, 2, 3, 4, § 11 lg 1 ja § 12 lg 1 alusel ettekirjutuse lahkuda Eestist hiljemalt 6 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 14.märtsil 2005, täita järelevalvemeetmeid ning korraldada ka temaga koos Eesti Vabariigis viibiva alaealise R. K (sündinud xx.veebruaril xxxx) lahkumine. Ettekirjutuses märgiti: 1) V. K (sündinud xxxx. aastal Eestis, Venemaa kodanik, oma sõnul elukoht väljaspool Eestit puudub) saabus Eestisse 10.oktoobril 1996 viisa alusel, mida pikendati kuni 7.jaanuarini 1997, sest isik soovis taotleda elamisluba Eestis. Ta elas oma vanemate juures Tallinnas. Viisa tähtaja lõppedes ta Eestist ei lahkunud. 2) V. K pöördus 22.septembril 2004 KMA-sse sooviga seadustada oma Eesti Vabariigis viibimine. Samal päeval peeti ta migratsioonibüroo taotluse alusel politseitöötajate poolt kinni kui Eestis seadusliku aluseta viibiv isik. Põhja Politseiprefektuur tegi väärteoasjas 8.oktoobril 2004 otsuse seoses ebaseadusliku Eestis viibimisega. 3) V. K viibib Eestis seadusliku aluseta alates 8.jaanuarist 1997 kuni käesoleva ajani, so 8 aastat ja 2 kuud. Ta rikub

§ 2lg 1 sätteid.

Tema suhtes ei ole tuvastatud

§ 9lõikes 1 loetletud asjaolusid.

  1. V.K esitas 18.märtsil 2005 Tallinna Halduskohtule lahkumisettekirjutus tühistada. Kaebuse põhjendused: kaebuse, milles paluti 1) Ettekirjutuses väidetakse ebaõigesti, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik. Ta pole ühegi riigi kodanik. Ta elas
  2. aastani Eestis, kus elavad ka kaebaja vanemad. 2) Vastustaja algatusel alustati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus KarS § 345 lg 1 märgitud kuriteo tunnustel (võltsitud dokumendi kasutamine), sest vastustaja arvates oli kaebaja passis olev viisakleebis võltsimistunnustega. Kaebajale teadaolevalt menetletakse kriminaalasja ka käesoleval ajal, mistõttu on kaebaja kohustatud Eestis viibima. Isegi kui menetlus on lõpetatud, nagu leiab vastustaja, ei pruugi kaebaja nõustuda lõpetamise aluse, näiteks tõendamatusega, kui tegelikult puudub süüteo koosseis. 3) Kuna kaebaja elas Eestis
  3. aastani, ei lahkunud elama mõnda teise riiki, tema vanemad elavad alaliselt Eestis ja kaebaja elab koos Eesti Vabariigi kodanikuga, on olemas kõik eeldused selleks, et kaebajale antakse vastava taotluse alusel tähtajaline elamisluba. Samade asjaolude tõttu tuleks kaebajal lubada esitada taotlus Eesti Vabariigi territooriumil. Kaebaja alaealine laps elab koos kaebajaga ja käib Tallinnas koolis. Lahkumisettekirjutus puudutab lapse õigusi ja huve. 4) Lahkumisettekirjutus rikub kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. Kaebaja ei saa isiklikult ilmuda KMA-sse elamisloa taotluse esitamiseks, sest ta paigutataks koheselt väljasaatmiskeskusesse.
  4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. 1) Kaebaja kehtivuse kaotanud passi koopiast nähtuvalt on tal Vene Föderatsiooni kodakondsus. Puuduvad andmed, et ta oleks Vene kodakondsusest loobunud. 2) Põhja Politseiprefektuur alustas 24.septembril 2004 kriminaalmenetluse KarS § 345 lg 1 tunnustel. Kriminaalmenetlus on 3.detsembri 2004 määrusega lõpetatud. 2

(6)3-05-176 3) Ekslik on väide, et kaebaja pole lahkunud elama mõnda teise riiki. Kaebaja lahkus Eesti Vabariigist
  1. aastal. 22.novembril 1991 abiellus ta Venemaa kodaniku J. K Kaliningradi oblastis Venemaal, seal registreeriti xx.märtsil xxxx ka poja R. K sünd.
  2. aastal tuli kaebaja koos pojaga Eestisse viisa alusel ning viisa kehtivusaja lõppedes ei lahkunud. 3) Asjaolu, et kaebaja elab koos Eesti kodanikuga, ei anna veel seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Ebaseaduslikult Eestis viibiva välismaalase toimikus on lähedaste sugulaste andmetes märgitud kaebaja abikaasaks J. K, kes elab Venemaal. 4) Kaalutlusõiguse puudumine on põhjendatud asjaoluga, et lahkumisettekirjutuse tegemata jätmine ei anna Eestis viibimiseks seaduslikku alust ning isikul ei ole võimalik Eestis elada ja töötada. Kui isikul on temast sõltumatuid mõjuvaid põhjusi Eestist lahkumise edasilükkamiseks, saab neid tema taotlusel arvestada lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele pööramisel (

§ 7lg 3).

Seega pole kaebaja viited eraelu puutumatuse rikkumisele lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased. 4. Tallinna Halduskohtu 9.septembri 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1)

§ 2

kohaselt on välismaalasel keelatud viibida Eestis ilma välismaalaste seaduses (VMS) fikseeritud seadusliku aluseta. Kaebajal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Ta elab Eestis ebaseaduslikult alates 1997. aastast. Välismaalane, kellel pole Eestis viibimiseks seaduslikku alust, on kohustatud väljasõiduks (

§ 3lg 2).

2) Viibimisaluseta Eestis viibivat välismaalast kohustatakse ettekirjutusega Eestist lahkuma või oma Eestis viibimist seadustama (

§ 4lg 1).

Ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on eesti rahvusest või kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1.juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve (

§ 9lg 1).

Kuna kaebaja ei kuulu isikute ringi, keda võib kohustada oma Eestis viibimist seadustama, oli KMA kohustatud tegema kaebajale

§-des 7 ja 11 sätestatud korras ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, sest

§ 7lg 1 on imperatiivne norm, mis ei anna KMA-le kaalutlusõigust.

Seega pole kaebaja viited perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumisele ning Eestist lahkumise võimatusele lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased. Seda, kas kaebajale tuleb anda tähtajaline elamisluba, lähtudes tema perekonna- ja eraelu puutumatusest, ning millised on Eestist lahkumise tagajärjed kaebaja jaoks, hinnatakse tähtajalise elamisloa taotluse lahendamise menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. V.K apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Väide, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, pole millegagi tõendatud. Ta on sündinud ja elab Eestis, kus on ka tema vanemad. 2) Vastustaja algatusel alustatud kriminaalasi oli käimas lahkumisettekirjutuse tegemise ajal. Lahkumisettekirjutust ei saanud teha, sest kaebaja oli kriminaalmenetluse kestel kohustatud viibima Eesti Vabariigis. 3

(6)3-05-176 3) Kaebaja puhul on olemas kõik eeldused selleks, et talle antakse tähtajaline elamisluba. Ei saa jätta tähelepanuta, et kaebaja alaealine laps elab koos temaga ja õpib Tallinnas. Ettekirjutus rikub kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. 5. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses korratakse esimese astme kohtus esitatud selgitusi ja lisatakse järgmist: 1) Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebajal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Ettekirjutus lahkumiseks tehakse siis, kui tegemist ei ole

§ 9

lõikes 1 märgitud isikuga.

§ 9lg 1 kaebaja suhtes kohaldamisele ei kuulu.

2) Kaebaja kehtivuse kaotanud passis on tema kodakondsuseks märgitud Venemaa. 3) See, kas kaebajale võiks põhiseadusest tulenevate õiguste realiseerimiseks olla põhjendatud viibimisaluse väljastamine, tehakse kindlaks viibimisaluse andmise menetluses. Seadusandja on lahkumisettekirjutuse aluste reguleerimisel lähtunud sellest, et riigis elamisloata või muust õigusaktist konkreetselt tuleneva õigusliku aluseta viibiva välismaalase puhul pole põhjust eeldada, et tal oleks õiguslik alus Eestis viibida. Kaebaja viibis Eestis seadusliku aluseta juba

  1. aastast ega ole oma seadustamiseks siiani midagi ette võtnud. 4) Asjaolu, et kaebajaga koos elab ja õpib Tallinnas tema alaealine poeg, ei anna seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Lähedaste sugulaste andmetes on kaebaja abikaasaks märgitud J. K, kes elab Venemaal. Lapse õiguste ja huvidega oleks kaebaja pidanud arvestama juba
  2. aastal ühest kultuuri- ja keelekeskkonnast teise tulekul. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kaebuses ja apellatsioonkaebuses väidetakse, et kaebaja oli seoses kriminaalmenetlusega kohustatud Eestis viibima, kriminaalmenetlus ei olnud lõppenud ja seetõttu ei oleks tohtinud talle 8.märtsil 2005 lahkumisettekirjutust teha. Sellest väitest võib järeldada, et kaebaja arvates oli tal lahkumisettekirjutuse tegemise ajal VMS § 51 lg 1 punktis 7 märgitud viibimisalus, so vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et ettekirjutuse tegemise ajal kaebajal VMS § 51 lõikes 1 märgitud viibimisalus puudus. Kriminaalasja menetlemine lõpetati seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega (KrMS § 199 lg 1 p 1) Põhja Politseiprefektuuri 3.detsembril 2004 koostatud määruse alusel ja prokuröri loal, mis anti 11.veebruaril 2005 (määrus, kohtutoimiku lk 32). Asjaolust, et kaebaja kasutas uurimisasutuse määruse vaidlustamiseks KrMS §-s 228 ettenähtud kaebevõimalust ning et Riigiprokuratuuri 23.mai 2005 määrusega (tl 39-40) jäeti tema kaebus rahuldamata, ei tähenda, et kaebajal oli ettekirjutuse tegemise ajal viibimisalus. Tegemist pole sättega, mille alusel saaks kahtlustatav või süüdistatav taotleda kriminaalmenetluse jätkamist.
  4. Kaebaja peab lahkumisettekirjutust õigusvastaseks ka seetõttu, et tema kuulumine Vene Föderatsiooni kodakondsusesse pole tõendatud; ta on sündinud Eestis; siin elavad tema vanemad; kaebajaga elab koos ja õpib Tallinnas tema alaealine poeg; kaebaja elab koos Eesti Vabariigi kodanikuga; tal on võimatu Eestist lahkuda; tal puudub elukoht väljaspool Eestit ning abikaasa juurde ta elama asuda ei saa; ettekirjutus rikub kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. 4

(6)3-05-176
  1. Kaebaja väidet tema Vene Föderatsiooni kodakondsuse tõendamatusest ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Kaebajale 3.oktoobril 1996 välja antud ja 3.oktoobrini 2001 kehtinud passis on tema kodakondsuseks märgitud Venemaa (koopia kohtutoimiku lk 29). Kaebaja pole väitnud, et ta on Vene Föderatsiooni kodakondsusest lahkunud.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et KMA-l ei olnud õigust kaaluda, kas lahkumisettekirjutust teha või mitte. Õigeks ei saa pidada ka kaebuse rahuldamata jätmise põhjendust, et kaebaja väited era- ja perekonnaelu rikkumisest on käesolevas vaidluses asjakohatud ning et Eestist lahkumise tagajärgi kaebaja jaoks hinnatakse tähtajalise elamisloa taotluse lahendamise menetluses. Väited era- ja perekonnaellu ebaproportsionaalsest sekkumisest võivad lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel olla asjakohatud siis, kui neid on kaalutud lahkumisettekirjutuse tegemisele eelnenud menetluses, milles otsustatakse viibimisaluse andmise üle. Kui Eestis viibivale välismaalasele on jõustunud haldusaktiga otsustatud viibimisaluse andmisest või pikendamisest keelduda või viibimisalus on tunnistatud kehtetuks, siis ei saa isik lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel tugineda sellele, et tema õigusi rikub viibimisaluse puudumisest tulenev kohustus Eestist lahkuda. Käesolevas asjas ei eelnenud lahkumisettekirjutusele menetlust viibimisaluse üle, mistõttu tulnuks KMA-l lahkumisettekirjutuse tegemisel hinnata isiku väiteid sellest, et tema lahkumine Eestist on võimatu. Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel saadetakse välismaalane Eestist välja (

§ 14

lg 1), mistõttu pole kohane halduskohtu seisukoht, et Eestist lahkumise tagajärgi kaebaja jaoks hinnatakse tähtajalise elamisloa taotluse menetluses. 10. Vastustaja osutamine

§ 7

lõikele 3, mis annab isikule võimaluse väljasaatmist mõjuvate põhjuste olemasolul ajutiselt vältida (

§ 14

lg 5 punktis 1 toodud alus väljasaatmise peatamiseks), ei ole käesolevas asjas kohane, sest kaebaja poolt esile toodud asjaolud ei viita nende ajutisele iseloomule, vaid kaebaja väidab sisuliselt väljasaatmise võimatust

§ 14lg 4 p 2 mõttes.

Väljasaatmise võimatust saab tuvastada ja jätta väljasaatmine kohaldamata ka lahkumisettekirjutuse sundtäitmise staadiumis, kuid see ei tähenda, et väljasaatmise võimatusele viitavaid asjaolusid ei saa ega pea KMA lahkumisettekirjutuse tegemise üle otsustamisel hindama. Riigikohtu halduskolleegium on 13.novembri 2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-45-06 punktis 11 asunud seaduse tõlgendamisel seisukohale, et „… pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgipäratut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus

§ 14

lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks“. Riigikohus leidis, et väljasaatmise võimatuse ilmnemise loogiliseks tagajärjeks on

§-s 9 nimetatud seadustamisettekirjutuse tegemine või tähtajalise elamisloa taotluse lahendamine isiku kasuks. Seega pole õige seisukoht, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tuleb igal juhul teha lahkumisettekirjutus. 11. Väljasaatmise võimatus ei tähenda üksnes väljasaatmise perspektiivitust vastuvõtva riigi puudumise tõttu. Väljasaatmine võib ringkonnakohtu hinnangul osutuda võimatuks ka seetõttu, et sellega sekkutaks ülemääraselt isikute era- ja perekonnaellu ilma, et vastukaaluks 5

(6)3-05-176 oleks esile tuua vajadus tagada avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise ja kõlbluse kaitse või hoida ära kuritegu. Kui isiku väljasaatmiseks puudub tungiv avalik huvi, samas tooks aga ettekirjutuse täitmine isiku ja tema alaealise lapse, samuti teiste lähedaste jaoks kaasa rasked tagajärjed, võib isiku väljasaatmine olla juba lahkumisettekirjutuse tegemise üle otsustamise ajaks muutunud võimatuks, kuna see rikuks isiku põhiseadusest ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid õigusi.
  1. Diskretsiooni rakendamata jätmine on oluline kaalutlusviga, mille tõttu tuleb vaidlustatud lahkumisettekirjutus tühistada. KMA ei ole lahkumisettekirjutuse tegemisel diskretsiooni rakendanud ja olulisi asjaolusid kaalunud. Kaebaja on esile toonud olulised asjaolud. Tal puuduvad väidetavalt sidemed välisriigis, tema sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed on Eestis. Kaebaja naasis
  2. aastal viisa alusel Eestisse, kus ta on sündinud, elanud enamuse oma elust, siin on tema vanemad ning väidetavalt elab kaebaja koos Eesti Vabariigi kodanikuga. Põhiseaduse §-de 26 ja 27 ning EIÕK art 8 lõike 1 valguses võib perekonnana olla käsitatav ka mehe ja naise abieluna registreerimata kooselu. Kaebuses märgitakse õigesti, et oluline on arvestada lapse õiguste ja huvidega. Neid ei saa jätta tähelepanuta põhjendusega, et ema pidanuks lapse huvidega arvestama siis, kui ta
  3. aastal koos lapsega Eestisse naasis, või et ema pole olnud piisavalt hoolas oma Eestis viibimise seadustamisel.
  4. aastal oli laps kaheaastane, ettekirjutuse tegemise ajaks oli ta kümneaastane, Eestis viibinud juba kaheksa aastat ja käis koolis. Asja otsustamisel tuleb lähtuda otsustamise ajaks kujunenud olukorrast ning määravaks ei saa pidada, mida isik oleks saanud või pidanud varem teisiti tegema. Vastustaja väide, et kaebaja ei ole seni midagi oma Eestis viibimise seadustamiseks ette võtnud, pole täpne. Vaidlustatud ettekirjutusest nähtuvalt pöörduski kaebaja 22.septembril 2004 KMA-sse sooviga oma viibimine seadustada, millele KMA reageeris lahkumisettekirjutusega. Asjast ei nähtu, et kaebaja poleks õiguskuulekas suhetes, mis ei puuduta riigis viibimise seadustamist. Kõigi oluliste asjaolude kaalumine võib viia tulemusele, et isiku väljasaatmine oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne vahend tema riigis ebaseadusliku viibimise lõpetamiseks. Sellist jätkuvat õigusrikkumist saab riik vältida isikule elamisloa andmisega.
  5. Neil põhjustel tuleb halduskohtu otsus ja vaidlustatud haldusakt tühistada. HKMS § 92 lg 1 alusel tuleb rahuldada ka kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista esimese ja teise astme kohtus kantud riigilõiv kokku 20 krooni. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.