KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-145 Haldusasi A.G kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26. mai 2004 otsuse nr 20041181 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1671/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus A.G apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 23. oktoober 2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja A.G (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja Vladimir Ermakov Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Liisa Surva RESOLUTSIOON Jätta A.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1671/2004 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 25. oktoobril 2006. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. A.Gle anti erandina Vabariigi Valitsuse 11.07.1996 korraldusega nr 654-k tähtajaline elamisluba kehtivusega 11.07.1996-11.07.2001. Siseministri 19.07.2001 käskkirjaga nr 315 keelduti A. G tähtajalise elamisloa pikendamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 4 p 7 ja sama paragrahvi lõike 9 p 4 alusel. Riigikohtu 18.03.2003 otsusega haldusasjas nr 3-31-12-03 jäeti A. ja R. G ning L. G kassatsioonkaebused rahuldamata ning siseministri käskkirjad nr 314, 315 ja 319, millega keelduti elamisloa andmisest, tühistamata. A. Gle tehti 18.07.2003 ettekirjutus Eestist lahkumiseks tähtajaga 15.09.2003. A.G ja L.G abielu lahutati 11.09.2003 ja sõlmiti uuesti 12.11.2003. A. G abikaasa on Vene Föderatsiooni kodanik, nende poeg R. G (sündinud xx.xx.xxxx) ja tütar S. R (sündinud xx.xx.xxxx) ei ole oma kodakondsust määratlenud. L. G anti tähtajaline elamisluba kuni 21.09.2008, R. G tähtajaline elamisluba kehtib kuni 03.09.2008 ja S. R omab alates 2000. 3-04-145 aastast alalist elamisluba Eestis. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) algatas 05.05.2004 L. G tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse tulenevalt VMS § 14 lg 3 p-st 4. Vene Föderatsiooni Suursaatkonna Eesti Vabariigi juures asuva Sotsiaalkindlustuse osakonna 27.03.2001 tõendi nr 270 kohaselt on A. G aastatel 1968 kuni 1994 teeninud mitmesugustel ohvitseri ametikohtadel Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni relvajõududes ning arvatud reservi 06.10.1994 alampolkovniku auastmes. Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Sotsiaalkindlustuse Osakonna 14.11.1994 tunnistuse nr 021772 kohaselt on A. Gle määratud alates 07.10.1994 pension väljateenitud aastate eest. A. G sai Ameerika Ühendriikide abiprogrammi „X“ raames oma perekonnale – endale, abikaasale, tütrele ja pojale – elamispinna Vene Föderatsioonis Sankt Peterburgi linnas. KMA 26.05.2004 otsusega nr 20041181 keelduti A. Gle tähtajalise elamisloa andmisest. 2. A. G esitas halduskohtule kaebuse KMA 26.05.2004 otsuse nr 20041181 tühistamiseks. 3. Tallinna Halduskohtu 11.11.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
- a)A. G andis abiprogrammi kaudu korteri omandajana 02.03.1995 allkirja, et lahkub koos perega Balti riikidest ja jätab maha nende kasutuses oleva elamispinna. A. Gle anti 11.05.1995 ostu-müügilepingu nr 3348 alusel korter Venemaal. Seaduse mõttes ei oma tähtsust, mida inimene on abiprogrammi raames saadud korteriga teinud, oluline on korteri saamise fakt. Lahkumiskohustuse täitmise asemel rahvusvahelise abiprogrammi kaudu tasuta omandisse antud korteri müügitehingut võib tõlgendada alusetu rikastumisena.
- b)L. G anti tähtajaline elamisluba ajal, mil ta oli lahutatud, seega ei käsitletud teda kaadrisõjaväelase perekonnaliikmena. KMA algatas menetluse L. G elamisloa kehtetuks tunnistamiseks alates 31.12.2004. Kaebuse esitaja võib elada perekonnaelu koos oma abikaasaga väljaspool Eesti Vabariiki nende ühises korteris. Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäril on Venemaal stabiilne sissetulekuallikas kuni elu lõpuni 07.10.1994 määratud sõjaväepensioni näol. Kaebaja suhtes ei ole rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 8, samuti põhiseaduse (PS) §-s 26 ja 27 sätestatud printsiipe. Kaebuse esitaja täisealine poeg võib iseseisvalt Eestis elada, kus tal on elamispind ja täisealine abielus õde, kes võib vajadusel oma venda toetada. Asjaolu, et A. G ja tema abikaasa on füüsilisest isikust ettevõtjad, kelle omandis on Tallinnas asuvad korterid, et Eestis asub kogu vara ja sissetulekuallikad, ei tähenda PS §-de 29, 31 ja 32 rikkumist seonduvalt tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega.
- c)Kaebuse esitaja ei ole „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ subjekt, kuna ta jäi erru ja pensionile pärast 26.07.1994 (Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-12-03). Samuti leiti, et A. G perekonnaelu ei ole rikutud. Käesolevas haldusasjas ei ole faktilised asjaolud muutunud ja kohtule ei ole uues elamisloa vaidluses täiendavalt esitatud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber eelnevas haldusmenetluses tuvastatud asjaolud, samuti kattub õiguslik alus.
- d)Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitus nr 15 ei kohusta pikaaegselt Eestis elanud isikule igal juhul elamisluba andma. Abiprogrammi raames tasuta eluruumi saamise tingimuseks oli programmiga liituja ja tema perekonna lahkumine Eesti Vabariigist Vene Föderatsioonis omandatud korterisse. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 2
(5)3-04-145 4. A. G apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjustel:
- a)Apellant elab juba kauem kui 20 aastat põhiseaduse ja konventsiooni mõttes era- ja perekonnaelu Eestis. Vene Föderatsiooniga apellandil mingeid sidemeid ei ole.
- b)Avalduse abiprogrammis osalemiseks tegi apellant igaks juhuks ja see ei olnud terve pere tahteavaldus. Avalduse tingimuste kohaselt, kui isik ei sõida Eestist ära 45 päeva jooksul ega asu elama uude eluruumi 3 kuu jooksul, kaotab ta igasugused õigused eluruumile programmi raames. Apellant ei teinud mingeid täiendavaid toiminguid taotletud eluruumi saamiseks. Seega ei ole apellandil enam õigust korterit kasutada, kuna ei täitnud programmi nõudeid, ja VMS § 12 lg 9 p-le 4 tugineda ei saa. Abiprogrammi raames võetud kohustuse tagamine ei saa olla legitiimne eesmärk apellandi põhiõigustesse sekkumiseks. USA ega Vene Föderatsioon ei ole volitanud Eestit tagama nende vahel sõlmitud lepingu täitmist. Põhiseadus ei anna õigust sekkuda apellantide perekonnaellu. Apellant ei ohusta Eesti riigi julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust, ei riku kaasinimeste õigusi ega vabadusi.
- c)Tähtajalise elamisloa andmisega 11.07.1996-11.07.2001 tunnistati apellandi Eesti riigis elamise õigust. KMA leidis, et mõnedel juhtudel otsustas Eesti riik anda või pikendada elamisluba välismaalastele, vaatamata VMS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud tingimustele. Samal alusel tuli apellandile anda erandina elamisluba. Olles välismaalane, kelle suhtes kohaldub VMS § 12 lg 9 p 4, rajaneb apellandi õigus elamisloa saamisel põhiseadusele ja välislepingule. 5. KMA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Apellandile on vormistatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mille kohtud on lugenud õiguspäraseks. Seega on KMA otsus õiguspärane. 6. Kohtuistungil jäid protsessiosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kohus selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist. 8. Apellandil oli vaidlustatud haldusakti andmise ajal võimalik asuda elama Venemaale. Ta on Vene Föderatsiooni kodanik. Apellandi sidemetest päritoluriigiga, mille relvajõududes ta töötas kuni 1994. aastani, annab tunnistust ka rahvusvahelise abiprogrammi abil korteri soetamine Sankt Peterburgi linnas. Tõendamata on apellandi väide, et faktiliselt ei saa ta Venemaale elama asuda. Toimiku lk 82 tõend näitab, et apellant on korteri Venemaal saanud. Kohtumenetluses ei ole apellant tõendanud, et ta oleks korteri kasutamise õigusest ilma jäänud tulenevalt asjaolust, et ta ei ole 45 päeva jooksul korteri saamisest Eestist lahkunud ega kolme kuu jooksul korterisse elama asunud. Ka selliste tõendite ilmnemine ei tooks kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust. VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest isikule, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. Asjaolu, kas elamispinna saamise järel on apellant sellest ilma jäänud oma tegevusest tulenevalt, ei oma sätte kohaldamise seisukohalt tähtsust. Sätte kohaldamisel on oluline, et isik on ise andnud nõusoleku Eestist lahkuda, vaatamata oma senisele võimalikule pikaajalisele Eestis elamisele ning perekondlikele ja muudele sotsiaalsetele sidemetele. 9. Seetõttu ei oma ka tähtsust, kas apellandi kõrgkoolis õppinud poja või täisealise tütre ning abikaasa elamine Eestis toovad kaasa perekonnapõhiõiguse kaitse vajaduse sellisel 3
(5)3-04-145 määral, mis tooks kaasa elamisloa andmise. Riigikohtu viidatud lahendis leiti, et avalik huvi elamisloa andmisest keeldumiseks kaalub üles apellandi huvi perekonnaelu elamisele Eestis. Ringkonnakohus nendib, et apellant ei ole käesoleva kohtuasja raames näidanud, et asjaolud pärast varasema kohtumenetluse lõppemist oleks muutunud. Halduskohtu otsuse tegemise ajal kehtinud HKMS § 17 võimaldas halduskohtul tugineda varasemas halduskohtumenetluses tuvastatud asjaoludele.
- Tähtsust ei oma asjaolu, kas vastustaja on mõnele teisele isikule VMS § 12 lg 9 p 4 asjaolude ilmnemisel elamisloa andnud. Säte ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust, mistõttu võimalikele õigusvastastele haldusaktidele tuginedes ei saa nõuda võrdse kohtlemise põhimõtte alusel ka apellandi suhtes õigusvastase haldusakti andmist.
- Halduskohus leidis õigesti, et VMS § 12 lg 9 p 4 on kooskõlas põhiseadusega ning see on Riigikohtu praktikas kinnitust leidnud ka varasemates asjades. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ohu hindamine riigi julgeolekule ja ühiskonna turvalisusele ei ole elamisloa taotluse andmise otsustamisel üksikjuhul seetõttu vajalik ka juhul, kui isik on Eestis elanud pikka aega. Põhiseadus ega välislepingud ei keela otsuse tegemist apellandile elamisloa andmisest keeldumise kohta. Nii põhiseadus kui ka Euroopa inimõiguste konventsioon lubavad perekonnaelu põhiõigust piirata avaliku korra kaitseks. Seejuures on seadusandjal kaalutlusruum, kuidas sisustada avaliku korra mõistet. Ringkonnakohus osundab Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-12-03, milles leiti, et perekonnapõhiõigusesse saab sekkuda ka arvestades põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid. Kollektiivsed hüved, mis õigustavad sellesse põhiõigusesse sekkumist, ei ammendu riigi julgeolekuga. Õigusväärtus, mis on konkreetse põhiõiguse piiramise põhjuseks, peab olema sama kaaluga kui põhiõigus, mida piiratakse. Riigikohus leidis, et VMS § 12 lg 9 p 4 on kehtestatud legitiimsel eesmärgil. Asjaolud perekonnaelu elamise võimalikkuse kohta Vene Föderatsioonis ei olnud vaidlustatud haldusakti andmise ajaks võrreldes Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-12-03 tegemise ajaga muutunud ning seetõttu leiab ringkonnakohus, et apellandi perekonnapõhiõiguse piirang elamisloa andmisest keeldumisel oli proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes.
- Õige on halduskohtu seisukoht ka selles, et apellant ei ole Eestis seaduslikult viibiv isik, kelle suhtes saaks kohaldada Euroopa Nõukogu 04.03.1996 resolutsiooni või Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitust nr
- Apellant leiab, et tema suhtes on kohaldatav „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-12-03 leiti: „Esimese astme kohtu toimikust ja apellatsioonkaebusest ei nähtu, et A. G oleks väitnud, et ta jäi erru enne ringkonnakohtu otsusega tuvastatud kuupäeva. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus tugines seda kuupäeva tuvastades halduskohtu toimikus olevatele tõenditele. Selles toimikus on G. G elamisloa pikendamise taotlus, milles A. G märgib, et oli kuni
- oktoobrini 1994 polgu artilleeriaülem (tl 29). Toimiku lehel 51 (tõlge eesti keelde tl 50) on väljavõte väeosa komandöri
- augusti
- a käskkirjast, milles on: „Alampolkovnik Anatoli Ivani p G, suurtükiväe ülem, saadetud reservi Loode väegrupi komandöri
- juuni
- aasta käskkirjaga nr 043 kooskõlas § 49 lõige 4 teise lõiguga (seoses tervisliku seisukorraga - sõjaväelase tunnistamisega arstliku komisjoni poolt sõjaväeteenistuseks osaliselt kõlblikuks), õigusega kanda vormiriietust ja arvestades talle
- aastal antud puhkust (50 ööpäeva - puhkus isiklikel põhjustel, 16 ööpäeva - põhipuhkus), kustutada alates
- oktoobrist
- a isikkoosseisu nimekirjast, arvata maha mistahes varustusliikidelt ja saata arvelevõtmiseks Kaliningradi linna (oblasti) Kaliningradi sõjakomissariaati.“ Samas käskkirja kohaselt lõpetatakse alampolkovnik A. Gle sooduskorras väljateenitud aastate arvutamine teenistuse eest Baltikumis (ühe teenistuskuu võrdub poolteise kuuga) alates
- oktoobrist 1994.“ 4
(5)3-04-145 Ringkonnakohus märgib, et samasugune tõend on esitatud ka käesolevas menetluses (tl 96). Toimiku lk 59 on väljavõte Loode väegrupi komandöri
- juuni
- aasta käskkirjast nr 043, millest samuti nähtub, et apellant on arvatud reservi tervislikel põhjustel. A. G on ise märkinud taotluses Sankt Peterburgi korteri saamiseks, et ta on teenistusest vabastatud 06.10.
- Haldusasjas ei ole esitatud selliseid materjale, mis tõendaksid apellandi poolt sõjaväepensioni saamist juba enne kokkuleppe sõlmimist. Asjaolu, et Vene Föderatsioon tõlgendab kokkulepet selliselt, et see laieneb ka isikutele, kes olid kokkuleppe ajaks arvatud reservi või kantud kokkuleppe järgsesse lisanimekirja, ei mõjuta kokkuleppe sisu. Riigikohtu halduskolleegiumi otsustes nr 3-3-1-10-03 ja 3-3-1-11-03 leiti, et kokkulepe ei laiene neile isikutele, keda kokkuleppe sõlmimise ajaks ei olnud arvatud erru.
- Apellant osundas ringkonnakohtu istungil, et vaidlustatud otsuse tegemiseks puudus vastustajal pädevus, sest sellise otsuse sai teha üksnes Vabariigi Valitsus. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse
- novembri
- a määruse nr 364 „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord“ § 26 lg 1 kohaselt otsuse tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta teeb Kodakondsusja Migratsiooniamet, kui õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui taotleja puhul esineb vähemalt üks VMS § 12 lõike 4 punktides 5–8 või 14 nimetatud asjaolu, välja arvatud VMS § 12 lõikes 7 nimetatud juhul, võib tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise otsustada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti põhjendatud taotlusel erandina Siseministeerium. Lõike 4 kohaselt VMS § 142 lõikes 2 sätestatud juhtudel teeb otsuse erandina tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta Vabariigi Valitsus, võttes arvesse „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni poolt tehtud ettepanekut. VMS § 142 lg 2 kohaselt Vabariigi Valitsus otsustab erandina elamisloa andmise, andmisest keeldumise või elamisloa pikendamisest keeldumise, kui taotleja on „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. Kuna A. G ei olnud kantud esialgsesse kokkuleppe art 2 p 3 järgsesse nimekirja, mida Eesti aktsepteeris, siis tema suhtes korra § 26 lg 4 ei ole kohaldatav. Kuna elamisloa andmisest keelduti VMS § 12 lg 9 p 4 alusel, siis ei ole kohaldatav ka korra § 26 lg
- Siseminister ei ole pädev otsustama elamisloa andmisest keeldumise üle VMS § 12 lg 9 p 4 nimetatud isikute suhtes. Seega on vaidlustatud haldusakt antud selleks pädeva organi poolt.
- A. G taotles vastustajalt kohtukulude väljamõistmist. Taotlus jääb rahuldamata HKMS § 92 lg 1 alusel, sest kaebus jääb rahuldamata. Viive Ligi Lauri Madise Oliver Kask 5
(5)