TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2291 Otsuse kuupäev 27.12.2006 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi X X’ kaebus Tartu Vangla 22.11.2006 käskki

§ 15

). Otsus tehakse kinnipeetavale allkirja vastu teatavaks (

§ 13lg 2).

Vaidlusaluse otsuse väljaandmisel lähtus Tartu Vangla direktor nii õiguskorra kaitsmise huvidest kui kõigist avalduse menetlemise käigus kogutud tõenditest, sealhulgas:

1. Põhja-Tallinna Valitsuse rahvastikuregistri osakonna väljavõttest, mille kohaselt on X.Xil elukoht L Ž juures,
2. õiendist X.Xi kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta;
3. kinnipeetava karistusandmetest, mille kohaselt on X.X varem karistatud kriminaalkorras 2-l

l;

1. järelevalveosakonna õiendist, millest nähtub, et X.Xil on esinenud probleeme vanglaametnike ja kambrikaaslastega suhtlemisel ning õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmisega;
2. julgeolekuosakonna hinnangust, mille kohaselt on olemas eeldused uute kuritegude toimepanemiseks. X.X ei ole vanglas viibimise ajal asunud paranemise teele, motivatsioon muutumiseks nõrk. Peale vabanemist olemas elu-ja töökoha võimalused;
3. sotsiaalosakonna õiendist, millest nähtub, et X.Xil on vabaduses olemas elukoht ja võimalus tööle asuda, kuid regulaarne tööharjumus vähene. Vabanemisvalmiduse riski hinnatakse mitterahuldavaks;
4. meditsiiniosakonna õiendist, mille kohaselt on X.Xi tervislik seisund hea. Kuna kinnipeetav ei esitanud avaldusega koos ühtki tõendit elamispinna olemasolu ja töötamise võimaluse kohta, pöördus direktor Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna poole X.Xi poolt esitatud andmete kontrollimiseks. Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna vanglast vabanenute talituse ettepaneku kohaselt ei ole otstarbekas X.Xi tingimisi enne tähtaega vabastada, ta ei ole asunud paranemise teele, ei ole välistatud uue kuriteo toimepanemine.

§ 1

lg 3 alusel võib direktor peale

§ 1

lg-s 2 loetletud asjaolude arvestada ka muid tegureid, mis ei keela arvesse võtta kuriteo toimepanemise asjaolusid, kinnipeetava isikut ja tema varasemat elukäiku, samuti tagajärgi, mida võib süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine kaasa tuua nii talle endale kui õiguskorrale. Siinjuures tuleb pidada oluliseks iseloomustavaks asjaoluks seda, et kaebaja ei ole teinud oma varasematest karistustest järeldusi ja pani toime rea uusi kuritegusid. Eeltoodut arvesse võttes ei saa Tartu Vangla kinnitada, et kinnipeetav on oma käitumist parandanud ja tahab jätkata ning on võimeline jätkama oma elu õiguskuulekalt. Direktoril on õigus hinnata seda asjaolu oma siseveendumuse alusel. Arvestades eeltoodut, palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Tartu Vangla direktori 22.11.2006 otsusega nr 6-30/151-3 jäeti kinnipeetava X.Xi tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avaldus rahuldamata, lõpetati avalduse menetlus ja otsustati, et kinnipeetav X.X võib esitada tingimisi enne tähtaja lõppemist 3 vangistusest vabastamise avalduse ühe aasta pärast, so 22.11.2007. Otsust on põhjendatud sellega, et Tartu Vangla direktor ei ole täielikult veendunud, et X.X suudab järgida käitumiskontrolli tingimusi, eelkõige peamist – mitte sooritada uusi õigusrikkumisi. X.Xi poolt toimepandud vägivaldsed kuriteod, käitumine vangistuses ja ebarahuldav vabanemiseks ettevalmistumine ei veena selles, et ta tahab, suudab ja on võimeline edaspidi õiguskuulekalt käituma. Otsus on motiveeritud hulgaliste konkreetsete kaalutlustega ja põhjendustega taotluse mitterahuldamise osas. Vastavalt HKMS §-le 19 lg 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuna vaidlustatud otsus on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt, siis vastavalt HMS § 56 lg 3 peavad selles sisalduma kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Vaidlustatud otsuse kohaselt on selle tegemisel arvestatud Justiitsministeeriumi määruse nr 56 „Kinnipeetava tingimise enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord“ (Edaspidi: Kord) §-i 1 lg 2 sätestatut. Otsuses on kajastatud, et Tartu Vangla direktor võttis otsuse tegemisel arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistust, hindas, kuidas on kinnipeetav vanglas käitunud, samuti kui tõhusalt kinnipeetav valmistab end õiguskuulekaks käitumiseks vabaduses, võrdles ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuses on põhjalikult analüüsitud

§ 1

lg 2 sätestatut, esitatud on kaalutlused, milles Tartu Vangla direktor otsuse tegemisel lähtus taotluse mitterahuldamise osas, otsus on täielikult motiveeritud taotluse mitterahuldamise osas. Kohus leiab, et ükski kaebaja väide ei anna alust otsuse tühistamiseks selle sisu poolest. Otsus on sisuliselt õiguspärane. Antud diskretsiooniotsuses põhjendas ja kaalus Tartu Vangla direktor positiivseid ja negatiivseid asjaolusid ning oma tehtavat valikut ning seda just sisulise otsuse tegemisel. Kohus kontrollis ja leidis, et otsuse tegemisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja teisi õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Seega sisu poolest on otsus õiguspärane ning ei ole alust selle tühistamiseks. Kuid kohus leiab, et vaidlustatud otsuse punkt 2 kuulub tühistamisele alljärgnevatel põhjustel. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord (edaspidi: kord) on kehtestatud „Vangistusseaduse“ § 76 lg 6 alusel ja

§ 15

kohaselt avalduse rahuldamata jätmise

l määrab vangla direktor tähtaja, mille 4 möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta. Alates 01.01.2007 on muudetud „Vangistusseaduse“ § 76 (vastu võetud 27.09.2006, välja kuulutatud 17.10.2006 – RTI 2006, 46,333) ja selle lõike 2 kohaselt kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel edastab vangla materjalid kohtule (kinnipeetava isikliku toimiku, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist KarS § 76 lg 1 p 1 või lg 2 p 1 alusel) uuesti kuue kuu möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses uuesti esitamise muud tähtaega. Vangistusseaduse § 76 ja karistusseadustiku rakendamise seaduse § 331 kohaselt nimetatud seaduste muutmine rakendatakse hiljemalt kuue kuu jooksul peale KarS § 75 lg 2 p 9 ja § 751 jõustumist. Need sätted jõustuvad 01.01.2007 ja seega enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamise taotluse mitterahuldamise puhul kinnipeetav saab uuesti esitada materjalid kohtule kuue kuu möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest. Vaidlustatav otsus on tehtud 22.11.2006 ja punktis 2 on otsustatud, et kaebaja tingimisi vabastamise avalduse uuesti võib esitada ühe aasta pärast, s.o alates 22.11.

1. Kohtu arvates vaidlustatava otsuse punkt 2 halvendab kaebaja olukorda võrreldes muudetud sätetega, mis hakkavad kehtima 01.01.2007 , sest kui ei oleks vaidlustatavat otsust olnud, kaebajal igal juhul oli võimalus esitada taotlus enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamiseks kuue kuu jooksul peale keeldumist, mis osutuks varasemaks kui 22.11.2007, kuid vastustaja otsuse tegemisel ei ole sellega arvestanud ja otsuse tegemisel selle punkti osas ei ole järgitud võrdse kohtlemise printsiipi. Vaidlustatava otsuse tegemise ajal “Vangistusseaduse“ § 76 muudatused olid juba vastu võetud ja välja kuulutatud (RTI 2006,46,333). „Kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse, karistusseadustiku, karistusseadustiku rakendamise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse“ seletuskirja p 3.
2. kohaselt – kui enne
3. jaanuari 2007 esitatud avaldus on jäetud kohtu poolt rahuldamata, ei esitata materjale uuesti kohtule mitte varem kui kuue kuu möödumisel eelmise taotluse rahuldamata jätmisest, s.o kaebaja puhul uuesti kohtule saab esitada materjalid alates 22.05.
4. Samuti kohus leiab, et vastustaja mitte millegagi ei ole motiveerinud punktis 2 valitud tähtaega ja kohaldas kaebaja suhtes maksimaalset ühe aastast tähtaega märkimata põhjustel. Vastustaja vaidlustatavas otsuses ja kirjalikus vastuses kohtule märkis, et „viimastel aastatel on täheldatud distsiplinaarkaristuste õige minimaalset vähenemist…“ (t.l 6 pöördel). Kohtule esitatud materjalidest on näha (t.l 29), et kaebajal on ainult kolm kehtivat karistust ja ühte sellest ta vaidlustab kohtus ja asja menetletakse ringkonnakohtus. Vastustaja ei ole motiveerinud maksimaalse tähtaja valikut, kuid kaebaja käitumine oli muutunud positiivsuse suunas. Kohtu arvates ei ole õigustatud vastustaja poolt maksimaalse tähtaja kohaldamine ilma seda põhjendamata ja motiveerimata ning ka sellel põhjusel vaidlustatava otsuse punkt 2 kuulub tühistamisele HKMS § 26 lg 1 p 1 kohaselt ja selle punkti osas vastustajal tuleb võtta uuesti seisukoht. 5 Tamara Hristoforova Kohtunik 6