3-06-651 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2006 Tartu Haldusasja number 3-06-651 H

) § 24 p

1. Kambris puudusid valjuhääldi või raadio ning ajalehed ja ajakirjad, sellega rikuti põhiseaduse (PS) §
2. Kirjeldatu alusel solvati ning alandati kaebuse esitajat, tekitades talle moraalset ja materiaalset kahju summas 100 000 krooni. X Politseiprefektuur vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei vasta I. J. i väited tõele. X arestimajas on täidetud kõik tingimused, et kohelda seal viibivaid isikuid normaalselt.

§ 24

lg 2 sätestab, et kinnipeetaval on lühiajalisele kokkusaamisele õigus kestusega kuni kolm tundi.

§ 94

lg 4 sätestab, et vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestuse ja täpsem kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. I. J. on saanud kohtuda J.F. iga lühiajaliselt, ta on saanud ka paki samalt isikult. Kuna X arestimajas ei ole selliseid tingimusi nagu vanglates, siis on kohtumiste arv ja ajaline kestus piiratum, mis tuleneb ka arestimaja sisekorraeeskirjadest. Seega oli I. J. il võimalus saada pakke, samuti oli tal kokkusaamise võimalus lühiajalise kokkusaamise näol ja seega tema õigusi ei ole rikutud.

§ 96

kohaselt on vahistatul õigus kirjavahetusele, samuti telefoni ja muudele üldkasutatavatele sidekanalite kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. X arestimajas ei ole telefoniga suhtlemiseks kinnipeetavatel võimalust, kuna selleks puuduvad tehnilised võimalused. X arestimajas on olemas pesemisvõimalused. Selleks on olemas duširuum koos soojaveeboileriga. Pesta I. J. il võimaldati. Kambrites on olemas külmveekraan. Samuti on olemas kambris valgustus. Seep on olemas, käsi on võimalik pesta külma vee ja seebiga nii sageli kui vajalik. X arestimajas antakse kinnipeetavale WC-paber ja seep. Tualett on olemas kõikides kambrites ja ühesugune, piiratud riidega ja loomulike vajaduste rahuldamist teised pealt ei näe. Seega pole I. J. i inimväärikust alandatud. Samuti ei vasta tõele I. J. i väited alatoitlustamise kohta. I. J. i väide selle kohta, et tal ei võimaldatud saada ajalehti ja kuulata raadiot, ei vasta samuti tõele. X arestimajas on igas kambris olemas raadio. Samuti võimaldati kinnipeetavatele ajalehti lugeda. Arestimaja ülemal U. S. ei ole probleeme olnud nii eesti kui ka vene keeles suhtlemisel. HALDUSKOHTU LAHEND 2 Tartu Halduskohus rahuldas 31. augusti 2006 otsusega I. J. i kaebuse osaliselt ning mõistis X Politseiprefektuurilt I. J. i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1000 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt peab eranditeta igale arestialusele ja vahistatule olema kambris tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, nagu näeb ette VSE § 6 lg 6. I. J. ile ei olnud ajavahemikul 24.01.2006-30.01.2006 X arestimajas tagatud nõutud minimaalset põrandapinda ning kamber oli ülerahvastatud. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec

§-le 90 lg 3 peab vahistatu kamber vastama

§-s 45 lg 1 sätestatud tingimustele.

§ 45

sätestatud nõuded kinnipeetava kambrile laienevad

§-st 86 lg 1 tulevalt ka arestialuse kambrile.

§ 45

lg 1 sätestab, et kinnipeetava eluruum peab vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Eluruumis peab olema aken, mis kindlustab ruumi nõuetekohase valgustuse. Seega peavad arestimaja kambrid vastavalt

§-dele 90 lg 1, 86 lg 1 ja 7 lg 2 võimaldama vahistatute ja arestialuste pidevat visuaalset või elektroonilist jälgimist. Arestimajas puudus jalutusboks ning kaebajal ei olnud võimalik olla soovi korral värskes õhus, kuigi

§-de 55 lg 2 ja 93 lg 5 järgi oli tal selleks õigus vähemalt üks tund päevas. WC ei olnud kambrist eraldatud. Kambris viibijad on sunnitud teiste nähes WC-d kasutama, samuti võisid selle kasutamisel tekkivad lõhnad kambris vabalt levida. Eriti koormav on see ventilatsiooni puudumisel. Seega olid X arestimaja kinnipidamistingimused kaebuse esitaja inimväärikust alandavad. PS § 44 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Võrreldes vabaduses viibivate isikutega on vahistatute ja arestialuste ligipääs ajalehtedele ja ringhäälingule piiratum.

§-de 31 lg 1, 86 lg 1, 93 lg 3 ja 30 lg 1 koosmõjust tulenevalt peavad olema vahistatule ja arestialusele kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning neil peab olema võimalik jälgX raadio- ja televisioonisaateid. Arestimaja juhi loal võib

§-de 156 lg 4, 31 lg 2 ja 93 lg 3 järgi olla vahistatutel ja arestialustel kambris isiklik raadio või teler, mille kasutamise kulud ta ise kannab. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega. Vastavalt RVastS §-le 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Vanglas, sealhulgas ka politseiprefektuuri arestimajas, kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla ja politseiprefektuuri administratsiooni kohustus. Olulised puudused arestimaja kambrile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata arestimaja kambris viibimist inimväärikust alandavaks. Riigikohus on oma lahendites märkinud, et kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist. Seega on põhjendatud X Politseiprefektuurilt I. J. i kasuks, seoses kambri ülerahvastatusega 3 ning kambri mitterahuldavaid olmetingimusi arvestades, välja mõista rahaline hüvitis summas 1000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED X Politseiprefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

1. augusti 2006 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta I. J. i kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli X arestimajas kambris nr 7, kus viibis ajavahemikul 24.01.2006-30.01.2006 I. J. , lavats 13-14 kinnipeetava jaoks. Vaidlusalusel ajavahemikul viibis kambris ainult 10-12 kinnipeetavat. Kambris nr 7 on kõige tugevam sundventilatsioon võrreldes teiste kambritega, kuna antud kamber on ventilatsioonisüsteemis esimene. Nimetatud kambris olev WC on eraldatud sirmiga ning privaatsus on tagatud. Valgus on kõikides kambrites tagatud päevavalgustuslampidega. Akent kambris nr 7 ei ole, sest selle ehitamist ei võimalda hoone ehitustehniline konstruktsioon. X arestimajas on vähe ruumi ning sealsed tingimused ei vasta eluruumide suhtes kehtivatele arusaamadele, kuid üksnes asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole rahul arestimaja tingimustega, ei saa olla RVastS § 9 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise aluseks. Oluline on tuvastada kaebuse esitajal kahju tekkimine, vastustaja tegevuse õigusvastasus, põhjuslik seos kahju tekkimise ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel ning kahju tekitaja süü. Ühe nimetatud tingimuse puudumine välistab kahju hüvitamise rahuldamise. Kahju põhjustaja tegevus peab olema teadlik, pahatahtlik, eesmärgipärane ja konkreetsele isikule suunatud. Antud juhul ei ole ükski RVastS §-s 9 lg 1 nimetatud kahju hüvitamise aluseks olev asjaolu tuvastamist leidnud. RVastS §-de 7, 8 ja 9 alusel on võimalik nõuda materiaalse ja moraalse ehk mittevaralise kahju hüvitamist ainult siis, kui on tõendatud, et avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikes suhetes rikuti isiku õigusi. X arestimajas ei ole kaebuse esitajale süülise käitumise või hooletuse tõttu, tema väärikuse alandamise või tervise kahjustamise läbi kahju tekitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
2. augusti 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud RVastS § 7 ja 9, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja moraalse kahju hüvitise summas 1000 krooni. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt on I. J. i kaebus rahuldatud osaliselt ning halduskohus on 1000 krooni väljamõistmise alusena märkinud, et moraalse kahju hüvitis mõistetakse välja tulenevalt arestikambri ülerahvastatusest ja inimväärikust alandavatest kinnipidamistingimustest, arvestades sealjuures isiku kinnipidamise aega, õigusrikkumise asjaolusid ja raskust jne. Kuna halduskohus on otsusest nähtuvalt tuvastanud olulised puudused arestikambrile kehtestatud nõuete täitmisel, milliseid järeldusi ei ole vastustaja ühegi omapoolse tõendiga ümber lükanud, siis on halduskohus põhjendatult hinnanud
3. a jaanuaris X arestimajas valitsenud tingimused kaebaja 4 inimväärikust alandavaks. Halduskohus on põhjendatult viidanud ka Riigikohtu 22.03.2006 otsusele, mille kohaselt, tuvastades inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on kohus juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimise. Samas otsuses on märgitud ka seda, et vanglas, sealhulgas ka kartseris (järelikult ka arestimajas), kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on administratsiooni kohustus ning kui administratsioon ei ole nimetatud kohustusi ja nõudeid piisavalt täitnud, s. o on rikkunud hoolsuskohustust, siis esinevad RVastS §-s 9 sätestatud alused mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude rahuldamiseks. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.11.2005 otsusele asjas x v. Eesti, kuna selles on jõutud järeldusele, et I. J. i poolt kirjeldatud ja X arestimajas esinenud tingimustega analoogsed tingimused (A arestimajas olnud kinnipidamistingimused) tuleb lugeda inimväärikust alandavateks tingimusteks. Muuhulgas nähtub nimetatud otsusest, et x v. Eesti asjas otsuse tegemisel on Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee
4. a külastanud ka X arestimaja ja leidnud, et ka selles arestimajas valitsenud tingimusi võib kirjeldada kui ebainimlikke ja alandavaid. Asjaolu, et X arestimaja hoone on ehitatud 1960-ndatel aastatel ja selles on juba tookordsetest ehituslikest tingimustest tulenevalt vähe ruumi ning, et riik ei ole olenemata taotlustele eraldanud täiendavaid eelarvevahendeid arestimaja olukorra parandamiseks, ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel ka apellandi menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Agu Timmi Viivi Tomson 5 Maili Lokk