Tsiviilasi nr 2-04-68 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number Kohus 2-04-68 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Urmas Reinola Otsuse tegemise a
§ 162
lg 1) ja kogu võlanõude lõpliku suuruse määramisel arvestada pandieseme väärtust. Vastuväidete kohaselt on hageja arvestatud leppetrahv 355 500 krooni ülemäära suur, arvestades, et põhivõlg on 150 000 krooni. Hageja ja kostja leppisid kokku seada nendevahelise laenulepingu tagatiseks Merimax 9000 paadi maatriks. Vara jäeti kostja valdusesse. Pankrotihalduri arvamuse kohaselt on tegemist pandilepinguga, millest ei selgu, mida pooled pandi seadmisel silmas pidasid. Pankrotihalduri kasutada olevate dokumentide järgi on kostja vara koormatud 28.02.2001 kommertspandilepinguga AS-i Eesti Ühispank kasuks. Pankrotihaldur oli seisukohal, et poolte vahel sõlmitud pandileping on tühine ja seega puudub hagejal õigus nõude rahuldamiseks panditud vara arvelt ja nõude tunnustamise õigus esimeses rahuldamisjärgus. AS M (pankrotis) oli nõus V.Pi nõude tunnustamisega teise järgu nõudena vähendatud ulatuses. Kostja AS P vaidles hagile vastu nõude rahuldamisjärgu ning viiviste suuruse osas. Kostja oli seisukohal, et kuna pandieseme valdust vastavalt lepingu p-le 1.6 hagejale üle ei antud, siis pandiõigust ei tekkinud. Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele teises järgus. AS M põhivõla suurus hageja ees on hagiavalduse kohaselt 150 000 krooni. Hageja nõuab viiviseid 355 500 krooni. Kostja leidis, et viivist tuleks vähendada põhivõla suuruseni, kuna põhivõlga ületavas osas ei ole viivise nõue põhjendatud. Hageja on ebaõigesti jätkanud viivise arvestamist ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. AS P palus rahuldada hagi osaliselt ja tunnustada hageja nõuet pankrotimenetluses summas 300 000 krooni teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi 12.05.2006 otsusega osaliselt ja tunnustas V.Pi nõuet summas 300 000 krooni AS M (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Samuti mõistis kohus kummaltki kostjalt hageja kasuks välja 1 700 krooni hageja kohtukulude katteks ning 1 559,65 krooni riigituludesse, arvestades seda, et hagejat riigi õigusabi korras esindanud advokaadile mõisteti riigi arvelt välja 3 119,33 krooni õigusabitasu. Otsuse põhjenduste kohaselt leppisid hageja ja AS M 18.06.2002 sõlmitud laenulepingu p 1.1 kohaselt kokku, et hageja annab AS-le M laenu 157 500 krooni ning laenuvõtja kohustub laenu tagastama 1 kuu jooksul 17.06.2002 kuni 18.07.2002. Laenulepingu p 1.4 kohaselt pidi laenuvõtja laenusumma tähtajaks tasumatajätmisel maksma laenuandjale trahvi 0,5 % ulatuses laenusummast iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni laenu täieliku tagastamiseni. Asjas puudub vaidlus, et AS M põhivõlg hageja ees moodustab 150 000 krooni ning AS M tagastas hagejale laenusummast 7 500 krooni. Kuna AS M laenu kogusummas õigeaegselt ei tagastanud, siis on hageja arvestanud viivist 355 500 krooni. Maakohus leidis, et kostjate taotlus laenuvõlalt nõutava viivise vähendamiseks on põhjendatud, kuna hageja ei ole tõendanud laenulepingu nõuetekohasest täitmatajätmisest tekkinud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhivõlg.
§ 113
lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
§ 162lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv 2
(6)leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hagejal on õigus nõuda viivist põhivõla 150 000 krooni ulatuses ja seega kuulub tunnustamisele hageja nõue AS M (pankrotis) pankrotimenetluses summas 300 000 krooni. 18.06.2002 sõlmitud lepingus leppisid hageja ja AS M kokku, et laenu tagastamiskohustuse kohase täitmise tagamiseks pandib laenuvõtja paadimatriitsi Merimax 9000. Tagatise seadmiseks sõlmitud pandileping on käesoleva lepingu lisaks nr 1 ja jõustub käesoleva lepingu allkirjastamise hetkest. Kogu AS M vallasvara oli koormatud kommertspandiga 28.02.2001 AS-ga Eesti Ühispank sõlmitud kommertspandi seadmise lepingu alusel. Asjas puudub vaidlus, et 18.06.2002 sõlmisid hageja ja AS M käsipandilepingu, mitte kommertspandilepingu, ja panditud vara jäi pantija valdusesse. Käsipandilepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 281 kohaselt võib vallasasja pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse (käsipant). AÕS § 282 lg 1 kohaselt käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega. Maakohus leidis, et pandiõigust ei tekkinud, kuna hageja ja AS M vahel sõlmitud lepingu ja selle lisa 1 kohaselt pandieseme valdust pandipidajale üle ei antud. Pandiõiguse üldpõhimõtete kohaselt on pandiõigus avalik ning peab olema väliselt arusaadav. Käsipandi olemusest tulenevalt ei ole võimalik pandieseme jäämine käsipandi korral pantija valdusesse. Seega ei ole põhjendatud hageja väited, mille kohaselt tekkis pandiõigus, sest pandipidajale jäi kaudne valdus. Pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1 ja p 2 kohaselt kuuluvad esimesse rahuldamisjärku pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; teise rahuldamisjärku muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded. Eeltoodu alusel tuleb hageja nõuet 300 000 krooni tunnustada AS M pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Harju Maakohus jaotas kohtukulud järgmiselt. Hageja on hagiavalduse esitamisel 22.01.2004 tasunud riigilõivu 80 krooni. Hageja on oma esindajale tasunud 09.07.2004 maksekorralduse ja 02.11.2004 kviitungi järgi 7 080 krooni. Hageja on kandnud kulusid lepingu tõlkimiseks summas 1 000 krooni. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning asjaolusid, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja hagejale osutas menetluses õigusabi ka vandeadvokaat riigi õigusabi seaduses sätestatud korras, leidis kohus, et põhjendatud on mõlemalt kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulud summas 1 700 krooni. Kuna Harju Maakohtu 10.04.2006 määruse alusel sai hageja riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu, siis arvestades asjaolu, et riigi õigusabi osutanud advokaadile tuleb tasuda 3 119,33 krooni, tuleb mõlemalt kostjalt riigituludesse välja mõista 1 559,65 krooni. V.Pi apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 12.05.2006 otsus nõude rahuldamisjärgu määramise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnustada hageja nõuet AS M (pankrotis) pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu nõudena. Samuti palub 3
(6)apellant mõista vastaspoolelt tema kasuks välja kohtukulud 1 400 krooni, mis seisnevad advokaaditasus apellatsioonimenetluse ettevalmistamisel. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti leidnud, et pandiõigust ei tekkinud, mis tõi kaasa nõude rahuldamisjärgu ebaõige määramise. Hageja leiab, et ta leppis kokku AS-ga M 18.06.2002 käsipandi seadmises kooskõlas AÕS §-ga
- Käsipandilepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 281 kohaselt võib vallasasja pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse (käsipant). Lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt on pooltel õigus valduse seadmises täpsemalt kokku leppida ja pandilepingu pooled leppisid kokku, et kaudne valdus kuulub pandipidajale ja otsene valdus pantijale. Selline kokkulepe ei ole vastuolus heade kommete ega avaliku korraga (TsÜS § 86) ning kohus ei ole ka tuvastanud pandilepingu tühisust. Seadusest ei tulenenud keeldu käsipandilepingu selliseks sõlmimiseks, kuivõrd lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 199 kohaselt antakse panditud vara üle pandipidajale, kui seaduse või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Enne 01.07.2002 sõlmitud pandilepingule ei ole kohaldatav 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseadus. Samuti ei ole pandilepingule kohaldatav asjaõigusseadus, mis AÕS § 1 kohaselt sätestab asjaõigused, mitte ei reguleeri lepingute sõlmimist. Kuivõrd pooled leppisid kokku käsipandi seadmises pandipidaja kaudse valdusega ning see ei olnud seaduses otseselt keelatud, on välistatud pandilepingu tühisus TsÜS § 87 järgi. Lepingu täitmine on õiguspärane tegevus, mis saab kaasa tuua üksnes õiguspäraseid tagajärgi. Pandilepingu õiguspäraseks tagajärjeks on pandiõiguse tekkimine ja see õiguslik tagajärg on kehtiv. Seega oleks maakohus pidanud kohaldama PankrS § 153 p 1 ja tunnustama hageja nõuet esimeses rahuldamisjärgus, pandiga tagatud nõudena. Kohus aga TsK §-s 199 sätestatut ei arvestanud ja kohaldas ebaõigesti PankrS § 153 p
- Apellant näeb kaevatavas otsuses ka menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg 1) rikkumist, kuna asjas kogutud tõendid ja hageja esitatud asjaolud kinnitavad pandiõiguse tekkimist, kuid kohus nendega ei arvestanud. Vastused V.Pi apellatsioonkaebusele AS M (pankrotis) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. AS P vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. Kaevatava otsuse motiivid on ammendavad. Otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata kostja poolt vaidlustamata osas. AS P apellatsioonkaebus Kostja AS P palub tühistada Harju Maakohtu 12.05.2006 otsuse kohtukulude jaotamise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AS-lt P väljamõistetud 1 700 krooni hageja kohtukulu ning 1 559,65 krooni riigi õigusabi tasu hageja V.Pi kanda, samuti mõista hagejalt AS P kasuks välja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt nõustus esimese astme kohus täielikult AS P vastuväidetega. Kostja oli alates nõuete kaitsmise koosolekust seisukohal, et V.Pil on 4
(6)AS M (pankrotis) vastu nõue 300 000 krooni ulatuses ja see nõue kuulub teise rahuldamisjärku. Kohus ei põhjendanud, miks kostja peab hüvitama hageja kohtukulud, kui otsusest nähtuvalt oli AS P valitud õiguslik positsioon algusest peale õige ja seaduslik. Kaevatava otsuse resolutsioon on kohtukulude jaotuse osas vastuolus otsuse motiividega. Motiivide kohaselt mõistetakse mõlemalt kostjalt välja hageja kohtukulud summas 1 700 krooni ja 1 559,65 krooni riigi õigusabi tasu riigituludesse. Otsuse resolutsiooni kohaselt mõisteti aga kummaltki kostjalt välja vastavalt 1 700 krooni ja 1 559,65 krooni. Mõlemalt kostjalt teatud summa väljamõistmine peaks grammatilises tõlgenduses tähendama seda, et summa mõistetakse kostjatelt välja kahe peale. Vastused AS P apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb AS P apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse kohtukulude jaotamise osas muutmata. Kaaskostja AS M (pankrotis) toetab AS P apellatsioonkaebust ja palub selle rahuldada. Võlgnikku AS M (pankrotis) esindav pankrotihaldur leiab, et kohtukulud ja riigi õigusabi tasu tuleks jätta täies ulatuses V.Pi kanda ning palub tühistada Harju Maakohtu 12.05.2006 kohtuotsuse kohtukulude jaotamise osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta AS-lt M (pankrotis) hageja kasuks väljamõistetud kohtukulud samuti hageja kanda. Ringkonnakohtu istung Istungil palus V.Pi esindaja oma kaebuse rahuldada ja AS P kaebuse rahuldamata jätta. AS M pankotihaldur palus hageja kaebuse rahuldamata jätta ja rahuldada AS P apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebuste rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et TsK § 199, millele apellant tugineb, kaotas kehtivuse vastavalt 1.12.1993 jõustunud AÕS RakS §-le 25 lg.1. Pooled ei saa luua uusi asjaõigusi. Vastavalt sellele on lepinguvabadus asjaõiguses oluliselt piiratud. Lepinguvabadus esineb asjaõiguses üksnes kui lepingu sõlmimise vabadus. Seaduses ette nähtud asjaõiguse liikide sisu ei tohi pooled asjaõiguslike kokkulepetega muuta või tohib seda teha ainult piiratud ulatuses, s.t. kui seda lubab seadus. AÕS § 282 lg.1 sätestas, et käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale. Antud juhul käsipanti ei tekkinud, sest pantija ei andnud asja valdust pantijale üle. Pooltevaheline kokkulepe selle kohta, et pandi ese jääb pantija valdusesse, 5
(6)et tähenda lepingujärgse pandipidaja poolt asjale kaudse valduse tekkimist. AÕS § 33 lg.1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Seega on maakohus õigesti tunnustanud hageja nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena. As P apellatsioonkaebuse kohta märgib kolleegium, et võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku materjalidest ei nähtu, et AS P nõustus hageja nõuet tunnustama osaliselt, s.o. 300 000 kr. ulatuses teise rahuldamisjärgu nõudena. Seega oli hageja poolt nõude tunnustamise hagi esitamine tema vastu hageja õiguste seisukohalt vältimatu, mistõttu on hageja kohtukulude osaline väljamõistmine põhjendatud. Põhjendava osa lauset „mõlemalt kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulud summas 1700 kr.“ koos otsuse resolutsiooniga tuleb mõista selliselt, et kohus pidas silmas kummaltki kostjalt 1700 kr. kohtukulu väljamõistmist. Tiit Kollom Gaida Kivinurm Urmas Reinola 6
(6)