KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-427 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 08.

§ 94lõikest 1 ja lepingu punktist 4.1.

7. Viiviste (viivisintressid) osas ei ole poolte vahel ka vaidlust selles, et kostja ei täitnud laenu tagastamise kohustust ja seega on hagejal viiviste nõue kostja vastu tulenevalt

§ 101lg 1 punktist 6.

Oma arvestustes lähtub hageja lepingu punktis 5.1 kokkulepitud viiviste suurusest 0,15% päevas, mis teeb viiviste aastamääraks 54%. 8. Kostja vaidlustas osaliselt hageja nõude, leides

§ 113

lõikele 1 tuginedes, et viivise aastamääraks sai olla kuni 26.12.2003 lepingujärgne intress 23,64%, millele lisandub 7%. Kostja vastuväited on ekslikud. Tulenevalt

§-st 5 kohaldatakse lepingule seaduses sätestatut vaid juhul, kui seadusesäte omab obligatoorset (kohustuslikku) mõju, st seadus keelab lepingus seadusest kõrvale kalduda. Viiviste osas on võlaõigusseadus aga dispositiivne, st seadust viiviste osas kohaldatakse, kui leping ei ole seda reguleerinud. Antud juhul on aga pooled lepingus kokkuleppinud viiviste määra ja seega seadusest tulenevat regulatsiooni ei ole alust kohaldada.

1. Samuti on kostja tuginenud sellele, et lepingus kokkulepitud viivised on ülemäära suured ja palub viiviseid vähendada. Selles osas on kostja väited põhjendamatud. Kohtule teadaolevalt ja arvestades kohtule esitatud teisi vaidlusi, on lepingulistes suhetes tavapärane viivise määr just 0,15% päevas viivitatud summalt. Seega ei saa pidada viivisemäära ülemäära suureks. Samuti arvestades kostja poolt viivitatud aega ja tavapärast viivisemäära ei saa lugeda ka viiviste summat, mida hageja nõuab, ülemäära suureks. 2
2. Lähtudes eeltoodust on hageja nõue viiviste osas põhjendatud ja kostja vastuväited ei anna alust nende nõuete rahuldamata jätmiseks. Seega on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb välja mõista hageja poolt hagetud summa. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
3. K.G esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osaliselt viiviste osas ja teha uus otsus, millega jätta kohtuotsus viiviste osas rahuldamata.
4. Väär on kohtu seisukoht, et tavapärane viivise määr on 0,15% päevas (54% aastas). Laenulepingu viivis 0,15% päevas (54% aastas) iga hilinenud päeva eest on vastuolus heade kommetega ning seega tühine, millest tulenevalt tuleb kasutada seadusega ettenähtud viivise määra.
5. Samuti ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et viiviste osas on võlaõigusseadus dispositiivne, st seadust viiviste osas kohaldatakse siis, kui lepingus ei ole seda reguleeritud.

§ 113

lõike 1 puhul on tegemist imperatiivse normiga ning

§-s 5 sätestatud dispositiivsuse põhimõte ei ole kohaldatav. Viivitusintressi suurust reguleerib seadus ja viivise arvestuse aluseks on lepingus kokkulepitud intressimäär.

§ 113

lõikest 1 tuleneb, et võlausaldaja võib nõuda viivisintressi ja selle piirmäär on sätestatud

§ 113lõikes 1.

Muud kokkulepped on tühised, kuna on vastuolus seaduses sätestatuga. 14. Hagejal on õigus nõuda viivitusintressi 23,64% aastas põhivõlasummast 64 670 krooni. Alates 01.04.2003 kuni 26.12.2003 oli viivitatud 270 päeva. Intress 0,0647% päevas. Päeva viivisintress põhivõlasummast on 41, 84 krooni.

§ 113

lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega alates 27.12.2003 kuni 01.02.2005 maksmisega oli viivitatud 390 päeva. Intress 0,0839% päevas. Kokku moodustab viivise summa seega 32 458, 20 krooni. Vastustaja seisukoht

1. A.A ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb selle vastu apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. ning palub jätta Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 20.09.2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kohtukolleegium nõustub täiesti maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.
3. Kaebuses kordab kostja põhiliselt vastuses hagile toodud seisukohti ja neile kõigile on maakohus hinnangu andnud.
4. Maakohus on põhjendatult tuginedes

§-dele 94 lg 1, 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 ja 2 hagi rahuldanud. Vaidlus puudub selles, et lepingu p 5.1 kohaselt olid pooled kokku leppinud viivistes 0,15% päevas tähtajaks tasumata summalt, mis teeb viiviste aastamääraks 54%.

§ 113

lg 1 ei piiranud ka varasemas, kuni 13.12.2005 kehtivas redaktsioonis pooltel lepingus leppida kokku viivisemääras vabalt. Nimetatud lepingupunkt ei ole vastuolus ka heade kommetega nagu märgitakse kaebuses. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku 3 kahjustada. Kui võlgnik täidab kohustise tähtaegselt, siis viivis ei rakendu. Viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb

§ 113kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist.

Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Viivise vähendamist kostja taotlenud ei ole, samuti pole esitanud muid vastuväiteid. 19. Seega ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. R. Allikvere U. Loonurm U. Reinola 4