← Eesti

3-05-452/3

Obsah (4)§ 67§ 10§ 60§ 136

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-45

) § 60 lg 1 alusel OÜ-d * andma kirjalikku teavet hiljemalt 10.juuniks

  1. Korralduses märgiti, et selle tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril võimalus rakendada sunniraha tasumise kohustust, esimesel korral summas 5000 krooni (korraldus tl 5-8). Korralduse võttis postiasutuses 8.juunil 2005 vastu P. K (Eesti Post teade nr 63, tl 23).
  2. OÜ * esitas 13.juunil 2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 2.juuni 2005 korraldus tühistada. Kaebuse põhjendused: 1) OÜ * juhatuse ainuliige P. K jäi 16.mail 2005 haiglaravile, millest informeeriti eelnevalt ka revidenti. Käesoleval ajal viibib P. K haiguslehel voodirežiimil. 2.juuni 2005 korraldusega kohustati osaühingut esitama kirjalikku teavet hiljemalt 10.juuniks 2005, kusjuures korralduse tähtajaks täitmata jätmise korral on korralduses sanktsiooniks märgitud

§ 67lg 1 alusel sunniraha 5000 krooni täitmise kohustus.

2) HMS § 63 lg 2 p 5 sätestab, et haldusakt on tühine, kui seda ei ole objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Korralduses toodud küsimustele on pädev vastama juhatuse ainuliige P. K, kes ainukesena omab äriühingu tegevusest täielikku teavet. P. Kl ei olnud võimalik korraldust tähtaegselt täita. Kaebaja volitatud esindaja ja revidendi vaheline kirjavahetus tõendab, et revident oli korralduse täitmist takistavast asjaolust eelnevalt teadlik. Haldusakt oli teadvalt antud mittetäidetavana. 3) Kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Neid põhimõtteid rikkudes antud haldusakt on ebaproportsionaalne ja kuulub tühistamisele. Õigeks ei saa pidada olukorda, kus kohustatud isikule antakse sunni rakendamise ähvardusel haldusakti täitmiseks ebareaalne tähtaeg, teades, et seda ei ole võimalik objektiivsete asjaolude tõttu täita. 4. Tallinna Halduskohtu 14.septembri 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Kaebaja viitab küll HMS § 63 lg 2 punktile 5, kuid ei ole esile toonud põhjendatud huvi ega taotlenud haldusakti tühisuse kindlakstegemist, vaid väidetavalt ebaproportsionaalse (kaalutlusveaga) korralduse tühistamist. Kohus vaatab kaebuse läbi selles esitatud taotluse ulatuses. 2) Asjas omavad tähtsust

§ 10lg 3, § 11, § 12, § 46 lg 2, § 56, § 8 lg 1 ja § 50. 2

(7)3-05-452 3) Vastustaja seletustest ja kirjalikest tõenditest nähtub, et kaebaja sai juba 11.mail 2005 maksuhalduri juures teada, millistele küsimustele tuleb vastata. Samal päeval üritas revident küsimusi saata, kuid unustas need meilile lisada. Küsimused saatis maksuhaldur kaebajale 16.mail 2005 pärast 15.mail 2005 kaebaja volitatud esindajalt sellekohase teate saamist. 31.mail 2005 pidi revident meelde tuletama, et ootab seniajani küsimustele vastuseid. Samal päeval volitatud esindaja teatas, et vastatakse ilma viivituseta pärast äriühingu juhataja haiguslehe lõpetamist. Kaebaja seadusjärgne esindaja ei ole vastustaja sõnul asja kohtus arutamise ajani täitnud korraldust, taotlenud tähtaja pikendamist ega esitanud mingeid tõendeid seadusliku takistuse kohta kõnealuse korralduse täitmiseks. 4) Kohus jagab vastustaja seisukohta, et vaatamata korralduse täitmise tähtaja suhtelisele lühidusele ei ole see antud juhul ebamõistlikult lühike. Samad küsimused olid eelnevalt esitatud 11.mail ja 16.mail
  1. Kui kaebaja seadusjärgne esindaja tõepoolest pidi minema ja läks 16.mail 2005 haiglasse ning see asjaolu oli kaebajale eelnevalt teada, pole maksuhalduri teavitamine küsimuste mittesaamisest 11.mai kirja manusena alles 15.mail oma õiguste heauskne kasutamine volitatud esindaja poolt. Pigem viitab see soovile küsimuste saamist ja vastuste andmist venitada. Kui kaebaja soovinuks tõsimeelselt täita kaasaaitamiskohustust, oleks ta püüdnud küsimustele viivitamatult enne väidetavat haiglasseminekut vastata. Kuna kaebaja seadusjärgne esindaja oli juba 11.mail küsimustest teadlik ning ta ei olnud suulisest kokkuleppest kinni pidanud, oli kirjaliku korralduse andmine seaduslik ja määratud tähtaeg piisav. 5) Väited teadvalt mittetäidetava korralduse andmisest on põhjendamatud. Väited objektiivsetest takistustest küsimustele vastamiseks ja maksuhalduri teadlikkusest, millal ja kui kauaks täpselt peab P. K haiglasse minema ja haiguslehel viibima, on jäänud paljasõnaliseks nii maksuhalduri juures kui ka kohtus. Maksuhalduri seletuse kohaselt informeeris P. K 11.mail 2005 revidenti võimalikust haiglasse minekust, kuid konkreetsest kuupäevast juttu ei olnud. Ka ei olnud kaebaja esitanud tõendit esindaja haiglas viibimise kohta. Ehkki 10.juunil 2005 koostatud kaebuses väidetakse juhatuse ainuliikme viibimist haiguslehel voodirežiimil, ei ole selle kohta tõendeid kaebusele lisatud. Kaebaja esindaja kohtuistungile ei ilmunud ja seega ei esitatud tõendeid ka asja arutamise käigus. Väite P. K voodirežiimil olemisest lükkab ümber fakt, et ta käis isiklikult 8.juunil 2005 postkontoris ja sai kätte vaidlustatud korralduse. Volitatud esindaja 15.mai 2005 elektronkirjast tulenevalt loodeti küsimustele vastata ühe päeva jooksul, sest 16.mail 2005 pidi P. K väidetavalt haiglasse minema. Seega saanuks korraldust täita ka veel
  2. ja 10.mail
  3. Miks seda ei tehtud, kui P. K oli võimeline väljas liikuma ja isiklikult asju ajama, jääb arusaamatuks. Arusaamatuks jääb ka see, mis takistas kaebajat või esindajat esitamast vähemalt taotlust korralduse täitmise tähtaja pikendamiseks. Objektiivsete asjaolude esinemisel tulnuks esitada maksuhaldurile motiveeritud ja tõenditega varustatud taotlus. Tähtaja pikendamise taotluse esitamata jätmine osutab püüdele võita aega küsimustele vastamisel ning kaebuse esitamisele otsitud põhjustel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. OÜ * apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada uue otsusega kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Apellatsiooni korras edasikaebamise aluseks on TsMS § 227 lg 1, § 95 lg 1 ja TsMS § 231 lg 4 olulised rikkumised,

§ 10lg 3 ebaõige sisustamine ja kohaldamine, samuti tõendite ebaõige hindamine, mis on viinud ebaõige kohtulahendini. 3

(7)3-05-452 2) Korraldust ei olnud võimalik täita äriühingu juhatuse liikme haiguse tõttu. P. K viibis 16.maist kuni 26.maini 2005 operatsioonil ja operatsioonijärgselt haiglas ning alates 27.maist 2005 oli ta küll kodusel ravil, kuid taastus raskest operatsioonist. Korraldust oli võimatu täita mitte seetõttu, et tähtaeg iseenesest oli ebareaalselt lühike, vaid seetõttu, et juhatuse liige oli endiselt haiguslehel ning teada oli selle pikaajaline jätkumine. Haigusleht lõppes alles 16.septembril
  1. 3) Nõustuda ei saa seisukohaga, et kuna juhatuse liige käis 8.juunil 2005 isiklikult postiasutuses, siis puudusid tal ka õigustavad takistused korralduse täitmiseks. P. K käis postiasutuses kohusetundliku inimesena vaatamata haigusele. Lühiajaline postiasutuses käimine ei ole võrreldav mahuka korralduse täitmisega. Isiku haigestumine, mis ei võimalda teha menetluses kohustuslikku toimingut, on seaduslik takistus ka vastavalt TsMS § 206 lõikele
  2. Õigusriigile ei ole kohane seisukoht, et kui isik pole lausa suremas või teadvusetu, peab ta vaatamata raskele haigusele täitma maksuhalduri mahukaid korraldusi. Korralduses sisalduvale 25 küsimusele vastamine on aja- ja töömahukas ning vastamist ei saa sunniraha ähvardusel nõuda isikule täiendavate vaevuste tekitamise ning tervise halvendamise hinnaga. 4) Asjakohane pole kohtu seisukoht, et isik oleks pidanud taotlema maksuhaldurilt tähtaja pikendamist haiguse tõttu, sest haigusest oli maksuhaldurit juba teavitatud, kuid seda ei soovitud arusaamatutel põhjustel aktsepteerida. Kirjeldatud olukorras oli kaebajal ainus võimalus pöörduda korralduse tühistamiseks kohtusse, muuhulgas vältimaks sunniraha kohaldamist. Korralduse andmine kirjeldatud asjaoludel ei ole proportsionaalne, on vastuolus

§ 10lõikes 3 sätestatud põhimõtetega ega ole kooskõlas hea halduse tavaga.

6. Vastustaja kirjalikus vastuses vaieldi apellatsioonkaebusele vastu. Jäädes halduskohtus esitatud selgituste juurde, märgiti täiendavalt järgmist. 1) Maksuhalduri tavapärane praktika näeb ette, et kui isik ei anna selgitusi suulise kokkuleppe alusel, siis koostatakse korraldus, mille alusel on võimalik rakendada sunnivahendeid. 2) Kaebaja oleks saanud esitada maksuhaldurile tõendi juhatuse liikme haiguse kohta ning selle alusel oleks pikendatud korralduse täitmise tähtaega. Juhatuse liikme niivõrd raske haigus, mis oleks takistanud teda esitamast avaldust tähtaja pikendamiseks, ei ole ka käesolevaks hetkeks tõendatud. Kui isik oli suuteline käima postkontoris, oleks ta saanud kas isiklikult või lepingulise esindaja kaudu esitada ka taotluse tähtaja pikendamiseks. 3) Jääb arusaamatuks, millisele sättele tuginedes leiab kaebaja, et kohtusse kaebuse esitamine peatab korralduse täitmise. Kaebuse esitamine ei takista kaevatava haldusakti täitmist, kui seadus ei sätesta teisiti (HKMS § 121 lg 1). Erandiks on

§-st 146 tulenev regulatsioon, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist kolmandale isikule antud korraldusega. 4) Kuna tegemist on tühistamiskaebusega, on kaebaja argumentatsioon põhjendamatu, sest korraldus on käesolevaks hetkeks täidetud. Kuna maksuhaldur ei ole ka sunniraha kohaldanud, pole kaebaja õigused riivatud. 5) Apellatsioonimenetluses esitatud haiguslehed halduskohtu otsust ei mõjuta, sest korralduse andmise ajal maksuhaldur neist ei teadnud. 7. Ringkonnakohtu istungil toetas OÜ * esindaja apellatsioonkaebust, vastustaja esindaja palus selle rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4

(7)3-05-452
  1. Apellatsioonkaebuse väited ning sellele lisatud kaebaja juhatuse liikme töövõimetuslehed ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise.
  2. Kuni 1.jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 95 lg 1 sätestas, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. TsMS § 231 lg 4 nägi ette, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poolte väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Halduskohus ei ole apellatsioonkaebuses viidatud kohtumenetluse norme rikkunud. Kohtuotsus sisaldab tuvastatud asjaolusid ja neist tehtud järeldusi, tõendeid, millele järeldused on rajatud, samuti on viidatud õigusnormidele, mida kohus kohaldas. Kohus on analüüsinud ning hinnanud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõiki tõendeid, samuti põhjendanud, miks ta kaebuse väidetega ei nõustu. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  3. Kohtuotsus ei sisalda järeldust, et kaebaja juhatuse liige sai ja pidi korralduse määratud tähtajaks täitma ning et tal puudusid korralduse täitmata jätmist õigustavad takistused. Ka ei sisalda kohtuotsus seisukohta, et isik peab raskele haigusele vaatamata maksuhalduri korralduse täitma. Esimese astme kohtus esitatud tõendite valguses jäi kohtule põhjendatult arusaamatuks, miks olukorras, kus kaebaja seaduslik esindaja teadis vastamist nõudvaid küsimusi alates 11.maist 2005, hindas varem vastamise kestuseks nädalavahetuse ja ei olnud erinevalt kaebuses väidetust voodirežiimil, vaid käis postkontoris isiklikult korraldust vastu võtmas, ei saanud kaebaja tähtaja lõpuni jäänud kahe päeva jooksul korraldust täita või vähemalt esitada isiklikult või kaebaja lepingulise esindaja kaudu motiveeritud ja tõenditega varustatud taotlust tähtaja pikendamiseks.
  4. Käesolevas asjas ei ole määravat tähtsust sellel, kas kaebaja juhatuse liige tegelikult oli või ei olnud terviseseisundi tõttu võimeline korraldust määratud tähtajaks täitma, sest vaidlus ei käi korralduse täitmise ja võimalike sunnivahendite kohaldamise üle. Seetõttu ei ole asjas oluline ega tingi halduskohtu seisukohtade ümberhindamist apellatsioonimenetluses esitatud töövõimetuslehtedest nähtuv, et kaebaja juhatuse liige oli 16.maist kuni 26.maini haiglaravil ja 27.maist 16.septembrini 2005 ambulatoorsel ravil. Kaebaja väitel ei olnud korralduses antud tähtaeg iseenesest ebareaalselt lühike, kuid haldusakt on õigusvastane seetõttu, et maksuhaldur andis sunniga ähvardades korralduse, olles teadlik, et adressaadil on terviseseisundi tõttu sisuliselt võimatu korraldust tähtaegselt täita. Seega on asjas määrava tähtsusega, kas maksuhaldur oli või pidi korralduse andmise ajal olema teadlik sellest, et kaebaja juhatuse liige ei saa terviseseisundi tõttu korraldust määratud tähtajaks täita. 5
(7)3-05-452
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja väited teadvalt mittetäidetava korralduse andmisest on põhjendamatud. Pelgalt kaebaja seaduslikult esindajalt 11.mail 2005 suuliselt saadud informatsiooni põhjal, et ta läheb haiglasse, ning kaebaja volitatud esindaja 31.mai 2005 elektronkirjas sisalduva informatsiooni põhjal, et kaebaja läks 16.mail 2005 haiglasse, hetkel taastub raskest operatsioonist ja on haiguslehel, ei saanud ega pidanud maksuhaldur tähtaja määramise ajal ka väidetu õigsust eeldades ette nägema, et kaebaja seadusliku esindaja terviseseisund ei võimalda 10.juuniks 2005 korralduses sisalduvatele küsimustele vastata. Et kaebaja seadusliku esindaja taastumine operatsioonist vajas pikemat aega, võis olla teada kaebaja esindajatele, kuid ei olnud teada maksuhaldurile. Kaebaja seadusliku esindaja korralduse täitmiseks piisava tervenemise aja ebaõige prognoosimine ei ole vaadeldav isikule teadvalt mittetäidetava kohustuse panemisena. Ringkonnakohtu istungil kaebaja esindaja poolt väidetuga, et maksuhaldur pidanuks enne korralduse andmist küsima kaebajalt haiguslehti, ringkonnakohus ei nõustu. Maksumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte rakendamise ja haldusorgani selgitamiskohustuse ulatus sõltub menetlusosalise eeldatavast võimest ise või lepingulise esindaja abil olulisi asjaolusid esile tuua ja tõendada. Kaebaja kasutas maksumenetluses kvalifitseeritud õigusabi. Raskest operatsioonist taastumise väite põhistamine arsti arvamusega taastumisperioodi eeldatava pikkuse kohta andnuks maksuhaldurile aluse kaaluda korralduse täitmiseks pikema tähtaja määramist.
  2. Apellandi arvates on tähtaja pikendamise taotlemisega seonduv kohtu seisukoht asjakohatu, sest maksuhaldurit oli haigusest juba varem teavitatud. Halduskohtu otsuses tähtaja pikendamise taotluse esitamise võimalusele osutamine ei ole asjakohatu.

§ 60

lg 6 näeb ette, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik võib taotleda korralduses antud kohustuse täitmise tähtaja pikendamist vastavalt

§-le 50.

§ 60

lg 6 ja § 50 lg 5 alusel tähtaja pikendamiseks põhjendatud taotluse esitamine olnuks kohane, sest korralduse andmisest saab mõistlikult järeldada, et senine teave ei olnud maksuhalduri hinnangul korralduse andmata jätmiseks või selles pikema tähtaja määramiseks küllaldane. 14. Apellatsioonkaebuses on rõhutatult osutatud, et korralduse kohaselt kaasneb selle tähtajaks täitmata jätmisega sanktsioon 5000 krooni suuruse sunniraha näol. Samuti selgitatakse, et kaebaja oli sunnitud pöörduma korralduse vaidlustamiseks kohtusse, vältimaks muuhulgas sunniraha kohaldamist. Sunniraha maksmine ei kaasne korralduse tähtajaks täitmata jätmisega vahetult ja vältimatult. Korralduses viidatakse

§ 67

lõikele 1, mis näeb ette, et maksuhaldur võib sama seaduse §-des 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (

§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha.

Vaidlustatud korraldus sisaldabki eelnimetatud hoiatust, et sunniraha võidakse rakendada.

§ 67

lg 2 teine lause näeb ette, et maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse. Seega tuleb maksuhalduril sunniraha rakendamiseks anda lisaks hoiatusele sunniraha tasumise nõuet sisaldav haldusakt, mida on samuti võimalik vaidlustada.

§ 67

lg 2 esimene lause näeb ette, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Ehkki viidatud sätte sellisest sõnastusest – kui ei täida, peab tasuma – 6

(7)3-05-452 võiks järeldada maksuhalduril sunniraha rakendamisel diskretsiooni puudumist, ei ole maksuhalduril asjaoludest sõltumatut kohustust sunnivahendit rakendada. Eeltoodule osutab ka

§ 136lg 1 ja 67 lõikes 1 kasutatud sõnastus – võidakse rakendada.

Sunniraha tasumise nõudega korraldus on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt ning seda on võimalik vältida, põhjendades haldusorganile, et kohustuse, mille täitmist soovitakse sunnivahendiga tagada, täitmine ei ole isikust sõltumatutel asjaoludel võimalik. Kuna sunniraha maksmine ei kaasne kohustuse tähtajaks täitmata jätmisega vahetult ja vältimatult, ei ole põhjust pidada vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks ka põhjusel, nagu sisalduks selles ebaproportsionaalne jõudemonstratsioon. Kaevatavas haldusaktis on kooskõlas seadusega tehtud sunnivahendi rakendamise hoiatus, et adressaat võtaks oma kohustusi tõsiselt. Isikul on õigus valida õiguskaitsevahendeid, sh pöörduda oma kaebeõiguse realiseerimiseks kohtusse, kuid väidet, et halduskohtule kaebuse esitamine oli antud juhul ainus võimalus, ei saa pidada põhjendatuks. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja selle andmisega ei ole kaebaja õigusi rikutud. 15. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulude jagamist pooled ringkonnakohtu istungil ei taotlenud. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.