KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 06.12.2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-960 Haldusasi N.K. kaebus Kodakon

) § 12 lg 4 p 7 ja 15 ning § 12 lg 9 p 3, § 142 lg 1, § 2, § 121 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 364 § 26 lg 1 alusel.

§ 12

lg 4 p 7 alusel elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. N.K. on teeninud kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni relvajõududes ja sealt reservi arvatud. N.K. suhtes kehtib sissesõidukeeld, mis on ka tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks.

§ 12

lõike 9 punkti 3 alusel keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui elamisloa andmise või pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Kuna N.K. taotles elamisluba välislepingu alusel, KMA leidis, et taotlusele ei ole lisatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid taotlejale tähtajalise elamisloa andmise. 1 Erandina elamisloa andmiseks või pikendamiseks peavad esinema kaalukad erandlikud põhjused. Vastustaja leiab, et kaebaja suhtes puudusid kaalukad erandlikud asjaolud, mis tingiksid talle tähtajalise elamisloa andmise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kodakondsus-ja Migratsiooniamet (KMA) oma 14.03.2003 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsusega nr 20061065 keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p 7 ja 15 ning § 12 lg 9 p 3; § 142 lg 1; § 2; § 121 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 364 § 26 lg 1 alusel. Kaebaja asus Eestisse elama 1968 koos oma vanematega, lõpetas Tallinna

1. keskkooli, abiellus 1981 ja asus elama abikaasa juurde Paldiski linna. 1986 asus teenistusse Paldiski linna sõjaväeosas mitšmanina. 1993 kolis kaebuse esitaja elama Pihkva linna. N.K. poeg jäi elama Eestisse vanavanemate juurde. Peale elamispinna leidmist tekkisid raskused töökoha leidmisega ning kaebuse esitaja pöördus tagasi Eestisse. Eestis asus kaebuse esitaja tööle Eesti Raudtees, kus ta töötas 2003 aastani. 1995 esitas kaebaja dokumendid elamisloa saamiseks. KMA keeldus elamisloa kleebise kandmisest passi, kuna N.K. teenis kaadrisõjaväelasena Nõukogude Liidu relvajõududes.Elamisluba kehtis
2. aastani. 07.02.2005 vormistas Põhja Politseiprefektuur kaebajale väljasõidukohustuse sundtäitmise protokolli ning saadeti Eestist välja Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lg 32 alusel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 331 lõike 3 alusel kohaldati kaebaja suhtes seadusest tulenevat sissesõidukeeldu kümneks aastaks väljasaatmise kuupäevast alates. Kaebaja kõik lähedased elavad Eestis ning tema ema vajab abi ja hooldust, seega leiab kaebaja, et Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 27 kohaselt perekond rahava püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Kaebuse esitaja palub tühistada KMA 14.03.2006 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 20061065 ning kohustada vastustajat elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Kodakondsus-ja Migratsiooniamet keeldus 14.03.2006 otsusega nr 20061065 N.K.le tähtajalise elamisloa andmisest Välismaalaste seaduse (

) § 12 lg 4 p 7 ja p 15 ning § 12 lg 9 p 3 alusel. Kaebaja esitas KMA otsuse peale vaide, mis jäeti 19.04.2006 vaideotsusega nr 14-06 rahuldamata. KMA leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane. N.K. esitas 12.12.2005 Eesti Vabariigi Peakonsulaadis Peterburis tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 12 lg 1 p 5 alusel. VMS § 12 lg 9 p 3 kohaselt on KMA-l kohustus elamisloa andmisest keelduda, kui elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. N.K. on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning on Eestis elanud aastatel 1967-

1. Elamisloa taotluse menetluses kogutud andmete kohaselt teenis kaebaja 05.04.1986-01.12.1988 sõjaväeosas nr 10575, 20.12.1988-25.09.1991 laborandina ja 10.10.1991-31.01.1994 laohoidjana ning on välisriigi relvajõududest
2. aastal reservi arvatud mitšmani auastmes. N.K.le on KMA 01.04.1995 otsusega nr 500597 antud tähtajaline elamisluba viieks aastaks. 27.11.2001 esitas kaebuse esitaja taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks oma Eesti kodanikust abikaasa U. M. juurde. Siseministri 09.05.2003 käskkirjaga 2 keelduti N.K.le elamisloa andmisest. Kaebaja ei ole 09.05.2003 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsust vaidlustanud, seega pole kaebaja otsust oma õigusi rikkuvaks pidanud. VMS § 12 lg 4 p 7 alusel ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelisena välisriigi relvajõududes, on sealt reservi arvatud või erru läinud. KMA on läbi vaadanud N.K. tähtajalise elamisloa taotluse ning on seisukohal, et kaebaja suhtes ei esine asjaolusid, mis tingiksid talle erandina tähtajalise elamisloa andmise. Kaebaja on osalenud rahvusvahelises abiprogrammis ja võtnud kohustuse Eestist lahkuda. Kaebajale on eraldatud rändtoetust. VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt keeldutakse välismaalasele elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on võtnu kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. N.K. liitus Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga
3. aastal vabatahtlikult avalduse alusel, milles ta muuhulgas kinnitab, et abiprogrammi raames elamispinna saamise korral ta lahkub koos perega Baltikumist. KMA leiab, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega ei ole rikutud isiku õigust era-ja perekonnaelu puutumatusele. Riigikohus on 17.03.2003 otsuses nr 3-3-1-10-03 ja nr 3-1-11-03 asunud seisukohale, et abiprogrammi alusel välismaa elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelase perekonnaellu sekkumise eesmärk on legitiimne. Abiprogrammis osalemisega on kaebaja lugenud riive enda jaoks vastuvõetavaks. Kaebaja märgib kaebuses, et peale elamispinna saamist Pihkva linnas tekkisid tal raskused töökoha leidmisel ja tal ei olnud elatusvahendeid, mistõttu tuli kaeba tagasi Eestisse. Eelnimetatud ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna N.K. on taotluse alusel saanud endale ja oma perekonnale Eestist lahkumist eeldava hüvitise ning talle on eraldatud ka väljarändetoetus. Kuna kaebaja on soovinud Eestist lahkuda, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et hiljem ümber mõeldakse ega soovita enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et lugeda elamisloa andmisest keeldumist õigusvastaseks. 07.02.2005 vormistati Põhja Politseiprefektuuri poolt kaebajale väljasõidukohustuse sundtäitmise protokoll ning isik saadeti Eestist välja vastavalt Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lg
4. Vastavalt sissesõidukeelu registri andmetele kehtib kaebaja suhtes sissesõidukeeld alates 08.02.2005-08.02.2015, seega on KMA-l VMS § 28 lg 2 tulenevalt kohustus keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest seni, kuni N.K. suhtes kehtib sissesõidukeeld. KMA leiab, et otsuse tegemisel on vastusaja arvestanud põhiseaduslikke piire, otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. KMA palub jätta esitatud kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kirjalikus menetluses kaebuse motiividega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Välismaalaste seaduse (

) § 12 lg 4 p 7 kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. N.K. on teeninud kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni relvajõududes ja sealt reservi arvatud mitšmani auastmes. N.K. liitus Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga 1995. aastal vabatahtlikult, esitades sellekohase avalduse, milles ta muuhulgas kinnitab, et abiprogrammi raames elamispinna saamise korral ta lahkub koos perega Eestist (Baltikumist). Rahvusvahelise abiprogrammiga liitumine oli kaebuse esitaja ja tema pereliikmete vaba valik ning nimetatud programmi 3 raames tasuta saadud elamispinna suurus sõltus liituja perekonna suurusest, st elamispind eraldati kogu perele. Rahvusvahelise abiprogrammiga liitumine ja selle raames eraldatava elamispinna vastuvõtmine tähendas liitujale kohustust Eestist lahkuda koos perekonnaga oma uude elukohta Vene Föderatsioonis. N.K.´le on eraldatud ka väljarändetoetus. N.K.´le ja ühele tema perekonnaliikmele on eraldatud väljarände starditoetus Sihtkapitali 19.06.1996 käskkirja nr 86 alusel.

§ 12

lg 9 p 4 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. 07.02.2005 Põhja Politseiprefektuuri poolt vormistati kaebuse esitajale väljasõidukohustuse sundtäitmise protokoll ning N.K. saadeti Eestist välja vastavalt Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

S) §-ile 14 lg 32. Vastavalt sissesõidukeelu registri andmetele kehtib N.K. suhtes sissesõidukeeld alates 08.02.2005 kuni 08.02.2015.

§ 12

lg 4 p 15 kohaselt tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld. Käesoleva haldusasja tõenditest nähtub, et N.K. suhtes esineb kaks õiguslikku alust tähtajalise elamisloa väljaandmisest keeldumiseks, so

§ 12lg 4 p 15 ja lg 9 p 4.

N.K. suhtes kehtib sissesõidukeeld kuni 08.02.2015, mis tähendab, et kaebuse esitajale on keelatud siseneda Eesti Vabariigi territooriumile määratud tähtaja vältel. Sellisel juhul on välistatud tähtajalise elamisloa andmine isikule, kes on kantud sissesõidukeelu registrisse kümneks aastaks, kuni sissesõidukeelu tähtaja möödumiseni 08.02.2015.

S § 28 lg 2 kehtestab, et välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, ei anta ega pikendata sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul viibimisalust, samuti ei ole lubatud isikul Eestis viibida sõltumata viibimisaluse omamisest. Kohus käesolevas haldusasjas ei ole tuvastanud riivet kaebuse esitaja põhiõigustele seoses temale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega. N.K.´l puudub perekonnaelu Eestis. Kuigi kaebuse esitaja sugulased elavad Eestis, ei saa seda pidada perekonnaellu sekkumisena seaduse mõistes. N.K. täisealine poeg elab Eestis koos oma vanaemaga ning ta võib eaka inimese eest hoolitseda. N.K. otsustas jätta Eestist lahkumisel oma poja ema kasvatada, see oli perekonnasisene elukorraldus ning perekonna ühine valik. Samuti elab Eestis ka N.K. õde, kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoolitseda oma eaka ema eest. Kaebuse esitaja elab käesoleval ajal St.-Peterburi linnas, kus tal on elamispind. Kohus on seisukohal, et N.K. suhtes puuduvad erandlikud kaalukad asjaolud tähtajalise elamisloa andmiseks, kohus käesolevas asjas ei ole tuvastanud ühtegi taolist asjaolu. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Kohus leiab, et kaebuse motiivid ei ole piisavad vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ning asja uueks läbivaatamiseks saatmiseks. Vaidlusalune tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on oma sisult motiveeritud nii faktipõhiselt kui ka õiguslikult ning üheselt mõistetav, samuti kontrollitav, mis võimaldas selle sisulise vaidlustamise kohtus. 4 Elle Kask Kohtunik 5