) § 652 lg-le 2 ja §-le 655 tuginedes, et kostja on alusetult keeldunud teostatud tööde ja muretsetud seadmete eest tasumast. Hageja andmetel on tarnitud seadmed seejuures kostja poolt kasutust leidnud. Hagejale on hiljem selgunud, et kostjapoolse faktilise lepingust taganemise põhjuseks on asjaolu, et sama töö telliti teiselt ettevõtjalt, kes selle ka teostas. Kostja on pakkunud teise ettevõtja poolt kasutamata jäänud seadmeid hagejale tagasi, kuid hageja ei saa neid tagasi võtta, kuivõrd nende agregaatide kasutamisvõimalused on individuaalsed ja sõltuvad spetsiifiliste tööde tellimusest, milliseid hagejal aga käesoleval hetkel käsil ei ole. Sõlmitud töövõtuleping ei näe hageja hinnangul ette töövõtja poolset kohustust juba tellijale tarnitud seadmeid tagasi võtta.
Kostja väitel pidi hageja .a sõlmitud lepingu kohaselt kõigepealt välja pakkuma asuva tööstushoone õhkkütte automaatreguleerimissüsteemi lahenduse, kuid ei olnud võimeline seda nõutud tasemel tegema. Seega ei saanud kostja esitada pretensioone, sest sisulist tööd ei tehtud ega saadudki teha, kuna lahendused puudusid. Hageja kirjadele ( .a ja .a) on kostja suuliselt vastanud. Hageja nõudmisele hüvitada seadmete maksumus vastas kostja eitavalt, kuna töö oli hageja poolt tegemata. Perioodil toimus poolte vahel kirjavahetus, millest nähtub, et kostja sooviks oli seadmed tagastada ja leping lõpetada. Hageja seadmetele järgi ei tulnud. 7. Kostja arvates on alusetu hageja väide, et tellija pole astunud samme lepingu ülesütlemiseks ega rahaliste suhete selgitamiseks. Vastavalt
§-le 655 võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. .a saatis kostja hagejale avalduse töövõtulepingu lõpetamiseks ja komponentide tagastamiseks. Nii avaldus kui seadmed saadeti hagejale AS-i kullerteenust kasutades (ELS kiri ja ELS ). Esimesel korral ei tulnud hageja esindaja pakile ega kirjale järele ning teisel korral keeldus neid vastu võtmast (vt toimik, lk 29 ja 30). Osundatud lepingu lõpetamise avaldusest nähtub, et kostja soovib lepingu lõpetada ning monteerimata ja kasutamata seadmed tagastada. Kahte seadet soovis kostja siiski endale jätta ning hüvitada hagejale nende maksumuse, s.o 2001 krooni.
lg-le 1 tuginedes soovis kostja seadmed tagastada ning kuna kostja oli tellijana teinud hagejale ka ettemaksu 10 620 krooni, soovis kostja nimetatud summa arvel tasaarvestust eelnimetatud kahe seadme maksumuse hüvitamise osas. Kostja oli nõus maksma hagejale töötasu 1888 krooni. Tulenevalt eeltoodust palus kostja ülalosundatud .a avalduses hagejal talle tagastada ülejäänud ettemaksu raha, millest oli maha arvatud kahe seadme maksumus summas 2001 krooni ja töötasu summas 1888 krooni. VASTUHAGI SISU 8. .a esitatud vastuhagis palub kostja hagejalt välja mõista 6731 krooni. Vastuhagis tugineb kostja hagiavaldusele esitatud kirjalikus vastuses välja toodud asjaoludele.
lg-le 1, § 189 lg-le 1, § 195 lg-le 5 ja § 655 lg-le 1 tuginedes leiab kostja Osaühing (OÜ) Mergo Invest, et hageja on jätnud alusetult tagastamata kostja poolt .a sõlmitud töövõtulepingu alusel tasutud ettemaksu 10 620 krooni, millest kostja on maha arvestanud kahe tagastamata seadme maksumuse kogusummas 2001 krooni ja tasu osaliselt teostatud tööde eest summas 1888 krooni. HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE 9. Hageja (OÜ) vastuhagi ei tunnista. Peamised vastuväited vastuhagile tulenevad põhihagist. Hageja leiab, et .a sõlmitud leping ei kohustanud töövõtjat esitama tellijale kirjalikku lahendit (plaani, skeemi vms), millist klient oleks võinud heaks kiita või tagasi lükata. Lepingu kohaselt oli OÜ Soojussääst ülesanne välja töötada ja monteerida oma kogemustele ja teadmistele põhinev soojusregulatsioonisüsteem, mis töötaks ja annaks teatud tulemusi. Süsteemi töövõime ja kvaliteedi üle oleks olnud võimalik otsustada üksnes pärast selle valmismonteerimist ja töölepanemist, mida tellija töövõtjale aga ei võimaldanud. Hageja möönab, et tellijal on õigus
lg 1 kohaselt töövõtuleping igal ajal üles öelda, kuid sellega seonduvalt tekivad 3 töövõtjal õigused, mida hageja põhihagi esitamisega ongi soovinud realiseerida. Hageja hinnangul ei ole lepingu ülesütlemise soovist teavitamine toimunud kostja poolt mõistliku aja jooksul. MENETLUSE KÄIK
Osundatud sätte kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda ning kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kohus leiab, et kõnealuses sättes on kirjeldatud tellija õigust lepingu korraliseks ülesütlemiseks (
Sellist järeldust toetab ka
lg 2 sisu, mille kohaselt ei kohaldata paragrahvi esimeses lõikes sätestatut, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Käesoleval juhul ei saa kohtu hinnangul kõnealusest ülesütlemisavaldusest üheselt järeldada, et lepingu ülesütlemine oleks tingitud töövõtulepingu rikkumisest hageja poolt. Avalduses on küll muu hulgas üldsõnaliselt viidatud töövõtja (hageja) väidetavatele lepingurikkumistele, kuid avaldusest tervikuna jääb selgusetuks, kas lepingu ülesütlemine on põhjustatud võimalikest rikkumistest. 17. Seoses kostja väidetega peab kohus siiski vajalikuks märkida, et töövõtulepingu rikkumine hageja poolt ei ole tõendamist leidnud. Kostja on menetluse käigus eelkõige tuginenud asjaolule, et töövõtulepingu punktis 1.1 nimetatud automaatreguleerimissüsteemi lahendus tuli töövõtjal koostada kirjalikult. Hageja on sellise kohustuse olemasolu eitanud, väites, et kostja sooviks oli toimiva süsteemi saamine. Töövõtulepingu tekst küsimusele otsest vastust ei anna ning töövõtulepingu sõlmimist ettevalmistanud A.A ´i ütlused (vt toimik, lk 75-77) ja A.E ´i vande all antud seletused (vt toimik, lk 98) on väidetes poolte tegeliku tahte kohta teineteisele vasturääkivad.
lg 1 defineerib töövõtulepingut kui lepingut, millega üks isik (töövõtja) kohustub valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Järelikult peaks tellijal olema õiguslikult huvi eelkõige kokkulepitud resultaadi saavutamise vastu, mitte niivõrd töövõtja tegevuse kontrollimise vastu. Kohus leiab, et hageja lepingujärgsete kohustuste sisustamisel omab tähtsust ka töövõtulepingu punktides 1.2 ja 1.3 sätestatu, millega hageja on kohustunud juhendama montaažitöid ning ühendama automaatregulaatori ning selle seadistama. Seega oli kogu ehitusprotsess määravas osas hageja kontrolli all ning hageja pidi tagama toimiva automaatreguleerimissüsteemi valmimise. Asjaolu, et hageja pidi lepingu punktist 2 tulenevalt arvestama tellija soove, ei eelda iseenesest töövõtja poolt kirjalike lahenduste ettevalmistamist ning nende kooskõlastamist tellija poolt. 18. Kohus leiab, et isegi kui jaatada hageja kohustust reguleerimissüsteemi lahenduse kirjalikuks vormistamiseks ja kostjale esitamiseks, ei saaks selle tegemata jätmist pidada iseenesest töövõtulepingu oluliseks rikkumiseks, mis annaks koheselt õiguse leping üles öelda.
lg 2 seob lepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemisega. Tähtaja määramine ei ole vajalik
lg 2 pdes 2-4 sätestatud juhtudel, kuid nimetatud aluseid käesoleva juhtumi puhul kohtu hinnangul ei esine.
§-s 116 regulatsiooni kohaselt on ka võlausaldajal lepingust taganemise õiguse olemasolu seotud olulise lepingurikkumisega võlgniku poolt. Kostja ei ole käesoleval juhul esitanud hagejale kui töövõtjale selget nõuet reguleerimissüsteemi kirjaliku projekti, eskiisi või muu sellise koostamiseks ja tellijale üleandmiseks ega sidunud nõude täitmata jätmist töövõtulepingu võimaliku ülesütlemise õigusega. Nähtuvalt tunnistaja AA´i ütlustest oli poolte vahel erimeelsus reguleerimissüsteemi kirjaliku lahenduse (projekti) vajalikkuse üle ning ilmselt ka ketassoojusvaheti kasutamise otstarbekuse üle, samuti arutasid AA ja AE omavahel töövõtulepingu võimaliku lõpetamise küsimust (vt toimik, lk 75-76). Kohtu hinnangul ei saa siiski tunnistaja AA´i ütluste ega muude tõendite põhjal teha järeldust hagejale töövõtulepingust 5 tulenevate väidetavate kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja andmise kohta. Kogutud tõendite põhjal võib pigem hagejat pidada aktiivsemaks pooleks töövõtulepingu täitmisel tekkinud erimeelsuse lahendamisel. Hageja on nii kui pöördunud kirjalikult kostja kui tellija esindajate poole sooviga saada selgust lepingu täitmise võimalikkuse ja tingimuste kohta (vt toimik, lk 6-9 ja lk 11). Samas ei sisalda kõnealused kirjad töövõtulepingu lõpetamisele või jätkamisele suunatud konkreetseid avaldusi. Kostja vastuskirjades on puudutatud tarnitud seadmete tagastamise küsimust, kuid nendest jääb kohtu arvates selgusetuks miks ja millisel alusel soovib kostja hagejale seadmeid tagastada (vt toimik, lk 27 ja lk 28). 19. Seoses
lg-s 3 sätestatuga peab kohus vajalikuks märkida, et ülesütlemisavalduse võiks kõiki asjaolusid arvestades iseenesest lugeda kostja poolt tehtuks mõistliku aja jooksul. Asjas kogutud ja esitatud tõenditega on tuvastatud, et poolte vahel toimusid mitmete kuude jooksul töövõtulepingu täitmise, muutmise või lõpetamise üle läbirääkimised ning kostja tegi ülesütlemisavalduse pärast seda, kui oli veendunud erimeelsuste kokkuleppelise lahendamise võimatuses.
lg 1 ja § 195 kohaldamise aspektist mõistliku aja kriteerium kohtu arvates aga iseseisvat õiguslikku tähendust ei oma. 20. Võttes aluseks ülaltoodud põhjenduskäigu, asub kohus seisukohale, et hagejal kui töövõtjal oleks
lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Töövõtulepingu punkti 4 kohaselt on kokkulepitud tasuks 25960 krooni (s.h käibemaks). TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise ning vastavalt § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hagis väidetu põhjal tuleks kostjal talle lepingujärgselt tasuda 28153 krooni, s.h teostatud tööde eest 4720 krooni ning tarnitud seadmete eest 23433 krooni. Teostatud ettemaksu (10620 krooni) arvestades kuulub nimetatud summast tasumisele 17533 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja poolt tarnitavate seadmete maksumus kuulus töövõtjale makstava tasu hulka ning samale järeldusele võib jõuda ka lepingu punkti 1.2 tõlgendamisel. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on kostjale tarninud seadmeid 23434 krooni väärtuses, sellest töövõtulepingu järgselt tarnitud seadmete maksumus moodustab 16750 krooni (s.h käibemaks) ning muude komponentide (vedrutagastusega klapp LF 230 ning kaks klappi LM 230) maksumus 6684 krooni (vt toimik, lk 78). Kohus leiab, et hageja on õigustatud nõudma
lg 1 alusel kostjalt kokkulepitud tasuna teostatud tasu töö eest 4720 krooni ning tasu töövõtulepingu järgselt tarnitud seadmete eest 16750 krooni. Seega kuuluks kokku põhivõlana tasumisele 21470 krooni. Arvestades nimetatud summast maha kostja poolt tasutud ettemaksu 10620 krooni, kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 10850 krooni. Hagejal ei ole kohtu hinnangul töövõtulepingu põhjal õigus nõuda tasu väljaspool töövõtulepingut tarnitud seadmete eest (6684 krooni), kuna kostja ei ole millegagi avaldanud tahet nende vastuvõtmiseks, ei ole seadmeid kasutanud ning on soovinud need hagejale tagastada (vt toimik, lk 32). Menetlusosaliste poolt esitatud väidete ja tõendite põhjal ei ole kohtule teada asjaolusid, et hageja oleks lepingu ülesütlemise tõttu midagi kokku hoidnud või oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud või võinud mõistlikult omandada. 21. Seonduvalt kostja vastuväidetega peab kohus vajalikuks lisada, et
paragrahvid 189-191 enne lepingu ülesütlemist lepingu täitmiseks tehtud soorituste osas kohaldamisele ei kuulu. Selle välistab
lg 5, mis ei näe erinevalt
Samuti ei saa juba tehtud soorituste tagasitäitmist pidada kooskõlas olevaks
lg 1 teise lause mõttega, kusjuures viimatinimetatud säte on vaadeldav erinormina. Seega ei ole hageja kohustatud kostjalt tagasi võtma töövõtulepingu täitmise raames tarnitud seadmeid ning kostjal puudub õigus nõuda tagasi tasutud ettemaksu. 6 22. Kuna kostja on lepingu ülesütlemisega seoses rikkunud enda lepingulisi kohustusi ning viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, kuulub vastavalt
113 lg-le 1 kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele ka viivis (viivitusintress). Lähtudes rahuldamisele kuuluva põhinõude suurusest (10850 krooni) ning võttes aluseks hageja poolt välja toodud viivisemäära (2% tasumata rahaliselt kohustuselt aastas), kuuluks aastas põhivõlgnevuselt tasumisele viivis summas 217 krooni ja igas kalendrikuus seega vastavalt 18,08 krooni. Hageja nõuab viivist üheksa kuu eest, mis teeb väljamõistmisele kuuluva viivise summaks 162,75 krooni. 23. Hagiavalduse kohaselt on hagejal tekkinud kostja lepinguliste kohustuste mittetäitmise tõttu täiendavad kulutused, mis on väidetavalt seotud vaidluse kohtueelse lahendamise katsetega. Kuludeks on postikulu summas 116,25 krooni ning transpordi- ja parkimiskulud 347,50 krooni (vt toimik, lk 14 ja 15). Nimetatud summade väljamõistmine kostjalt hageja kasuks ei ole kohtu hinnangul põhjendatud, kuna hageja ei ole tõendanud nimetatud kulude kandmist seoses kostja lepingurikkumisega. Vastavalt
lg-le 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus märgib täiendavalt, et ettevõtlusega seonduvate riskide hulka kuulub ka ettevõtja poolt sõlmitud lepingute täitmisest tekkivate võimalike vaidluste lahendamine, millega paratamatult kaasnevad teatavad kulud (telefonile, postiteenusele, transpordile jms). Taoliste kulude katmine peaks eelduslikult toimuma ettevõtlusest saadava kasumi arvelt. 24. Hageja on palunud lisaks eeltoodule kostjalt kahjuna välja mõista lepingurikkumise tõttu saamata jäänud tulu summas 3700 krooni, kuna hageja pidi väidetavalt loobuma temalt veebruaris tellitud töödest. Hagiavaldusest tulenevalt peab hageja lepingurikkumiseks kostja kui tellija poolset viivitust töövõtulepingu punktis 7 nimetatud tööde tegemisel.
lg 1 annab töövõtjale õiguse nõuda viivitusega tekitatud kahju hüvitamist, kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle tegemisega. Vastavalt
Samas ei saa hageja kõnealuse nõude olemasolu ega suurust kohtu hinnangul tõendatuks lugeda. Hageja poolt esitatud kirjavahetusest potentsiaalse kliendiga (vt toimik, lk 12 ja 13) väidetava kahju olemasolu ega suurust järeldada ei saa ning kuna kostja on nõudele vastu vaielnud, tuleb nimetatud nõue jätta rahuldamata. 25. Hageja poolt esitatud mittevaralise (moraalse) kahju nõue tuleb kohtu hinnangul jätta rahuldamata. Seejuures on määrava tähtsusega asjaolu, et poolte vahel on tegemist lepingulise suhtega. Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks tekitanud talle kahju millegi muu kui poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste rikkumisega. Vastavalt
lg-le 1 võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kohus leiab, poolte vahel sõlmitud töövõtuleping ei olnud suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Kohus märgib seejuures, et üldisest lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes peab võlausaldaja kandma ka lepingu mittetäitmisega kaasnevate võimalikke kahjulike tagajärgede (s.h mittevaralise kahju tekkimine) riski. Seega leob kohus mittevaralise (moraalse) kahju nõuet õiguslikult põhjendamatuks, mistõttu ei pea kohus vajalikuks vastata hageja poolt moraalse kahju olemasolu ja suuruse põhistamiseks esitatud väidetele ning ei arvesta vastavaid hageja poolt esitatud tõendeid (vt toimik, lk 83, 83 ja 98). 26. Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et põhihagi kuulub rahuldamisele 11012,75 krooni ulatuses ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist 7 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hageja menetluskuludeks (kohtukuludeks) on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 2450 krooni (vt toimik, lk 4) ning esindaja poolt osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole NATALIA LAUSMAA tasutud 5900 krooni (vt toimik, lk 95-96). Kostja menetluskulude hulka kuuluvad vastuhagilt tasutud riigilõiv summas 560 krooni (vt toimik, lk 48) ning õigusabikulu 4734,70 krooni (vt toimik, lk 94). Arvestades põhihagi rahuldamist vähem kui 50% ulatuses ning vastuhagi rahuldamata jätmist, peab kohus otstarbekaks lähtuda osundatud TsMS § 60 lg-s 1 sätestatud teisest alternatiivist ning jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohtukulude selline jaotus laieneb tulenevalt TsMS §-st 46 ja § 52 p-st 4 nii hagilt kui vastuhagilt tasutud riigilõivule kui ka poolte õigusabikuludele. Indrek Parrest kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.