3-05-651/1

3-05-651 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-651 (endine nr 3-1050/2005) Haldusasi N.M. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26.04.2005 kirjas nr 15.3-09/18068 sisalduva otsuse tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev
3. jaanuar 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja N.M. ning vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja Merlin Suurna RESOLUTSIOON Jätta N.M. kaebus täielikult rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda (HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 03.02.2006, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 03.02.2006, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. ASJAOLUD
4. N.M. esitas 12.04.
5. a Kodakondsus- ja Migratsiooniametile (edaspidi KMA) erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse /tl 70/, mille KMA jättis 22.04.
6. a rahuldamata ja ühtlasi tema elamisloa taotluse läbi vaatamata. KMA teavitas sellest otsusest N.M.t oma 26.04.2005 kirjaga nr 15.3-09/18068 /tl 34/.
7. KMA 05.07.2005 vaideotsusega nr 35-05 jäeti rahuldamata N.M. vaie eelmärgitud otsuse peale /tl 9-12/.
8. 03.08.2005 postitas N.M. Tallinna Halduskohtule kaebuse KMA 05.07.2005 vaideotsuse nr 35-05 tühistamiseks /tl 2-7, 13/, 09.09.2005 esitatud kaebuse täpsustuses muutis N.M. oma taotlust, taotledes KMA 26.04.2005 kirjas nr 15.3-09/18068 sisalduva otsuse tühistamist /tl 42-49/.
10. septembri
11. a määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 51/, 02.11.2005 esitas KMA kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 60-63/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja N.M. leiab, et tal on mõjuvad põhjused erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks: ta elab Eestis juba 22 aastat ja on seega Eesti kauaaegne elanik. Eestis elavad tema lähisugulased ning pojad. N.M. omab püsivat elukohta Eestis, sissetulekuid ning omab ravikindlustust. N.M. on sõjaväepensionär, tema tervislik seisund on halb ning väljasaatmine Eesti Vabariigist tekitaks talle füüsilisi ja psüühilisi piinu. Ta soovib jätkuvalt elada Eesti Vabariigis ning hoolitseda oma poegade eest, selleks soovib N.M., et talle antaks elamisluba VMS § 12 lõike 1 punkti 5 alusel (välisleping). Vene Föderatsioonis (edaspidi VF) ei ole tal kedagi, kelle poole pöörduda. Korter VF-s eraldati talle
12. a humaansetel kaalutlustel VF seaduste alusel väljateenitud 20 aasta eest ja seetõttu, et ta vabastati armeeteenistusest tervisliku seisundi tõttu. Majanduslike raskuste tõttu oli ta sunnitud
13. a korteri teisele isikule raha eest üle andma. Kaebaja viibib juba üle aasta väljasaatmiskeskuses, seetõttu KMA on rikkunud kaebaja õigust taotleda erandina siseriigis elamisluba. Rahvusvaheline leping, mis reguleerib VF sõjaväepensionäride viibimist Eestis, ei näe ette sõjaväepensionäri kinnihoidmist laagris ajal, mil pooled lahendavad kokkuleppe tõlgendamise vaidlusi. Kuna Eestis ei ole pretsedendiõigust, siis ei saa KMA tugineda Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2004 otsusele haldusasjas nr 2-3/863/
14. Kaebaja sooviavalduse rahuldamata jätmisega on rikutud Euroopa Nõukogu
15. septembri 2003 direktiivi nr 2003/86/EC ja Euroopa Nõukogu 25.11.2003 direktiivi nr 2003/109/EC ning Inimõiguste ülddeklaratsiooni nõudeid, põhiseaduse §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet ja §-st 12 tulenevat õigust perekonnaelu puutumatusele. Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei nõustu N.M. kaebuses toodud väidetega ja palub jätta kaebus rahuldamata. KMA erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmine on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult, olles seega kohtu poolt kontrollitav. Sooviavalduse rahuldamiseks peavad esinema mõjuvad põhjused, mille esinemine välistab isikul elamisloa taotluse esitamise välisesindusele, kuid sellega seotud teatud ebamugavused (reisimine, välisesinduse lahtioleku ajaga arvestamine vms) ei tee võimatuks esitada elamisloa taotlus välisesindusele. Mõjuvaid põhjuseid ei käsitle välismaalaste seadus (edaspidi VMS) eraldi loeteluna, vaid tegemist on määratlemata õigusmõistega, seega on hindamisruum ning otsustamispädevus antud haldusorganile. Kaebaja ei esitanud sooviavalduses mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid tal elamisloa taotlemist selleks ettenähtud korras. Viidates Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 364 “Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord” (edaspidi Kord) ja haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätetele leiab KMA, et antud juhul ei olnud haldusorganil otsust, kui haldusakti, kohustust vormistada, vaid tegemist on kirjaliku teatega, seetõttu kiri nr 15.3-09/18068 ei ole haldusakt, vaid toiming. Erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse menetlemisel ei hinnata elamisloa andmise asjaolusid, vaid esitatud sooviavalduse põhjendatust. Sooviavalduse rahuldamisest keeldumine ei ole elamisloa andmisest keeldumine, samas sooviavalduse rahuldamine ei tähenda elamisloa andmist. Elamisloa taotluse esitamine välisesindusele ei ole seatud sõltuvusse viibimiskoha ja lähedaste sugulaste olemasoluga välisriigis, samuti ka asjaolust, et isik peab selleks Eestist lahkuma, sest eeltoodu ei ole kaebuse esitajast sõltumatu mõjuv põhjus. Eelkõige esitab välismaalane elamisloa taotluse oma kodakondsusjärgses riigis olevasse Eesti saatkonda või sellele kõige lähemal asuvasse Eesti välisesindusse. Kuna elamisloa andmisest keeldumised Siseministeeriumi kui KMA poolt on jõus olevad haldusaktid, ei pea KMA täiendavalt peatuma asjaoludel, mis on juba N.M. suhtes kohtute poolt tuvastatud, sest ka teiste protsessiosaliste suhtes tehtud kohtuotsus on uues kohtuasjas kasutatav tõendina, millel küll ei ole ette kindlaks määratud jõudu, seda tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Kaebaja sooviavalduse rahuldamata jätmine ei ole vastuolus Euroopa Nõukogu direktiividega. Arusaamatuks jääb, kes on kaebaja pereliikmed, kellega ta soovib taasühineda. Eestis viibib tema lahutatud abikaasa L. M. ning elavad täisealised pojad, kes on võimelised enda eest ise hoolitsema, samuti ei ole kaebaja isikuks, kes vajaks kõrvalist abi. N.M. suhtes, kes viibib Eestis seadusliku aluseta, on haldusaktiga kindlaks tehtud tema lahkumiskohustus, seega ei ole tegemist olukorraga, kus perekond sooviks taasühineda. N.M.le ei laiene pikaajalise elaniku määratlus, sest ta on riigis viibinud seadusliku aluseta. Kaebaja viibimist väljasaatmiskeskuses ei saa käsitleda mõjuva põhjusena erandina siseriigis elamisloa taotluse esitamise lubamiseks. Väidetavalt ei oma N.M. reisidokumenti, kuid olles VF kodanik, on tal võimalik nimetatut taotleda oma kodakondsusjärgse riigi Suursaatkonnast Eestis. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja tervislik seisund ei lubaks tal reisida ning muid vajalikke toiminguid teostada. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Vastavalt VMS § 11 lg-le 4 tähtajalise elamisloa taotluse esitamiseks ja elamisloa andmete reisidokumenti kandmiseks peab välismaalane isiklikult pöörduma selleks pädevasse asutusse. VMS § 11¹ lg 1 kohaselt taotleb välismaalane tähtajalist elamisluba Eesti välisesindusest. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 6 kohaselt võib KMA-st tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellele on selleks KMA poolt erandina luba antud tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. VMS alusel kehtestatud Korra § 11 lg 2 järgi sooviavalduses näitab välismaalane ära põhjuse, miks tal ei ole võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlust Eesti välisesindusele ning esitab andmed oma ees- ja perekonnanime, kodakondsuse, isikukoodi või sünniaja, sünnikoha, elukoha aadressi ning Eestisse saabumise aja ja asjaolude kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 sooviavaldusele lisab välismaalane sooviavalduses näidatud asjaolusid tõendavad dokumendid ning käesolevas määruses ettenähtud tähtajalise elamisloa taotlemiseks nõutavad dokumendid. Tulenevalt Korra § 11 lg-st 4 hindab KMA sooviavalduse põhjendatust sooviavalduses ja sellele lisatud dokumentides esitatud andmete põhjal ning vastavalt sama paragrahvi lg-le 6, kui välismaalasel on võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti välisesindusele, jätab KMA tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata, tagastab välismaalasele sooviavaldusele lisatud originaaldokumendid ning teavitab välismaalast sellest kirjaliku teatega.
17. Osundatud asjassepuutuvatest õigusnormidest ning VMS-st ja Korrast tervikuna ilmneb, et neis ei ole antud „mõjuvate põhjuste“ legaaldefinitsiooni. Seega tuleb KMA-l kui nende põhjuste hindajal ja kohtul KMA antud hinnangu kontrollimisel lähtuda sellealases praktikas, sh just kohtupraktikas väljendatud kriteeriumidest ja väljakujunenud seisukohtadest. Samuti ilmneb eeltoodust, et välismaalase sooviavalduse erandina siseriigis elamisluba taotleda põhjendatuse kohta ei ole KMA kohustatud vormistama haldusakti, vaid, võtnud ametisiseselt vastu vastava otsuse, peab ta langetatud otsusest välismaalast üksnes teavitama kirjaliku teatega. Teate saatmine on toiming ja teates sisalduva otsuse motiveerimise kohta ei esitata neidsamu nõudeid, mis esitatakse haldusakti motiveerimisele. Veel tuleneb viidatud sätetest üheselt, et kõnealuse sooviavalduse menetlus ja elamisloa taotluse menetlus on kaks erinevat asja. Sealjuures sooviavalduse menetluses hinnatakse mõjuvate põhjuste olemasolu selleks, miks isikul ei ole võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlust Eesti välisesindusele, elamisloa taotluse menetluses aga seda, kas isik on täitnud elamisloa saamiseks vajalikud tingimused ja kas puuduvad alused elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks. Seega on õige vastustaja väide, et erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse menetlemisel ei hinnata elamisloa andmise asjaolusid, ning et sooviavalduse rahuldamisest keeldumine ei ole elamisloa andmisest keeldumine, nagu sooviavalduse rahuldamine ei tähenda automaatselt elamisloa andmist.
18. Arvestades eeltoodut on enamjaolt asjakohatud kaebaja need väited, mis puudutavad tema väidetavat kauaaegse sisserändaja staatust, sõjaväepensionäri staatust, perekondlikke sidemeid, väljasaatmisotsuse ebaseaduslikkust, püsivat elukohta Eestis, sissetulekuid, ravikindlustust jms, mis omavad tähendust elamisloa taotluse põhjendatuse üle otsustamisel ja millele tuginevalt kaebaja leiab, et tema põhiseaduslikke õigusi perekonnaelu puutumatusele on rikutud. Liiatigi, kui Riigikohtu halduskolleegiumi 17.04.2003 otsuses (N.M. kaebuseasjas siseministri 08.05.2000 käskkirjaga nr 218 N.M.le elamisloa andmisest keeldumise peale) on muu hulgas sedastatud, et N.M. ei ole „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ subjektiks ning tema õigust perekonnaelule pole rikutud (käesolevaks ajaks on kaebaja abielu ka lahutatud ning kohatu on kaebaja väide, et KMA on selle abielu lõhki ajanud). Vaieldav ei ole fakt, et Euroopa inimõiguste kohus otsustas käesoleva aasta jaanuari alguses lõpetada menetluse N.M. kaebuse suhtes, mille viimane oli esitanud Eesti Vabariigi vastu pärast Riigikohtu viidatud lahendi saamist, kuna Euroopa inimõiguste kohus pidas N.M. kaebust selgelt põhjendamatuks. Kaebaja viidatud Euroopa Liidu direktiivid ei ole käesoleval juhul kohaldatavad ainuüksi järgmistel põhjusel: direktiiv nr 2003/86/EC, mis reguleerib perekondade taasühinemist, on kaebuse eset arvestades praeguses asjas täiesti asjassepuutumatu, direktiivi nr 2003/109/EC kohaldamise eelduseks on aga vähemalt 5aastane seaduslik elamine Eestis, milline eeldus on kaebaja puhul täitmata.
19. Seega tuleb kohtul hinnata neid muid N.M. toodud põhjendusi, mis tema sõnul teevad tal võimatuks esitada elamisloa taotlus välisesindusele: kaebaja viibib Eesti Vabariigis, sealjuures juba üle aasta väljasaatmiskeskuses, ja ei soovi Eestist lahkuda, tema tervislik seisund on halb ja VF-s ei ole tal kedagi, kelle poole pöörduda. Kaevatud 26.04.2005 kirjas on vastuseks N.M. sooviavaldusele teatatud: „KMA on läbi vaadanud Teie poolt 12.04.
20. a esitatud sooviavalduse erandina tähtajalise elamisloa taotlemise lubamiseks siseriigis, kontrollinud selles esitatud andmeid ja hinnanud Teie poolt esitatud selgitusi ning leiab, et sooviavalduses nimetatud asjaolusid ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, miks Teil puudub võimalus esitada elamisloa taotlus Eesti Vabariigi välisesinduses. Teadaolevalt ei oma Te praegu kehtivat reisidokumenti, kuid Teil on võimalik seda taotleda Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnast Eestis. Taotlusele lisatud dokumentidega ei ole tõendatud, et Teie tervislik seisund ei lubaks reisida ning taotlust esitada Eesti Vabariigi välisesinduses.“ Kohus nõustub KMA järeldustega. Praktikas, eriti kujunenud kohtupraktikas on „mõjuvate põhjustena“ käsitatud objektiivseid asjaolusid, mis takistavad ühe või teise toimingu (õigeaegset) sooritamist. Sealjuures võivad selleks olla ka oht isiku elule ja tervisele, muud erandlikud ja ajutise iseloomuga, isikust sõltumatult tekkinud eraelulised või perekondlikud asjaolud jms. Samas on kohtupraktikas asutud seisukohale, et elamisloa pikendamisega seotud ebamugavused ei kujuta endast subjektiivsete õiguste rikkumist. Kohus leiab, et analoogia põhjal on nimetatud seisukoht kohaldatav ka elamisloa erandkorras siseriigis taotlemise puhul. N.M. ei ole antud juhul toonud esile ega tõendanud niisuguseid objektiivseid asjaolusid, st mõjuvaid põhjusi, mis tingiksid tema suhtes reeglist erandi tegemise.
21. N.M. viibib käesoleval ajal küll Eesti Vabariigis, kuid ta teeb seda pikemat aega ebaseaduslikult, kuna talle on keeldutud elamisluba pikendamast ja juba 21.07.2003 on KMA teinud N.M.le ka ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Et kaebaja seda ettekirjutust vabatahtlikult ei täitnud ja tema sundkorras väljasaatmine kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole olnud võimalik, on N.M. Tallinna Halduskohtu 31.10.2003 otsuse alusel paigutatud väljasaatmiskeskusesse ning tema seal viibimise aega on kohus korduvalt pikendanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et osundatud ettekirjutus ja kaebaja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses oleksid õigusvastased. Selleks, et oleks võimalik N.M. väljasaatmiskeskusest vabastada ja ta Eestist välja saata, peab ta reisidokumendi saamiseks ise esitama oma kodakondsusjärgse riigi – VF - saatkonnale vastava taotluse Eestis, kuid kaebaja on keeldunud seda siiani tegemast. Järelikult ei ole kaebaja väljasaatmiskeskuses viibimine ja temal reisidokumendi puudumine mitte objektiivsed asjaolud, vaid need on tingitud kaebaja subjektiivsest tahtmatusest oma elukorralduse normaliseerumisele kaasa aidata ning Eesti Vabariigi seadusi ja kohtuotsuseid täita. See, et N.M.l ei ole VF-s väidetavalt kedagi, kelle poole pöörduda, ega kohta, kuhu minna, ei ole samuti käsitatav mõjuva põhjusena. Tänapäeval inimesed reisivad kogu maailmas, enamasti omamata väljaspool koduriiki ees ootamas sugulasi-tuttavaid, kes neile öömaja vm pakuvad, kasutades peatumiseks hotelle jm majutusasutusi. Samasugust võimalust saab kasutada ka kaebaja. Sellega seonduvad võimalikud ebamugavused ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebajale erandi tegemiseks elamisloa taotlemisel. N.M. ei ole tuginenud asjaolule, et tal puuduvad materiaalsed võimalused vastava sõidu ettevõtmiseks, vastupidi, ta on rõhutanud sissetulekute olemasolu.
22. N.M. väidetavalt halb tervislik seisund ei ole tal siiani takistanud intensiivselt oma asju eri kohtute kaudu ajada ning selleks pikki kaebusi, taotlusi jms koostada, lasta end igakordselt kohtusse transportida ja kohtus tunde väidelda. Järelikult ei saa tema tervislik seisund olla takistuseks ka reisidokumendi taotlemisel ja VF sõitmisel. Kuulmispuue (kuulmise kadumine vasakust kõrvast) ei saa neid toiminguid ülaltoodut arvestades kuidagi objektiivselt takistada. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas see kõik tekitaks talle füüsilisi ja psüühilisi piinu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid kaebaja raskest tervislikust olukorrast käesoleval ajal, sh arstlikku järelkontrolli tulemusi 2 aasta järel pärast operatsiooni /tl 74/. Isegi kui eeldada, et N.M.l esineb ka praegu tasakaaluhäireid ja ta vajab periooditi kõrvalist, sh ka meditsiinilist abi, nagu
23. a /tl 76/, siis saab ta paluda oma täiskasvanud poegade või teiste lähedaste abi. Kui kaebaja soov on hoolitseda oma poegade eest, siis on normaalne, et ka pojad vastavad talle samaga ja osutavad talle vajadusel omapoolset hoolitsust, toetades teda võimalike reisiebamugavuste talumisel. Samuti on kaebajal võimalik saada vajalikku arstiabi oma kodakondsusjärgses riigis. Igal juhul peab kohus nõustuma KMA-ga, et N.M. ei ole tõendanud, et tal puudub oma tervislikust seisukorrast lähtudes võimalus esitada elamisloa taotlus Eesti Vabariigi välisesinduses, st et korrakohane elamisloa taotlemine seaks ohtu tema elu või tervise. Kaebaja sooviavalduse rahuldamata jätmine on vastavas teates motiveeritud piisavalt nii faktiliselt kui õiguslikult. Veelgi põhjalikumalt on keeldumise põhjusi selgitatud kaebajale KMA 05.07.2005 vaideotsuses, mistõttu sellesisulise otsustuse motiivid pidid/peavad olema kaebajale arusaadavad ja need on ühtlasi olnud kohtulikult kontrollitavad. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et KMA keeldumine N.M. suhtes üldisest korrast erandi tegemisest on õiguspärane ja proportsionaalne ning ei saa sellisena rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamata jätmine koos isikule originaaldokumentide tagastamisega on sellest tulenev seaduspärane tagajärg.
24. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. HKMS § 93 lg 1 järgi poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Antud asjas teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks, järelikult tuleb jätta kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole oma kohtukulude hüvitamist taotlenud. Hurma Kiviloo kohtunik