3-06-1672/1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-1672 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet Väljasaadetav – A.G., isikukood xxxxxxxxxxxxx Kohtuistungi toimumise aeg
3. august
4. a, Tallinn Resolutsioon Pikendada A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega
5. oktoobrini
6. a. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule otsuse teinud halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt
7. septembril
8. a. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb kohtule kirjalikult teatada hiljemalt
9. septembril
10. a. Apellatsioonkaebus ja -teade peab jõudma Tallinna Halduskohtusse hiljemalt tähtpäeval kella 17.00-ks. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. A.G.l oli tähtajaline elamisluba
12. juulist
13. a kuni
14. juulini
15. a. Siseministri
16. juuli
17. a käskkirjaga nr 315 keelduti A.G.le tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi
18. juulil
19. a A.G.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, sundtäitmise tähtajaga
20. september
21. a. A.G. sundtäitmise tähtaja saabudes Eestist ei lahkunud ning vaidlustas ettekirjutuse Tallinna Halduskohtus. Esitatud kaebus ning hilisem apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus otsustas
22. oktoobril
23. a jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. A.G.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia.
24. Tallinna Halduskohtu
25. novembri
26. a otsusega paigutati A.G. väljasaatmiskeskusesse alates
27. novembrist
28. a kuni Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui
29. jaanuarini
30. a. Kohtuotsustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
31. KMA palub pikendada A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le
32. A.G. on keeldunud reisidokumentide taotlusankeedi täitmisest. KMA pöördus
33. detsembril
34. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole palvega A.G. dokumenteerimiseks.
35. jaanuaril
36. a laekunud vastuse kohaselt on dokumentide saamiseks tarvis A.G. avaldust. Kuna A.G.l puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist hetkel lõpuni viia.
37. A.G. palub jätta KMA taotluse rahuldamata, kuna viibib Eestis seaduslikult. KOHTU PÕHJENDUSED
38. Kohus leiab, et KMA taotlus A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
39. A.G.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele) tõttu. A.G. väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida A.G. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu osutuda paremas olukorras olevaks kui seadusekuulekas ning VSS § 264 lg 1 p 3 järgiv väljasaadetav.
40. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates
41. novembrist
42. a on kohtu hinnangul kohane sunnivahend kallutamaks A.G.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kuna isiku kinnipidamine on tingitud üksnes isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel –, siis on abinõu eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ning kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 20 p
43. VSS § 25 ei ole vastuolus põhiseadusega pelgalt seetõttu, et selles ei ole sätestatud kinnipidamise maksimaalset tähtaega: kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust. Seega on isiku põhi- ja inimõiguste kaitse tagatud ning puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
44. Vastuseks väljasaadetava väidetele tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märgib kohus järgmist. Sisuliselt taanduvad A.G. seisukohad ekslikule eeldusele, et Eesti Vabariigis otsustab elamisloa andmise üle Vene Föderatsioon või Eesti-Vene segakomisjon vms. Kohus selgitab, et suveräänses riigis teostavad täitevvõimu selle riigi asutused kooskõlas seaduste ja rahvusvaheliste lepingutega. Täitevvõimu otsuste õiguspärasust kontrollivad siseriiklikud kohtud, kes on õiguse (s.h rahvusvaheliste lepingute) tõlgendamisel sõltumatud ega ole seotud ühegi teise isiku, s.h võõrriigi ametiisikute arvamustega. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud korduva siseriikliku kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-12-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
45. juulil
46. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriu2 milt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna käesoleval ajal A.G.le õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ning lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas A.G.l on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt A.G.le õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene ametiisikud on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda iseenesest, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-ga 31–
48. A.G. väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. A.G.l puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
49. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus.
50. EL Nõukogu
51. septembri
52. a direktiiv nr 2003/86/EÜ perekondade taasühinemise õiguse kohta sätestab kolmanda riigi kodanikest perekonnaliikmetele õiguse ühineda Euroopa Liidu liikmesriigis, juhul kui üks neist (perekonna taasühinemist taotlev isik) elab seaduslikult liikmesriigis ja on täidetud muud taasühinemise tingimused. Direktiiv ei välista A.G. väljasaatmist käesoleval ajal. Elamisloa taotlemise õigusest ja ka taotluse esitamisest ei tulene õigust elada Eestis enne elamisloa andmise otsustamist. Väljasaatmine võiks osutuda ebaproportsionaalseks, kui juba käesoleval hetkel oleks ilmselge, et kaebajale tuleb elamisluba anda. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt võib liikmesriik pereliikme taotluse tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. A.G.le on varasemalt elamisloa andmisest keeldutud ja talle on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus seoses sellega, et ta oli välislepingutest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma Eestit okupeerinud riigi relvajõudude koosseisus. On ilmselge, et relvajõudude lahkumine oli vajalik Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks. Üksiku sõjaväelase riiki elamajäämise mõju julgeolekule võib olla väike, kuid sellele vaatamata on ka tema riigist lahkumiseks kohustamine hõlmatud eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut tervikuna. A.G.ga sarnases olukorras olevaid isikuid on Eestis teisigi. Neist lähtuv potentsiaalne oht võib kumuleeruda ja omandada reaalse iseloomu. Kohtul ei ole seega hetkel alust eeldada, et A.G.le antakse elamisluba igal juhul.
53. A.G.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Seega on põhjendatud A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Kohus pikendab A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni
54. oktoobrini
55. a. Villem Lapimaa Kohtunik 3