kehtivuse ja ühtlasi vaadeldava laenulepingu dateeringu ajal sõltuvuses ainuüksi laenusumma vastuvõtmisest kostja poolt. Kostja pole laenulepingu alusel hagejalt raha saanud, pole vastu võtnud (puudub vastav pangaülekanne, sularaha liikumist tõendav dokument), on kostja vastuhagiavalduse esitamisega tehingu vaidlustanud ning tehingute tühistamisavaldusega lepingu tühistanud, kuna viidatud leping oli rahatu ning sõlmitud sunni ja ähvarduse mõjul. Hageja on tuginenud nõude põhistamisel antud kostja allkirjale. Kostja on tühistanud nimetatud võlatunnistuse koostatud tehingute tühistamisavaldusega nii rahatuse kui ka sunni ja ähvarduse tõttu. Eeltoodust järeldub, et kumbki dokument, millele hageja oma nõude rajanud, ei kehti algusest peale ning seega hageja nõude kohtulikuks rahuldamiseks puudub alus. Kostja väidab, et hageja nõue on pahatahtlik ning vastuolus heade kommetega. Tehingute kuupäevade ajal kehtinud TsÜS § -i 66 järgi on tehingud (laenuleping ning võlatunnistus ) tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja on saanud hagejalt laenulepingu alusel 70000.-krooni, mille on tagastanud koos intressidega summas 140000.-krooni. Käesolevas asjas hageja poolt esile toodud dokumendid on fiktiivsed. Sund ja ähvardus, samuti paberkandjal võlakohustuse mulje loomine ( tehingud ise rahatud), pole tsiviliseeritud ühiskonnas heade kommetega kooskõlas. Sel põhjusel pole hageja nõue rahuldatav. Hageja ei ole kordagi selgitanud, mis asjaoludel ja eesmärgil ta kostjale laenu 200000.- krooni andis, milline oli laenu kasutamise sihtotstarve, kuidas ta rahasumma kostjale üle andis või üle kandis, millise arveldusmetoodika ja-põhimõtete järgi kujunes kostja võlgnevuseks nähtuvalt võlatunnistusel 258000.- krooni. Hageja poolt laenu üksikasjade varjamine viitab üheselt laenusuhete fiktiivsusele, mida kostja on korduvalt kinnitanud. Hageja pole oma protsessiõigusi heauskselt kasutanud ning üritab liigkasuvõtmise eesmärgil luua protsessiosalistele ettekujutust tehingu asjaoludest, mis ei vasta tegelikkusele. Kostja kinnitab, et kehtiv oli vaid üks ja ainus laenuleping ning mille alusel sai kostja hagejalt laenuks 70000.-krooni. See leping on mõlemapoolselt täidetud ning lõppenud. laenuleping pole kunagi jõustunud, sest pole saabunud lepingut jõustav tingimus – laenusumma üleandmise moment, mistõttu on seni arusaamatu lepingule tuginemise põhjus hageja poolt. 2 Kostja taotleb .a., ., .a. tehingute kehtetuks tunnistamist , kuna tal on õigus nõuda kohtult laenulepingu kehtetuks tunnistamist selle rahatuse tõttu. Tunnistaja MU ei olnud laenulepingu sõlmimise juures, kuid teab, et tema abikaasa näitas oma pangakontot, kus oli näha, et seal polnud hageja poolt tehtud ülekandeid. Tunnistaja M. U , kes on kostja abikaasa, ütluste kohaselt teab ta poolte vahelistest laenusuhetest ja sellest, et hageja nõudis laenu tagastamist. Konkreetselt kuulis tunnistaja .a. kui hageja käis koos abikaasaga õhtul tunnistaja kodus. Ähvardus seisnes selles, et kui kostja raha ei anna 250 000.krooni, teab hageja kus kostja elab, hagejal pidid olema vastavad peksjad. Tunnistaja ütluste kohaselt, põhiline oligi see, et kui raha ei saa, tullakse füüsiliselt paika panema. Kui tunnistaja soovis 250 000.- täpsustada, millest see summa koosneb, ei osanud hageja seda öelda. .a. ta koos abikaasaga hageja juures ei käinud ega ole näinud raha üleandmist ei hagejalt kostjale ega vastupidi. Tunnistaja enda ütluste kohaselt ei olnud ta .a. lepingu allakirjutamise juures, ei olnud juures, kui kostja kirjutas .a. võlatunnistusele alla, ei olnud juures kui kostja kirjutas .a garantiikirjale alla. Kohtuotsuse põhjendus Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tunnistaja M. U ütlused ning uurinud ja vaadelnud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Nõue on esitatud .a. laenulepingu alusel. Vastavalt võlaõiguse, jmt rakendamise seaduse §-le 11 tuleb võlasuhtele, mis on tekkinud enne .a. kohaldada varemkehtinud seadust. Seega tuleb rakendada vaidluse lahendamisel kuni nimetatud kuupäevani kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid.
lg 1 kohaselt annab üks pool / laenusaaja/ teise poole /laenaja/ omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha tagastama ning sama seaduse lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist.
lg 1 kohaselt oli laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta ei ole raha tegelikult üldse saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus on tähendatud. Poolte vahel on vaidlus rahasumma üleandmise üle. Lepingu punkt 1.1 sisaldab lauseid: Laenusumma üleandmine laenusaajale toimub (…) päeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast või vastavalt poolte kokkuleppele. Laenusumma kantakse laenusaaja poolt esitatud pangaarvele. Hageja seletuse kohaselt oli lepingu tekst ette valmistatud kostja poolt ja ta ei pööranud nimetatud lausele tähelepanu; tegelikkuses andis ta laenusumma 200 000 krooni sularahas kostjale üle lepingu sõlmimisel oma elukohas ; võlgnevust on kostja kinnitanud ka võlakirjaga .a.; laekunud summad loeb ta leppetrahvi katteks ja seetõttu esitab nõude vaid laenusumma ulatuses. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja .a. laenulepingu teksti .a. võlakirja teksti. Kostja seletuse kohaselt ei ole ta .a. hageja käest raha saanud; nimetatud kuupäeva kandval lepingul on küll tema allkiri, kuid sellisele lepingutekstile ei ole ta alla kirjutanud; hageja elukohas on ta käinud vaid raha viimas, kuid kunagi ei ole ta seal raha saanud; laenusuhted nende vahel põhinevad varasemal lepingul ning siis andis hageja talle raha üle autos; .a. võlakirjale sundis hageja teda alla kirjutama; politsei poole pöördus ta selles küsimuses . Oma väidete tõendamiseks esitas kostja nii vaidlusaluse lepingu, kui .võlakirja tühistamise avalduse ja tunnistaja M. U i ütlused. Kohus, analüüsinud esitatud tõendeid kogumis, jõudis veendumusele, et kostja ei suutnud ümber lükata hageja poolt hagi alusena esitatud asjaolusid. Puudub vaidlus, et lepingul on kostja allkiri. Kostja ei osanud seletada lepingule allkirja sattumist. Eeltoodust saab kohus järeldada, kuni ei ole tõendatud vastupidist, et ta selle sinna ise kirjutas. Ka ei ole vaidlust poolte vahel laenusuhete olemasolus ega asjaolus, et kostja omakäeliselt kirjutas võlakirja .a., kinnitades võlgnevust hagejale suuruses 258 000.00 krooni. Sunni või ähvarduse mõjul võlakirja kirjutamine aga tõendamist ei leidnud. Kostja seletuse kohaselt pöördus ta politsei poole vastava avaldusega alles jaanuaris s o ajal, kui laenulepingu allakirjutamisest oli möödunud üle kahe aasta ja võlakirja kirjutamisest veidi alla kahe aasta ning ka esitatud hagiavaldusest teadasaamisest. Tunnistaja M. U , kes on kostja abikaasa, ütluste kohaselt teab ta poolte vahelistest laenusuhetest ja sellest, et hageja nõudis laenu tagastamist. Tunnistaja enda ütluste kohaselt ei olnud ta .a. lepingu allakirjutamise juures, ei olnud juures, kui kostja kirjutas .a. võlatunnistusele alla, ei olnud juures kui kostja kirjutas .a 3 garantiikirjale alla. Seega ka tunnistaja ütlused ei tõenda kostja väiteid sunni/ähvarduste kohta võlakirja kirjutamisel. Lisaks andis kohtule veendumust hageja väidete õigsuse kohta asjaolu, et oma vastuhagis vaidlustab kostja ka vaidlusalust lepingut. Seega sellega ta tunnistab nimetatud lepingu sõlmituks ja tema poolt allakirjutatuks, sest vastasel juhul ei oleks tal põhjust seda vaidlustada, ei saa vaidlustada lepingut, mida ei ole sõlmitud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tõendatud on laenulepingu alusel kostjal kohustuse tekkimine kokkulepitud summas ja tingimustel laen tagastada.
lg 1 kohaselt tuleb kohustis täita nõuetekohaselt vastavalt lepingus kokkulepitud tingimustele ja
kohaselt ei ole lubatud täitmisest ühepoolne keeldumine ning juhul, kui kostja seda ei teinud, on hageja õigustatud nõudma seda kohtu korras. Riigikohtu lahendid nr. 3-2-1-27-96 ja 3-2-1-150-01 kinnitavad, et laenulepingu rahatust peab tõendama laenaja, mida aga kostja teinud ei ole. Laenusumma nõudmine on hageja õigus. Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-104-02 kinnitab, et kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole. Seda aga kostja tõendanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja vastuväited ei rahatuse ega muudel alustel lepingu ja võlakirja osas põhjendatud ning hagi kuulub rahuldamisele. Vastuhagis lõpetas kohus menetluse .a. määrusega, mida kumbki pool ei vaidlustanud. Kostja taotleb AMi ja KUi vahel .a., .a. ja .a laenulepingute, .a. garantiikirja ja .a. võlatunnistuse kehtetuks tunnistamist. Hageja tugines asjaolule, et laenuleping on kehtiv ja selle tühistamine kostja poolt ei olnud õiguspärane. Ringkonnakohus on seisukohal, et Tallinna Linnakohus oleks pidanud andma hinnangu, kas kostjal oli lepingu tühistamiseks alus, so kas tühistamine on kehtiv. Kuna hageja on hagi esitanud .a. sõlmitud laenulepingust tuleneva võla tasumiseks, ei ole .a. , milles on märgitud mitmeid võlakohustusi, tühistamisavaldusel käesolevas tsiviilasjas õiguslikku tähendust. Kohus leiab, et sõlmitud laenuleping sisaldab laenulepingu spetsiifilisi tunnuseid, mis on sätestatud VÕS §-s 396, mistõttu vaidlusalune leping on käsitletav laenulepinguna. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus ei tuvastanud, et pooled oleks sõlminud teistsuguseid lepinguid kui laenulepinguid, seega poolte vahel olid laenulepingulised suhted VÕS § 396 tähenduses ja mõttes. VÕSRS § 7 kohaselt saab enne 01.07.2002 tehtud tehingu pärast 01.07.2002 tühistada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras ja tühistamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kehtiv TsÜS § 98 näeb ette tehingute tühistamise korra ja sama paragrahvi lõike 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 7 lg 1 kohaselt enne 01. 07.2002.a. tehtud tehingu saab pärast 01.07.2002.a. tühistada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise aluste suhtes kohaldatakse tehingute tegemise ajal kehtinud seadust. VÕSRS § 12 lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a.sellest järeldub, et tühistamine saab toimuda kehtivas seaduses sätestatud tähtaegade jooksul, aluste osas tuleb juhinduda tehingu tegemise ajal kehtinud sätetest. Kuni 01.07 2002.a. kehtinud TsÜS § 73 lg. 3 järgi tehingu kehtetuks tunnistamise aegumitähtaeg 5 a. sunni lõppemisest. Kehtiva TsÜS § 99 lg 1 kohaselt võib tehingu tühistada ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral-6 kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Kostja taotluse kohaselt on viimane dokument alla kirjutatud kostja poolt 11.03.2002.a. VÕSRS § 12 lg 2 järgi oleks tühistamise avaldus tulnud esitada hiljemalt 31.12.2002.a. kuna kostja on avalduse tühistamiseks esitanud 17.02.2003.a. on see avaldus esitatud aegunult, kuna kohtu arvates avalduse oleks kostja pidanud esitama hiljemalt 31.12.2002.a. On oluline, et TsÜS § 90 kohaselt tühistamine saab toimuda kehtiva tehingu suhtes. 4 Kohtu arvates tehingu tühisuse korral pole vajadust seda tühistada. Seega ei ole kostja järginud TsÜS § 98 lg 1 sätestatud korda ja kohtul puudub alus menetleda nimetatud nõuet. Kohtukulude jaotus Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud. Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-ga 60 lg 1 tuleb hageja kohtukulud jätta kostja kanda. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv vastavalt hageja kohtukulude nimekirjale riigilõiv 22 000 krooni. Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-ga 61 lg1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulud (5 % hagihinnast 200 000 krooni) so 10 000.- krooni, hageja taotletud õigusabikulude summa 13 806.- krooni asemel. Kostja taotleb hagejalt välja mõista vastavalt kohtukulude nimekirjale riigilõivu 11 240.- krooni ja kulutused õigusabile 40 594.97 krooni seega kokku 51 834.97 krooni. Kuna kohus hagi rahuldab , jäävad kostja kohtukulud kostja enda kanda. Lukiina Vismann Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.