KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-2217 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 8.
) § 20 lõike 1 kohaselt nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping, lg 2 kohaselt vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.
§ 20
lõike 3 kohaselt kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimist loetakse sel juhul nõustumuseks. Eeltoodust nähtub, et tahteavaldust ei pea tegema ainult kirjalikult. 10. Kostja on asunud seisukohale, et kindlustuslepingu olemasolu (või selle muutmist) saab tõendada üksnes poliis. Kohus kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Kindlustuspoliis on küll
§ 434
lõike 1 järgi lepingu sõlmimist tõendav dokument, kuid kindlasti ei saa ainult kindlustuspoliisi olemasolu olla kindlustuslepingu olemasolu eelduseks. Seega on vaidluse korral kindlustuslepingu muutmise üle võimalik, peale muudetud kindlustuspoliisi olemasolu, lepingu muutmist tõendada ka muude tõenditega. Kuna nii lepingulise võlasuhte tekkimiseks kui ka selle muutmiseks peavad pooled saavutama kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes, siis arvestades kindlustuslepingu eripära, s.h. lepingu oluliste tingimuste rohkust, milles pooled peavad kokkuleppele jõudma, leiab kohus, et kindlustusandja tegevusetuse või vaikimisega ei saa tõendada kindlustusandja aktsepti lepingu sõlmimiseks või muutmiseks. Ühepoolselt ei saa vaikimisele ega tegevusetusele tahteavalduse tähendust anda.
- Hageja ei ole tõendanud, et kostja andis aktsepti vaidlusaluse kindlustuslepingu muutmiseks hageja poolt soovitud tingimustel. Hageja väide, et kindlustusandja esindaja, M. S, teatas, et kindlustussumma suurendamisega Lääne-Virumaal, x vallas, x külas asuva vara suhtes nõustuti ning vara kindlustuskaitse algab 04.09.2003 on paljasõnaline. Tunnistaja M.S ütlustest nähtub, et tunnistaja ütles hagejale, et tema poolt taotletud kindlustuslepingu tingimuste tõttu – vara on tavalisest rohkem ning maja, kus vara paikneb, on valveta, on vaja kooskõlastust tootejuhilt. Tunnistaja S. K ütlustest nähtub, et lepingut nendel tingimustel, nagu hageja oma avalduses soovis, ei saanud muuta. Tunnistaja S. K ütlustest nähtub, et kindlustuslepingu muutmise avaldus oli kostja juures 09.09.2003, mil kahjujuhtum toimus, alles menetluses, kuna tootejuht, kes kindlustatuga ja kindlustuskohaga seotud riske hindab, vajas kindlustuslepingu muutmise võimalikuks aktseptimiseks täiendavat informatsiooni. Tunnistajate ütlusi, et kostja ei aktsepteerinud peale hageja poolt kindlustuslepingu avalduse esitamist koheselt hageja taotletud tingimusi toetab ka asja materjalidele lisatud hageja avaldus, millest nähtuvad hilisemad tingimuste parandused nii kindlustussumma suuruse kui ka kindlustuskaitse (röövimine/murdvargus) osas.
- Kuivõrd asjas ei ole tõendamist leidnud kostja nõusolek kindlustuslepingu muutmiseks hageja poolt soovitud tingimustel ning seetõttu kehtis poolte vahel kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusleping, milles koduse vara kindlustussummaks oli 300 000 krooni ning asjas puudub vaidlus, et 300 000 krooni ulatuses on kostja hagejale vara hävimise eest hüvitanud, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. 3
(6)Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
- K.H esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
- Kohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 68 lõiget 4 ning
§ 20
lõiget 3 ja lugema, et pooltevahelised kindlustuslepingud muutusid hageja 04.09.2003 avalduse alusel. Kostja kutse- ja majandustegevusse kuulub kindlustuslepingute sõlmimine, nende muutmine ja lõpetamine. Kostjani jõudis avaldus kostjaga püsivas ärisuhtes olevalt hagejalt ning seega lasus kostjal hageja 04.09.2003 avaldusele vastamise kohustus.
§ 20
lõike 3 kohaselt oli hageja 04.09.2003 avaldusele mittevastamine vaikimisena tahteavaldus, mida saab käsitleda nõustumisena. Kohus ega ka kostja pole ümber lükanud hageja poolt eelmenetluses korduvalt esitatud väidet, et kostja ei vastanud hageja 04.09.2003 avaldusele, v.a koduse varakindlustuskaitse vähendamine x.
- Kohus poleks otsuse tegemisel saanud tugineda kostja tunnistajate M.S ja S. K ütlustele, et tulekahju toimumise ajal 09.09.2003 kostja alles menetles hageja 04.09.2003 avaldust, kuna viimased on kostjaga töösuhtes. Nimetatud tunnistajate ütlused ei saa vaidluses olla objektiivsed. Hageja on eelmenetluses korduvalt selgitanud, et 04.09.2003 tegutses ta kostja seletuste alusel. Hagejal kui tarbijal puudus vähimgi võimalus mõjutada kostja poolt antavaid juhtnööre.
- Kohus on alusetult jätnud kohaldamata kostja tegevuse hindamisel TsÜS § 138 lõike 1, mille kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Samuti on kohus jätnud kohaldamata ka TsÜS § 138 lõike 2, mille kohaselt õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
- Kostja tegevus hagejalt 04.09.2003 avalduse saamiseks ning avalduse saamisel sellele vastamata jätmisel, on vastuolus kindlustustavadega,
§ 20
lõikes 3 sätestatud kohustusega vastata kindlustusandja avaldusele kindlustuslepingu tingimuste muutmiseks ning võlaõigusseaduses kindlustuslepingut reguleerivate sätetega. Kostja tegevus ja tegevusetus viisid olukorrani, milles hagejale on juba olulist kahju tekitatud. Kostja tegevus (tegevusetus) suhetes hagejaga on vastuolus TsÜS § 138 lõigetega 1 ja 2. 18. Kohus on vaidluse lahendamisel ja kostja tegevuse hindamisel jätnud kohaldamata
§-de 422 ja 428 sätted. Saades hageja 04.09.2003 avalduse, oli kostja kohustatud sellele avaldusele vastama ja andma ka hagejale vajalikku informatsiooni kindlustuslepingu muudatuste kehtivusest või kehtetusest. Juhul, kui kostja oleks hagejat korrektselt teavitanud asjaolust, et kostja ei anna hageja kodusele varale kindlustuskaitset hageja soovitud ulatuses, poleks hageja oma kodust vara
- a aasta septembri alguses Tallinnas, x korterist x küla majja viinud. Põlengu tegelikke põhjuseid pole õnnestunud välja selgitada, kindlasti pole põlengus aga süüdi hageja. Seega, kui 09.09.2003 tulekahju toimumise hetkel olnuks x majas ainult seal varasemalt olnud hageja vara ja eeldusel, et kostja oleks selle hüvitanud nõuetekohaselt, poleks hagejale kahju tekkinud.
- Kohtu otsus pole seaduslik ja põhjendatud, kuna otsuse tegemisel on põhjendamatult jäänud analüüsimata hageja poolt esitatud asjaolud ja hageja poolt asjas esitatud tõendid. Kohus jättis hagi rahuldamata ning tugines oma arvamuse andmisel ainult kostja väidetele ning kostja tõenditele, jättes samas täielikult tähelepanuta hageja poolt esitatud asjaolud, neile hageja poolt antud hinnangud ning hageja poolt esitatud asjaolude kinnitamiseks esitatud tõendid. Sellega on kohus rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet, mis omakorda viis vale kohtuotsuse tegemiseni. 4
(6)Tagamaks poolte võrdse kohtlemise tsiviilkohtumenetluses, tulnuks kohtuotsuses hinnata, millistel asjaoludel jätab kohus hageja väited ja hageja tõendid tähelepanuta.
- Kohus on rikkunud ka TsMS § 438 lõiget 1, kuna otsuses pole sisulisi põhjendusi, millistel asjaoludel on jäetud rahuldamata hageja nõue viivise saamiseks. Kuna kohus jättis analüüsimata, miks ta jätab rahuldamata hageja nõude viivise saamiseks, ei saa vaidlustatud otsus olla seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja seisukoht
- AS * Kindlustus ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
- Kolleegium leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohtukolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid.
- Vaidluse all on küsimus, kas tulekahju toimumise ajal x talus 09.09.2003 kehtis poolte vahel kindlustusleping hageja poolt 04.09.2003 esitatud avalduses soovitud tingimustel või kehtis kindlustusleping ilma muudatusteta esialgsel kujul. Selleks tuli tuvastada, kas pooled olid jõudnud muudatuste osas kokkuleppele või kas saab uutel tingimustel lepingu lugeda sõlmituks üksnes hageja avalduse alusel kostja vaikimise tõttu. 24.
§ 422
, mis annab kindlustuslepingu mõiste ja § 428, mis sätestab, millistest andmetest tuleb füüsilist isikut, kes soovib sõlmida kindlustuslepingut, enne lepingu sõlmimist teavitada, ei ole antud vaidluses asjakohased sätted. Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide nimetatud sätete kohaldamata jätmise kohta. 25. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine ühtegi TsÜS § 64 lg-s 4 sätestatud alust vaikimise tahteavalduseks lugemiseks. Seadus ei sätesta, et kindlustusandja poolt avaldusele mittevastamine tähendaks kindlustuslepingu sõlmimist või muutmist. Vastupidi,
§ 434
kohaselt peab kindlustusandja oma tahet sõlmida kindlustusleping väljendama kirjalikult. Seda on järginud ka pooltevaheline praktika. Lepingu sõlmimiseks ja muutmiseks on kostja alati väljastanud kindlustuspoliisi ja arve. Vastupidise praktika puudumist kinnitas ringkonnakohtu istungil ka hageja esindaja. 26. Kohus leidis õigesti, et
§ 20lg 3, millele hageja tugineb, ei ole käesoleval juhul kohaldatav.
Nimetatud sätte kohaselt kui isikuni, kelle majandus-või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks. Säte käsitleb lepingu sõlmituks lugemise võimalust üksnes püsivates ärisuhetes olevate isikute vahel. Ringkonnakohus leiab, et koduse vara kindlustamist ei saa pidada ärisuhtes olemiseks, sest kindlustusvõtjaks on tarbija.
- Asjaolu, et tunnistajatena üle kuulatud M. S ja S. K on kostjaga töösuhtes, ei tee iseenesest nende ütlusi ebausaldusväärseks. Seega ei ole õige apellandi väide, et kohus ei oleks tohtinud nende ütlustega arvestada. Seda enam, et tunnistaja M. S ülekuulamist taotles just hageja.
- Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsÜS §
- Apellant ei ole selgitanud, milles seisnes kostja pahausksus või millist oma õigust teostas ta seadusvastasel viisil. Ebaõige on apellandi seiskoht, et tema kahju tekkis kostja tegevusetuse tõttu. Ilma kostjalt lepingu sõlmimist kinnitavat 5
(6)kindlustuspoliisi saamata, ei olnud hagejal mingit alust arvata, et ainuüksi tema ühepoolse avalduse alusel kehtib kindlustuskaitse üle pooleteise miljoni krooni väärtuses kodusele varale, milline asub üksikus maakohas ilma valveta majas, kus veel ka alaliselt ei elata. Hageja väide, et kostjapoolse korrektse teavitamise korral hageja soovitud muudatustega mittenõustumisest, ei oleks ta oma vara x kolinud, on ümber lükatud hageja enda tunnistaja I. K 18.05.2006 kohtuistungil antud ütlustega (tl 401, I kd), millest nähtub, et hageja poolt avalduse esitamise ajaks 04.09.2003, olid asjad juba x viidud.
- Kohus ei ole jätnud analüüsimata hageja poolt esile toodud asjaolusid ega ole kohelnud pooli ebavõrdselt. Apellant ei ole näidanud, millistele tema poolt esitatud tõenditele on kohus jätnud hinnangu andmata. Hageja viivise nõude rahuldamata jätmist ei ole kohus tõepoolest põhjendanud, kuid seda ei saa pidada selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Viivisenõue kui kõrvalnõue jagab käesoleval juhul põhinõude saatust, mistõttu ei pea kohus põhinõude rahuldamata jätmisel eraldi põhjendama põhinõudelt arvestatud viivise nõude rahuldamata jätmist.
- Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lõike 1 ja § 61 lg 1 punkti 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud, s.h kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad kohtukulud apellandi kanda. Vastustaja taotleb õigusabikulu väljamõistmist summas 17 486,48 krooni. Kolleegium leiab, arvestades hagi hinda, asja keerukust ja mahtu, et tegemist on põhjendatud kuluga ja taotlus tuleb rahuldada. G. Kivinurm M. Seppik U. Reinola 6
(6)