3-06-648/8 | Europaius

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-648 Haldusasi V.Mi kaebus Pärnu Vangla direktori 01.03.2006 käskkirja nr 27 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31.mai 2006 otsus haldusasjas nr 306-648 Menetluse alus ringkonnakohtus Pärnu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja V.M Vastustaja Pärnu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.05.2006 otsus haldusasjas 3-06-648 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Vangla direktor karistas 01.03.2006 käskkirjaga nr 27 kinnipeetav V.Mi noomitusega vangistusseaduse § 67 punktide 1 ja 3 ning Pärnu Vangla kodukorra punktide 6.1.1 ja 6.1.3 rikkumise eest. Käskkirjas märgiti, et V.M ei teavitanud vangla administratsiooni kambris kasutatavast mobiiltelefonist ning kasutas seda ka ise suhtlemiseks abikaasaga. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt leiti mobiiltelefon kambrist nr 12, kus elab ka V.M, erakorralise läbiotsimise käigus 09.02.2006 kella 21.25 paiku; telefonilt oli samal päeval kell 17.05 vastatud kõnele, mis tuli numbrilt, mille V.M oli varem üles andnud oma abikaasa telefoni numbrina, ning samalt numbrilt tuli kõne ka kell 21.42, so pärast telefoni võetust. Käskkirja peale esitas V.M vaide, mille Justiitsministeerium jättis 27.03.2006 vaideotsusega rahuldamata. 3-06-648 Kaebuses halduskohtule palus V.M käskkiri nr 27 tühistada. Kaebaja väitis, et ei ole talle süüks arvatud tegusid toime pannud ja kirjeldas käskkirja andmise aluseks olevaid asjaolusid järgmiselt: kõnealuse mobiiltelefoni leidmisest spordisaalis rääkis talle teise kambri elanik D.M 09.02.2006 õhtul kella viie paiku, kes küsis, kas kaebaja ei tea kellele võiks helistada leitud telefoni korrasoleku kontrollimiseks. Kaebaja pakkus helistada esimesele pähe tulnud numbrile – oma abikaasale. Selle jutuajamise käigus kaebaja D.Mi käes telefoni ei näinud ning telefoni leidmise juttu eriti tõsiselt ei võtnud, arvates, et kaaskinnipeetav, kes on psüühiliselt ebastabiilne, teeb nalja - ta on varemgi igasuguseid asju rääkinud, mis hiljem valeks osutusid. Õhtul kella 21.00 paiku tuli aga D.M kaebaja kambrisse küsima, mida teha telefoniga. Siis nägi kaebaja telefoni esmakordselt. Kaebaja andis kaaskinnipeetavale soovituse anda telefon vangla direktori või tema asetäitja kätte. Kuid aeg oli hiline ja neid enam tööl polnud. Varsti pärast D.Mi tulekut toimus läbiotsimine ning telefon võeti selle käigus ära. Kaebaja ei saanud kaaskinnipeetavate juuresolekul joosta valvuri juurde keelatud asjast ette kandma. Temaga ühes vanglas kannavad karistust ka eluaegsed kinnipeetavad ning pealekaebamisel on ettearvamatud tagajärjed. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ning leidis, et kaebaja süütegu on tõendatud ja käskkiri õiguspärane. Kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et käskkirjas on üleliigne lauseosa „kasutas seda ka ise abikaasaga suhtlemiseks“. Karistus on määratud mitte kahe, vaid ühe teo eest, ja selleks on mobiiltelefonist administratsioonile teatamata jätmine. Vastustaja arvamuse kohaselt sai kaebaja mobiiltelefonist teada natuke peale kella nelja õhtul ning tal oli aega, et sellest direktorit teavitada. Samuti teadis kaebaja direktori mobiiltelefoni numbrit ja oleks võinud talle ka hiljem helistada. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas vaidlusaluse käskkirja. Kohus leidis, et kuigi käskkirjas puudub viide VangS §-le 28, järeldub käskkirjas toodud teokirjeldusest, et kaebajat on karistatud distsipliinirikkumiste kogumi eest, mis koosneb nii keelatud esemest teatamata jätmises (VangS § 67 p 3) kui ka selle eseme kasutamises (VangS § 28 lg 1). Käskkirjas pole hinnatud iga rikkumist eraldi. Vastustaja esindaja poolt kohtus esitatud väide, et karistus on määratud vaid keelatud esemest teatamata jätmise eest, on otsitud. Sellisele positsioonile asumise tingis ilmselt asjaolu, et kaebaja poolt mobiiltelefoni kasutamine on tõendamata. Vangla direktoril ei ole kohustust kinnipeetavat igal juhul karistada, ka siis mitte, kui rikkumine on tõendatud. Kuna käesoleval juhul määrati karistus kahe rikkumise eest, milles olulisemat kaalu omav on ära langenud, siis ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas vangla direktori poolt kasutati diskretsiooni õiguspäraselt ja kas määratud karistus oleks ühe rikkumise eest proportsionaalne. Käskkirja puuduseks on ka see, et selles pole märgitud rikkumiste aega ja rikkumiste koht on märgitud umbmääraselt (ei ole vangla nimetust ega kambri numbrit). Tegemist on küll vormipuudustega, kuid ka vorminõuete eiramisel on piirid. Peale puuduste käskkirja vormis ja sisus ei ole täidetud ka kõiki distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid. Nimelt puudub distsiplinaarmenetluse protokollil kaebaja allkiri, kuigi Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 97 lg 3 seda nõuab. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Pärnu Vangla apellatsioonkaebuses paluti tühistada esimese astme kohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta V.Mi kaebus rahuldamata. Apellandi väitel on apelleeritud kohtuotsus ebaõige kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. Vaidlusaluse käskkirjaga karistati kaebajat vaid ühe rikkumise – vangla administratsioonile kambris kasutatavast mobiiltelefonist mitteteatamine – eest. Esimese astme kohtu teistsugune seisukoht on ekslik. Kui kaebajat oleks 2

(4)3-06-648 karistatud ka mobiiltelefoni kasutamise eest, siis oleks tehtud käskkirjas viide VangS §-le 28 ja oleks märgitud, milline tegu millise õigusliku tagajärje kaasa toob. Käskkirjas liigse teo kirjeldus võib olla küll eksitav, kuid ei saa automaatselt kaasa tuua haldusakti tühisust. Haldusakti tühisuse alused on toodud haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 63 lg 2 punktides 1-5 ning käesoleval juhul ei esine ühtegi viidatud alust. Vaidlusaluses haldusaktis ei esine ka HKMS § 19 lg 6 märgitud puudusi. Arvestada tuleb sellega, et kaebaja suhtes kohaldati kõige kergemat karistust (noomitus). Vaidlusalune käskkiri on tõepoolest vormivigadega, kuid kohus on neid vigu ületähtsustanud. Pole põhjust arvata, et käskkirjas teo toimepanemise aja ja koha märkimata jätmine põhjustas kaebajale raskusi käskkirja sisu mõistmisel. Vangla direktor omab distsiplinaarvõimu vaid tema enda poolt juhitavas vanglas vangistust kandvate kinnipeetavate üle, mistõttu ei saa lugeda oluliseks puuduseks käskkirjas vangla nimetuse märkimata jätmist. Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 3 kehtiva sõnastuse kohaselt kirjutab distsiplinaarmenetluse protokollile alla vaid vanglaametnik. Kaebaja ei ole ise kunagi avaldanud soovi protokolliga tutvuda. Seetõttu on põhjendamatu kohtu etteheide kinnipeetava allkirja puudumise kohta kõnealusel protokollil. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Vaidluse esemeks on Pärnu Vangla direktori käskkiri, millega määrati kinnipeetava V.Mile distsiplinaarkaristusena noomitus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega selles, et vaidlusaluses käskkirjas toodud teokirjelduste kohaselt on kaebajale süüks arvatud ja teda on karistatud distsipliinirikkumiste kogumi eest. Halduskohtu istungil vastustaja esindaja esitatud väide, et kaebajat karistati vaid ühe teo eest, on ümberlükatud vaidlusaluses käskkirjas toodud rikkumiste õiguslike alustega ja rikkumiste kirjeldusega – „V.M …ei teavitanud vangla administratsiooni kambris kasutatavast mobiiltelefonist ning kasutas seda ka ise suhtlemiseks abikaasaga“, samuti distsiplinaarmenetluse protokollis tuvastatud asjaoludega ja tehtud järeldusega – „Võttes arvesse……, aga ka asjaolu, et V.Mil ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi, leian mõlemat süüdistatavat punkti noomitust väärt olevaks ja kokkuvõttes teen ettepaneku karistada kinnipeetav V.Mit distsiplinaarkorras noomitusega“. Et käskkirjaga on kaebajale süüks arvatud ja teda on karistatud kahe rikkumise eest, kinnitab samuti nii vaideotsus, milles märgitakse, et distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt karistati kaebajat vanglas keelatud eseme, mis ei kuulu Vangla sisekorraeeskirja §-s 58 nimetatud kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade loetellu, kasutamise eest ning keelatud esemest mitteteavitamise eest, kui ka vastustaja poolt halduskohtu nõudel kaebusele esitatud kirjalikud vastuväited, milles rõhutatakse, et kaebaja kasutas kõnealust telefoni abikaasaga suhtlemiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et vaidlusaluses käskkirjas on välja toodud vaid ühe rikkumise õiguslik alus. Kui kaebajale oleks süüks arvatud ja karistatud üksnes vangla administratsioonile kambris kasutatavast mobiiltelefonist mitteteatamise eest, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses, oleks piisanud viitest VangS § 67 punktile 3 ja Pärnu Vangla kodukorra punktile 6.1.3, mis sätestavad kinnipeetava kohustuse teatada viivitamatult vangla direktorile (kodukorras vanglaametnikule) kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Vaidlusaluses käskkirjas on aga viide ka VangS § 67 punktile 1 (mis kohustab täitma vangla sisekorraeeskirju) ja Pärnu Vangla kodukorra punktile 6.1.1 (mis kohustab täitma vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirja ja Pärnu Vangla kodukorda). Vangistusseaduse ja Vangla sisekorraeeskirja järgi ei ole kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamine lubatud. Neid viitelisi õigusnorme saab mobiiltelefoni kasutamise episoodi osas vaadelda puuduliku, konkreetselt rikutud normiga sisustamata õigusliku alusena. 3

(4)3-06-648 Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja näol on tegemist kaalutlusotsusega, mille saab kohus jõusse jätta vaid juhul, kui on täielikult veendunud selles, et vaatamata menetlus- või vorminõude rikkumisele ei oleks haldusorgan saanud teistsugust otsust teha. Halduskohus leidis õigesti, et kuivõrd kaebajale süüks arvatud rikkumisi ei ole käskkirjast nähtuvalt eraldi hinnatud, siis puudub kohtul võimalus kontrollida ja veenduda selles, kas ainult ühe rikkumise (mobiiltelefoni kasutamine ei leidnud kohtumenetluses tõendamist) eest määratud karistus on kaalutletud ja proportsionaalne. Esimese astme kohus ei ole leidnud vaidlusaluse käskkirja tühise olevat, mistõttu on asjasse puutumatu apellatsioonkaebuses toodud arutelu haldusakti tühisuse aluste üle ja viited HMS §-le 63. Halduskohus peatus haldusakti formaalsel küljel ning osundas põhjendatult käskkirja arvukatele vormipuudustele, kuid kohus pole neist järeldanud haldusakti tühisust ega leidnud käskkirja õigusvastase olevat ainuüksi selliste vormipuuduste, nagu rikkumise aja ja koha märkimata jätmine. Kohus küll ekslikult, viitega Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 3 alates 24.12.2001 kehtetule redaktsioonile, märkis, et distsiplinaarmenetluse protokollile kirjutab alla ka distsipliini rikkunud kinnipeetav, kuid see eksimus ei viinud kohut ebaõige otsuse tegemisele ega anna seetõttu alust kohtuotsust muuta või tühistada. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apelleeritud kohtuotsus muutmata. Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.