KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2006, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-143

) tähenduses. Tulenevalt

§-dest 322 ja 341 ei pidanud kostja hageja nõuet vara realiseerimisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe hüvitamiseks põhjendatuks.

1. Tuleb arvestada, et leping lõpetati kokkuleppega ning lõpetamisel järgiti lepingus rendileandjale sätestatud õigusi lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral. Lepingu objekti tagastamisel koostati üleandmise-vastuvõtmise akt, milles vara vastuvõtja ei sedastanud ühtegi puudust. Kasutusrendi üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt oleks hageja pidanud kontrollima vara tagastamisele järgneval päeval vara tehnilist seisukorda ja puuduste avastamisel p 12.2.5 alusel keelduma vara vastuvõtmisest. Kostja ei olnud teadlik lepingu objektil esinevatest puudustest ning talle ei antud võimalust esitada kulutuste vajalikkuse osas vastulauset ega ka puudusi ise kõrvaldada, mistõttu kostja ei pidanud õiguspäraseks hageja nõuet sõiduki keemilise pesu kulu hüvitamiseks summas 1610,17 krooni.
2. Hageja nõue 4237,29 krooni saamiseks müügiteenuse eest on dokumentaalselt tõendamata ning kostjale jääb arusaamatuks, mille alusel ning kas üldse on hageja nimetatud summas kahju kannatanud. Kostja pidas siiski vajalikuks märkida, et müügiteenuse nõue on tekkinud pärast pooltevahelise lepingu lõpetamist ning sellist tõendamata kahju polnud kostjal võimalik ette näha.
3. Debitoorse võlgnevuse nõue on kostja arvates põhjendamatu ning selle väljamõistmine on ka õiguslikult raskendatud. Tõenäoliselt on hageja raamatupidamisse jäänud nõue põhjusel, et hageja on kostjale esitanud rendiobjekti kuuarve, jättes tähelepanuta asjaolu, et arve ei ole muutunud sissenõutavaks lepingu lõpetamise tõttu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 5041,36 krooni. Kohus leidis, et lepingu liigi määratlemisel tuleb lähtuda eelkõige poolte vahel sõlmitud lepingust, mitte lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist. Hoolimata asjaolust, et liisingulepingule seadusega sätestatud regulatsioon lepingu sõlmimisel puudus, võisid pooled liisingulepingu sõlmida. Sellisel juhul kuulusid vaidluse korral 3 kohaldamisele eelkõige leping ja tsiviilkoodeksi kohustuse täitmise üldsätted. Tegemist on kestvuslepinguga ning selletõttu kuulub kohaldamisele võlaõigusseadus, milles on liisingulepingu regulatsioon olemas, kuid vaidluse lahendamisel tuleb eelkõige lähtuda poolte vahel sõlmitud lepingust. Lepingu all tuleb mõista nii kasutusrendilepingut kui ka kasutusrendi üldtingimusi.
5. Poolte vahel on sõlmitud tähtajaline leping ning lepingu ennetähtaegne lõpetamine kostja algatusel ei ole lepingu järgi lubatud. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine on kasutusrendi üldtingimuste
6. alaosa järgi võimalik üksnes hageja algatusel. Lepingu ennetähtaegset lõpetamist poolte kokkuleppel leping samuti ette ei näe. Kostja möönis, et hageja teatas talle lepingu ennetähtaegse lõpetamise teatises vara üleandmise koha ja aja. Seega võis järeldada, et leping lõpetati ennetähtaegselt ikkagi hageja algatusel, mitte poolte kokkuleppel.
7. Üldtingimuste p 5.19 järgi oli kostjal lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kohustus hüvitada kõik vara võõrandamisel hagejale tekkinud kahjud. Leping ei sidunud hüvitamise kohustust sellega, et hageja peab tõendama võõrandamise vajadust. Kohtule esitatud OÜ B arvest ja sellele lisatud nimekirjast nähtub, et hageja on müügiteenuse eest tasunud 4237,29 krooni ja keemilise pesu eest 1610,17 krooni. OÜ B ja hageja vahel sõlmitud lepingutest ja pangaväljavõtetest nähtub, et nimetatud osaühing on liisingueseme võõrandanud ja kandnud võõrandamisest saadud raha hageja arvele. Nimetatud dokumentaalsete tõenditega oli tõendatud, et hageja kandis kulusid liisinglepingu eseme võõrandamiseks. Seega kuulus kostjalt väljamõistmisele müügiteenuse tasu 4237,29 krooni.
8. Debitoorse võlgnevuse osas palus hageja välja mõista üksnes intressi vara kasutamise eest viimasel arveldusperioodil (16.02.2003-13.03.2003). Rentnikul oli kasutusrendi üldtingimuste p 2.3 järgi kohustus tasuda rendimakseid vara kasutamise eest. Rentnik andis vara üle 13.03.2003 ning seega oli ta kohustatud tasuma rendimakseid kuni 13.03.
9. Hageja ei nõua osamakse tasumist, vaid üksnes intressi maksmist. Lepingut tuleb täita kokkulepitud viisil ning seetõttu kuulus kostjalt väljamõistmisele intress 607,45 krooni.
10. Vara seisund lepingu lõppemisel on fikseeritud üleandmise-vastuvõtmise aktiga, milles ei ole puudusi märgitud. Aktis ei ole fikseeritud vara puudusi. Vara tagastamine lepingu lõppemisel peab toimuma kasutusrendi üldtingimuste 12.alajaotuses sätestatud viisil. Hagejal oli kasutusrendi üldtingimuste p 12.2.4 järgi kohustus kontrollida vara vastavust p 12.2.1 sätetele. Salongi puhtuse aste on kohtu hinnangul üks vara seisundit iseloomustav kriteerium ning hagejal tulnuks see fikseerida vara tagastamisele järgneval päeval. Hageja on salongi puhtuseastme fikseerinud enne vara realiseerimist. Kuna hageja ei tõendanud vara puhastamist vajavat seisundit kostja poolt vara üleandmisel, jättis kohus keemilise puhastuse tasu osas hagi rahuldamata.
11. Hageja nõude vara jääkväärtuse ja vara realiseerimisväärtuse vahe hüvitamiseks lahendamisel tuleb lähtuda vahetult pärast vara üleandmist koostatud hindamisaktist, sest selle koostamise ajal on objektiivselt hinnatud vara seisundit. Üldtingimuste p-s 1.1 toodud vara jääkmaksumuse definitsiooni kohaselt tuleks arvestada jääkmaksumuseks küll 86 246,85 krooni, kuid sel juhul oleks nõue suurem kui esialgne 8431,26 krooni. Hindamisakti alusel luges kohus vara jääkmaksumuseks 4 84 942,38 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja vara jääkmaksumuse ja vara realiseerimise hinna vahe 196,62 krooni. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12. Hageja palus kohtuotsuse tühistada osas, millega jäeti 2932,64 krooni välja mõistmata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hageja kasuks nimetatud summa välja.
13. Lepingu üldtingimuste p 12 punkti üldpõhimõte on, et vara tagastamisel lepingu tähtaja möödumisel tuleb kindlaks määrata vara tehniline seisukord ning vara välised ja salongisisesed kahjustused ning vajadusel kohustub liisinguvõtja teostama vara remondi. Hageja on seisukohal, et lepingu üldtingimuste 12.
14. kuulub kohaldamisele vaid lepingu tähtaja lõppemisel, mitte aga ennetähtaegse ülesütlemise korral. Vara puhtus ei ole tehniline puudus ega ka salongisisene kahjustus. Keemilise pesu teostamine on üks vara müügiks ettevalmistamise protsessi osa, mis võib otseselt mõjutada müügiprotsessi kulgu. Vara puhtuseaste oli fikseeritud hindamisaktis, mistõttu oli keemilise pesu teostamine hädavajalik ja kostjal oli kohustus selle maksumus 1610,17 krooni üldtingimuste p 5.19 järgi hagejale hüvitada.
15. Kohus lähtus otsuses väärast jääkmaksumuse summast. Vara lepinguline jääkmaksumus on vara soetushinnast konkreetse kuu seisuga hüvitamata summa ehk väljaostmata vara maksumus. Kuna hageja nõustus kostjaga, et 15.03.2003 rendimakse ei kuulu kostja poolt tasumisele, siis hageja krediteeris rendimakse aluseks oleva arve ning peale seda moodustas debitoorse võlgnevuse intress perioodi 15.02.-13.03.2003 eest. Krediteerimise tõttu muutus vara jääkmaksumus, sest debitoorsed maksed ja jääkmaksumus on pöördvõrdeliselt seotud. Lähtudes õigest jääkmaksumuse summast, s.o. 86 264,85 kroonist, tuleb kostjal hagejale hüvitada vara jääkmaksumuse ja vara realiseerimise hinna vahena 1519,09 krooni. Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega temalt mõisteti välja 5041,36 krooni ja jätta hagi rahuldamata.
17. Asjaolu, et lepingus pole sõnaselgelt sätestatud kostja õigust leping ennetähtaegselt lõpetada, ei tohiks veel iseenesest teha võimatuks kestvuslepingu lõpetamise kostja algatusel või ka poolte kokkuleppel. Leping lõpetati poolte kokkuleppel, mida kehtiva õiguse ja esitatud tahteavalduse kohaselt tulebki lugeda lepingu ennetähtaegse lõpetamise aluseks. Kostja poolt lepingu objekti tagastamisel 13.03.2003 koostati üleandmise-vastuvõtmise akt, mis sisuliselt kinnitab, et pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel. Pooltevaheline võlasuhe ei sisaldanud tingimust, et kostja initsiatiivil või poolte kokkuleppel lepingu ülesütlemise või lõpetamise korral peab kostja hüvitama rendieseme hinna osa, mis ei ole kaetud tasutud rendimaksetega või kandma rendieseme müügiga seotud kulutused. Nende kulutuste väljanõudmine oleks õigustatud vaid lepingu rikkumise korral, mida kostja aga teinud ei ole. Viited alusetule lepingu ülesütlemisele on motiveerimata, kuna kestvuslepingut peab olema võimalik lõpetada ka ühe lepingupoole initsiatiivil ning teise poole nõusolekul – kokkuleppel. Üldtingimuste p 5.19 kohaselt peab kostja vara võõrandamisega seotud kahju hüvitama vaid juhul, kui leping lõpeb IX peatükis sätestatud alusel. Nimetatud peatükk reguleerib lepingu ülesütlemist rendileandja algatusel, mida antud juhul aga 5 toimunud ei ole. Hageja on menetluse käigus tunnistanud, et vormistati rendieseme loovutamine ja rendisuhe lõppes. Vastused apellatsioonkaebusele
18. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
19. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et hageja apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada hagi rahuldamata jäetud osas, osaliselt põhjenduste ning täielikult kohtukulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
20. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) pooled sõlmisid 12.03.2002 tähtajalise kasutusrendilepingu, mille esemeks oli sõiduauto Opel Omega Caravan 2,0, tähtajaga 15.03.2006; 2) leping lõpetati ennetähtaegselt ja kostja andis lepingu eseme tagasi 13.03.2003; 3) hageja võõrandas 27.06.2003 sõiduauto 84 745,80 krooni eest (hind käibemaksuta).
21. Pooled vaidlevad selle üle, kas leping lõppes ülesütlemisega või poolte kokkuleppel ning kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale kulud, mida hageja lepingu lõppemisega seoses kandis.
22. Kuna tegemist oli TsK kehtivuse ajal sõlmitud kestvuslepinguga, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 alates 01.07.2002 kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ja võlaõigusseaduses sätestatut. Maakohus ei ole nimetatud seadustes sätestatuga arvestanud ja lähtus ebaõigesti üksnes poolte vahel sõlmitud lepingust, andes seejuures lepingus kokkulepitule ebaõige hinnangu.
23. Hageja tugines hagi esitades asjaolule, et kostja tagastas 2003.a kevadel hagejale vara ning ütles lepingu ilma õigusliku aluseta ennetähtaegselt üles. Kostja leiab, et leping lõpetati ennetähtaegselt poolte kokkuleppel. Maakohus leidis, et leping lõpetati ennetähtaegselt hoopis hageja algatusel, kuna hageja teatas kostjale lepingu ennetähtaegse lõpetamise teatises vara üleandmise koha ja aja. Millist teatist kohus siinjuures silmas pidas, otsusest ei nähtu. Toimikus sellekohast tõendit ei ole. Vastupidiselt kohtu seisukohale on kostja nii kohtukõne kirjalikes seisukohtades kui kohtuistungil avaldanud seisukohta, et kostjal oli

järgi õigus leping üle öelda, kuna ta ei soovinud lepingu eset enam kasutada (t/lk 66 ja 68).

1. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas maakohus pooltevahelist lepingut ebaõigesti, kui leidis, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine kostja algatusel ning poolte kokkuleppel ei olnud lepingu järgi lubatud ja see oli üldtingimuste XI osa järgi võimalik üksnes hageja algatusel. Viidatud üldtingimuste osas on kokku lepitud tingimustes, milliste 6 esinemise korral on rendileandjal (liisinguandjal) õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks ning sellest tulenevates tagajärgedes. Kuigi lepingus ei ole kokku lepitud, mil viisil ja millistel tingimustel toimub lepingu ennetähtaegne lõpetamine rentniku (liisinguvõtja) algatusel või poolte kokkuleppel, ei ole ringkonnakohtu arvates õige tõlgendada sellise regulatsiooni puudumist lepingust tuleneva keeluna.
2. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt

§ 195

ning ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates

§-des 361-367. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad TsÜS üldised nõuded tahteavaldustele (TsÜS § 67 jj).

§ 195lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine Ts

ÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Pooled ei ole kokku leppinud, et lepingu ülesütlemine peaks toimuma mingis kindlas vormis. 26. Lepingu lõpetamise tahet võimaldavad järeldada asjaolud, mis kinnitavad tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Maakohus jättis hindamata asjas esitatud ja tuvastatud asjaolud, millest võib järeldada kostja tahet liisinguleping üles öelda kaudse tahteavaldusega, mh auto tagastamine hagejale, hagejale liisingulepingujärgsete maksete tegemise lõpetamine kostja poolt ja hageja poolt nende edasine nõudmata jätmine. Need asjaolud kogumis võimaldavad järeldada, et kostja on liisingulepingu üles öelnud. Tegemist on kestvuslepingu korralise ülesütlemisega

§ 195lg 1 tähenduses, so leping on lõpetatud ühepoolselt sisuliselt põhjuseta.

Kui ühel pooltest ei ole enam huvi lepingu jätkamise vastu, peab ta saama lepingu ühepoolselt lõpetada. Seadus ega pooltevaheline leping antud juhul sellele piiranguid ei sea. Hageja nõustumist kostja ülesütlemisavaldusega ja sõiduauto tagasivõtmist ei saa iseenesest käsitada lepingu lõpetamisena poolte kokkuleppel. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis võimaldaks teha järeldust hageja huvi puudumise kohta lepingulisi suhteid jätkata. Küll on sellise huvi puudumist avaldanud kostja, seda ka kohtuistungil antud seletustes. 27. Kuna leping lõppes ülesütlemisega ja pooled ei ole kokku leppinud selles, et kostja ei pea hagejale hüvitama kulusid, mida hageja lepingu lõpetamise tõttu kandis, tuleb selle tagajärgede osas kohaldada

§-s 367 sätestatut.

§ 367

lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (

§ 367lg 2).

Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest (

§ 367lg 3).

Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ka lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul 7 oli liisingulepingu ülesütlemine tingitud kostja soovimatusest lepingut edasi täita. Liisinguandjast tulenevaid asjaolusid lepingu ülesütlemiseks ei ole esile toodud. 28. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja peab hüvitama hagejale müügiteenuse tasu ja intressi kuni vara üleandmiseni 10.03.2003. Nende nõuete rahuldamise aluseks on vastavalt

§ 367

lg 4 ning

§ 361koos lepingu osaks olevate üldtingimuste p-ga 2.3.

Intressi kui tasu krediidi kasutamise eest tuleb tasuda aja eest, millal krediiti reaalselt kasutati ja kohus on sellest õigesti ka lähtunud. Selles osas tuleb otsuse põhjendavat osa täiendada eelmärgitud viidetega

sätetele. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus nimetatud kulude väljamõistmise põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. 29. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuses toodud põhjendustega, millega kohus põhjendas keemilise puhastuse kulu 1610,17 krooni väljamõistmata jätmist. Liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakuluna

§ 367

lg 4 tähenduses tuleb mõista muu hulgas ka liisingueseme müügikõlblikuks seadmiseks tehtavaid kulutusi, sh sõiduauto puhastusteenuse kulusid. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et vara vastuvõtmise aktis puhastusteenuse vajadust ei fikseeritud. Tegemist ei ole kahjustusega üldtingimuste p 12.2.1 tähenduses, so tehnilise seisukorra või ekspluatatsiooniomadustega, mida hageja oleks pidanud sõiduki vastuvõtmisel üldtingimuste p 12.2.4 järgi kontrollima, nagu maakohus leidis. Puhastusteenuse kulu on tõendatud raamatupidamise väljatrükiga (t/lk 57). Kuna kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta tagastas auto alles pärast seda, kui oli selle ise puhastada lasknud ja ta ei ole esitanud vastuväidet puhastusteenuse kulu ebamõistliku suuruse kohta, tuleb nimetatud kulu lugeda mõistlikult põhjendatuks ja see kostjalt välja mõista.

1. Vara jääkväärtuse ja vara realiseerimisväärtuse vahe hüvitamise otsustamisel tuvastas kohus ebaõigesti vara jääkväärtuse. Lepingu üldmõistete p 1.1 järgi on vara jääkmaksumus vara soetushinnast konkreetse kuu seisuga hüvitamata summa ehk väljaostmata vara maksumus. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja krediteeris 15.03.2003 rendimakse aluseks olnud arve ning pärast seda moodustas debitoorse võlgnevuse intress perioodi 15.02.-13.03.2003 eest. Selle tõttu muutus vara jääkmaksumus, kuna debitoorsed maksed ja jääkmaksumus on pöördvõrdeliselt seotud. Õige jääkmaksumus on 86 264,85 krooni, vara realiseeriti 84 745,76 krooni eest, mistõttu tuleb kostjal hagejale hüvitada nende vahe 1519,09 krooni, mitte 196,62 krooni, nagu leidis maakohus.
2. Kostjalt hageja kasuks välja mõistetud kohtukulude ja riigituludesse väljamõistetud menetluskulude väljamõistmisel kohaldas kohus ebaõigesti kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS sätteid, mistõttu tuleb otsus selles osas tühistada kaebuste põhjendustest olenemata. Kuna hagi esitati kohtusse 25.01.2006, tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda alates 01.01.2006 kehtiva TsMS 5.jaos sätestatust. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 järgi esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, milles kohus näeb ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine toimub alles pärast lahendi jõustumist TsMS §-des 174-177 sätestatud korras. 8
3. Kuna TsMS § 173 lg 1 järgi esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus, jätab ringkonnakohus käesoleva otsusega hagi ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu hageja poolt hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ning asja läbivaatamiskulud kostja kanda. G. Kivinurm T. Kollom A. Tänav