← Eesti

3-06-1672/6

Obsah (5)§ 264§ 14§ 25§ 3§ 24

3-06-1672 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2006, Tallinn Hal

) §-le

  1. Taotluse põhjendused olid järgmised. A. G on keeldunud reisidokumentide taotlusankeedi täitmisest. KMA pöördus
  2. detsembril
  3. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole palvega A. G dokumenteerimiseks.
  4. jaanuaril
  5. a laekunud vastuse kohaselt on dokumentide saamiseks tarvis A. G avaldust. Kuna A. Gl puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist hetkel lõpuni viia.
  6. Tallinna Halduskohtu 29.08.2006 otsusega pikendati A.G väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega
  7. oktoobrini
  8. a. Otsuse põhjendused olid järgmised. 1) A. Gl puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise (

§ 264lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele) tõttu.

A. G väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu

§ 14

lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida A. G tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu osutuda paremas olukorras olevaks kui seadusekuulekas ning

§ 264lg 1 p 3 järgiv väljasaadetav.

2) Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates

  1. novembrist
  2. a on kohane sunnivahend kallutamaks A. Gt kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kuna isiku kinnipidamine on tingitud üksnes isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel –, siis on abinõu eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ning kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 20 p 6.

§ 25

ei ole vastuolus põhiseadusega pelgalt seetõttu, et selles ei ole sätestatud kinnipidamise maksimaalset tähtaega: kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust. Seega on isiku põhi- ja inimõiguste kaitse tagatud ning puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. 3) A. G väited tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida taanduvad sisuliselt ekslikule eeldusele, et Eesti Vabariigis otsustab elamisloa andmise üle Vene Föderatsioon või EestiVene segakomisjon vms. Suveräänses riigis teostavad täitevvõimu selle riigi asutused kooskõlas seaduste ja rahvusvaheliste lepingutega. Täitevvõimu otsuste õiguspärasust kontrollivad siseriiklikud kohtud, kes on õiguse (s.h rahvusvaheliste lepingute) tõlgendamisel 2

(7)3-06-1672 sõltumatud ega ole seotud ühegi teise isiku, s.h võõrriigi ametiisikute arvamustega. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud korduva siseriikliku kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-12-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
  1. juulil
  2. a sõlmitud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest“ ja „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ ei anna A. Gle õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ning lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas A. Gl on õigus Eestis elamisloale. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt A. Gle õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene ametiisikud on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda iseenesest, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-ga 31–
  3. 4) A. G väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. A. Gl puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
  4. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus. 5) EL Nõukogu
  5. septembri
  6. a direktiiv nr 2003/86/EÜ perekondade taasühinemise õiguse kohta sätestab kolmanda riigi kodanikest perekonnaliikmetele õiguse ühineda Euroopa Liidu liikmesriigis, juhul kui üks neist (perekonna taasühinemist taotlev isik) elab seaduslikult liikmesriigis ja on täidetud muud taasühinemise tingimused. Direktiiv ei välista A. G väljasaatmist käesoleval ajal. Elamisloa taotlemise õigusest ja ka taotluse esitamisest ei tulene õigust elada Eestis enne elamisloa andmise otsustamist. Väljasaatmine võiks osutuda ebaproportsionaalseks, kui juba käesoleval hetkel oleks ilmselge, et kaebajale tuleb elamisluba anda. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt võib liikmesriik pereliikme taotluse tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. A. Gle on varasemalt elamisloa andmisest keeldutud ja talle on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus seoses sellega, et ta oli välislepingutest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma Eestit okupeerinud riigi relvajõudude koosseisus. On ilmselge, et relvajõudude lahkumine oli vajalik Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks. Üksiku sõjaväelase riiki elamajäämise mõju julgeolekule võib olla väike, kuid sellele vaatamata on ka tema riigist lahkumiseks kohustamine hõlmatud eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut tervikuna. A. Gga sarnases olukorras olevaid isikuid on Eestis teisigi. Neist lähtuv potentsiaalne oht võib kumuleeruda ja omandada reaalse iseloomu. Kohtul ei ole seega hetkel alust eeldada, et A. Gle antakse elamisluba igal juhul. 6) A. Gl puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 3
(7)3-06-1672 3. A.G apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus. Apellandi väited on kokkuvõtlikult järgmised: 1) Kohus on ebaõigesti leidnud, et apellandil puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Vabariigi Valitsuse 11.07.1996 korraldusega nr 654-k anti A. Gle tähtajaline elamisluba 5 aastaks viitega Vabariigi Valitsuse 14.05.1996 määrusega nr 130 kinnitatud „Välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalastele ja nende perekonnaliikmetele elamislubade andmise ja pikendamise korra“ p-le 2, mille kohaselt antakse elamisluba välismaalastele, kes olid kantud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ art 2 p-s 3 nimetatud nimekirja. See tõendab, et apellandi seaduslikuks viibimisaluseks Eestis on rahvusvaheline leping välismaalaste seaduse § 51 lg 1 p 5 kohaselt. A. Gle elamisloa andmisest keeldumise ja temale lahkumisettekirjutuse tegemisest tulenenud kohtuasjades, millele halduskohus on viidanud, ei osalenud samad protsessiosalised kes käesolevas asjas, sest neis asjus oli pooleks siseminister, mitte Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, nagu käesolevas asjas. Seega ei saa neis kohtulahendites tuvastatud asjaolud olla käesolevas vaidluses siduvad. 2) Halduskohtu järeldus, et Eesti Vabariik on teinud vajalikke jõupingutusi apellandi väljasaatmiseks, ei põhine tõenditel. Apellant viitab ka Euroopa Komisjoni 01.09.2005 ettepanekule „KOM
(2005)391 2005/0167 (COD) Ettepanek EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel“, mille art 14 p 4 kohaselt on väljasaadetava maksimaalne mõistlik väljasaatmiskeskuses kinnipidamise aeg 6 kuud. 3) Sundkorras väljasaatmise objektiivne võimatus ei ole tingitud apellandi seaduserikkumisest. Sundkorras väljasaatmise küsimusi reguleeriv seadus peab sisaldama norme, mis võimaldavad viivitamata lahendada väljasaatmisega seonduvad küsimused ka juhul, kui väljasaadetav ei soovi vabatahtlikult lahkuda. Kuna kohus süüdistab otsuses Vene Föderatsiooni võime tegevusetuses, ei sõltu apellandi väljasaatmine järelikult üksnes tema enda tahtest. Apellant Vene Föderatsiooni tegevusetuse eest ei vastuta. Järelikult ei oma väljasaatmise täideviimine perspektiivi. 4) Halduskohtu otsuses ei sisaldu põhjendusi, miks tuleb väljasaatmiskeskuses kinnipidamist pidada kohaseks vahendiks. Selle üle otsustamiseks tulnuks hinnata järgmisi asjaolusid: väljasaadetava vanus, tervislik seisund, Eestis elamise kestus ja sidemed Eestiga, elulugu, perekondlikud kohustused, eelnevate kriminaalõigusrikkumiste olemasolu või puudumine. 5) Kohtuotsuses on viidatud, et A. Gga samas olukorras viibivad Eestis veel paljud perekonnad (u 114 perekonda). Samas ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt arusaadav, miks just A. G suhtes kohaldatakse sellist mõjutusvahendit nagu kinnipidamine väljasaatmiskeskuses. 6) Kohtu järeldus, et ühe riiki elama jäänud sõjaväelase mõju riigi julgeolekule võib olla väike, kuid tema riigist väljasõitmise kohustus on hõlmatud riigi julgeoleku kaitsega tervikuna, on väär. Apellant ei ole sõjaväelane ja tal puudub mõju riigi julgeolekule. Konkreetsetel kriteeriumidel ei põhine kohtu järeldused apellandi jt Eestis samasuguses seisundis viibivate isikute potentsiaalse ja kulmineeruva ohu kohta riigi julgeolekule. Et 4
(7)3-06-1672 apellant ei ole riigi julgeolekule ohtlik, näitab juba temale 5-aastase tähtajalise elamisloa andmine
  1. aastal. 7) Direktiivi 2003/109/EC vastuvõtmise ajal elas A. G riigis seaduslikul alusel. VMS § 51 lg 2 kohaselt on apellandi riigis viibimine seaduslik ajal, mil vaadatakse läbi tema elamisloa taotlust. Selles osas ei ole kohtuvaidlus veel lõppenud, sest Tallinna Ringkonnakohtu menetluses on A. G apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 11.11.2005 otsusele haldusasjas nr 3-1671/
  3. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited apellatsioonkaebusele on järgmised. 1) Jõus on siseministri 19.07.2001 käskkiri nr 315, millega keelduti A. Gle tähtajalise elamisloa pikendamisest, ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 18.07.2003 A. Gle tehtud lahkumisettekirjutus. Kuigi Tallinna Halduskohtu 26.08.2003 määrusega haldusasjas nr 31533/2003 peatati lahkumisettekirjutus, lõppes selle esialgse õiguskaitse abinõu kehtivus kohtuotsuse jõustumisel selles haldusasjas. Asjaolu, et kohtus on pooleli menetlus apellandi kaebuses temale elamisloa andmisest järjekordse keeldumise otsuse peale, ei anna talle seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Välismaalaste seaduse § 51 lg 2 kohaselt annab uue elamisloa taotluse esitamine isikule õiguse riigis viibida üksnes juhul, kui see taotlus on esitatud eelmise elamisloa kehtivuse ajal, st kui riigis viibimise seaduslik alus pole katkenud. Apellant on uue elamisloa taotluse esitanud pärast seda, kui talle oli elamisloa pikendamisest keeldutud ning peale neljakuist riigis seadusliku aluseta viibimist tehtud lahkumisettekirjutus.

§ 3

lg-st 2 tulenevalt oleks apellant pidanud pärast Riigikohtu otsust elamisloa andmisest keeldumise asjas ise riigist lahkuma vastavat ettekirjutust ootamata. Õige on halduskohtu seisukoht, et „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ ei anna apellandile alust Eestis viibida. 2) Halduskohtu otsus ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega (direktiivid 2003/109/EÜ ja 2003/86/EÜ). 3) Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on kohane, vajalik ja mõõdukas sunnivahend väljasaatmisotsuse täideviimisel. Läbi kohtuliku kontrolli väljasaatmiskeskuses viibimise kestuse üle on tagatud väärhalduse vältimine. Käesoleval ajal puudub apellandil kehtiv reisidokument ja puuduvad seaduses sätestatud alused isiku vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu, sest Vene Föderatsiooni näol on olemas riik, kes võtab apellandi vastu. Ilma kinnipidamiseta puudub isikul ajend vastuvõtva riigi pooltnõutavate andmete esitamiseks. Kinnipidamise on põhjustanud isiku enda soovimatus riigist lahkuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Apellant on väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise vaidlustanud esiteks põhjusel, et leiab, et tal on seaduslik alus riigis viibida. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega ja toetab halduskohtu vastupidist seisukohta. Apellandi tuginemine Vabariigi Valitsuse kehtivuse kaotanud 11.07.1996 korraldusega nr 654-k temale tähtajalise elamisloa andmise kohta on asjakohatu. Selle üle, kas apellandil on alust saada Eestis viibimisalust tulenevalt põhiseadusest või mõnest rahvusvahelisest lepingust, sh apellandi viidatud Eesti 5

(7)3-06-1672 Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
  1. juulil
  2. a sõlmitud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisest Kokkuleppest Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“, on otsustatud siseministri 19.07.2001 käskkirjaga nr 315, millega keelduti temale tähtajalise elamisloa pikendamisest. A. G kaebus selle haldusakti vaidlustamiseks on jõustunud kohtuotsusega (Tallinna Halduskohtu 30.11.2001 otsus nr 3-1386/2001) jäetud rahuldamata, seega tuleb käesolevas vaidluses juhinduda sellest haldusaktist, seda sõltumata sellest, kas selle haldusakti üle peetud kohtuvaidluse pooleks oli siseminister või Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Asjaolu, et apellant on esitanud järjekordse taotluse elamisloa saamiseks, mille üle käib kohtuvaidlus, ei muuda apellandi riigis viibimist seaduslikuks VMS § 51 lg 2 kohaselt. Apellandi sellest sättest tulenev õigus Eestis viibida lõppes hiljemalt ajal, mil jõustus kohtuotsus vaidluses siseministri 19.07.2001 käskkirja nr 315 üle, millega keelduti apellandile elamisloa andmisest. Elamisloa taotluste esitamine pärast seadusliku viibimisaluse lõppemist ei loo isikule seaduslikku alust riigis viibimiseks. 6.

§ 25

sätestab, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus selleks pädeva kodakondsus- ja migratsiooniametniku taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni selle seaduse § 24 lõike 2 või 3 järgi. Seega tuleb väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel muuhulgas kontrollida, kas ei esine väljasaatmiskeskusest vabastamise seaduses sätestatud aluseid või kas tähtaja pikendamine on väljasaatmise täideviimiseks vajalik, arvestades seda, kas isiku väljasaatmise perspektiiv püsib või kas tehakse mõistlikke pingutusi isiku võimalikult kiireks väljasaatmiseks. 7. Puudub vaidlus selles, et A. Gl puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik, ja et puuduvad ka

§ 24lg-tes 2 või 3 toodud alused A.

G vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. 8. Halduskohus on õigesti leidnud, et A. G väljasaatmise perspektiiv ei ole ära langenud. Ebaõiged on apellandi väited selle kohta, nagu oleks A. G väljasaatmine võimatu Vene Föderatsiooni tegevuse tõttu, mille eest apellant ei vastuta. A. G väljasaatmist takistab senini asjaolu, et ta, rikkudes

§ 264

lg 1 p-st 3 tulenevat kohustust, ei aita kaasa temale reisidokumendi hankimisele. Puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et Vene Föderatsioon keelduks kehtiva reisidokumendiga Vene Föderatsiooni kodanikust apellanti vastu võtmast. Seetõttu sõltub apellandi väljasaatmise viibimine tema enda tahtest. 9. Apellandi viidatud Euroopa Ühenduste Komisjoni ettepaneku KOM

(2005)391 näol ei ole tegemist kehtiva õigusaktiga. Ainuüksi asjaolu, et apellandi väljasaatmine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on veninud apellandi enda tahtest sõltuvalt, ei anna alust asuda seisukohale, et väljasaatmiskeskuses viibimine kujutab endast apellandi õiguste ebaproportsionaalset riivet. Apellant ei ole selgitanud, miks tuleb Kodakondsus- ja Migratsiooniameti senist tegevust tema väljasaatmisel pidada ebaefektiivseks ja millised vajalikud sammud selle lõpuleviimiseks on amet jätnud tegemata. Kuna väljasaatmise viibimine on viibinud apellandist sõltuvatel põhjustel, on asjakohatu ka tema väide, et isiku väljasaatmist reguleerivad õigusnormid peavad tagama väljasaatmise täideviimise mõistliku aja jooksul. 6
(7)3-06-1672
  1. Asjaolud, mida apellandi meelest oleks halduskohus pidanud kaaluma apellandi väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel (vt käesolevas otsuses refereeritud apellandi väidete p 4), olid asjakohased küsimuse otsustamisel, kas anda apellandile elamisluba Eestis viibimiseks või mitte.
  2. Asjakohatud on apellandi etteheited, nagu oleks tõendamata halduskohtu järeldus apellandist lähtuva potentsiaalse ohu kohta riigi julgeolekule. On ilmne, et suure arvu endiste välisriigi sõjaväelaste viibimine riigis ei ole selle riigi julgeoleku seisukohalt soovitav nähtus. Halduskohus on seisukoha apellandist ja teistest riigis viibivatest endistest välisriigi sõjaväelastest lähtuva potentsiaalse ja kumuleeriva ohu kohta esitanud kontekstis, milles hindas apellandi perspektiivi tulevikus riigis elamisloa saamiseks. Käesoleval hetkel apellandil riigis viibimiseks seaduslik alus puudub ja õige on ka halduskohtu seisukoht, et apellandi viidatud EL Nõukogu
  3. septembri
  4. a direktiiv nr 2003/86/EÜ ei anna apellandile õigust riigis viibimiseks enne elamisloa saamist. Seetõttu ei pidanudki halduskohus antud asjas lähemalt uurima, kui suurt ohtu kujutab apellandi riigis viibimine riigi julgeolekule.
  5. Apelleeritud halduskohtu otsuses ei sisaldu apellandi viidatud seisukohta, nagu viibiks riigis veel sadu apellandiga elamisloa taotlemisel samas õiguslikus olukorras viibivaid isikuid. Seetõttu on põhjendamatu ka apellandi väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest tema sarnases õiguslikus olukorras viibivate isikutega võrreldes ebasoodsama kohtlemise näol. Ka ei anna võrdse kohtlemise põhimõte isikule alust halduselt nõuda ebaseaduslikke soodustusi.
  6. Eeltoodud põhjendustel on halduskohtu vaidlustatud otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Lauri Madise Silvia Truman Kaire Pikamäe 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.