KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2006, Tallinn Haldusa
) § 7 lg 1 alusel tuleb hüvitada tekitatud kahju, kuna isikult võeti vabadus, alandati inimväärikust ja piirati teisi õigusi.
- Pärnu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Kohus motiveeris põhjalikult, miks ei saa nõustuda kaebaja väidetega. Samuti põhjendati otsuses, miks ei rahuldatud taotlust tunnistajate ülekuulamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I.
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja halduskohtule esitatud kaebus on osaliselt põhjendatud kaebaja solvamise ja ähvardamisega tekitatud mittevaralise kahju osas.
- Mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda, kui avaliku võimu kandja süülise tegevusega on rikutud isiku
§ 9
lg-s 1 loetletud õigust ning sellega on isikule põhjustatud füüsilist või hingelist valu või kannatusi (
§ 7lg 1, § 9 lg 1, VÕS § 128 lg 5).
Oma õiguste rikkumiseks peab kaebaja enda solvamist ja ähvardamist
- juunil 2005 jalutuskäigu ajal kaasvahistatu poolt.
- Vangla ei vastuta igasuguse isiku õiguste rikkumise eest kaasvahistatute või – kinnipeetavate poolt, küll aga tegevusetuse eest, kui vangla on kohustatud õiguste rikkumise ära hoidma (
§ 7lg 2).
Kaebaja leiabki, et vangla on jäänud tema õiguste rikkumise puhul tegevusetuks. Kaebaja peab vangla õigusvastaseks tegevusetuseks seda, et vangla ei takistanud kaasvahistatul teda solvata ja ähvardada. Kõrvalboksis viibinud isik karjus kaebaja väitel tema nime, ähvardas teda ca 40 minuti vältel seksuaalse vägivalla ja peksmisega, kutsus kaebaja kambrikaaslasi üles nimetatud tegudele ning nimetas kaebajat „kukeks“, mis vanglažargoonis tähendab igasuguse inimväärikuse eitamist. Jalutusbokside juures puudusid seal tavaliselt jalutuskäigu ajal viibivad korrapidajad ning tegevus boksides oli jälgitav videosüsteemi vahendusel. Sekkumise asemel mängis inspektor malet ega reageerinud kaebaja palvele lõpetada jalutuskäik ja toimetada ta jalutusboksist ära. 3
(5)3-05-540
- Vangla on käesolevas asjas möönnud, et solvamine ja ähvardamine võisid aset leida. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et solvamise ja ähvardamise võimalikuks osutumine ei toonud käesoleval juhul kaasa VangS
- ptk-s sätestatud suhtlemispiirangute rikkumist, sest nende eesmärk on tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses. Vastustajaga tuleb nõustuda, et kaebaja füüsiline julgeolek ei olnud ohus, kuid see ei välista tema inimväärikuse alandamist ja seoses sellega hingelise valu ja kannatuste tekitamist. Vangla kohustused ei piirdu vaid füüsilise vägivalla ja ähvarduste täideviimise ärahoidmisega. Vahistatute omavahelise au teotamise ja ähvardamise takistamise kohustus tuleneb põhiseaduse §-dest 10, 14 ja 18, samuti inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-st
- Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine on kuritegu (KarS § 120) ning au teotamine, muuhulgas ebakohase väärtushinnanguga, on isiklike õiguste rikkumine (VÕS § 1046 lg 1).
- Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et vanglal ei võimalik täielikult välistada seal viibiva isiku solvamist ega ähvardamist kaaskinnipeetavate või –vahistatute poolt. See aga ei tähenda, et vanglal oleks lubatud solvamist või ähvardamist tähelepanuta jätta, kui vanglal on reaalne võimalus selline tegevus katkestada. Vangla ei ole käesolevas asjas mingilgi moel selgitanud, miks puudus bokside juures korrapidaja ning mis takistas tal antud juhul ähvardamisele ja solvamisele mitmekümne minuti jooksul reageerida, st kutsuda ähvardaja korrale või viia kaebaja jalutusboksist ära. Ähvardamisele reageerimist ei saanud välistada vastustaja poolt korduvalt rõhutatud asjaolu, et kaebaja võib olla pannud toime äärmiselt ebainimliku kuriteo ja et ähvardaja käitumine vastas vanglatraditsioonile. Vanglal tuleb võtta tarvitusele kõik võimalikud meetmed selleks, et takistada põhiõigusi rikkuvate vanglatraditsioonide praktiseerimist. Mõistliku aja jooksul sekkumiseks vangla poolt ei saa pidada juhtumile järgneval päeval julgeolekuametniku vestlust kaebajaga. Seega tuleb vangla tegevusetus lugeda õigusvastaseks, kaebaja õigusi rikkuvaks ning süüliseks.
- Ringkonnakohus ei pea vajalikuks pikalt peatuda sellel, et peksmise ja seksuaalse vägivallaga ähvardamise takistamiseks võimalike meetmete rakendamata jätmine alandab inimväärikust. Märkida tuleb, et vangla tegevusetus süvendab inimväärikuse riivet, sest lisaks alandusele teise isiku poolt kogeb inimene ka ükskõiksust ja oma õiguste eiramist riigivõimu poolt. Isikul võib tekkida põhjendatud hirm, et tema ähvardamisse ja solvamisse ükskõikselt suhtuv vangla ei pruugi tagada ka tema füüsilist julgeolekut.
- Ringkonnakohus peab tõendatuks, et ähvardamine ja solvamine otsuse p-s 6 kirjeldatud viisil ning vangla passiivsus sellele reageerimisel tõi kaebajal kaasa hingelise valu ja kannatuse. Alanduse tundmine, hirm ja ärevus on selliste tegude normaalseks tagajärjeks. Neid tagajärgi ei välista asjaolu, et kaebaja võis kriminaalmenetluse tõttu olla erutatud juba varem. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks on ka hingeline valu ja kannatused, mitte üksnes tervise kahjustamine ja füüsilised kannatused, nagu unehäired ja peavalu, millele on keskendunud halduskohus.
- VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse mittevaralise kahju tekitamise korral kohus. Vastavalt
§ 9
lg-le 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
§ 11
lg-st 3 tulenevalt võidakse mittevaraline kahju hüvitada ka muul viisil kui rahaline hüvitis, kui kaebajal ei ole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Riigikohtu halduskolleegium on
- oktoobri
- a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-44-06, p 13 nõustunud seisukohaga, et „igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed 4
(5)3-05-540 tagajärjed. Ringkonnakohus leiab, et ka muul viisil inimväärikuse väheintensiivse alandamise korral võivad rahalise hüvitise asemel osutuda piisavaks kohtupidamine ise, kahju tekitamise õigusvastasuse tuvastamine, andmete ümberlükkamine või paranduse avaldamine, vabandamine jm viisil tagajärgede mittevaraline kõrvaldamine. Ringkonnakohus leiab, et ehkki kaasvahistatu tegevus kaebaja ähvardamisel kujutas endast intensiivset väärikuse alandamist, ei saa sama väita vangla tegevusetuse kohta. Vanglale saab ette heita vaid ükskõiksust ähvardaja tegevuse suhtes. Lisaks sellele tuleb silmas pidada, et kaebajale süüks pandud kuritegusid arvestades ei oleks vanglal objektiivselt pruukinud olla võimalik täies ulatuses välistada kaasvahistatute negatiivseid avaldusi kaebaja aadressil, ammugi hoida ära ajalehes avaldatud teabe levikut kaebaja kohta. Seetõttu peab ringkonnakohus kaebaja mittevaralise kahju heastamisel piisavaks vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamist ega mõista välja rahalist hüvitist. 13. Muusikakeskuse kambrisse mittelubamise osas on halduskohus jätnud õigesti kaebuse rahuldamata. Asja kambrisse mittelubamine ei riku
§ 9
lg-s 1 loetletud põhiõigusi, mis on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eelduseks. Vahistatul ei ole piiramatut õigust kambris elektriseadmete hoidmiseks ja kasutamiseks. Loa andmise üle otsustamisel on vangla direktoril kaalutlusõigus. Ainuüksi asja mittelubamine kambrisse ei tekita mittevaralist kahju ega alanda inimväärikust. Taotluse rahuldamata jätmine võib põhjustada negatiivseid emotsioone, kuid need ei ole käsitatavad valu või kannatusena. 14. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal ei ole muud põhjendatud huvi vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks kui kahju hüvitamine. Kaebaja leiab küll, et õigusvastasuse tuvastamine sunniks vanglat ümber vaatama oma toiminguid (tl 59), kuid sellist kohustust tuvastamiskaebuse rahuldamisega ei kaasne. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 5
(5)