Obsah (4)

§ 352§ 293§ 200§ 651

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsusese tegemise aeg ja koht 29. detsember

) § 232 sätteid. Kohus ei ole andnud hinnangut

1. oktoobril
2. a. poolte vahel sõlmitud hoolduslepingule kui tõendile, millest tulenes vastustaja kohustus hooldada eluruumi, kuigi leidis, et apellandile oli kahju tekkinud. See, et apellant ei maksnud üüri, ei anna alust teisele poolele mitte täita oma kohustusi. Vastustaja seisukoht Vastustaja OÜ * ei pea apellatsioonkaebust õigeks. Kohus on hinnanud kõiki esitatud tõendeid. Apellandi võlgnevus on esitatud tõenditega menetluse käigus tõendatud. Vastuhagi on tõendamata. Apellandi poolt esitatud ekspertiisiakt on teostatud vastaspoole osavõtuta ja teda teavitamata, seega ei saa see olla usaldusväärseks tõendiks. Kostja on kuue aasta jooksul korduvalt esindajaid vahetanud ja selle tõttu kohtuistungite edasilükkamist taotlenud. Kostja ise ei ole kordagi kohtusse ilmunud.

§ 352lõike 1 kohaselt võib kohus istungi edasi lükata ainult mõjuval põhjusel.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks; otsuse motiive tuleb täpsustada. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejal ja O.Ml oli leping, millega hageja kohustus hooldama x asuvat elamut, milles asub kostja eluruum, ja vahendama sellele elamule 5 kommunaalteenuseid (p.

1. 1), kostja aga kohustus vahendatud ja osutatud teenuste eest tasuma hagejale iga kuu
2. kuupäevaks vastavalt talle esitatud arvetele (p.
3. 1). Vaidlust ei ole ka selle üle, et tegelikult kostja hageja esitatud arveid ei tasunud ning et vahe hageja arvestatud kulutuste ja kostja poolt tasutud summade vahel moodustab hagisumma. Maakohus lahendas vaidluse TsK § 173 lg. 1 ja § 174 alusel, leides, et kostjal tuli oma kohustust täita. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks kostja selles osas kohtuotsusega ei nõustu. Apellatsioonkaebus ei sisalda kostja konkreetseid vastuväiteid hageja poolt nõutavate summade või kulutuste liikide kohta. Apellant on vaid pannud maakohtule pahaks, et tähelepanuta on jäetud veemõõtjaekspertiisi akt. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt eksperdiarvamusena ei ole võimalik esitatud tõendit käsitleda seetõttu, et arvamust ei antud kohtu määramisel (

§ 293lg.

1). Küll oli tegemist kirjaliku tõendiga (

§ 293lg.

2 lause 2). Maakohus märkis otsuses, et jätab selle kostja esitatud tõendi tähelepanuta, kuid samas märkis maakohus ka, et selle tõendiga ei saa põhjendada tõendi hankimisele eelneva viie aasta eest vee ja teiste hooldus- ning kommunaalteenuste eest tasumata jätmist, lisades veel, et hooldus- ja remondikulud tuli tasuda kõigi korteriomanike poolt vastavalt nende omandi suurusele. Seega hindas maakohus tõendi asjakohasust ja tõenduslikku väärtust, leides, et tõend ei ole asjakohane. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks apellant maakohtu järeldusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et kostja laskis

1. a. septembris oma korterisse faktiliselt paigaldada veemõõtja, ei anna kostjale õigust nõuda, et veearved esitataks talle vastavalt veemõõtja näitudele. Tallinna Linnavalitsuse
2. jaanuari
3. a. määrusega nr. 7 on kinnitatud munitsipaalelamufondis korterisiseste veemõõtjate paigaldamise kord. Selle kohaselt tuleb korteriomanikul korterisisese veemõõtja paigaldamise soovi korral esitada elamu valdajale kirjalik avaldus (p. 2). Sellele järgneb menetlus, mille käigus tuleb korteriomanikul esitada rida dokumente, muuhulgas veemõõtja taatlust kinnitavad dokumendid (punktid
4. 1 ja
5. 2); elamu valdaja poolt esitatud tingimuste täitmisel sõlmivad korteriomanik ja elamu valdaja korteri veemõõtjate järgse vee ostu-müügilepingu ning alles seejärel võib korteriomanik asuda vastavalt projektlahendusele korteri veemõõdusõlme välja ehitama (p. 7). Pärast vastava komisjoni poolt veemõõdusõlme projektile vastavuse kontrollimist plommib elamu valdaja paigaldatud seadmed ja vormistab veemõõdusõlme ekspluatatsiooni võtmise akti (p. 9). Veemõõdusõlm loetakse ekspluatatsiooni võetuks ning elamu valdaja hakkab esitama korteri omanikule arveid vee tarbimise eest alates veemõõtjajärgse vee ostu-müügilepingus näidatud kuupäevast (p. 10). Kostja ei olegi väitnud, nagu oleks veemõõtja tema korterisse paigaldatud ülalkirjeldatud korras, maakohtu otsusest tulenevat järeldust, mille kohaselt kostja ei ole oma korterisse veemõõtja paigaldamisel pidanud kinni kehtestatud korrast, ei ole apellant ka kaebuses vaidlustanud. Apellant ei ole esitanud kohtule osundatud korra punktis 10 märgitud ostu-müügilepingut ega muid dokumente, mis annaksid alust järeldusele, nagu oleks vaidlusaluse veemõõtja osas kehtestatud protseduur läbitud ja nagu oleks hageja kohustatud arvestama kostjale tasu veeteenuse eest vastavalt kostja korteris oleva veemõõtja näitudele. Ka oma väidet, nagu oleks vaidlusaluse veemõõtja paigaldanud hageja, ei ole kostja tõendanud. Sellest tuleneb aga, et apellant pidi ka pärast
6. a. septembrit maksma vee eest senises korras, seega proportsionaalselt temale kuuluva eluruumi üldpinnaga. Vaidlust ei ole tõstatatud selle üle, nagu ei oleks hageja kostjale osutatud veeteenuse eest tasu arvestamisel lähtunud kehtestatud tariifidest ja kostja korteri üldpinnast. Vastuhagi kohaselt tekkis kostjale kahju seoses elamu välisseina märgumisega ajavahemikul
7. a. sügisest
8. a. veebruarini. Oma kahju hüvitamise nõude alusena on kostja vastuhagis tuginenud pooltevahelisele hoolduslepingule, leides, et tema kahju seoses korteri remondiks kulutatuga on tekkinud hagejapoolse lepingurikkumise tulemusena. Seejuures tugines kostja pooltevahelise lepingu punktile
10. 6, mille kohaselt hageja pidi hoidma tehniliselt korras üldkasutatavaid ruume ja kohti (trepikojad, keldrid, tehnilised 6 korrused, liftid, sanitaarseadmed, rõdud jms.) ning teostama fikseeritud või kehtestatud korras määratud majaterritooriumi või krundi hooldamise, sanitaarpuhastuse-, deratsiooni-, valgustuse- ja remonditööd. Lepingus ei ole lahti seletatud, mida peetakse silmas remonditööde all ning millises mahus pidi hageja neid tegema, eriti arvestades asjaolu, et vaidlusalune hooldusleping oli sõlmitud elamus asuva ühe korteri omanikuga. Samas tulenes eluruumide erastamise seaduse (EES) alusel Vabariigi Valitsuse poolt
11. juuli
12. a. määrusega nr. 198 kinnitatud „Eluruumide erastamise korra“ punkti 91 (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis) mõttest, millele hageja on kohtumenetluses ka osundanud, et elamut tuli elamuhaldajal remontida elamu remondiks laekuvate vahendite arvel ning seega ka selles mahus. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, nagu ei oleks hageja oma remondikohustust selles mahus täitnud. Seega ei ole tuvastatud ka hagejapoolset lepingurikkumist. Lisaks sellele on aga ebaõige ka kostja väide, nagu oleks hageja pidanud pooltevahelist lepingut täitma vaatamata sellele, et kostja sama lepingut rikkus ja hagejale elamu hooldustasu ei maksnud. Tegemist on lepingujärgsete vastastikuste kohustustega, mis vastavalt TsK §-le 183 tuli täita üheaegselt. Asjaolu, et kostja lepingukohast tasu ei maksnud, andis hagejale aluse keelduda oma lepingujärgse kohustuse täitmisest, isegi kui lepingu kohaselt oleks hageja olnud kohustatud kostja poolt nõutud remonditöid tegema. Kolleegium ei nõustu ka apellandi väitega, nagu oleks maakohus vaidlust lahendades rikkunud menetlusõiguse norme. Kaebuses on apellant viidanud kehtetu menetlusseadustiku normidele. Nii tuleb vastavalt kehtiva

§-le 6 teha tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Seega pidi maakohus

1. märtsil
2. a. toimunud kohtuistungil järgima alates
3. jaanuarist
4. a. kehtiva

-i sätteid. Apellant on pidanud menetlusnormi rikkumiseks seda, et maakohus ei lükanud

1. märtsi
2. a. kohtuistungil kostja esindaja taotluse alusel asja arutamist edasi, vaid lahendas asja sisuliselt. Apellandi arvates rikkus maakohus seega tema kui menetlusosalise õigust ja asetas kostja hagejaga võrreldes ebavõrdsesse olukorda, kuna kostjal oli uus esindaja, kes ei olnud jõudnud toimikuga tutvuda. Kolleegium nende väidetega ei nõustu. Vastavalt

§ 200

lõikele 1 on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt, vastavalt sama paragrahvi lg. 2 lausele 1 ei luba aga kohus menetlusosalisel õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Tsiviilasi oli esimese astme kohtu menetluses alates

1. oktoobrist
2. a. ning pea viis ja pool aastat kestnud menetluse jooksul lükkas maakohus asja arutamist kostja taotlusel korduvalt edasi. Menetluse kestel oli kostjal mitmeid esindajaid ja mitmel korral taotles kostja asja arutamise edasilükkamist seoses sellega, et ta esindajaga sõlmitud õigusabilepingu lõpetas. Nii esindas alates
3. märtsist
4. a. kostjat adv. S. B (tl. 146), kellel advokaadina tegutsemise õiguse peatamise järgselt taotles kostja õigusabi osutamist riigi arvel.
5. septembri
6. a. määrusega rahuldas maakohus kostja taotluse ja määras talle advokaadi riigi arvel (tl. 192).
7. jaanuaril
8. a. volitas kostja end kohtus esindama I. K(tl. 199), kellega tal oli sõlmitud õigusabileping; riigi arvel määratud esindaja volitus sellega lõppes.
9. märtsil
10. a. teatas I. K kohtule, et on õigusabi-lepingu kostjaga lõpetanud (tl. 210),
11. oktoobril
12. a. teatasid aga kostja ja I. K, et nendevaheline õigusabileping on uuendatud (tl. 270 – 271).
13. veebruaril
14. a. teatas I.K jälle volituse lõppemisest (tl. 277). Seejärel sõlmis kostja uue õigusabilepingu, andes
15. veebruaril
16. a. volituse enda esindamiseks O. S (tl. 291). Kolleegium leiab, et kostja ei kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt, kui taotles
17. märtsi
18. a. istungil asja arutamise edasilükkamist esindaja vahetuse tõttu. Kostjale oli korduvalt antud võimalus esindaja vahetamiseks ja uutele esindajatele asja materjalidega tutvumiseks, kuid tsiviilasja menetlemise võimalikkus ei saa sõltuda üksnes kostja soovist. Seda, mis tingis nii sagedase esindajate vahetuse, aga ka riigi arvel määratud esindaja teenetest loobumise, ei ole apellant kaebuses selgitanud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu ka, mis takistas kostja viimasel esindajal O. S toimiku materjaliga tutvumast, arvestades, et kokkuleppe esindamiseks oli kostja oma esindajaga sõlminud
19. veebruaril 7
20. a., kohtuistung toimus aga
21. märtsil samal aastal, seega peaaegu poolteist kuud hiljem. Kohtul oli kohustus kostja poolt oma menetlusõiguste kuritarvitamine lõpetada. Kuna M. M ei ole tema suhtes tehtud kohtuotsust vaidlustanud, siis ei kontrolli kolleegium kooskõlas

§ 651lõikega 1 tema suhtes tehtud kohtuotsuse õigsust.

Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik