← Eesti

3-05-651/6

3-05-651 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 6. november 2006, Tallinn Haldu

§ 111lg 2 p 6 kohaselt alust sellise erandi võimaldamiseks.

Kirjas märgiti, et kuigi avaldaja ei oma hetkel kehtivat reisidokumenti, on tal võimalik seda taotleda Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnast Eestis. Taotlusele lisatud dokumentidega pole tõendatud, et taotleja tervislik seisund ei lubaks reisida ning taotlust esitada Eesti Vabariigi välisesinduses. 2. N.M esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26.04.2005 kirjas nr 15.3-09/18068 sisalduva otsuse tühistamist. Kaebuse esitaja väitel on tal mõjuvad põhjused erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks: ta elab Eestis juba 22 aastat ja on seega Eesti kauaaegne elanik. Eestis elavad tema lähisugulased ning pojad. Kaebaja omab püsivat elukohta Eestis, sissetulekuid ning omab ravikindlustust. Kaebaja on sõjaväepensionär, tema tervislik seisund on halb ning väljasaatmine Eesti Vabariigist tekitaks talle füüsilisi ja psüühilisi piinu. Seetõttu tuleks talle anda elamisluba

§ 12lg 1 p 5 alusel.

Vene Föderatsioonis ei ole kaebajal kedagi, kelle poole pöörduda. Korter selles riigis eraldati talle

  1. a humaansetel kaalutlustel Vene Föderatsiooni seaduste alusel sõjaväes väljateenitud 20 aasta eest ja seetõttu, et ta vabastati armeeteenistusest tervisliku seisundi tõttu. Majanduslike raskuste tõttu oli ta sunnitud
  2. aastal korteri teisele isikule raha eest üle andma. Kaebaja viibib juba üle aasta põhjendamatult väljasaatmiskeskuses - rahvusvaheline leping, mis reguleerib Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäride viibimist Eestis, ei näe ette sõjaväepensionäri kinnipidamist väljasaatmiskeskuses ajal, mil pooled lahendavad kokkuleppe tõlgendamise vaidlusi. Kaebaja sooviavalduse rahuldamata jätmisega on rikutud Euroopa Nõukogu
  3. septembri 2003 direktiivi nr 2003/86/EC ja Euroopa Nõukogu 25.11.2003 direktiivi nr 2003/109/EC ning Inimõiguste ülddeklaratsiooni nõudeid, Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet ja §-dest 26 ja 27 tulenevat õigust perekonnaelu puutumatusele.
  4. Tallinna Halduskohtu 03.02.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 1)

§ 11

lg 4 kohaselt peab välismaalane tähtajalise elamisloa taotluse esitamiseks ja elamisloa andmete reisidokumenti kandmiseks isiklikult pöörduma selleks pädevasse asutusse. Sama seaduse § 111 lg 1 kohaselt taotleb välismaalane tähtajalist elamisluba Eesti välisesindusest. Sama paragrahvi lg 2 p 6 kohaselt võib Kodakondsus- ja Migratsiooniametist tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellele on selleks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt erandina luba antud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Välismaalaste seadus ja selle alusel Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määrusega nr 364 kinnitatud “Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise 2

(7)3-05-651 kord” (edaspidi Kord) ei sisalda välisesinduses elamisloa taotlemist takistavate „mõjuvate põhjuste“ legaaldefinitsiooni. Seega tuleb mõiste sisustamisel lähtuda sellealases praktikas, sh just kohtupraktikas väljendatud kriteeriumidest ja väljakujunenud seisukohtadest. 2) Samuti ilmneb asjakohastest sätetest, et välismaalase erandina siseriigis elamisloa taotlemise võimaldamise sooviavalduse kohta ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniamet kohustatud vormistama haldusakti, vaid peab vastavast ametisiseselt vastuvõetud otsusest välismaalast üksnes teavitama kirjaliku teatega. Teate saatmine on toiming ja teates sisalduva otsuse motiveerimise kohta ei esitata neidsamu nõudeid, mis esitatakse haldusakti motiveerimisele. Veel tuleneb viidatud sätetest üheselt, et kõnealuse sooviavalduse menetlus ja elamisloa taotluse menetlus on kaks erinevat asja, sealjuures hinnatakse sooviavalduse menetlemisel selliste mõjuvate põhjuste olemasolu, mis takistavad tähtajalise elamisloa taotluse esitamist Eesti välisesindusele, elamisloa taotluse menetluses aga seda, kas isik on täitnud elamisloa saamiseks vajalikud tingimused ja kas puuduvad alused elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks. Seega erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse menetlemisel ei hinnata elamisloa andmise asjaolusid ning sellise sooviavalduse rahuldamisest keeldumine ei ole elamisloa andmisest keeldumine. Seetõttu on asjakohatud kaebaja need väited, mis puudutavad tema väidetavat kauaaegse sisserändaja staatust, sõjaväepensionäri staatust, perekondlikke sidemeid, väljasaatmisotsuse ebaseaduslikkust, püsivat elukohta Eestis, sissetulekuid, ravikindlustust jms, mis omavad tähendust elamisloa taotluse põhjendatuse üle otsustamisel. Samuti on Riigikohtu 17.04.2003 otsuses (N. M kaebuse kohta siseministri 08.05.2000 käskkirja nr 218 peale, millega keelduti N. Mle elamisloa andmisest) muuhulgas sedastatud, et N. M ei ole „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ subjektiks ning tema õigust perekonnaelule pole elamisloa andmisest keeldumisega rikutud. 3) Kaebaja viidatud Euroopa Liidu direktiivid ei ole käesoleval juhul kohaldatavad järgmistel põhjusel: direktiiv nr 2003/86/EC, mis reguleerib perekondade taasühinemist, on kaebuse eset arvestades praeguses asjas asjassepuutumatu, direktiivi nr 2003/109/EC kohaldamise eelduseks on aga vähemalt 5-aastane seaduslik elamine Eestis, mis on kaebaja puhul täitmata. 4) Käesolevas asjas tuleb hinnata järgmisi kaebaja toodud põhjendusi elamisloa taotluse välisesindusele esitamise võimatuse kohta - kaebaja viibib Eesti Vabariigis, sealjuures juba üle aasta väljasaatmiskeskuses, ja ei soovi Eestist lahkuda, tema tervislik seisund on halb ja Vene Föderatsioonis ei ole tal kedagi, kelle poole pöörduda. 5) Kohtupraktikas on „mõjuvate põhjustena“ käsitatud objektiivseid asjaolusid, mis takistavad ühe või teise toimingu (õigeaegset) sooritamist. Sealjuures võivad selleks olla ka oht isiku elule ja tervisele, muud erandlikud ja ajutise iseloomuga, isikust sõltumatult tekkinud eraelulised või perekondlikud asjaolud jms. Samas on kohtupraktikas asutud seisukohale, et elamisloa pikendamisega seotud ebamugavused ei kujuta endast subjektiivsete õiguste rikkumist, ning see seisukoht on kohaldatav ka elamisloa erandkorras siseriigis taotlemise puhul. 6) Kaebaja viibib käesoleval ajal küll Eesti Vabariigis, kuid ta teeb seda pikemat aega ebaseaduslikult, kuna talle on keeldutud elamisluba pikendamast ja juba 21.07.2003 on talle tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Et kaebaja seda ettekirjutust vabatahtlikult ei täitnud ja tema sundkorras väljasaatmine kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole olnud võimalik, on kaebaja Tallinna Halduskohtu 31.10.2003 otsuse alusel paigutatud 3
(7)3-05-651 väljasaatmiskeskusesse ning tema sealviibimise aega on kohus korduvalt pikendanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et osundatud ettekirjutus ja kaebaja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses oleksid õigusvastased. Selleks, et oleks võimalik kaebaja väljasaatmiskeskusest vabastada ja Eestist välja saata, peab ta reisidokumendi saamiseks ise esitama oma kodakondsusjärgse riigi Vene Föderatsiooni saatkonnale vastava taotluse, kuid kaebaja on sellest siiani keeldunud. Järelikult on kaebaja väljasaatmiskeskuses viibimine ja temal reisidokumendi puudumine tingitud kaebaja tahtmatusest oma elukorralduse normaliseerumisele kaasa aidata ning Eesti Vabariigi seadusi ja kohtuotsuseid täita. See, et kaebajal pole Vene Föderatsioonis väidetavalt kedagi, kelle poole pöörduda, ega kohta, kuhu minna, pole samuti käsitatav mõjuva põhjusena. Reisimisel saab peatumiseks kasutada ka hotelle jm majutusasutusi. Samasugust võimalust saab kasutada ka kaebaja ja sellega seonduvad võimalikud ebamugavused pole mõjuvaks põhjuseks kaebajale erandi tegemiseks elamisloa taotlemisel. Kaebaja pole tuginenud asjaolule, et tal puuduvad materiaalsed võimalused vastava sõidu ettevõtmiseks. 7) Kaebaja väidetav halb tervislik seisund ei ole tal siiani takistanud intensiivselt oma asju eri kohtute kaudu ajada ning selleks pikki kaebusi, taotlusi jms koostada, lasta end igakordselt kohtusse transportida ja kohtus tunde väidelda. Järelikult ei saa tema tervislik seisund olla takistuseks ka reisidokumendi taotlemisel ja Vene Föderatsiooni sõitmisel. Kuulmispuue (kuulmise langus vasakus kõrvas) ei saa neid toiminguid ülaltoodut arvestades kuidagi objektiivselt takistada. Jääb arusaamatuks väide kaebajale füüsiliste ja psüühiliste piinade tekitamise kohta. Kohtule pole esitatud tõendeid kaebaja raskest tervislikust olukorrast käesoleval ajal, sh arstlikku järelkontrolli tulemusi 2 aasta järel pärast operatsiooni. Isegi kui eeldada, et N. Ml esineb ka praegu tasakaaluhäireid ja ta vajab periooditi kõrvalist, sh ka meditsiinilist abi, siis saab ta paluda oma täiskasvanud poegade või teiste lähedaste abi. Samuti on kaebajal võimalik saada vajalikku arstiabi oma kodakondsusjärgses riigis. Seega pole tõendatud, et üldkorras elamisloa taotlemine seaks ohtu kaebaja elu või tervise. 8) Seega oli keeldumine kaebajale erandi tegemisest elamisloa taotlemise üldkorrast ning esitatud tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamata jätmine koos lisatud originaaldokumentide tagastamisega õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. N.M apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega esitatud kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtlikult järgmised. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, tagastades kaebuse esitajale elamisloa taotlemise dokumendid, on rikkunud kaebaja PS §-st 46 tulenevat õigust pöörduda avaldustega riigiasutuste poole. Samuti on rikutud kaebuse esitaja

§ 12lg 1 p-st 5 viidatud õigust elamisloale rahvusvahelisse lepingu alusel.

Kaebuse esitajal on õigus saada elamisluba Eestis tulenevalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt

  1. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" art 2 p-st
  2. Riikidevahelised erimeelsused selle lepingu tõlgendamise osas tuleb lahendada diplomaatiliste läbirääkimiste käigus. Seega on elamisloa taotluse tagastamisega rikutud ka PS §-i
  3. Elamisloa taotluse vastuvõtmise keeldumine oli vastuolus ka PS § 11 tuleneva proportsionaalsuse printsiibiga, arvestades et kaebuse esitaja on Eestis elanud juba 23 aastat ning omab siin kindlat elukohta, sissetulekut ja ravikindlustust. Samuti rikutakse kaebuse esitaja perekonnapõhiõigust. Kaebuse esitaja on erivajadustega invaliid ja vajab lähedaste isikute abi. Kuna Eestis puudub pretsedendiõigus, ei saa vaidlustatud otsust põhjendada ka 4

(7)3-05-651 kaebuse esitaja suhtes tehtud varasemate kohtulahenditega. Kaebuse esitaja leiab, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kohustus tema elamisloa taotluse vastuvõtmiseks tulenes ka Euroopa Liidu Nõukogu direktiividest nr 2003/86/EC ja 2003/109/EC. 5. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuses nõustutakse halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6.

§ 111

lg 2 p 6 sätestab, et Kodakondsus- ja Migratsiooniametist võib tähtajalist elamisluba taotleda „välismaalane, kellele on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet selleks erandina loa andnud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses”. Määratlemata õigusmõiste „mõjuvad põhjused” igakordsel sisustamisel tuleb arvestada nii asjaolusid, mis on esile toodud elamisloa Eesti välisesinduses taotlemise takistustena, kui ka siseriiklikult elamisloa taotlemise piirangu eesmärki. 7.

§ 111

lg-s 2 toodud siseriigis tähtajalise elamisloa taotlemise õigust omavate isikute ühisteks tunnusteks on üldreeglina viibimine Eestis seaduslikul alusel ja/või suur tõenäosus, et tähtajalise elamisloa taotlus kuulub rahuldamisele. Sellest saab järeldada, et nõue taotleda elamisluba Eesti välisesinduses teenib muuhulgas eesmärki mõjutada välismaalasi kinni pidama Eestisse sisenemist ja Eestis viibimist reguleerivatest normidest ning vältida välismaalaste viibimist riigis ilma seadusliku aluseta. Eeltoodust järeldub, et

§ 111

lg 2 p-s 6 sätestatud erandit on kohane võimaldada isikutele, keda iseloomustavad asjaolud (elamisloa saamise tõenäosus ja taotluse esitamise ajal riigis viibimise seaduslikkus) sarnanevad teistele selles lõikes loetletud juhtudele ning kelle puhul oleks välisesinduse kaudu elamisloa taotlemine seotud niisuguste takistustega, mille tõttu kujuneks elamisloa taotlemine tõenäoliselt riigist ajutiseks kuid eriti koormavate tagajärgedega eemalviibimiseks. Sealjuures peaks ka elamisloa taotleja püüdma oma tsiviilõiguslikke või sotsiaalset laadi kohustusi täita viisil, mis ei takistaks elamisloa taotlemist ettenähtud üldkorras. Elamisloa siseriigis taotlemise võimaldamise eesmärgiks ei ole faktiliste võimaluste loomine välismaalase ebaseadusliku Eestis viibimise jätkamiseks ja

rikkumiseks.

  1. Kaebuse esitaja viibib Eestis juba pikemat aega ebaseaduslikult. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on kaebuse esitajale 21.07.2003 teinud lahkumisettekirjutuse nr 1003180119N, mille N. M on jätnud täitmata. Et kaebuse esitajal puudub Eestis viibimise seaduslik alus, tuleneb kehtivatest haldusaktidest, millega on keeldutud temale elamisloa andmisest ning tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust apellandi arutlused tema suhtes tehtud kohtuotsuste siduvusest käesolevas asjas. Samuti pole käesoleva asja lahendamisel asjakohased apellandi väited perekonnapõhiõiguse riivest. Need kuulusid hindamisele apellandi elamisloa taotluse lahendamisel.
  2. Puudub alus väita, et N. M tähtajalise elamisloa taotlus kuuluks suure tõenäosusega rahuldamisele. Kaebuse esitaja väide, et talle tuleks anda elamisluba

§ 12

lg 1 p 5 alusel kui isikule, kelle elamisloa taotlemise õigus tuleneb välislepingust, on ebaõige. Riigikohtu 17.04.2003 otsuses, millega lahendati N. M ja tema perekonnaliikmete kaebusi siseministri käskkirjade peale, millega keelduti neile elamisloa andmisest, on 5

(7)3-05-651 tuvastatud, et N. M ja tema perekonnaliikmed ei ole Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
  1. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" subjektiks, sest N. M polnud arvatud erru ega saanud Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni enne
  2. juulit 1994 ning ta pidi vastavalt samal kuupäeval sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" Eestist lahkuma (vt Riigikohtu otsuse p-d 10-12 ja 17). N. M suhtes kuulus kohaldamisele

§ 12

lg 9 p 4, mis erandi tegemise võimalust andmata keelab pikendada elamisluba isikule, kes sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. Kaebuse esitaja õigus elamisloa saamiseks ei tulene Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003 direktiivist nr 2003/109/EC, sest nimetatud direktiivi art 4 p-s 1 sätestatud pikaajalise elaniku määratlus ei laiene kaebuse esitajale seetõttu, et ta ei ole viimastel aastatel riigis viibinud seaduslikult. Euroopa Liidu Nõukogu 22.09.2003 direktiiv nr 2003//86/EC, mis reguleerib perekonna taasühendamise õiguse kasutamise tingimusi kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriigi territooriumil, jätab liikmesriigile õiguse keelduda pereliikme elamisloa taotluse rahuldamisest seoses riigi poliitika, avaliku julgeoleku või rahva tervisega (art 6). Silmas tuleb pidada seda, et kaebuse esitaja näol on tegemist endise välisriigi kaadrisõjaväelaega, kes on riigist lahkumiseks saanud toetust rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Kaebuse esitaja õigust elamisloa saamiseks ei saa seega pidada sedavõrd ilmseks, et see takistaks meetmete võtmist, mis on suunatud kaebuse esitaja ebaseadusliku riigis viibimise lõpetamisele. Direktiivist nr 2003/86/EC ei tulene isikule õigust siseneda riiki ja riigis viibida viibimisaluse taotlemise ja andmise õigusaktidega kehtestatud korda eirates.

  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitaja viibimine väljasaatmiskeskuses ei ole käsitatav kaebuse esitajast sõltumatu mõjuva põhjusena, mis takistaks tal elamisloa taotlemiseks pöördumist Eesti Vabariigi välisesindusse. Halduskohus on tuvastanud, et kaebuse esitaja väljasaatmiskeskuses viibimise põhjuseks on asjaolu, et kaebuse esitaja on keeldunud esitamast Vene Föderatsiooni saatkonnale taotluse talle kehtiva reisidokumendi saamiseks, mis võimaldaks kaebuse esitajal naasta kodakondsusjärgsesse riiki. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 264 lg 1 p 3 kohaselt on väljasaadetav kohustatud aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Eeltoodud asjaolud kinnitavad, et kaebuse esitajale erandina siseriigis elamisloa taotluse esitamise võimaldamisest keeldumine on vajalik meede välismaalase poolse õigusrikkumise lõpetamiseks.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et pole tõendatud, et kaebuse esitaja poolne üldkorras elamisloa taotlemine kaebuse esitaja kodakondsusjärgse riigi Eesti välisesinduse kaudu seaks ohtu kaebuse esitaja tervise. Haldusasjas ei ole esitatud ühtki tõendit, mis viitaksid kaebuse esitaja raskele tervislikule seisundile käesoleval ajal. Väljasaatmiskeskuse arsti 28.10.2004 arvamuse (tl 79) kohaselt, mis on haldusasja materjalide hulgas värskeim kaebuse esitaja terviseseisundit kirjeldav dokument, ei vaja kaebuse esitaja
  3. aastal toimunud trauma tõttu aktiivravi ning traumaga kaasnevad nähud (kuulmise langus, kohin kõrvades ja pearinglus) ei ole sellised, et annaksid alust puudeastme taotlemiseks.
  4. Apellandi viidatud PS § 46 tagab isikule õiguse saada riigiasutusele esitatud pöördumisele vastus. Vastuse oma sooviavaldusele elamisloa siseriigis taotlemise võimaldamiseks on 6

(7)3-05-651 apellant Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt saanud 26.04.2005 kirjaga nr 15.3-09/18068. PS § 46 ei piira seadusandja õigust elamisloa taotluse esitamise korra reguleerimisel määrata, milliste riigiasutuste kaudu taotlused esitatakse.

§ 111

lg 2 p 6 õigel kohaldamisel ei vii elamisloa taotluse vahetult Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitamise mittelubamine PS §-ga 11 vastuolus oleva tulemuseni. 13. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti keeldumine kaebuse esitajale erandkorras elamisloa taotluse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaudu esitamise lubamisest ei olnud õigusvastane. Seetõttu puudub alus ka N. M apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamiseks. Lauri Madise Silvia Truman Kaire Pikamäe 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.