KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 29.detsember 2006.a, Tallinn Tsi

) § 222 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõike 1 ja § 101 lõike 1 punkti 1 alusel. Kostjale teatati laenulepingust tuleneva nõude võõrandamisest ning ta tasus hagejaga sõlmitud laenulepingu alusel makseid äriühingutele AS T ja OÜ M. Kuid kostja teadis või pidi teadma vähemalt alates 2000.a juuni algusest, et laenulepingute võõrandamiste näol oli tegu tühiste tehingutega, ning et hageja on jätkuvalt tema suhtes õige kreeditor. Hageja saatis kõikidele teadaolevatele laenusaajatele

1. juunil 2000.a tähitud kirjad, milles selgitas tekkinud olukorda ja kohustust tasuda endiselt makseid kindlustusaktsiaseltsile * (pankrotis). Kostjale kuuluval kinnistul aadressiga x, Tallinnas on jätkuvalt olnud seatud hüpoteek hageja kasuks, seda ei ole kunagi muudetud. Asjaolu, et laen on jätkuvalt tagatud laenuandja ees, oleks hageja arvates pidanud olema küllaldane, et jätkata endisel viisil laenumaksete tasumist. Laenulepingutest tulenevate nõudeõiguste võõrandamine oli üheks episoodiks kriminaalasjas, mille eest hageja juhtkond eesotsas A. B on süü omaks võtnud. Hageja laenusaajate suurem enamus on siiski tasunud oma laenud, hoolimata nende väidetavast võõrandamisest, hagejale. Hageja on kõikide laenusaajate osas võtnud arvesse võlgniku juhtkonna poolt tekitatud segadust, mis tõepoolest võis olla inimesi eksitav. Hulgaliselt on sõlmitud kohtulikke ja kohtuväliseid kokkuleppeid, kus nõude summasid on vähendatud. Käesoleval juhul on pankrotihaldur märkinud haginõudeks väiksema summa kui oleks tegelikult võinud küsida, jättes täiesti kõrvale ka viivised. Ka dokumentide komplekteerituse osas ei ole siiani olnud probleeme ning laenusaajad ei ole põhimõtteliselt oma võlasuhet eitanud. Kindlustusaktsiaseltsi * juhtkond ei andnud pankrotihaldurile üle laenudega seonduvat dokumentatsiooni ning kogu vajalik teave on tulnud hankida politsei või muud abi kasutades. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Hagis ei ole märgitud ega hagiavaldusele lisatud ühtki dokumentaalset tõendit, mis kinnitaks hageja ja kostja vahel võlasuhte olemasolu. Selliseks tõendiks ei saa olla AS-i T ja OÜ F vahel
2. märtsil 2001.a sõlmitud müügileping. Kostja selle lepingu osaliseks ei ole ning lepingu sõlmimisest teda ei teavitatud. Hageja ei ole kohtule esitanud ka tema nõude aluseks olevat krediidilepingut nr 10PL-39-
3. Poolte vahel
4. juunil 1997.a sõlmitud krediidilepingu nr 10PL –39-300697 kohaselt andis hageja kostjale krediiti (laenu) 450.000 krooni tähtajaga viis aastat, kusjuures laenu ja intressi tagasimaksmine pidi toimuma igakuuliselt vastavalt lepingule lisatud graafikule ajavahemikul
5. juuli 1997.a -
6. juuli 2002.a. Lepingu punkti 15.
7. kohaselt on kreeditoril, so AS-il * õigus võõrandada enda lepingust tulenev nõue kolmandatele isikutele. Võõrandamisest oli hageja kohustatud kirjalikult informeerima kostjat. Hageja võõrandas
8. aprillil 1999.a sõlmitud lepinguga krediidilepingust tuleneva nõude kostja vastu S AS-ile, kes järgnevalt loovutas nõudeõiguse AS-ile T. Nõudeõiguse loovutamisest S AS-ile kostjale ei teatatud. Seetõttu jätkas ta laenu ja intressi tagasimaksmist vastavalt maksegraafikule hagejale kuni septembrini 1999.a. Saanud teada, et hagejaga sõlmitud krediidilepingust tulenev nõue on järgnevalt loovutatud AS-ile T, tasus kostja lepingust tulenevaid makseid vastavalt 3 graafikule alates
9. oktoobrist
10. a AS-i T arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxx Hansapangas.
11. mail 2000.a saatis AS T kostjale teate, et edaspidi tuleb hageja poolt kostjaga sõlmitud krediidilepingust tulenevaid makseid tasuda OÜ M arvelduskontole nr xxxxxxxxxxx Optiva (hiljem Sampo) Pangas. Kirjaga
12. juunist 2000.a kinnitas AS T, et hageja ja H.K vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevad nõuded on tõepoolest

§ 216lõike 1 kohaselt loovutatud AS-ile T ning et võlgnik, so.

H.K, on kohustatud

§ 218kohaselt täitma uuele kreeditorile, kelleks on AS T.

Kuna AS T oli teatanud kostjale, et makseid tuleb teha krediidilepingut haldavale OÜ-le M, maksis kostja järgnevaid graafikujärgseid makseid OÜ M arvelduskontole Sampo Pangas. Kostja võlgnevus hagejaga sõlmitud krediidilepingu järgi seisuga

1. märts 2001.a oli 160.799,57 krooni, mida hageja kostjalt nõuab. Seega tunnustab hageja, et kuni
2. märtsini 2001.a kostja poolt tehtud maksed kindlustusaktsiaseltsile * ning AS-ile T on toimunud hagejaga sõlmitud krediidilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ning et
3. märtsi 2001.a seisuga oli kostja võlgnevus krediidilepingu järgi nimelt 160.799,57 krooni. Hageja väide, et nimetatud rahasummat ei ole kostja hagejale tasunud, on iseenesest õige. Küll on aga kostja hagejaga sõlmitud krediidilepingu järgi igakuiseid makseid ajavahemikul
4. märtsist 2001.a kuni
5. juulini 2002.a maksnud AS T poolt näidatud OÜ M arvelduskontole Sampo Pangas kokku 186.033 krooni 55 senti, mis ületab hageja poolt
6. märtsi 2001.a seisuga nimetatud võlasumma. Täites krediidilepingust tulenevat kohustust ASile T, on kostja täitnud kohustuse õigele isikule. Hageja ja kostja vaheline võlasuhe tekkis ja sellest tulenevad nõuded loovutati enne
7. juulit 2002.a. Seetõttu kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted.

§ 216

lg 1 sätestab üldpõhimõtte, et nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule on lubatud. Kreeditori õigust lepingust tulenevat nõuet loovutada sätestab ühemõtteliselt ka krediidilepingu punkt 15.2.

§ 218

sätestab, et kui võlgnikule ei teatatud asetleidnud nõude loovutamisest, siis temapoolset kohustuse täitmist esialgsele kreeditorile loetakse täitmiseks vastavale kreeditorile. Nendest sätetest tuleneb, et seni, kuni võlgnikule ei ole teatatud nõude loovutamisest, on võlgnikul õigus täita kohustust esialgsele kreeditorile. Saanud teada nõude loovutamisest, on võlgnik kohustatud täitma kohustuse isikule, kellele nõue on loovutatud. Kostja tasus krediidilepingust tulenevaid makseid kuni nõude loovutamisest teadasaamiseni esialgsele kreeditorile – kindlustusaktsiaseltsile *. Saanud teada nõude loovutamisest AS-ile T, maksis kostja maksegraafiku järgseid makseid alates 1999.a oktoobrist AS-ile T tema poolt näidatud pangakontodele. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta kostja poolt alates

1. märtsist 2001.a tehtud makseid ei ole lugenud krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Ka pärast
2. märtsi 2001.a müügilepingu sõlmimist AS-i T ja OÜ F vahel jätkas AS T krediidilepingust tulenevate maksete vastuvõtmist kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni kostja poolt.
3. augustil 2002.a väljastas AS T kostjale kinnituskirja, mille kohaselt loeb kindlustusaktsiaseltsi * ja kostja vahel
4. juunil 1997.a sõlmitud krediidilepingu nr 10PL-39300697 nõuetekohaselt täidetuks.
5. juuni
6. a kinnituskirja kohaselt kinnitasid AS T (pankrotis), kindlustusaktsiaselts * (pankrotis) ja OÜ F, et nende vahel
7. märtsil 2001.a sõlmitud müügileping on tühine ja kehtetu algusest peale. Seega nõude loovutamist OÜ-le F ei toimunud. Kokkulepe on sõlmitud pärast seda, kui kostja oli juba oma kohustused nõude omandanud isikule täitnud, kusjuures

§ 218järgi oli kohustus täidetud õigele isikule.

Et nõude loovutamine toimub sõltumata võlgniku tahtest ja nõusolekust, kaitseb seadus ja õigusdoktriin võlgniku huve ka sellega, et kui võlgnikule on nõude loovutamisest teatatud, kuid tegelikult ei ole loovutamist toimunud või loovutamine ei ole kehtiv, loetakse ikkagi, et võlgniku suhtes on loovutamine toimunud. Sõnaselgelt sätestab selle õigusdoktriini põhimõtte VÕS § 170.

§ 233sätestab, et nõuetekohaselt teostatud täitmine lõpetab kohustuse.

Sama sätestab ka VÕS § 186 p

1. 4 Krediidilepingust tulenevate kohustuste täielikku täitmist tõendab kostja arvelduskonto väljavõte Sampo Pangas ja AS-i T
2. augusti 2002.a kinnitus. Kuna H.K on seisuga
3. juuli 2002.a täies ulatuses tasunud hagejaga sõlmitud krediidilepingule lisatud maksegraafikust tulenevad maksed, mis hõlmavad nii laenu põhisummat kui intressi, ning tasumine on toimunud õigele isikule, on kostja kohustus hageja ees lõppenud kohase täitmisega. Nendel asjaoludel on hageja väide, et tulenevalt
4. septembril 2003.a sõlmitud kokkuleppest on laenulepingust tulenev nõudeõigus endiselt hagejal, eksitav. Kuna laenu saaja oli laenulepingust tuleneva kohustuse kohaselt õigele isikule täitnud, ei ole hagejal kostja vastu enam laenulepingust tulenevat nõuet. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja teadis või pidi teadma vähemalt alates
5. a juuni algusest, et laenulepingute võõrandamise näol oli tegu tühiste tehingutega ning et hageja on jätkuvalt tema suhtes õige kreeditor. Hageja seisukoht põhineb
6. juuni 2000.a kostjale saadetud kirja hageja menetlushuvist tuleneval ekslikul tõlgendamisel. Nimetatud kirjas teatab hageja, et kindlustusaktsiaselts * on 2000.a aprillis esitanud Tallinna Linnakohtule hagi ASiga S
7. aprilli 1999.a sõlmitud nõuete müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Hageja teatas kostjale, et juhul, kui hagi rahuldatakse, taastub kostja kohustus tasuda krediidilepingust tulenevaid makseid vastavalt olemasolevale maksegraafikule. Seega on hageja nimetatud kirjas selgitanud kostjale, et kostja kohustus tasuda krediidilepingust tulenevaid makseid hagejale taastub juhul, kui hageja nõue
8. aprilli 1999.a lepingu kehtetuks tunnistamiseks kohtu poolt rahuldatakse. Kokkulepe tsiviilasjas nr 2/5/230-2648/00, millega tunnustati nõude loovutamise lepingu tühisus, kinnitati alles Tallinna Linnakohtu
9. septembri 2003.a määrusega, so ajal, millal kostja oli oma kohustuse krediidilepingu järgi juba täitnud. Alles selle kokkuleppe kinnitamisega kohtu poolt läks krediidilepingust tulenevate maksete osas nõudeõigus tagasi hagejale. Lepingu ühe poole teade, et ta vaidlustab lepingut kohtus, ei ole kohustatud isikule piisavaks aluseks selleks, et ta vabaneks oma kohustustest lepingu teise poole ees. Kostja, saanud kirja hagejalt, pöördus AS-i T poole, milles ta teatas hageja kirjas esitatud väidetest. AS-i T volitatud esindaja K. P teatas
10. juuni 2000.a kirjaga kostjale, et ta peab krediidilepingust tulenevaid kohustusi

§ 218kohaselt täitma uuele kreeditorile, so AS-ile T.

Seega oli kostja ilmutanud vajalikku hoolsust selgitamaks, kellele ta on kohustatud krediidilepingust tulenevaid kohustusi täitma. Veendunud selles, et isik, kellele krediidilepingust tulenevad nõuded olid loovutatud, ei tunnista loovutamistehingu tühisust ning nõuab kohustuse täitmist temale, ei pidanud kostja hageja ühepoolse väite alusel lähtuma loovutamistehingu tühisusest enne seda, kui lepingupoolte vaheline kohtuvaidlus on lahendatud. Asjaolu, et kinnistu x on jätkuvalt koormatud hüpoteegiga hageja kasuks, ei oma õiguslikku tähendust nõuete loovutamise lepingu hindamisel. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lõike 4 kohaselt hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu, mis tähendab, et hüpoteek ei ole aktsessoorne. Seetõttu ei mõjuta nõude loovutamine iseenesest hüpoteeki. Hüpoteegipidaja asendamine sõltub nõuete loovutamise tehingute osaliste omavahelistest kokkulepetest. Kostja ei olnud nende kokkulepete osaline ega võinud teada, mis asjaoludel on hüpoteegipidajaks endiselt hageja. Sellest asjaolust ei saanud kostja teha järeldust nõuete loovutamise tühisuse kohta. Laenumaksete kogujate pidev vaheldumine on iseenesest ebaharilik. Põhjendamatu on aga hageja püüd teha selle eest vastutavaks kostja. Hageja ise tunnistab, et selle segaduse on tekitanud hageja ise. Hageja võtab ka selle õigeks, et hageja (selgituses on ekslikult kirjas “võlgnik”) juhtkonna poolt tekitatud segadus võis tõepoolest olla inimesi eksitav. Sellele vaatamata nõuab hageja kostjalt laenu tagastamist, kuigi kostja on nimelt hageja põhjustatud segadusest tingituna kogu laenu tagasi maksnud isikule, keda ta heauskselt täies kooskõlas nõude loovutamist sätestavate materiaalõiguse normidega pidas õigeks isikuks. Seejuures on oluline, et kostja jätkas 5 krediidilepingu järgsete maksete tegemist AS-ile T alles pärast seda, kui ta oli saanud AS-ilt T asjakohase selgituse. Kohtu põhjendused 15.augusti 2006.a otsusega jättis Harju Maakohus kirjalikus menetluses hagi rahuldamata. Poolte vahel on sõlmitud 30.juunil 1997.a krediidileping nr 10PL-39-300697, mille kohaselt sai kostja hagejalt laenu summas 450.000 krooni tähtajaga viis aastat, kusjuures laenu ja intressi tagasimaksmine pidi toimuma igakuuliselt vastavalt lepingule lisatud graafikule ajavahemikul. Kostja poolt on tehtud maksed hagejale ning AS-ile T ning et 7. märtsi 2001.a seisuga oli kostja võlgnevus krediidilepingu järgi 160.799,57 krooni. Krediidilepingu p 15.2. kohaselt on kreeditoril, so kindlustusaktsiaseltsil * õigus võõrandada enda lepingust tulenev nõue kolmandatele isikutele. Vastava võõrandamise toimumisest on kreeditor kohustatud kirjalikult informeerima deebitori. Hageja ja S AS-i vahel 7. aprilli 1999.a sõlmitud ostu-müügilepinguga on tuvastatud, et hageja loovutas krediidilepingust tuleneva nõude kostja vastu S AS-ile, kes järgnevalt loovutas nõudeõiguse AS-ile T. AS-i T ja OÜ F vahel 7. märtsil 2001.a sõlmitud müügilepinguga on tuvastatud, et AS T loovutas krediidilepingust tuleneva nõude kostja vastu OÜ-le F. 24.mai 2000.a AS-i T teatega kostjale on tõendatud, et hageja poolt kostjaga sõlmitud krediidilepingust tulenevaid makseid pidi kostja tasuma OÜ M arvelduskontole nr. xxxxxxxxxxx Optiva (nüüd Sampo) Pangas. Kostja pöördus selgituse saamiseks AS-i T poole. AS-i T 14. juuni 2000.a kirjaga kostjale on leidnud kinnitust, et poolte vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevad nõuded on

§ 216

lõike 1 kohaselt loovutatud AS-ile T ning et võlgnik, so H.K, on kohustatud

§ 218kohaselt täitma uuele kreeditorile, kelleks on AS T.

Seega oli kostja ilmutanud vajalikku hoolsust selgitamaks, kellele ta on kohustatud krediidilepingust tulenevaid kohustusi täitma. Kuna AS T oli teatanud, et makseid tuleb teha krediidilepingut AS-i T ülesandel haldavale OÜ-le M, tasus kostja järgnevaid graafikujärgseid makseid OÜ M arvelduskontole Sampo Pangas, mida kinnitab kostja esitatud pangakonto väljavõte. AS-i T 16.augusti 2002.a kinnitusega kostjale on tõendatud, et krediidileping on nõuetekohaselt täidetud. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja teadis või pidi teadma tulenevalt hageja

1. mai 2000.a kirjast, et laenulepingute võõrandamise näol oli tegu tühiste tehingutega ning et kindlustusaktsiaselts * on jätkuvalt tema suhtes õige kreeditor. Nimetatud kirjas teatab hageja, et kindlustusaktsiaselts * on 2000.a aprillis esitanud Tallinna Linnakohtule hagi AS-iga S 7.aprillil 1999.a sõlmitud nõuete müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Hageja teatas kostjale, et juhul, kui kindlustusaktsiaseltsi * hagi
2. aprilli 1999.a lepingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldatakse, taastub kostja kohustus tasuda krediidilepingust tulenevaid makseid vastavalt olemasolevale maksegraafikule. Seega on hageja nimetatud kirjas selgitanud kostjale, et kostja kohustus tasuda krediidilepingust tulenevaid makseid hagejale taastub juhul, kui hageja nõue
3. aprilli 1999.a lepingu kehtetuks tunnistamiseks kohtu poolt rahuldatakse. AS-i T (pankrotis), kindlustusaktsiaseltsi * (pankrotis) ja OÜ F 6.juuni 2003.a kinnituskirjaga on tõendatud, et AS-i T (pankrotis) ja OÜ F vahel
4. märtsil 2001.a sõlmitud müügileping, mille alusel loovutas AS T laenulepingutest tulenevad nõuded OÜ-le F, on tühine ja kehtetu algusest peale. Kokkulepe, mis sõlmiti hageja ja AS-i T (pankrotis) vahel 5.septembril 2003.a, on sõlmitud pärast seda, kui kostja oli juba oma kohustused nõude omandanud isikule täitnud, kusjuures

§ 218järgi oli kohustus täidetud õigele isikule.

Kuna nõude loovutamine toimub sõltumata võlgniku tahtest ja nõusolekust, kaitseb seadus ja õigusdoktriin võlgniku huve ka sellega, et kui võlgnikule on nõude loovutamisest teatatud, kuid tegelikult ei ole loovutamist toimunud või loovutamine ei ole kehtiv, loetakse ikkagi, et võlgniku suhtes on loovutamine toimunud. Hageja ja AS-i S vahel 7.aprillil 1999.a sõlmitud 6 nõuete ostu-müügileping on TsÜS § 67 lõike 2 kohaselt kahepoolne tehing, mille ühepoolne lõpetamine on võimalik üksnes seaduses sätestatud alustel. Lepingu ühe poole väide, et leping on tühine, iseenesest võlasuhet ei lõpeta, kui lepingu teine pool tehingu tühisust ei tunnista. Võlasuhte lõpetamiseks on vajalik mõlema lepingupoole tahteavaldus. Vaidluse korral otsustab tehingu tühisuse üle kohus. Sellest tulenevalt lepingu ühe poole, so hageja teade, et ta vaidlustab lepingut kohtus, ei ole kohustatud isikule piisavaks aluseks selleks, et ta vabaneks oma kohustustest lepingu teise poole ees. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.a, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kuna pooltevaheline krediidileping sõlmiti 30. juunil 1997.a, siis kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted.

§ 216

lg 1 kohaselt on nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isiksusega.

§ 218

kohaselt kui võlgnikule ei teatatud asetleidnud nõude loovutamisest, siis temapoolset kohustuse täitmist esialgsele kreeditorile loetakse täitmiseks vastavale kreeditorile.

§ 233sätestab, et nõuetekohaselt teostatud täitmine lõpetab kohustise.

Kostja kinnistu x on koormatud hüpoteegiga hageja kasuks, kuid see asjaolu ei oma õiguslikku tähendust nõuete loovutamise lepingu hindamisel. AÕS § 325 lõike 4 kohaselt hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu, mis tähendab, et hüpoteek ei ole aktsessoorne. Seetõttu ei mõjuta nõude loovutamine iseenesest hüpoteeki. Hüpoteegipidaja asendamine sõltub nõuete loovutamise tehingute osaliste omavahelistest kokkulepetest. Kostja ei olnud nende kokkulepete osaline ega võinud teada, mis asjaoludel on hüpoteegipidajaks endiselt hageja. Sellest asjaolust ei saanud kostja teha järeldust nõuete loovutamise tühisuse kohta. Laenumaksete kogujate pidev vaheldumine on iseenesest ebaharilik, kuid põhjendamatu on hageja püüd teha selle eest vastutavaks kostja. Hageja ise tunnistab, et selle segaduse on tekitanud kindlustusaktsiaseltsi * juhtkond, so hageja ise. Hageja võtab ka selle õigeks, et hageja juhtkonna poolt tekitatud segadus võis tõepoolest olla inimesi eksitav. Kostja on hageja põhjustatud segadusest tingituna kogu laenu tagasi maksnud isikule, keda ta heauskselt täies kooskõlas nõude loovutamist sätestavate materiaalõiguse normidega pidas õigeks isikuks. Kostja jätkas krediidilepingu järgsete maksete tegemist AS-ile T alles pärast seda, kui ta oli saanud AS-ilt T asjakohase selgituse. Hageja väide, et laenusaajate suurem enamus on siiski tasunud laenud, hoolimata nende võõrandamisest, hagejale, ei oma kostja osas mingit õiguslikku tähendust. Apellatsioonkaebus Apellant palub Harju Maakohtu 15. augusti 2006.a otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Apellant on seisukohal, et vastustaja teadis või pidi teadma vähemalt alates 2000.a juuni algusest, et laenulepingute võõrandamise näol oli tegemist tühiste tehingutega ning et apellant on jätkuvalt tema suhtes õige kreeditor. Apellant saatis kõigile teadaolevatele laenusaajatele 30.mail 2000.a kirja, milles selgitas tekkinud olukorda ja kohustust tasuda endiselt makseid KAS-ile *. Seda kirja oleks maakohus pidanud tõlgendama teatena apellandi jätkuvast laenuandja seisundist. Maakohus on jätnud ka hindamata asjaolud hea usu printsiibist lähtudes ning pole arvesse võtnud mõistlikkuse printsiipi. VÕS § 6 lõige 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks vastustaja peale apellandi 30.mai 2000.a kirja saamist pidanud jätkama maksete tegemist apellandile. Samas olukorras heas usus tegutsevad isikud oleksid mõistlikuks lugenud jätkata kirja saamise peale laenumaksete tasumist apellandile. Ka asjaolu, et vastustajale kuuluval kinnistul on seatud hüpoteek hageja kasuks, st jätkuvalt on tagatud laen laenuandja ees, oleks olnud küllaldane, et 7 jätkata endisel viisil laenumaksete tasumist. Samuti on oluliseks seigaks asjaolu, et laenumaksete kogujate pidev vahetamine on iseenesest ebaharilik ning oleks samuti pidanud kinnitama apellandi seisukohtade õigsust. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kohtuotsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 654 lg 6 alusel kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ega korda neid. Maakohus on õigesti tuvastanud, et H. K on kooskõlas

§ 216

lg 1 ja § 218 täitnud laenulepingust tuleneva kohustuse täielikult isikule (õigele kreeditorile), kellele see nõue oli loovutatud ja kostja kohustus hageja ees on

§ 233järgi lõppenud kohase täitmisega 16.augustil 2002.a.

Maakohus on otsuses leidnud õigesti, et apellandi ja AS-i T (pankrotis) vahel 05.septembril 2003.a sõlmitud nõuete loovutamise lepingu tühisuse tunnustamise kokkulepe (tl 26) ei loonud kostjale tagasiulatuvalt mingeid õigusi ega kohustusi. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kohus on ebaõigesti tõlgendanud hageja 30.mai 2000.a kirja, kui teadet apellandi jätkuvast laenuandja seisundist. Maakohus on õigesti kirja tõlgendanud täies vastavuses selle sisuga ja andnud õigusliku hinnangu, et lepingu ühe poole seisukoht, et leping ei kehti ega ka vastava hagi esitamine, kahepoolset lepingut ei lõpeta. Teade, et lepingu üks pool vaidlustab lepingu kehtivust, ei ole piisavaks aluseks vabastada võlgnikku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Tõendatud on, et kohus kinnitas KAS * (pankrotis) ja AS S vahel sõlmitud nõuete müügilepingu kehtetust aasta hiljem pärast seda, kostja oli oma kohustuse täitnud AS-le T, kellele hageja oma nõuded oli loovutanud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on jätnud hindamata asjaolud hea usu printsiibist lähtudes ning pole arvesse võtnud mõistlikkuse printsiipi. Ei ole õige, et hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks kostja peale hageja 30.mai 2000.a kirja saamist pidanud jätkama maksete tegemist hagejale. Maakohus leidis õigesti, et kuigi hageja 30.05.2000.a kirja sisust ei tulenenud kostja kohustust taastada laenulepingu järgsete kohustuste täitmine hagejale, ilmutas kostja vajalikku hoolsust ja pöördus selgituse saamiseks AS-i T poole, kellele kostjale teadaolevalt nõudeõigus loovutati. Maakohus tuvastas, et 14.juuni 2000.a kirjaga kinnitas AS T, et hageja poolt kostjaga sõlmitud krediidilepingust tulenevad nõuded on

§ 216

lg 1 kohaselt loovutatud AS-le T ja võlgnikuna on kostja kohustatud

§ 218kohaselt täitma kohustise uuele kreeditorile.

Seega leiab kolleegium, et kostja, veendudes krediidilepingust tulenevate nõuete loovutamises uuele kreeditorile ja nõude loovutamise lepingu kehtivuses kuni kohtulahendini, käitus vastavuses hea usu põhimõttega. Kolleegium ei nõustu apellandi arvamusega, et maakohus ei ole 30.mai 2000.a kirjale hinnangu andmisel võtnud arvesse mõistlikkuse printsiipi. Apellant ei ole millegagi põhjendanud oma subjektiivset arvamust, et samas olukorras heas usus tegutsenud isikud oleksid mõistlikuks lugenud laenumaksete tasumist apellandile, mitte aga isikule, kellele võlgnikule teadaolevalt oli nõue loovutatud ega tõendanud, et suurem osa laenusaajatest tasus laenud hoolimata krediidilepingust tulenevate nõuete loovutamisest siiski apellandile. Maakohus on õigesti leidnud, et apellandi väide ei ole asjakohane ega oma kostja suhtes õiguslikku tähendust. 8 Õige ei ole apellandi seisukoht ka selles, et kostja oleks pidanud krediidilepingust tulenevaid kohustusi täitma hagejale seetõttu, et kostja kinnistut koormab hüpoteek hageja kasuks. Maakohus on hinnanud õigesti, et see asjaolu ei oma nõuete loovutamise lepingu hindamisel õiguslikku tähendust ning hüpoteegikandest ei tulene koormatud kinnistu omanikule kohustust maksta laenulepingu järgseid makseid hüpoteegipidajale. Sõltumata hüpoteegist tuleb kohustus täita isikule, kellele on nõudeõigus loovutatud. Apellandi hinnang asjaolule, et laenumaksete kogujate pidev vahetamine on iseenesest ebaharilik ning oleks samuti pidanud kinnitama apellandi seisukohtade õigsust, on eksitav. Krediidilepingutest tulenevad nõuded loovutas hageja ise oma majandustegevuses ja kostja pidigi oma kohustuse täitma isikule, kellele apellant oma lepingust tuleneva nõude loovutas (tl 66). Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtukulude hüvitamist taotlenud. U.Reinola G.Kivinurm T.Kollom