Obsah (5)

§ 84§ 87§ 88§ 5§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 08. detsember 2006. a Tallinn Haldusasja number 3-05-1303 Haldusasi A.D.i kaebus Kodakondsu

) § 84 lg 1 p 11 ja 12 alusel, kuna taotleja ei ole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tal on põhjust karta tagakiusamist ning tema seletused on ebatõenäolised; 2) leiti, et

§ 84

lg-st 3 tulenevalt on A.D.i varjupaigataotlus ilmselgelt põhjendamatu; 3) leiti, et A.D.i väljasaatmisel Venemaa Föderatsiooni ei esine väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 171 lg 1 toodud väljasaatmist takistavaid asjaolusid; 4) tehti A.D.ile ettekirjutus viivitamatult Eestist lahkumiseks

§ 87lg 2 alusel.

Ettekirjutus Eestist lahkumiseks sundtäidetakse

§ 88

lg 2 alusel välismaalase Eestist väljasaatmisega halduskohtu loal VSS-s sätestatud korras. Otsuse põhjendustes on märgitud, et taotleja ei ole esitanud peale enda seletuste muid tõendeid enda tagakiusamise kohta Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa eriteenistuste poolt. 1 Taotleja seletustest aga ei selgu tema väidetava tagakiusu põhjus. Taotleja on kindel, et tema töö ei saa olla tagakiusu põhjuseks, kuid ei ole nimetanud ka ühtegi teist tagakiusu põhjust peale oletuse, et provokatsioonid tema vastu on korraldanud keegi KGB töötajatest, kes tahtis taotleja naistuttavat O.M.t endale. Kuna aga taotleja väitel oli O.M. juba

1. aastal lahkunud Venemaalt Soome, ei saa tagakiusu põhjust pidada tõenäoliseks. Taotleja seletustest nähtub, et taotleja on erinevaid sündmusi enda elus meelevaldselt seostanud Venemaa eriteenistuste tegevusega, omistades juhuslikele detailidele ja enda subjektiivsetele aistingutele hüperboliseeritud ja müstifitseeritud tähendusi ning tehes neist lähtudes põhjendamatuid oletusi. Nii peab taotleja erinevate tervisehäirete põhjuseks järjekindlalt eriteenistuste tegevust. KMA ei pea tõepäraseks psühhotroopsete gaaside ja suunatud toimega generaatori kasutamist isikute mõjutamiseks taotleja poolt kirjeldatud viisil. USA välisministeeriumi ettekandes inimõiguste olukorrast Venemaal ei nähtu, et Venemaal kasutataks elanike mõjutamiseks eritoimega generaatoreid või muid sarnaseid erivahendeid. Seejuures tuleb arvestada, et oht peab olema piisavalt reaalne ja seotud taotlejaga, mitte kaudne ja impersonaalne. Arvestades eeltoodut on KMA seisukohal, et taotleja ei ole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tal oleks põhjust karta Venemaal tagakiusamist, ning peab tema seletusi ebatõenäoliseks. Otsuses on leitud, et eeltoodut arvestades ei ole alust arvata, et tagasipöördumisel Venemaa Föderatsiooni oleks taotlejal isiklikke põhjusi karta tagakiusu või muud VSS § 171 lg-s 1 nimetatud väärkohtlemist. Samuti on KMA jõudnud seisukohale, et taotleja väljasaatmine on kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artiklitega 32 ja
3. A.D. esitas 22.12.2005 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (edaspidi KMA) 08.12.2005 varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse nr 137 peale kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebuses taotles kaebaja ka esilagse õiguskaitse kohaldamist.
4. Kohtu 27.12.2005 määrusega rahuldas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas KMA 08.12.2005 otsuse nr 137 täitmise kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
5. Kaebuse esitaja palub KMA 08.12.2005 Varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse nr 137 tühistada ja kohustada KMA-d kaebuse esitaja varjupaigataotlust uuesti läbi vaatama.
6. Kaebuse kohaselt on kaebuse esitaja sündinud xx xx xxxx ning on Venemaa Föderatsiooni kodanik. 06.09.2005 esitas ta KMA-le varjupaigataotluse nr 700050010 seoses tagakiusu kartusega tema alalises elukohas Peterburi linnas Vene Föderatsioonis. Kaebuse kohaselt on kaebaja oma 06.12.2005 KMA-le esitatud kirjas nr. 52243-1 viidanud dokumentidele, mis kinnitavad ning põhjendavad tema varjupaigataotluses esinevate seletuste tõenäolisust. Selles kirjas viidatud dokumentide loetelu ei ole KMA arvestanud ja läbi vaadatud. Seega ei saa pidada põhjendatuks otsuse väidet et kaebaja seletused on ebatõenäolised ning ta pole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tal on põhjust karta tagakiusamist oma alalises elukohas.
7. KMA-le esitatud 06.12.2005 kirjas nr. 52243-1 on kaebaja viidanud proua O.M.le (perekonnanimi nimi muudetud A.ks), kes momendil elab Soomes. Proua O.M. (A.) on üks tähtsamaid tunnistajaid, keda võiks küsitleda kaebaja esitatud varjupaigataotluses esinevate asjaolude tõenäolisuse kindlakstegemiseks. KMA ei võtnud seda fakti arvesse ning ignoreeris 2 proua O.M. (A.) kui kaebaja tunnistaja olemasolu. KMA pole isegi püüdnud selle naise isikut tuvastada ega ole võtnud asja lahendamise käigus temaga ühendust küsitluse eesmärgil.
8. Vaidlustatud otsuses kasutab KMA sellist väljendit, nagu „taotleja vaimne seisund“. Kaebaja peab seda väljendit ebakorrektseks ja ebaeetiliseks.
9. KMA otsus rikub järgmisi kaebaja õigusi: Vastavalt ÜRO Piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artikli 3 lg-le 1 mitte ükski osavõttev riik ei tohi mitte ühtegi isikut teise riiki välja või tagasi saata ega teda teisele riigile välja anda, kui on tõsine alus arvata, et seal võib teda ähvardada piinamine. Vastavalt ÜRO Pagulasseisundi konventsiooni artikli 33 lg-le 1 osalusriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Vastavalt VSS § 171 lg-le 1 välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Samuti, tuleb võtta arvesse

§-s 5 sätestatut, et KMA annab tähtajalise elamisloa taotlejale, kes on konventsiooni kohaselt pagulane ning käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud välismaalasele, kes ei ole konventsiooni kohaselt pagulane, kuid kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis. VASTUSTAJA SEISUKOHT 9. KMA leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja vaidleb esitatud kaebusele vastu. 10. KMA keeldus 08.12.2005 otsusega nr 137 A.D.ile tähtajalise elamisloa andmisest

§ 84

lg 1 p 11 ja 12 alusel ning tegi A.D.ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks

§ 87lg 2 alusel.

1. Kaebaja ei vasta pagulase määratlusele, tema tagakiusukartus on põhjendamatu. A.D. leiab 07.09.2005 varjupaigataotluses, et peamine oht tema elule ja tervisele tuleneb asjaolust, et keegi KGB töötajatest tahtis endale kaebaja naistuttavat O.M.t. Kaebaja on 03.10.2005 varjupaigataotleja küsitluse protokolli kohaselt kinnitanud, et kuigi ta oli
2. aastatel seotud salastatud tööga, on ta kindel, et tema töö ei ole tagakiusu põhjuseks. A.D.i väidete kohaselt on tagakiusu põhjuseks tutvus O.M.ga. Kaebaja on oma seisukohtade tõendamiseks esitanud avaldused, mis A.D. oli saatnud Leningradi linna Nevskii rajooni prokuratuurile 17.07.1988 ja 25.03.1991 ning Inimõiguste voliniku aparaadile Venemaa Föderatsioonis 02.06.
3. 12.

§ 5

lg 1 alusel annab KMA tähtajalise elamisloa taotlejale, kes on pagulasseisundi konventsiooni kohaselt pagulane, st kellel on põhjust karta, et teda võidakse tema kodakondsusjärgses riigis või alalisel asukohamaal kiusata taga rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast ja kes ei suuda või kes eespool nimetatud kartuse tõttu ei taha oma kodakondsusjärgselt riigilt või alaliselt asukohamaalt kaitset või kes ei suuda või nimetatud kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda. Pagulasseisundi konventsiooni järgi on isik pagulane niipea, kui tema seisund 3 hakkab vastama pagulase määratluse tunnustele. See peab olema toimunud enne pagulasseisundi ametlikku tuvastamist. Isik ei saa pagulaseks mitte seepärast, et ta selleks on tunnistatud, vaid et teda tunnustatakse pagulasena põhjusel, et ta see juba on. A.D.i suhtes ei ole haldusorgan tuvastanud, et ta vastaks pagulase määratlusele.

1. A.D. on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ta omab kehtivat Venemaa Föderatsiooni kodaniku passi ning tal on alaline elukoht Venemaa Föderatsioonis Peterburi linnas aadressil xxxxxxxxxxxxxx. Kaebaja lahkus Peterburist 05.09.2005 reisilaevaga ning jõudis 06.09.2005 Tallinna. Saabumisel oli A.D.il kehtiv viisa. Eeloodust nähtub, et isik on lahkunud Venemaa territooriumilt seaduslikult ja takistusteta, mistõttu ei ole tõenäoline A.D.i tagakiusu kartus Venemaa ametivõimude tõttu.
2. ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art 33 lg l kohaselt osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Selles sättes tooduga on tegelikult sisustatud tagakiusukartus. Niisugune tagakiusamine peab tulenema ametivõimude poolt, sest vastasel korral on tagakiusu ohvril alati võimalik pöörduda kaitse saamiseks politsei või muude riigivõimuorganite poole ning ta ei pea kaitset otsima väljaspool oma kodakondsusjärgset riiki. Tagakiusukartus peab olema reaalne ja personaalne. Eeltoodust ei nähtu, et Venemaa ametivõimudelt tuleneks reaalne ja personaalne oht A.D.i elule.
3. Kaebaja väidete kohaselt tuleneb tema tagakiusukartus tutvusest O.M.ga. Varjupaigataotluses märgib kaebaja, et O.M. lahkus Venemaalt ja asus Soome
4. aastal. A.D.i selgituste kohaselt ei ole ta
5. aastast alates O.M.ga kohtunud. Eeltoodust lähtuvalt ei saa pidada O.M. tõttu tekkinud tagakiusu tõenäoliseks, kuna asja materjalide kohaselt ei ole kaebajal O.M.ga kontakti juba üle 15 aasta. KMA leiab, et ei ole tõendatud kaebaja tagakiusukartus ega selle põhjuslik seos O.M.ga.
6. KMA-le 03.10.2005 varjupaigataotleja küsitluse protokollis antud seletuses märgib kaebaja küsimuse kohta, kas Eestis on teda keegi otsinud, et ta ei tea, et keegi oleks teda taga otsinud. Samuti märgib kaebaja, et oli oma kolleegidele öelnud, et kavatseb Venemaalt lahkuda. Kui isik oleks arvanud, et ta elu või tervis on kodumaal ohus, ei oleks ta tõenäoliselt oma riigist lahkumisest sedavõrd avameelselt rääkinud.
7. A.D.i esitatud tõendid ei kinnita, et isikul oli alust karta tagakiusu. Kaebaja esitas avaldused Leningradi linna Nevskii rajooni prokuratuurile ja Venemaa Föderatsiooni Inimõiguse voliniku aparaadile põhjendusel, et peale O.M.ga tutvumist hakkasid A.D.iga toimuma kummalised sündmused. 05.08.1988 Leningradi linna Nevskii rajooni prokuratuuri vastusest kaebaja avaldusele nähtub, et riigivõimud ei varjanud sündmuseid, mis olid toimunud 11.12.1987 ning miilitsatöötaja viibimine sündmuskohal oli põhjendatud seoses ametikohustuste täitmisega. Leningradi linna Nevskii rajooni prokuratuuri vastusest 22.04.1991 tuleneb vaid asjaolu, et A.D.i avaldust ei vaadatud läbi, kuna isik ei olnud märkinud, kes, millal ja milline ametiisik oli rikkunud A.D.i seadusega kaitstud õigusi. Samuti tuleneb 07.06.2004 Venemaa Föderatsiooni Inimõiguste voliniku aparaadi vastusest, et A.D.i kaebust õiguskaitseorganite poolt organiseeritud tagakiusamise peale ei ole võimalik läbi vaadata. Kaebaja väited on ebamäärased, ei ole kindlat isikut, kes võiks ohustada A.D.i elu, pole ka kindlaid juhtumeid, mille alusel võiks isik arvata, et oht on A.D.i suhtes personaalne. A.D.i esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja kartus oma elu ja tervise pärast oleks põhjendatud.
8. 07.09.2005 tähtajalise elamisloa taotlemisel ja 03.10.2005 varjupaigataotleja küsitlusel antud seletustest nähtub, et taotleja on erinevaid sündmusi enda elus meelevaldselt seostanud 4 Venemaa eriteenistuse tegevusega. A.D. on alates
9. aastast toimunud sündmustele põhjendamatult omistanud tagakiusu tähenduse. Kaebaja leiab, et eriteenistus on teda jälitanud ja erinevate vahenditega mõjutanud. Eeltoodud väidete näol on tegemist pelgalt isiku subjektiivsete oletustega toimunud sündmuste kohta. USA välisministeeriumi ettekandes inimõiguste olukorra kohta Venemaal ei nähtu, et Venemaal kasutataks elanike mõjutamiseks eritoimega generaatoreid või muid sarnaseid erivahendeid.
10. KMA on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tegemisel on kogutud piisavalt tõendeid asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Haldusorgan on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et varjupaigataotluse rahuldamiseks puudub alus. Kaebaja ei ole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tal on põhjust karta tagakiusamist, mistõttu KMA leiab, et A.D.i seletused on paljasõnalised.
11. A.D. leiab, et KMA 08.12.2005 varjupaigataotluse tagasilükkamise otsus rikub kaebaja õigusi, mis tulenevad ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastasest konventsioonist, ÜRO pagulasseisundi konventsioonist ning

-st.

§ 1

sätestab, et seadus reguleerib Eestis varjupaigataotleja ja pagulase õiguslikku seisundit ja viibimise aluseid, lähtudes ÜRO pagulasseisundi konventsioonist ja 31.01.1967 pagulasseisundi protokollist. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 171 lg 2 peab välismaalase väljasaatmine olema kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artiklitega 32 ja 33. Seega otsuse tegemisel on haldusorgan arvestanud rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevate nõuetega. VSS § 17 lg 2 kohaselt ei tohi välismaalast välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib kaasa tuua tema piinamise, ebainimliku või alandava karistamise või kohtlemise, surma või tagakiusamise rahvuslikel, rassilistel, usulistel, sotsiaalsetel või poliitilistel motiividel. Seejuures tuleb arvestada, et oht peab olema piisavalt reaalne ja seotud taotlejaga, aga mitte kaudne ja impersonaalne. Kõiki ülaltoodud asjaolusid arvesse võttes ei ole alust arvata, et tagasipöördumisel Venemaa Föderatsiooni territooriumile oleks A.D.il põhjust tagakiusu või muud ülalnimetatud väärkohtlemist karta. 21.

§ 87

lg 2 kohaselt tehakse varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuses välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Tallinna Halduskohtu 27.12.2005 määrusega rahuldati A.D.i esialgse õiguskaitse taotlus ning peatati KMA 08.12.2005 otsuse täitmine kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. KMA leiab, et A.D.i tagakiusukartus on põhjendamata, kaebajal on võimalik tagasi pöörduda kodakondsusjärgsesse riiki, mistõttu kaebajale tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks on põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT 23. Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgmised. 24. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 5

lg 1 kohaselt annab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tähtajalise elamisloa taotlejale, kes on konventsiooni kohaselt pagulane. Pagulase mõiste on avatud 25.juulil 1951 Genfis koostatud Pagulasseisundi konventsiooni artikkel l jaotise A lõikes 2 ning

1. jaanuaril 1967 New Yorgis koostatud pagulasseisundi protokolli artiklites 1 ja
2. Konventsiooni ja Protokolli tähenduses on pagulaseks isik, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset. Isik on konventsiooni järgi pagulane niipea, kui tema seisund hakkab vastama pagulase määratluse tunnustele. Isik ei saa pagulaseks mitte 5 sellepärast, et ta selleks on tunnistatud, vaid teda tunnistatakse pagulaseks põhjusel, et ta seda juba on.
3. Kaebuse esitaja ei ole väitnud tähtajalise elamisloa taotlemisel (tl 94- 112) ega 03.10.2005 varjupaigataotleja küsitlusel antud seletustes (tl 129-132) ega ka kohtus, et teda oleks Venemaal taga kiusatud või et ta kardaks tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast. Kaebaja on nii KMA-le antud seletustes kui ka kohtus väitnud, et tema ainuke tagakiusamise põhjus oli tema tutvus O.M.ga. Kohtuistungil kinnitas kaebaja sõnaselgelt, et tema tagakiusu põhjuseks on see, et ta tahtis O.M.ga abielluda, aga eriteenistuste (esialgu KGB ja hiljem FSB) töötajatel olid O.M.ga teised huvid. Muid põhjuseid tagakiusuks ei olnud, kui see, et ta kavatses O.M.ga abielluda (tl 166). 26.

§ 87

lg 2 kohaselt tehakse varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuses välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Käesolevas asjas vaidlustatud KMA 08.12.2005 varjupaigataotluse tagasilükkamise otsusega nr 137 tehti A.D.ile ettekirjutus viivitamatult Eestist lahkumiseks. Kohus rahuldas 27.12.2005 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vaidlustatud KMA 08.12.2005 otsuse nr 137 täitmise kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas (tl 26). Seega ei kuulunud A.D.ile tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks täitmisele enne, kui käesolevas haldusasjas kohtuotsus jõustub. Kaebaja on kohtu 27.12.2005 määruse 29.12.2005 kätte saanud ja 02.01.2006 tõlkis kohtu tõlk kaebajale määruse vene keelde (tl 30). Seega oli kaebajale teada, et ta ei pea Eestist enne kohtuotsuse jõustumist lahkuma.

1. Pärast kohtuistungit käesolevas asjas, kui kohus oli läinud kohtuotsust tegema, saatis A.D. kohtule kirja (tl 169), milles teatas, et ta sõitis tagasi Venemaale kohtuotsust ära ootamata, kuna tema arvates on tema kaebusel vähe eduväljavaateid. Ning isegi kui ta kaebus rahuldatakse ja asi saadetakse KMA-le uuesti läbi vaatamiseks, siis oleks tal nii-kui-nii vaja mingiks ajaks Peterburi tagasi minna, et korraldada oma finantsasju, kuna ta ei arvestanud nii pikaajalise viibimisega sellises olukorras nagu ta Eestis on. Ta ei saa laskuda allapoole teatavat sotsiaalset taset. Kohtule saadetud kirjas palub A.D. saata talle kohtuotsus käesolevas asjas tema aadressile xxxxxxxxxx.
2. Seega on kaebaja kohtule teatanud, et ta ei viibi enam väljaspool kodakondsusjärgset riiki, vaid ta on oma vabal tahtel oma kodakondsusjärgsesse riiki Venemaa Föderatsiooni tagasi läinud. Kaebaja naasmine kodakondsusjärgsesse riiki Venemaa Föderatsiooni kinnitab seda, et ta tegelikult ei karda selles riigis tagakiusamist. Arvestades, et kaebaja ei ole kunagi väitnud ennast kartvat tagakiusu rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast ning käesolevaks ajaks on kaebaja vabal tahtel naasnud oma kodakondsusjärgsesse riiki, ei vasta kaebaja pagulase mõistele eespool viidatud Konventsiooni ja Protokolli tähenduses.
3. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 5

lg 2 kohaselt annab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tähtajalise elamisloa käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud välismaalasele, kes ei ole konventsiooni kohaselt pagulane, kuid kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis. 6 Kohus leiab, et kaebaja on vabal tahtel naasmisega oma endisesse elukohta Venemaa Föderatsioonis möönnud, et tema viibimine venemaa Föderatsioonis ei too talle kaasa

§ 5lg-s 2 osundatud konventsioonide artiklites sätestatud tagajärgi.

30. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 84

lg 1 p 11 kohaselt lõpetatakse varjupaigamenetlus varjupaigataotluse tagasilükkamisega, kui taotleja ei esita usutavaid tõendeid selle kohta, et tal on põhjust karta tagakiusamist ja sama lõike p 12 kohaselt lõpetatakse varjupaigamenetlus varjupaigataotluse tagasilükkamisega, kui taotleja seletused ei ole järjekindlad, on vastuolulised, ebatõenäolised või ei sisalda olustikulisi või isiklikke asjaolusid. Kaebaja on oma seletustes tähtajalise elamisloa ja varjupaiga taotlemise põhjuste kohta seostanud erinevaid sündmusi enda elus Venemaa eriteenistuste tegevusega. Nii on kaebaja andnud seletusi (tl 106- 107), et pärast seda, kui ta 1980.aastal tutvus O.M.ga, hakkasid temaga toimuma kummalised sündmused. Kaebaja on oma seletustes toonud tema tagakiusuna 08.03.1981 tema emal mürgituse ning temal endal südameataki järgmisel päeval. Samuti asjaolu, et kui nad O.M. olid otsustanud abielluda,

1. või
2. aastal, kutsuti kaebaja Leningradis Riikliku Julgeolekukomitee (edaspidi KGB) kohalikku osakonda ning talle tehti KGB poolt ettepanek asuda tööle KGB-sse ja kirjutada ettekanne O.M. kohta, millest kaebaja keeldus. Pärast seda KGB enam kaebajaga otseselt ühendust ei võtnud. Samuti selle, et kaebaja sattus
3. aasta aprillis avalikus kohas ebakaines olekus viibimise tõttu ühte Leningradi miilitsajaoskonda, kus miilitsatöötajad teda peksid. Selle tagajärjel sai kahjustada taotleja maks ning mõne kuu pärast pöördus ta abi saamiseks Leningradi Botkini nimelisse haiglasse. Sealt taheti taotlejat saata psühhoneuroloogiahaiglasse, ent tänu ühe arsti sekkumisele taotlejat psühhoneuroloogiahaiglasse ei saadetud. Kaebaja seletuste kohaselt kutsuti
4. aastal KGB poolt esile kaebaja ema surm ja tema enda südamehäired. Samuti saadeti KGB korraldusel
5. aasta novembris kaebajaga koos Rumeeniasse ametilähetusse üks naiskolleeg selleks, et nurjata kaebaja suhe O.M.ga. Kaebaja on oma seletustes väljendanud arvamust, et nõukogude eriteenistused võisid temal südameatakke esile kutsuda mingi gaasiga. Kaebaja seletuste kohaselt raiuti veeavarii likvideerimiseks kaebaja korterist alumisse korterisse ava ja läbi selle ava sai alumisest korterist pealt kuulatata, mida kaebaja korteris räägitakse. Samuti kuulati pealt kaebaja telefoni.
6. aastal jälitas kaebajat tänaval KGB. Sama aasta novembris oli kaebaja O.M.ga kokku leppinud nende abielu sõlmimise ja
7. novembril 1987, kui kaebaja oli Peterburis minemas O.M. juurde, sattus ta tunnistajaks KGB poolsele provokatsioonile, mis seisnes selles, et kaebaja kõrvalkorterisse oli sisse murtud ja sissemurdjad helistasid ka kaebaja uksekella ja esitasid kaebajale küsimusi naabrite kohta.
8. detsembril 1987 oli kaebaja naabertrepikojas toimunud mõrv ning sellega seoses külastas teiste hulgas ka kaebajat miilitsakapten, kes enda sõnul uuris mõrva asjaolusid. Kaebaja korduvatele kirjalikele pöördumistele vastati Leningradi prokuratuurist, et tema naaberkorterisse sissemurdmine ei ole seotud tema isikuga, samuti vastati, et kaebaja naabertrepikojas mõrv tõepoolest toimus, samas ei vastatud kaebaja küsimusele miilitsakapteni külastuse kohta ja ei mainitud miilitsakapteni nime.
9. aastal sai kaebaja teada, et tema kallim O.M. töötab KGB-s.
10. aastal püüdis KGB kaebajat AIDS-i nakatada, teda kutsuti korduvalt AIDS-i testi tegema, millest ta aga keeldus. Ka 1980-te lõpul ning 1990-tel aastatel KGB provokatsioonid taotleja suhtes jätkusid. Ühel Leningradis toimunud parteikoosolekul saadeti kaebajale ümbrik, mille avamisel ta tundis sellest erituvat gaasi, mis mõjus halvasti tema enesetundele. Kaebaja tööruumist eemaldati ventilaatorid, et gaasi mõju talle oleks tugev. Kaebaja kodus suunati kaebaja kraanidesse minevatesse veetorudesse mingit ainet, nii et kaebajal oli pärast vee tarbimist alati halb.1988 ja 1989 ja ka hiljem hakkas kaebaja kahtlustama, et teda püütakse mingite lainetega kiiritada, võimalik, et kõrvalkorterist. Samuti kiiritati teda ülemiselt korruselt. Kui teda kiiritati ülemiselt korruselt, siis valutas kaebaja parem näopool, kui kiiritati samalt korruselt, siis 7 vasak pool. Selline kiiritamine kestis vaheaegadega pea-aegu kaebaja lahkumiseni kodumaalt. Stomatoloog väitis, et kaebajal valutab hammas. 13.07.1990 kirjutas ta sellest kohalikku prokuratuuri, kuid Nevskii rajooni prokuratuur vastas, et kaebaja esitatud asjaolusid ei ole võimalik kontrollida. 2004 pöördus kaebaja inimõiguste voliniku poole Moskvas, aga ka nemad ei hakanud esitatud asjaolusid kontrollima. Oma seletustes on kaebaja arvanud, et kõik see, mis tema suhtes toimus, oli korraldatud O.M. pärast. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et Venemaa ametivõimud teda taga ei kiusanud, tagakiusamine oli kõik mitteametlik. Teda ei kiusatud taga eriteenistuste juhtkonna ülesandel vaid taga kiusasid teda need Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa eriteenistuste töötajad, kes olid huvitatud O. M.st. Samas on kaebaja nii KMA-le antud selgitustes kui ka kohtuistungil kinnitanud, et O.M. on juba 1998.aastal Venemaalt Soome lahkunud ja temal ei ole andmeid O.M. elukoha kohta, reaalselt ta O.M.ga pärast 1998.aastat suhelnud ei ole. Eeltoodut arvestades on KMA otsuses õigesti leitud, et ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebajat kiusati taga tema väidetava tutvuse pärast O.M.ga ja eriteenistuste töötajate huvi pärast O.M. vastu. Samuti on kaebaja seletusi analüüsides kohtu hinnangul KMA otsuses õigesti leitud, et kaebaja seletusi tema tervisehädade põhjustamisest Venemaa eriteenistuste poolt kiiritamise ja gaasiga ei saa pidada tõenäolisteks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tal oleks põhjust karta Venemaal tagakiusamist. Eeltoodut arvestades on kaebaja suhtes tehtud varjupaigataotluse tagasilükkamise otsus seaduslik. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. KMA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning on põhjendatult kaebaja varjupaigataotluse tagasi lükanud. Aili Maasik Kohtunik 8