2-04-1874/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Ulvi Loonurm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1874 Tsiviilasi AS * hagi R.E vastu 19 999,98 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 28.08.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS * apellatsioonkaebus Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad kirjalik menetlus Hageja AS *, esindaja Raido Reinsalu Kostja R.E, esindaja adv Britta Oltjer Resolutsioon
2. Jätta Harju Maakohtu 28.08.2006 otsus muutmata.
3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4. Hageja apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagiavalduse asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
5. AS * palus R.Elt välja mõista 19 999,98 krooni Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 21.08.1997 VISA Electron pangakaardi kasutamise lepingu nr
6. VISA Electron pangakaardi näol on tegemist deebetkaardiga, millega võib teha tehinguid kontol olevate rahaliste vahendite ulatuses. Arvete liikumise aruandest nähtub, et kostja on teinud perioodil 19.05.-26.08.1997 tehinguid, mille summa ületab rahaliste vahendite summa kontol 19 999,98 krooni võrra. Kostja on omandanud vara hageja arvel ja tal puudus selleks igasugune seadusest või tehingust tulenev alus. Kuna kostja ei ole vastavuses lepingu p-ga 5.3 tehinguid vaidlustanud, on lepingu alusel eeldatav, et kostja luges õigeks kaarditehingute arvestamise ning kiitis kaarditehingud heaks. Sellega langes ära alus kaarditehingute edaspidiseks vaidlustamiseks. Pangakontoris tehingute autoriseerimiseks on nõutav kaardi valdaja isiku tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel. Seega on välistatud, et 23.07.1997 tehtud tehing hageja pangakontoris ei ole kostja tehtud. Sellel päeval võttis kostja panga kontorist välja sularaha 19 990 krooni. 2 Kostja vastuväited
7. Kostja vaidles hagile vastu. Pangakonto väljavõttest ei selgu, kes on 23.08.1997 võtnud kostja pangakontolt raha. Kostja on seisukohal, et 23.08.1997 (pangas registreeritud 26.08.1997) tehingud on põhjustatud arvutirikkest ning on fiktiivsed. Hageja väited on paljasõnalised ja täielikult tõendamata. Pealegi on hageja nõue lepingu p-de 2.1, 2.2., 8.1 ja 8.2 järgi aegunud. Leping kehtis p 2.1 kohaselt 11.augustist 1997 kuni augustini
8. Lepingu p-de 8.1 ja 8.2 järgi oli panga poolt kaardi kasutaja vastu nõude esitamise tähtaeg vastavalt 1 kuu ja 2 kuud. Seega aegusid panga nõuded vastavalt septembris ja oktoobris 1999, kuid hageja esitas hagi alles 19.11.
10. Kuna poolte vahel eksisteerib lepinguline suhe, ei saa nõuet esitada tuginedes lepinguväliste võlasuhete õigusele, so alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja ei ole oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud, ta ei ole kaotanud oma pangakaarti ega andnud kolmandatele isikutele pangakaardi salajast PIN-koodi vms. Kostja ei ole rikkunud lepingu p 5.3, nagu hageja väidab. Kuna kostja pangakontol oli vaid 30 krooni, ei pidanud ta vajalikuks oma rahaliste vahendite pidevat kontrollimist. Seega ei saa vaikimist antud olukorras mitte mingil juhul lugeda tahteavalduseks tehingu vaikimisi heaks kiitmiseks. Kostjale ei olnud teada ja ta ei võinud mõistlikult eeldada, et deebetkontolt on üldse võimalik rahaliste vahendite kasutamine suuremas ulatuses kui kontol olnud vahendid. Kui kaardi valdaja või konto omanik ei kasuta lepingus ettenähtud protesti avaldamise õigust, ei tähenda see viimase poolt oma lepinguliste kohustuste rikkumist. Kostja tegevus ei ole põhjustanud hagejale kahju. Tõendamata on nii kahju tekitamine kui ka kahju olemasolu ning põhjuslik seos nende vahel. Kuna hageja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et kostja on rikkunud oma lepingust tulenevaid kohustusi, on alusetu ka hageja poolt esitatud kahju nõue. Kostja ei ole käitunud süüliselt ja seadust rikkudes.
11. Kostja ei ole teostanud 23.08.1997 hageja pangakontoris tehinguid ega ole hageja arvel alusetult rikastunud. Kassa väljamineku orderilt ei nähtu kostja allkirja ega tema isiku identifitseerimist pangakontoris, mis kinnitaks, et kostja oleks hagejat volitanud vaidlusaluste sularaha väljamaksete tegemiseks ehk käsundi andmist hagejale. Sellega ei saa tõendada, kes võttis 23.08.1997 kostja pangakontolt raha. Hageja on kostja arveldusarvel kajastanud mittetõeseid summasid, mida kostjale tegelikult väljastatud ei ole. Hageja ei ole tõendanud mitte ühtegi hagi rahuldamiseks vajaliku eelduse olemasolu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
12. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus tuvastas, et 1997 teostas hageja suuremahulisi infotehnoloogilisi töid, mistõttu töötas samaaegselt kaks erinevat autoriseerimiskeskust, kes ei vahetanud reaalajas omavahel andmeid. Kahe erineva süsteemi kasutamise tõttu oli võimalik võtta automaatidest välja rohkem raha, kui kontoomanikul kontol oli. Poolte vahel sõlmiti 21.08.1997 VISA Electron pangakaardi kasutamise leping nr
13. VISA Electron pangakaardi näol on tegemist deebetkaardiga, millega võib teha tehinguid kontol olevate rahaliste vahendite ulatuses. Konto liikumise aruandest nähtub, et kostja kontole on teostatud sissemakseid summas 21 500 krooni ja kontolt väljamakseid summas 41 599,98 krooni, so 19 999,98 krooni võrra rohkem, kui oli kontol rahalisi vahendeid.
14. Pooled vaidlevad 23.08.1997 pangakontori kaudu toimunud sularaha väljamaksete üle summas 20 009,98 krooni ja 20 krooni. Kohus leidis tõendeid hinnates, et kassa väljamineku orderid ei kinnita usaldusväärselt konto liikumise aruandel kajastatud andmete õigsust. Nii nähtub 23.08.1997 kassa väljamineku orderilt (t/lk 57), et raha 3 väljamakse on teostatud summas 19 990 krooni (saaja R.E), teenustasu 00 krooni, konto liikumise aruande kohaselt on 23.08.1997 väljamaks teostatud summas 20 009,98 krooni. 23.08.1997 kassa väljamineku orderi kohaselt on teostatud väljamaks 20 krooni, teenustasu 0,00 krooni, sama summa on näidatud ka konto liikumise aruandel. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et konto algjäägiks ja lõppjäägiks märgitud summad viidatud tõenditel on suurusjärgult väga oluliselt erinevad. Näiteks konto liikumise aruande kohaselt on konto lõppjääk 19 999,98 krooni, kassa väljamineku orderite kohaselt aga vastavalt 135 581,50 krooni (t/lk 57) ja 300 177,12 krooni (t/lk 56).
15. Kassa väljamineku orderitelt (t/lk 56 ja 57) ei nähtu saaja isikut tõendava dokumendi numbrit ega saaja allkirja. Seega ei saa vaieldamatult järeldada, et pangakontoris on järgitud nõuet tuvastada tehingute autoriseerimiseks kaardi valdaja isik isikut tõendava dokumendi alusel.
16. Tähelepanuta ei saa jätta, et konto liikumise aruanne on ebatäpne ega erista selgelt iseseisva tehingu summat ega teenustasu, teenustasu suurust ei nähtu ka kassa väljamineku orderilt. Sellel näidatud teenustasu on 0.00 krooni.
17. Eelnevast järeldub, et asjas kogutud tõendid ei tõenda piisava usaldusväärsusega asjaolu, et nimelt kostja on sooritatud tehingu, mille alusel on tema kontolt 23.08.1997.a. hageja pangakontori kaudu toimunud väidetavad sularaha väljamaksed summades 20 009,98 krooni ja 20 krooni. Seega ei saa ka usaldusväärselt tõendatuks lugeda hageja väidet, et nimelt kostja on rikkunud lepingut ja teostanud tehinguid summas 19 999,98 krooni, mis ületavad tema rahaliste vahendite summa.
18. Asjaolu, et kostja ei ole lepingu p 4.4 järgi avaldanud protesti kaardiga tehtud operatsioonide arvestamise õiguse kohta ega ole nõudnud õige kontojäägi taastamist, on kostja õigus, mitte kohustus. Ja kuna kostja ei ole väidetavalt kõnealust kontot kasutanud, ei saa see asjaolu olla käsitletav lepingu rikkumisena. Asjaolu, et kostja oleks rikkunud lepingu p 7, mis sätestab, et kaardi valdaja on kohustatud hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuulunud PIN-koodi, ei ole asja menetlemise käigus tõendamist leidnud.
19. Kohus leidis, et pooltevaheline suhe on käsitatav lepingulise võlasuhtena, mitte lepinguvälise võlasuhtena, nagu hageja ekslikult leidis. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) ja tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS - kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) sätteid. TsK § 222 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud, lg 2 järgi mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud, § 227 sätestab, et isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mittenõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü olemasolul, väljaarvatud seadusega või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Kuna usaldusväärset tõendamist ei leidnud kostja õigusvastane tegevus ega tema süü selles, et hagejale tekkis kahju summas 19 999,98 krooni, puudub õiguslik alus hagi rahuldamiseks. Hageja poolt vaidlusaluse summa käsitamine võimaliku pangapoolse krediidina ei ole kooskõlas pooltevahelise lepinguga ja on seega ainetu.
20. Tuginedes 01.07.2002.a. kehtivale võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse § 9 lg-le 1, TsÜS §-le 113 (kehtis kuni 01.07.2002.a.) ja TsÜS (kehtib alates 01.07.2002.a.) § 146 lg-le 1 asus kohus seisukohale, et hagi ei ole aegunud. Kostja tuginemine üksnes lepingu sätetele ei anna alust aegumise kohaldamiseks. 4 Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
21. AS * palus kohtuotsuse tühistada ja teha asjas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, millega mõista kostjalt välja 19 999,98 krooni.
22. Apellant leiab, et kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja esitatud tõendid ja asjaolud, millele tugineti. Kohus asus tõendeid hinnates ebaõigele seisukohale, nagu ei oleks hageja suutnud tõendada oma nõude seaduslikku alust. Hageja esitas nõude tõendamiseks konto liikumise aruande ning kassa väljamineku orderid. Kuna kostja ei olnud lepingu tingimustes ettenähtud aja jooksul konto väljavõttel kajastuvaid tehinguid vaidlustanud, puudus hagejal mõjuv põhjus kassa väljamineku ordereid algdokumendina säilitada. 23.08.1997 panga kontoris sooritatud tehingu allkirjastatud kviitungeid säilitati raamatupidamisseaduse järgi 7 aastat. Seetõttu ei ole hagejal võimalik esitada allkirjastatud kviitungeid. Kassa väljamineku orderi näol on tegemist 23.08.1997 sooritatud tehingute elektrooniliselt salvestatud kviitungite väljatrükiga. Kassa väljamineku orderi originaali ei olnud hagejal võimalik esitada tulenevalt algdokumendi säilitamise kohta käivatest nõuetest. Hageja nõuet tõendab konto liikumise aruanne, millest nähtub selgelt, et kostja on välja võtnud summad, mis ületavad konto vabade vahendite jäägi ja jätnud pangale tasumata sooritatud tehingute eest 19 999,98 krooni. Nimetatud summa oli ka hageja poolt nõutud summa. Lepingust ei nähtu ja seda ei saa ka mõistlikult eeldada, et konto liikumise aruanne kehtib üksnes alusdokumentide olemasolul. Menetluse käigus ei ole seatud kahtluse alla ega tõendatud konto liikumise aruande võltsitust. Kohus hindas seda tõendit ebaõigesti.
23. Kohus ei olnud seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Kohus kohaldas materiaalõiguse normi ebaõigesti. Kohaldades TsK §-i 227 lähtus kohus üksnes süü tõendamise aspektist, jättes tähelepanuta, et kostja lepinguline vastutus kohustuse rikkumise eest ei sõltu süü olemasolu tõendamisest. Nimetatud õigusnorm reguleerib vastutuse tingimusi sellisel juhul, kui lepingus puudub vastutuse küsimuses kokkulepe. Pooled määrasid lepinguga kindlaks vastutuse tingimused, mistõttu puudub vajadus tõendada kohustist rikkunud poole süüd.
24. Lepingu järgi ei ole tehingute eest tasumise kohustuse eeltingimusena sätestatud kummagi lepingupoole kohustust tõendada kaardi kasutamist kaardi valdaja poolt. Kostja nõustus lepingu sõlmimisel tingimusega, et kaarditehingute eest tasub alati konto omanik, välja arvatud juhul, kui konto omanik vabaneb vastutusest lepingu p-s 7.
25. sätestatud tingimustel. Samuti ei ole kostja kasutanud lepingu p-s 5.3 sätestatud õigust avaldada pangale protesti kaardiga tehtud operatsioonide arvestamise õigsuse kohta ja nõuda õige arvejäägi taastamist kuni ühe kalendrikuu jooksul alates operatsiooni kajastumisest arvelduskontol. Kostjal oli õigus nõuda pangast informatsiooni tema kontoga seotud pangakaardiga sooritatud operatsioonide kohta. Kostja ei ole sooritatud tehinguid vaidlustanud. Kostjapoolse lepingu rikkumisena on käsitatav kaardiomaniku poolt enamsaadud summa pangale tagastamata jätmine, kuna konto omaniku kohustus on tasuda pangale kõik kaardivaldaja kohustuste mittetäitmisest tulenevad kahjud (lepingu p-d 7.9 ja 8.2). Kohus ei ole andnud hinnangut, mil viisil vastutab kostja lepingu p-de 7.9 ja 8.2 järgi. Vastus apellatsioonkaebusele
26. R.E vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 5
27. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
28. Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: 1) pooled sõlmisid 21.08.1997 VISA Electron pangakaardi kasutamise lepingu, mille alusel väljastati kostjale pangakaart; 2) enne 21.08.1997 kostja arvelduskontol raha ei olnud; 3) 21.08.1997 laekus kostja kontole 15 000 krooni ja 22.08.1997 5000 krooni; 4) 23.08.1997 võeti kostja kontolt sularahaautomaadist kahe tehinguga välja 20 000 krooni; 5) 23.08.1997 võeti pangakontoris kostja kontolt välja 20 009,98 krooni ja 20 krooni; 6) seega ajavahemikul 19.05-23.08.1997 laekus kostja kontole 21 500 krooni ning võeti sularahaautomaadi ja pangakontori kaudu välja 41 599,98 krooni, so 19 999,98 krooni rohkem, kui oli kontol raha; 7) raha väljavõtmist pangakontoris suuremas ulatus kui oli kontol raha võimaldas tehniline asjaolu, et raha väljavõtmine ei kajastunud reaalajas hageja infosüsteemis.
29. Vaidluse all on asjaolu, kas kostja võttis 23.08.1997 pangakontorist välja raha, mida kostja kontol tegelikult ei olnud ja peab selle hagejale tagasi maksma.
30. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Pooled olid sõlminud lepingu ning kostjale lepingu alusel väljastatud kaardi vahendusel käsutati kostja kontot suuremas ulatuses, kui seal oli raha. Tuvastatud ei ole, et kostja oleks hageja arvel midagi omandanud. Kuna leping sõlmiti ja kostja kontot käsutati enne 01.07.2002, tuli vaidlus võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt lahendada varem kehtinud õiguse, st esmajoones kuni 30.06.2002 kehtinud TsK alusel.
31. Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK §-st 222 tulenevalt tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, so seda peab tõendama hageja.
32. Hageja leiab apellatsioonkaebuses ekslikult, nagu oleks kohus kohaldanud ebaõigesti TsK § 227 ja jätnud hagi rahuldamata üksnes süü tõendamise (tõendamatuse) aspektist. Maakohus tuvastas, et hageja kahju on hagiavalduses nõutud 19 999, 98 krooni, mis moodustab kontole kantud 21 500 krooni ning sealt sularahaautomaadi ja pangakontori kaudu välja võetud 41 599,98 krooni vahest. Seega on selles summas tuvastatud hageja vara vähenemine ja hagejal kahju olemasolu. Samas ei tuvastanud kohus kostjapoolset lepingu rikkumist, so et kostja oleks seotud enda pangakontolt vaidlusaluste summade väljavõtmisega ega ka kostja süüd hagejale kahju tekkimises. Kohtule esitatud kassa väljamineku orderitele ei ole märgitud saaja isikut tõendava dokumendi numbrit ega saaja allkirja. Seda, et nimelt kostja oli see isik, kes võttis pangakontoris 23.08.1997 raha välja, ei järeldu ka muudest asjas esitatud tõenditest. 6 Selle asjaolu tõendamise kohustus oli hagejal. Tuvastamist ei leidnud ka asjaolu, et kostja oleks hoidnud pangakaarti koos PIN-koodiga ning selle kaotanud.
33. Nõustuda ei saa hageja apellatsioonkaebuse väitega, et ta ei pidanud kassa väljamineku ordereid, millelt nähtuks raha väljavõtnud isiku andmed ja allkiri, algdokumendina säilitama seetõttu, et kostja ei olnud lepingu tingimustes ettenähtud aja jooksul konto väljavõttel kajastuvaid tehinguid vaidlustanud ja raamatupidamisseaduse järgi säilitati allkirjastatud kviitungeid 7 aastat. Need asjaolud ei vabasta hagejat nõude aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustusest. Lepingu p-des 4.
34. ja 5.
35. sätestatud kostja õigust avaldada pangale protesti kaardiga tehtud operatsioonide arvestamise õigsuse kohta ja nõuda õige kontojäägi taastamist kuni 1 kalendrikuu jooksul alates operatsiooni kajastumisest konto väljavõttel ei saa käsitada kostja kohustusena ja selle mittetäitmist vastutuse alusena. Kuna vaidlusalused tehingud toimusid 1997.a septembris, 7-aastane dokumentide säilitamise tähtaeg lõppes seega 2004.a septembris ja hagi esitati 15.12.2004, on ilmne, et hagejale pidi juba 2004.a septembris olema teada nii hagi esitamise kui oma nõude tõendamise vajadus. Seda kinnitab ka hageja poolt 22.09.2004 antud volikiri (t/lk 13) C AS neljale juristile enda esindamiseks kohtutes. Seetõttu on mõistetamatu hageja seisukoht, et tal puudus mõjuv põhjus säilitada nõuet tõendavaid algdokumente kauem kui 2004.a septembrini. Konto liikumise aruande (t/lk 9,10) järgi ei ole pangakontorist raha välja võtnud isikut võimalik tuvastada, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab. Kohus hindas nimetatud tõendit õigesti.
36. Lepingu p-des 4.4 ja 5.3 sätestatud õiguse kasutamata jätmist ei saa ka hinnata kui kostja tavapärase hoolsuse järgimata jätmist. Kostja ei pidanud ette nägema võimalust, et kellelgi on kontolt võimalik võtta rohkem raha, kui seal tegelikult on, kuna tegemist oli deebetkaardiga. Kuna kostja kontol tema enda teada raha ei olnud ja ta kontot ei kasutanud, ei pidanud ta n-ö keskmise inimesena jätkuvalt kontrollima kontol kajastuvaid võimalikke tehinguid.
37. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et lepingu p–d 7.9 ja 8.2 näevad ette kaardi valdaja ja omaniku kohustuse korvata pangale kõik kaardi valdaja kohustuste mittetäitmisest tulenevad kahjud. Nõustuda ei saa aga hageja seisukohaga, nagu oleks pooled leppinud nimetatud punktides kokku selles, et konto omanik tasub alati ja igal juhul kaarditehingute eest ja ta vabaneb vastutusest üksnes lepingu p-s 7.3 sätestatud tingimuste täitmisel (nö õigusvastase teota ja süüta vastutus). Hageja jätab tähelepanuta, et kahju hüvitamise kohustus oleks nii lepingu kui ka TsK § 222 lg 1 järgi kostjal üksnes siis, kui leiab tuvastamist kaardi valdaja poolne kohustuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Antud asjas ei ole see tõendamist leidnud.
38. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist, s.o enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad hageja apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda. 7 U. Loonurm T. Kollom A. Tänav