← Eesti

2-05-1794/1

Obsah (7)§ 66§ 33§ 143§ 34§ 142§ 149§ 145

Tsiviilasi nr. 2-05-1794 (2/10936 95 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL 04. detsembril 2006.a. Harju Maakohus Kentmanni kohtumajas koosseisus: kohtunik AK sekretäri EK ja tõlgi LM juuresolekul, hageja e

§ 66lg 1 loobudes nõudest JV-A vastu 115 249,45 krooni.

Lõplik hageja nõue on 345 748,40 krooni, mille hageja palub välja mõista solidaarselt kostjatelt JS, TLja OÜ lt ja tasutud riigilõiv 19 000 krooni ja õigusabikulud 17 287, 42 krooni. JV-A vastus hagile. Tunnistan RA hagi täielikult. Laenulepingu sõlmimise päeval käendasime koos JS ja T L isiklikud R A poolt OÜ antud laenu, mida kinnitasime oma allkirjadega laenulepingul. OÜ juhatuse liikme JV-A vastus hagile. OÜ juhatuse liikmena tunnistan RA hagi täismahus. Seoses teise juhatuse liige T L mitte nõusolekuga ei olnud võimalik saavutada kokkulepet, et välja maksta võlgnevus RA. Pika aja jooksul TL on keeldunud täitmast kohustusi, mis on seotud võlgnevuse väljamaksmisega. Tähitud kirjadena on saadetud TL kutsed ilmuda , et teostada raha ülekanne RA arvele (lisad 1, 2). TL kohale ei ole tulnud ja oma mittetulemisest mind ei ole ette hoiatanud. .a saatsin tähitud kirjaga TL hoiatuse, et ta lõpetaks OÜ huvide kahjustamise. (Lisa 3). .a tuli kiri TL poolt, et tema keeldub OÜ kontole (lisa 4) . arvelduskontolt üle kanda raha Rune Andreaaseni Minu poolt oli ette võetud katse kokku kutsuda OÜ juhatuse koosolek (lisa 5), mille kohta oli saadetud TL tähitud kirjana kutse. TL kutsele ei reageerinud ja kohale ei ole tulnud. Vastavalt OÜ Põhikirjale esindusõigus on mõlemal juhatuse liikmetel. Antud vastus hagile on JV-A isiklik arvamus. Kostja JS vastus hagile. Kostja ei tunnista hagi ja palub kohtul jätta hagi rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 1. Hagi on esitatud isiku vastu, kes ei peaks olema kostja. 1.1. Kostja ei vaidle selle vastu, et pani oma allkirja OÜ ja RA’i vahelisele laenulepingule. Samuti ei vaidle kostja selle vastu, et koos teiste OÜ omanikega andis RA’ile „isikliku garantii“, mille sisuks on see, et garantii andjad „vastutavad kogu vara ja omandi eest juhul, kui midagi Raesilla talus oleva omandi ostu-müügi ajal valesti peaks minema“. Kostja ei nõustu hagejaga selles osas, et hageja võib kostjalt nõuda OÜ laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. 1.2. Kostja leiab, et hageja nõue kostja vastu on alusetu, sest kostja käendas lepingut, mis on tühine kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu. OÜ ja RA’i vahel sõlmitud laenulepingu kolmandast ja neljandast lõigust nähtuvalt sõlmisid pooled eellepingu kinnisomandi üleandmise kohta.

§ 33

lg 2 järgi- kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. AÕS § 119 lg 1 järgi- tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Arvestades sellega ja lähtudes TsÜS §-st 83 lg 1 asub kostja seisukohale, et vastav kokkulepe on tühine. Laenulepingu viimasest lõigust tuleneb, et JS, TL ja JV-A andsid hagejale „isikliku garantii“, mille järgi nõustusid vastutama tema ees juhul, kui Raesilla talus oleva omandi ostumüügi ajal midagi peab valesti minema. Seega laenulepingust tuleneb, et kostja käendas kinnisomandi ülekandmise eellepingust tulenevaid OÜ kohustusi. Kostja on seisukohal, et kuna põhileping on tühine, sellest tuleneva kõrvalkohustuse kehtivus ei tule kõne all. Eeltoodust kostja järeldab, et ta ei vastuta hageja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. 1.3. Kostja täiendavalt märgib, et hagejal puudub alus nõuda kostjalt OÜ kohustuste täitmist ka juhul, kui austatud Kohus ei nõustu käesolevas vastuses punktis 1.2. toodud põhjendusega. Kostja leiab, et käendus on igal juhul tühine

§ 143lg 2 järgi.

Nimetatud paragrahvi kohaselt tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja, andes hagejale laenulepingust tuleneva „isikliku garantii“ oli tarbija

§ 34

mõttes, sest OÜ kohustuste täitmise käendamine ei olnud seotud kostja iseseisva majandustegevusega. Kostja ei ole professionaalne käendaja ja ei teeni elamiseks tulu teiste isikute tehingutest tulenevate kohustuste täitmise käendamisega. Eeltoodust tulenevalt „isikliku garantii“ andmisel hagejale oli tegemist tarbijakäendusega

§ 143lg 1 järgi.

OÜ ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust kostja (kes on tarbija) vastutuse rahaline maksimummäär ei tulene. Seega ei pea kostja vastutama hageja ees OÜ poolt laenulepingust tulenevate kohustuse täitmise eest, sest käendus on tühine

§ 143lg 2 kohaselt.

2 1.4. Lisaks kostja ei nõustu hageja arusaamaga, et kostja tingimuseta käendas OÜ laenulepingust tulenevaid kohustusi RA’i ees. Laenulepingu viimasest lõigust tuleneb, et „isikliku garantii„ andjad vastutavad üksnes juhul, kui „midagi selle aja kestel ( oleva omandi ostu-müügi ajal) valesti peaks minema“. Viidatud laenulepingu lausest selgelt tuleneb, et käenduse kestvust on seotud kindlaks määratud ajavahemikuga. Hageja ei tuginenud hagiavalduses ega esitanud tõendeid selle kohta, et Raesilla talus oleva omandi ostu-müügi ajal midagi läks valesti. Kostjale samuti ei ole teada, et Raesilla talus oleva omandi ostu-müügi ajal midagi läks valesti.

§ 142

lg 3 kohaselt käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Laenulepingust tuleneb, et kostja käendas OÜ kohustuste täitmist ainult oleva omandi ostu-müügi ajal. Hageja ei saa nõuda kostjalt OÜ ’le laenutatud summa tagasimaksmist, sest käenduse kestvuse aluseks olev ajavahemik on möödunud. Hageja ei saa nõuda kostjalt OÜ laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja käendas tühist kinnisomandi ülekandmise eelepingut. Ekslik on hageja arusaam, et käendus kehtib sõltumata käendatava lepingu kehtivusest. Kostja poolne käendus on igal juhul tühine põhjusel, et selles polnud kokkulepitud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Isegi kui kostja poolne käendus oleks kehtiv, ei tähendaks seda, et kostja peab käesoleval juhul vastutama hageja ees OÜ kohustuste täitmata jätmise ees. Kostja poolne käendus oli piiratud kindlaks määratud ajavahemikuga, mis on juba möödunud. Kostja on seisukohal, et nimetatud asjaolud välistavad tema vastutust hageja ees. 2. Hageja nõue on põhjendamatu. 2.1. Isegi kui sõltumata käesolevas vastuses punktis 1 toodud põhjendustele kostja oleks pidanud vastutama OÜ kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei saa hageja nõuda kostjalt 460 997,83 krooni suuruse summat tasumist. Tegemist on ilmse hageja poolse eksimusega nõude arvestamisel. 2.2. Tulenevalt

§ 149

lg 1 käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Kostja ei pea võimalikuks hageja nõude esitatud suuruses rahuldama. 2.

  1. Hageja poolt Kohtule .a esitatud avaldusest nõude vähendamise kohta tsiviilasjas nr. nähtuvalt loobus hageja osaliselt oma nõudest. Viidatud avalduse kohaselt hageja nõuab kostjatelt 460 997,83 krooni põhivõla katteks ja 87 000 krooni kohtukulu katteks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg 1 kohaselt hageja peab tõendama neid asjaolusid, millel tema nõue põhineb. Hageja on tõendanud üksnes 1 857 200 krooni suuruse summa üleandmist OÜ-le . Hageja väide, et summa 250 000 krooni oli üle antud kostjale lepingu allakirjutamisel on paljasõnaline. Arvestades asjaoluga, et OÜ tagastas hagejale 1 856 922,17 krooni võlgnevuse katteks, OÜ tegelik põhivõlg hageja eest moodustab 278 krooni. 2.
  2. Laenulepinguga kohustus OÜ maksma 10 % laenatud rahast. Seega OÜ võlg tagastamata intressi osas moodustub 185 720 krooni ( 10% 1 857 200–st kroonist). Kokku OÜ võlgnevus moodustub 185 998 krooni (278 krooni + 185 720 krooni), mitte aga 460 997,83 nagu hageja põhjendamatult nõuab. Kuna hageja poolt esitatud nõue kuulub ainult osalisele rahuldamisele, tulenevalt TSMS §-st 163 lg 1 palub kostja jätta menetluskulud pooltele endi kanda. Hageja nõue kostja vastu on osaliselt põhjendamatu. Hageja tõendas OÜ-le ainult 1 857 200 krooni üleandmist. OÜ tagastas hagejale laenatud raha. Tagastamata on jäänud ainult intress laenulepingus kokkulepitud määral. Kostja ei nõustu hageja poolse intressi arvestamisega ja leiab, et intress tuleb arvestada OÜ-le tegelikult üleantud summast. Kuna hageja nõue on põhjendatud ainult osaliselt, taotleb kostja jätta kohtukulud pooltele endi kanda. Tulenedes eeltoodust ning juhindudes võlaõigusseaduse § 33 lg 2, § 34, § 142 lg 3, § 143 lg 2, 3 asjaõigusseaduse § 119 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230, § 163 lg 1 palub kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja TL vaidleb hagile vastu alljärgnevatel põhjustel ja palub kohtul jätta hagi rahuldamata täies ulatuses alljärgnevatel põhjustel:
  3. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et pani oma allkirja OÜ ja RA’i vahel sõlmitud laenulepingule. Samuti ei vaidle kostja vastu asjaolule, et koos teiste OÜ osanikega anti RA’ile „isiklik garantii“, mille sisu oli lepingu kohaselt, et garantii andjad „vastutavad kogu vara ja omandi eest juhul, kui midagi selle aja kestel oleva omandi ostu-müügi ajal valesti peaks minema“. Kostja ei nõustu hagejaga selles osas, et hageja võib kostjalt nõuda OÜ laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist.
  4. Käendusleping on ebamäärane ning käenduslepingust tulenevad käendaja kohustused ei ole selged. Kostja arvates käendas ta OÜ kohustust

§ 145

lg 3 mõistes ehk käendas kohustust, mis ei seisnenud raha maksmises vaid kahjuhüvitise maksmise kohustust põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumise korral.

  1. Kostja väidab, et tema arusaamist mööda vastutas ta vara ja omandi säilimise eest RA eest, mitte aga OÜ võetud laenukohustuse eest nagu seda on väitnud hageja. Sellise asjaolu võib lugeda välja ka laenulepingu eelviimasest lõigust, kus ei räägita laenusumma käendamisest vaid garantii andmisest, et vara ja omandiga müügilepingu sõlmimise ajal midagi ei juhtuks.
  2. Juhul kui kohus jõuab veendumusele, et tegemist oli millegipärast siiski laenulepingu käendamisega kostja poolt, siis kostja ei nõustu hageja väitega, nagu oleks kostja tingimusteta käendanud OÜ laenulepingust tulenevaid kohustusi RA’i ees. Laenulepingu viimasest lõigust tuleneb, et „isikliku garantii„ andjad vastutavad üksnes juhul, kui „midagi selle aja kestel ( oleva omandi ostu-müügi ajal) valesti peaks minema“. Viidatud laenulepingu lausest tuleneb selgelt, et käenduse kestvus on seotud kindlaks määratud ajavahemikuga. Hageja ei tuginenud hagiavalduses ega esitanud tõendeid selle kohta, et oleva omandi ostu-müügi ajal läks midagi valesti. Kostjale ei ole samuti teada, et oleva omandi ostu-müügi ajal oleks midagi valesti läinud.

§ 142

lg 3 kohaselt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Laenulepingust tuleneb, et kostja käendas OÜ kohustuste täitmist ainult oleva omandi ostu-müügi ajal. Hageja ei saa nõuda kostjalt OÜ laenutatud summa tagasimaksmist, sest käenduse kestvuse aluseks olev ajavahemik on möödunud. Tähtaja möödumisel lõpeb käendaja vastustus nõuete eest, millistest ei ole talle tähtaja saabumise hetkeks teatatud. Lepingus on tähtaeg küll kuupäevaliselt määratlemata, kuid on omandi ostmüük kostja teadmisel ammu lõppenud. Hageja poolt esitatud hagiavalduses esitatud nõue on selgelt vastuolus

§-is 153 toodud selguse tagamise funktsiooniga. Sellest, et hagejal on kostjate vastu nõue, said vähemalt kostja II ja kostja III teada alles hagiavalduse esitamisel hageja poolt

  1. mail
  2. Eelnevalt ei olnud hageja kostja II ja kostja III suhtes esitanud.
  3. Samuti leiab kostja , et hageja nõue kostja vastu on alusetu, sest kostja käendas lepingut, mis on tühine kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu. OÜ ja RA’i vahel sõlmitud laenulepingu kolmandast ja neljandast lõigust nähtuvalt sõlmisid pooled eellepingu kinnisomandi üleandmise kohta.

§ 33

lg 2 sätestab - kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. AÕS § 119 lg 1 järgi- tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Arvestades sellega ja lähtudes TsÜS §-st 83 lg 1 asub kostja seisukohale, et vastav kokkulepe on tühine. Laenulepingu viimasest lõigust tuleneb, et JS, TLja JV-A hagejale „isikliku garantii“, mille järgi nõustusid vastutama tema ees juhul, kui oleva omandi ostu-müügi ajal midagi peaks 4 valesti minema. Laenulepingust tuleneb, et kostja käendas tegelikult kinnisomandi ülekandmise eellepingust tulenevaid OÜ kohustusi. Kostja on seisukohal, et kuna põhileping on tühine, sellest tuleneva kõrvalkohustuse kehtivus ei tule kõne all. Eeltoodust kostja järeldab, et ta ei vastuta hageja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ja hageja peaks esitama kahjuhüvitamise nõude OÜ vastu alusetu rikastumise sätete alusel. 6. Isegi kui sõltumatult eelnevalt toodud põhjendustele kostja I oleks pidanud vastutama OÜ kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei saa hageja nõuda kostjatelt 460 998 krooni suuruse summa tasumist. Tegemist on ilmse hageja poolse eksimusega nõude suuruse arvestamisel. Tulenevalt

§ 149

lg 1 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Kostja ei pea võimalikuks hageja nõude rahuldamist esitatud suuruses. Hageja poolt kohtule .a esitatud avaldusest nõude vähendamise kohta loobus hageja osaliselt oma nõudest. Nimetatud avalduse kohaselt hageja nõuab kostjatelt 460 998 krooni põhivõla katteks ja 87 000 krooni kohtukulu katteks. Siinkohal tuletab kostja meelde, et hageja on tõendanud üksnes 1 857 200 krooni suuruse summa üleandmist OÜ-le . Hageja väide, et summa 250 000 krooni on üle antud kostja II-le lepingu allakirjutamisel on paljasõnaline. Hageja ei ole kostjale raha üleandmist millegagi tõendanud ning ei ole lisanud ka hagiavaldusele vastavaid tõendeid. Hageja on tõendanud OÜ-le ainult 1 857 200 krooni üleandmist. Kostja ei nõustu hagejapoolse intressi arvestamisega ja leiab, et intress tuleb arvestada OÜ-le tegelikult üleantud summast. Kostja palub jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata; jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused. Kohus ära kuulanud pooled ja uurinud dokumentaalseid tõendeid leiab, et hagi kuulub rahuldamisele, kuid ainult kostja OÜ vastu. Laenuleping on sõlmitud hageja ja tolleaegse Ltd. (praegune OÜ) vahel , mille kohaselt tuli laen 2 100 000 ja intress 10% maksta tagasi 8 kuu jooksul arvates laekumise hetkest. ( tl.6). Kostjad ei vaidle vastu asjaolule, et andsid oma allkirja OÜ ja RA’i vahel sõlmitud laenulepingule. Samuti ei vaidle kostjad vastu asjaolule, et RA’ile anti garantii selleks, et vastutada oleva kogu vara ja omandi eest juhul kui OÜ ei suuda oma laenukohustust RAees täita ja vastavalt laenulepingu viimasele lõigule saab hageja Raesilla talu kui kinnistu omanikuks. Nimetatud asjaolud suhtes ei ole hageja esitanud nõudeid kostjate vastu. Kostjad ei nõustu hagejaga selles osas, et hageja võib kostjalt nõuda OÜ laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostjate arvates käendasid nad OÜ kohustust

§ 145

lg 3 mõistes ehk kohustust, mis ei seisnenud raha maksmises vaid kahjuhüvitise maksmise kohustust põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumise korral. Kostjad väidavad, et nende arusaamist mööda vastutasid nad Raesilla talu vara ja omandi säilimise eest RA ees, mitte aga OÜ võetud laenukohustuse eest nagu seda on väitnud hageja. Sellise asjaolu võib lugeda välja ka laenulepingu eelviimasest lõigust, kus ei räägita laenusumma käendamisest vaid garantii andmisest, et vara ja omandiga müügilepingu sõlmimise ajal midagi ei juhtuks, kuuendast lõigust, kus omandiga seotud kulude eest vastutavad kostjad TL ja JS ning loomulikult viimasest lõigust, kus omand pidi üle minema hagejale kui OÜ ei suuda laenu hagejale tagasi maksta. Kohus leiab, et tegemist ei olnud laenulepingu käendamisega kostjate poolt, siis kostjad hageja väitega, nagu oleks kostjad tingimusteta käendanud OÜ laenulepingust tulenevaid kohustusi RA’i ees. Laenulepingu viimasest lõigust tuleneb, et „isikliku garantii„ andjad vastutavad üksnes juhul, kui „midagi selle aja kestel ( oleva omandi ostu-müügi ajal) valesti peaks minema“. Viidatud laenulepingu lausest tuleneb selgelt, et käenduse kestvus on seotud kindlaks määratud ajavahemikuga. Hageja ei saa nõuda kostjalt OÜ ’le laenutatud summa tagasimaksmist, sest käenduse kestvuse aluseks olev ajavahemik on möödunud. Tähtaja möödumisel lõpeb käendaja 5 vastustus nõuete eest, millistest ei ole talle tähtaja saabumise hetkeks teatatud. Kostjate väidetel , et hagejal on kostjate vastu nõue, said kostjad teada alles hagiavalduse esitamisel hageja poolt . Eelnevalt ei olnud hageja kostjate suhte nõudeid esitanud. Kohus leiab, et hageja nõue kostjate vastu on alusetu, sest kostjad käendasid lepingut, mis on tühine kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu. OÜ ja RA’i vahel sõlmitud laenulepingu kolmandast ja neljandast lõigust nähtuvalt sõlmisid pooled eellepingu kinnisomandi üleandmise kohta.

§ 33

lg 2 sätestab - kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. AÕS § 119 lg 1 järgi- tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Arvestades sellega ja lähtudes TsÜS §-st 83 lg 1 asub kohus seisukohale, et vastav kokkulepe on tühine. Eeltoodust kohus järeldab, et kostjad ei vastuta hageja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ja hageja peaks esitama kahjuhüvitamise nõude OÜ vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Kostjad ei pea võimalikuks hageja nõude rahuldamist esitatud suuruses. Hageja poolt kohtule 05. oktoobril 2005.a esitatud avaldusest nõude vähendamise kohta ja istungil esitatud avaldusest nõude vähendamise kohta loobus hageja osaliselt oma nõudest. Hageja nõuab kostjatelt 345 748, 40 krooni põhivõla katteks. Õige on kostjate väide, et hageja on tõendanud üksnes 1 857 200 krooni suuruse summa üleandmist OÜ-le . Hageja väide, et summa 250 000 krooni on üle antud kostja JS lepingu allakirjutamisel on paljasõnaline. Hageja ei ole kostja JS raha üleandmist millegagi tõendanud Kostjad ei ole nõustunud ning ei ole lisanud ka hagiavaldusele vastavaid tõendeid. hagejapoolse intressi arvestamisega ja leiab, et intress tuleb arvestada OÜ-le tegelikult üleantud summast. Kohus asub seisukohale, et kuna laenuleping oli sõlmitud hageja ja kostja OÜ vahel, siis tuleb hagi rahuldada OÜ vastu 345 778,40 krooni nõudes.

§ 145lg 3 alusel ei kuulu käendus antud hagis kohaldamisele.

Hagi kuulub rahuldamisele

§-de 396 ja 397 alusel. Kostjad JS ja TL ei vastuta hageja ees. Kuna kostja OÜ on tunnistanud hagi, siis tuleb hageja poolt nõutud summa 345 748,40 krooni välja mõista OÜ-lt . Kuna hageja loobus menetluse käigus hagist JV-A vastu, siis tuleb selles osas menetlus lõpetada. Kostjalt OÜ lt tuleb välja mõista hageja , poolt tasutut riigilõiv 19 000 krooni ja õigusabikulud nende esitamise korral. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§-dest 145 lg 3, 396 ja 397, TsMS §-dest 434,435,436, 438, 440, 441 ja 442, kohus o t s u s t a s: Välja mõista OÜ-lt 345 748,40 (kolmsada nelikümmend viis tuhat seitsesada elikümmend kaheksa) krooni ja 40 senti RA kasuks. Välja mõista OÜ-lt riigilõivu 19 000 (üheksateist tuhat) krooni RA kasuks. Hagi JS ja TL vastu jätta rahuldamata. Lõpetada menetlus RA hagis JV-A vastu hageja nõudest loobumise tõttu. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule. 6 Arne Kolnes kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.