2-04-773/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-773 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Ande Tänav Tsiviilasi V.Vi hagi O.Ma ja M.Mi vastu solidaarselt võla 486 200 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 12.12.2005 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.Mi ja O.Ma apellatsioonkaebused Kohtuistungi toimumise aeg
3. oktoober
4. a, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja V.V, tema esindaja adv Helen Tomberg, kostjad O.Ma ja M.M, nende esindaja Oksana Smirnova RESOLUTSIOON Tallinna Linnakohtu rahuldamata. 12.12.2005 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebused Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
5. V.V esitas 30.06.2004 hagi O.Ma vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja taotlusel kaasas kohus 02.03.2005 määrusega kostjana menetlusse M.Mi. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja võlgnevus kogusummas 486 200 krooni, millest põhivõlg moodustab 442 000 krooni ja viivis 44 200 krooni.
6. Hagiavalduse kohaselt pöördus O.Ma novembris 2003 laenusooviga hageja poole. Laenulepingut vormistamata kandis hageja 18.11.2003 O.Ma arveldusarvele 360 000 krooni. Seejärel soovis O.Ma veel laenata 82 000 krooni. Hageja nõustus andma laenu sularahas ja tingimusel, et pooled vormistavad võlakohustuste kohta laenulepingu. 31.03.2004 vormistasid pooled laenusuhte kohta kirjaliku laenulepingu kogusummas 442 000 krooni, tagastamise tähtajaga 01.05.
7. Kostja kinnitas allkirjaga, et on kogu laenusumma kätte saanud. Lepingu kohaselt tagas kostja oma kohustuse täitmist kogu oma varaga – x tee, y ja z tee asuvate korteritega. Kokkulepitud ajaks kostja laenu ei tagastanud. Hagejale on teada, et kostja müüs 26.04.2004 y asunud korteri, kuid laenu hagejale ei tagastanud. Kostjad vastutavad võetud laenu eest ühiselt, sest nende abielu oli laenulepingu sõlmimise ajal kehtiv ning laenuraha kasutati perekonna huvides. Kostjate vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut, nende poolt omandatud vara on ühisvara. Kostjate vastuväited
8. O.Ma nõustus tagastama hagejale 282 000 krooni. Kostja sai 18.11.2003 hagejalt 360 000 krooni. Hageja palvel kandis ta nimetatud summast 20 000 krooni T. Ole ja 58 500 krooni J. Rle. 18.11.2003 kokkuleppeid raha tagastamise tähtaja ja viivise kohta ei sõlmitud. 31.03.2003 laenuleping on rahatu. Kostja ei saanud aru lepingu sisust, kuna see oli eesti keeles ja kostja eesti keelt ei valda. Hageja sai kostja allkirja lepingule pettuse teel. Hageja seletas, et leping on fiktiivne ja seda on tal tarvis, kuna kostjale laenatud raha on võetud liisingufirmalt, kus hageja töötab.
9. M.M ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kostjate abielusuhted lõppesid 14.07.2002, mis ajast alates ei ela nad koos. O.Ma sõlmis laenulepingu märtsis 2004 M.Mi teadmata. Kostja ei oma kõnesoleva laenuga puutumust, kuna laenu sai O.Ma, kes peab vastutama oma rahaliste kohustuste eest. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
10. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 486 200 krooni. Kohtu hinnangul on hagi põhjendatud ja tõendatud. Hageja ja O.Ma vahel 31.03.2004 sõlmitud laenulepinguga on tõendatud, et hageja laenas O.Mle 442 000 krooni, tagastamise tähtajaga 01.05.
11. Laenu tagastamata jätmise korral kohustus kostja tasuma laenusummalt viivist 5% kuus. Kostja garanteeris laenu x, y ja z asuvate korteritega, kinnitades seda allkirjaga laenulepingul. O.Ma võttis 04.10.2004 vastuses õigeks, et sai 18.11.2003 hagejalt 360 000 krooni, kuid hageja palus sellest 20 000 krooni kanda T. Ole ja 58 500 krooni J. Rle, mida kostja oma sõnul ka tegi (tl 27). Tunnistaja T. O ütlustel laenas O.Ma temalt märtsis ja juulis 2003 kokku 22 000 krooni. O.Ma jäi talle võlgu 10 000 krooni, millele lisandus teisel korral laenatud 10 000 krooni, seega kokku 20 000 krooni. O.Ma arvelduskonto väljavõttest nähtub, et 18.11.2003 laekus tema arveldusarvele hagejalt 360 000 krooni, millest kostja kandis samal päeval üle T. Ole võla 20 000 krooni ja J. Rle võla 58 500 krooni. Hagejale saadetud avalduses väidab O.Ma, et saadud 360 000 kroonist tagastas ta hageja palvel ülalmärgitud summad T. Ole ja J. Rle (tl 29). Hageja ei tunnistanud kostja väidet. Lisaks laenas hageja kostjale sularahas 82 000 krooni, mis on tõendatud hageja seletustega, millest nähtub, et O.Ma sai hagejalt raha ka pandimajast asjade väljaostmiseks, voodi ettemaksu tasumiseks ja lisaks veel 40 000 krooni. O.Ma ei ole hageja seletusi ümber lükanud. Seega on kostjate poolt tagastamata laenusumma 442 000 krooni, millele lisandub viivis 44 200 krooni. O.Ma väide, et pooled ei sõlminud kokkulepet raha tagastamise tähtaja ja viivise kohta, ei ole asjakohane, kuna O.Ma on oma allkirjaga laenulepingut kinnitanud.
12. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus leidis, et kuivõrd kostjate abielu on kehtiv, vastutavad nad solidaarselt võla tagastamise eest. Asjaolu, et M.M kanti 30.12.2004 kinnistusraamatusse korteriomandite x ja z omanikuna, ei tõenda kostjate abielu lõppemist. O.Ma öeldu, et M.M lubab tal elada x asuvas korteris, on tõlgendatav perekondlike suhete jätkumisena. Ka ei tõenda kostjate abielu lõppemist asjaolu, et laenuleping sõlmiti O.Mga, kuigi nii O.Mal kui M.Mil on oma äri. Kui O.Ma ei teavitanud 2 väidetavalt M.Mit oma võlgadest, ei ole see aluseks, et vabastada M.Mit võla tagastamise kohustusest. Perekonnaseaduse (PKS) § 20 lg 2 kohaselt perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Apellatsioonkaebuste põhjendused
13. O.Ma palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi osaliselt rahuldada. O.Ma ei ole kunagi eitanud, et sai 18.11.2003 hagejalt 360 000 krooni, kuid kostja ei ole saanud hagejalt sularahas 82 000 krooni. Hageja ei ole tõendanud 82 000 krooni andmist ajavahemikul 18.11.2003 kuni 31.03.
14. Kostja arvates sõlmiti laenuleping 18.11.2003, mida tõendab maksekorraldus. 31.04.2003 laenuleping sõlmiti pea 4,5 kuud hiljem 360 000 krooni saamisest. 31.03.2004 lepingus puuduvad viited varasematele kokkulepetele ja selles märgitud laenusummat 442 000 krooni pole kostja lepingu sõlmimise päeval saanud. Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel kostja väitega 31.03.2004 laenulepingu rahatusest.
15. M.M palub kohtuotsuse tühistada ja jätta hagi tema vastu rahuldamata. Vaidlusaluse laenu võttis kostja abikaasa O.Ma, kes on võlgnik ja peab võetud kohustuse täitma. Kostjate abielusuhted lõppesid juulis 2002 ning M.M ei pea vastutama hageja ees. M.M ei teadnud midagi O.Ma kohustustest. Kuna 31.03.2004 sõlmitud laenulepingu poolteks on hageja ja O.Ma, ei ole M.M võlgnik. Apellatsioonkaebuste vastused
16. Hageja ei nõustu apellatsioonkaebustega ja leiab, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Hageja palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
17. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata.
18. Kolleegium nõustub linnakohtuga, et laenulepingust tuleneva võlgnevuse eest vastutavad antud juhul kostjad solidaarselt. Kohtul ei olnud alust väljamõistetavat summat vähendada. Hageja ja O.Ma vahel ei olnud vaidlust selles, et laenulepingus näidatud summast 360 000 krooni kanti kostja pangaarvele 18.11.2003, ning et 31.03.2004 sõlmitud leping kajastab ka seda summat. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja on laenanud O.Mle täiendavalt veel 82 000 krooni, mida sisaldavat kogusummat (442 000 krooni) on võlgnik oma allkirjaga laenulepingul kinnitanud. Asja materjalist nähtuvalt võib pooltevahelist võlasuhet kvalifitseerida deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 396 lg 2 tähenduses. Viidatud sättes nimetatud kokkulepet saab sõlmida seniste kohustuste tunnustamise kokkuleppena. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamise koormuse muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või et võlasuhe on lõppenud. Hageja ei pidanud tõendama, et on laenulepingus märgitud summa O.Mle üle andnud. Asjaolu, et O.Ma on kogu menetluse väitel 82 000 krooni saamist eitanud, ei võimaldanud teha asjas teistsugust järeldust. Sellest, et laenuleping ei sisalda andmeid eelnevate kokkulepete kohta, ei ole võimalik järeldada lepingust tulenevat kohustust anda laenusumma 420 000 krooni üle üheaegselt lepingu sõlmimisega. Sellekohane apellandi väide on ebaõige, sest on vastuolus asja materjaliga. Ka 18.11.2003 maksekorraldus viitab 31.03.2004 laenulepingus sisalduva võlatunnistuse deklaratiivsele iseloomule, s.o varasemate kohustuste tunnustamisele. 3 Laenulepingule allakirjutamisega on O.Ma muuhulgas kinnitanud, et on kogu laenusumma kätte saanud. Seetõttu on alusetu ka O.Ma kaebuses sisalduv väide laenulepingu rahatuse kohta.
19. Nagu eelpool märgitud, nõustub kolleegium linnakohtuga ka selles osas, et hagi kuulus rahuldamisele O.Ma kõrval ka teise kostja – M.Mi – suhtes. Linnakohus leidis õigesti, et O.Ma võetud laenu tuleb hinnata PKS § 20 lg 2 tähenduses abikaasade ühise kohustusena. Kohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte õigesti. Hageja tõendas esimese astme kohtus, et laen on võetud abielu kestel. M.Mi väidet abielu lõppemise kohta enne laenukohustuse tekkimist tõendid ei kinnitanud. Asjaolu, et mõlemad kostjad osalevad äritegevuses ja tegutsevad erinevates osaühingutes, ei kinnita laenu teistsugust otstarvet. Kohtule esitatud tõendid (s.h O.Ma pangakonto väljavõte) kinnitavad laenu kasutamist perekonna huvides. Sama järeldub ka muudest tõenditest, mille kohaselt peavad kostjad ennast jätkuvalt abikaasadeks ning neil on ühine majanduslik huvi. Veel 2004.a lõpus tegutsesid nad ühiselt ühise majandusliku eesmärgi nimel, sõlmides mitmeid tehinguid. Nii sõlmiti 30.12.2004 korteriomandite müügileping, ühishüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, millega lõpetati varem sõlmitud liisingulepingud ning x ja z asuvate korteriomandite omanikuks sai M.M - tl 160-169 (omanikukanded on kinnistusraamatusse kantud 18.01.2005). Selles tehingus osales ostja M.Mi abikaasana O.Ma. Pealegi nähtub laenulepingust, et ka nimetatud korterid olid võlgniku poolt märgitud laenu tagatisena. O.Ma on laenulepingule omakäeliselt kirjutanud (tl 9), et laenu tagatiseks on kolm korterit (millest vaid y asuva korteriomandi omanikuna oli laenulepingu sõlmimise ajal kantud kinnistusraamatusse O.Ma). R.Allikvere Ü.Jänes A.Tänav 4