← Eesti

2-05-15600/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-15600 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2006, Tallinn Tsiviilasi * OÜ avaldus J.A pankroti väljakuulutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. mai
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik * OÜ apellatsioonkaebus Menetlusosalised avaldaja * OÜ, esindaja E. N, võlgnik J.A, esindaja adv A. L Menetluse liik kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Harju Maakohtu 12.05.2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja menetluse käik
  5. * OÜ esitas Harju Maakohtusse 28.07.2005 avalduse J.A pankroti väljakuulutamiseks.
  6. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmiti X ja J.A vahel 27.11.2003 laenuleping nr 271103 summas 62 000 EUR-i, intressimääraga 24% aastas, tähtajaga 27.02.2004 ja viivisemääraga 0,2% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Nimetatud võlasummast 44 872 EUR-i anti kätte sularahas, 17 128 EUR-i kanti 28.11.2003 võlgniku kontole Pareks Pangas. Laenulepingus märgitud tähtajaks võlgnik laenu ei tagastanud ega maksnud ka intresse. x loovutas 24.01.2005 nõude avaldajale.
  7. 04.02.2005 on saadetud võlgnikule pankrotihoiatus, mis tagastati võlausaldajale seoses tähtaja möödumisega. 10.05.2005 avaldati pankrotihoiatus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
  8. 18.11.2005 suurendas võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet 5 407 000 krooni võrra, nõue tuleneb laenulepingust nr 2A/
  9. Nõue on avalduse esitajale loovutatud 09.11.
  11. 25.01.2006 esitatud pankrotiavalduse täienduse kohaselt käsitleb avaldaja lepingu nr 2A/2102 summat võlgniku kasuks x poolt laenulepingu raames avatud krediidilimiidina. Seda väidet tõendab asjaolu, et tervet summat ei ole kunagi ühel ja samal ajal võlgniku käsutuses olnud. Nimetatud laenulepingu alusel on võlgnikule üle kantud kokku ca 13 732 063 krooni (erinevates valuutades), millest ajavahemikul 17.03.2003 – 06.01.2004 on tagastatud ca 9 409 229 krooni ja seega on tagastamata 4 291 841 krooni. Võlgnik ei ole võlgnevust kustutanud vaatamata 25.02.2006 meeldetuletusele. 02.04.2006 seisuga on pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suurus kokku 7 237 494 krooni.
  12. Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Võlgnik ei vaidle vastu asjaolule, et võttis x laenu 27.03.2003, kuid laenuandja nõue on
  13. a rahuldatud. Võlausaldaja x esindaja V. M tahtel tagastati laen L G LLC arvele. Võlgniku eest on laenu tagastanud H.B S.A. Seega on võlgniku kohustus võlausaldaja ees täidetud juba enne nõudeõiguse loovutamise lepingut ning järelikult puudub võlausaldajal nõudeõigus võlgniku vastu.
  14. Pankrotiavaldusele lisatud laenuleping ei ole sama, mis faktiliselt sõlmiti. Esitatud laenulepingul ei ole võlgniku allkiri. Faktiliselt sõlmitud laenulepingut võlgniku valduses ei ole. Võltsitud laenulepingu alusel ei saa tuvastada intressi- ega viivisenõuet.
  15. Laenulepingu nr 2A/2102 21.02.2003 osas esitatud vastuväidete kohaselt lepingut sellisel kujul võlgnik allkirjastanud ei ole, lepingus nimetatud laenusumma 500 000 USD on võlgniku poolt täies ulatuses tagastatud. Võlgnik ei ole kunagi võtnud endale kohustust võtta viidatud lepingu alusel laenu üle 13 000 000 krooni. Summat, mis ületab lepingus kokku lepitud laenusummat, s.o 500 000 USD, ei saa algatatud pankrotimenetluses sama lepinguga siduda ja seega ei ole see summa käesoleva vaidluse esemeks.
  16. Asjas esitatud nõudeõiguse tõendamise aluseks olev dokument, kinnitus nõude loovutamise kohta, on fiktiivne, tuginedes tsiviilasjas nr 2-668/05 avaldatud A. Z 23.03.2005 kinnitusele, et lähiajal ei kavatse X esitada hagi võlgniku vastu, samas nähtub käesolevas asjas, et nõue on loovutatud juba 25.01.
  17. Eelneva alusel puudub avaldajal nõudeõigus võlgniku vastu.
  18. Kuna võlausaldaja nõude kehtivuse tuvastamiseks tuleb kindlaks teha rida faktilisi asjaolusid ning anda nendele õiguslik hinnang, mis aga väljub pankrotimenetluse raamidest, on võlgniku pankroti väljakuulutamine põhjendamatu. Võlgnik ei ole ka püsivalt maksejõuetu, kuna talle kuulub vara kahe kinnistu näol, mille väärtus ületab 1,4 miljonit krooni.
  19. Ajutine pankrotihaldur leiab, et võlgniku pankrot tuleb välja kuulutada. Võlgnikul on vara ca 1,4 miljoni krooni, sh raha pangakontodel kokku 27 081 krooni. Ajutisele haldurile esitatud dokumentide kohaselt moodustavad võlgniku võlad ca 4 064 051,66 krooni. Võlgniku maksejõuetus tekkis halduri hinnangul 18.06.2004, s. o laenulepingu nr 271103 tagasimakse tähtpäeval. Kuna võlgnik ei tööta, püsivat sissetulekut ei oma, siis saab järeldada, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, sest võlad ületavad varade väärtuse.
  20. 28.03.2006 toimunud eelistungil ajutise pankrotihalduri poolt avaldatud arvamuse kohaselt on pankrotiasi läinud üle võlaõiguslikuks vaidluseks, mistõttu ta leiab, et tema arvamus selles küsimuses ei ole asjakohane. 2

(7)Esimese astme kohtu otsus
  1. Kohus jättis * OÜ avalduse J.A pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata.
  2. Võlausaldaja poolt esitatud pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded tulenevad võlgniku ja X vahel sõlmitud laenulepingutest nr 271103 27.11.2003 ja nr 2A/2102 21.02.
  4. Asjas esitatud kinnitusest nõude loovutamise kohta, kus loovutaja on X (esindaja A. Z) ja loovutuse saaja * OÜ (esindaja E. N), nähtub, et laenulepingust nr 271103 27.11.2003 tulenev nõue võlgniku vastu loovutati 24.01.
  5. Asjas tõendina esitatud dokumendi (taotlus tsiviilasjas nr 2-668/05) kohaselt väidab 23.03.2005 X esindaja A. Z isikus, et lähemal ajal ei kavatse X esitada nõudeid J. A vastu. Eelnimetatud dokumendid aga võivad seada kahtluse alla võlausaldaja nõudeõiguse, nagu võlgnik väidab.
  6. Võlgniku vastuväidete kohaselt tema asjas esitatud laenulepingutele alla kirjutanud ei ole. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ekspertiisiaktis nr DK-0351-05/6435 antud arvamuse kohaselt on vaidlusalusel laenulepingul nr 271103 27.11.2003 tõenäoliselt J. A allkiri. Eelnevast järeldub, et tõenäosus, et osundatud lepingule on alla kirjutanud keegi teine, on väike. Võlgniku väide, et asjas esitatud laenuleping nr 2A/2102 21.02.2003 ei ole ka tema poolt allkirjastatud, on paljasõnaline. Võlgniku vastuväidet ei kinnita piisavalt ka väide, et käesolevas pankrotiasjas ja tsiviilasjas nr 2-668/05 esitatud osundatud laenulepingu tekstid ei ole identsed (ühes lepingus on viivis kohustuse mittetäitmise eest määratletud lepingu punktis 3.1 teises punktis 2.1.).
  7. Võlausaldaja poolt esitatud pankrotiavalduse üheks aluseks on X vahel sõlmitud laenulepingust nr 271103 27.11.2003 tulenev võlgnevus. Võlausaldaja väidab, et J. A võlg moodustab 188 341 EUR (2 945 653 krooni). Võlgnik väidab, et võlg on kustutatud, et see on tagastatud H.B. S.A. poolt L. G LLC arvelduskontole V. M palvel. Kontaktisik A. Z väidab, et J. A ei ole antud käskkirju lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kolmandatele isikutele. Seega on ebaselge, kas võlgnik võis lepingust tuleneva kohustuse täita kolmandale isikule või mitte. Esiletoodud vastuväidete tuvastamine ja neile õigusliku hinnangu andmise maht väljub aga pankrotimenetluse raamidest.
  8. Võlausaldaja poolt esitatud pankrotiavalduse teiseks aluseks on X vahel sõlmitud laenulepingust nr 2A/2102 21.02.2003 tulenev võlgnevus, milline kokku valuuta vahetuskursi kohaselt moodustab ca 13 732 063 krooni. Võlgniku erinevatele kontodele on X kandnud ajavahemikul 11.04.-14.11.2003 1 888 285 krooni, ajavahemikul 21.02.— 12.09.2003 148 106,97 USD ja ajavahemikul 04.03.-16.12.2003 631 328, 69 EUR-i. Nimetatud kirjaliku laenulepingu p 2.
  9. kohaselt oli krediidisumma 500 000 USD tagastamise tähtajaga 21.02.2005 X vastavale arvele Ühispangas. Kostja väidab, et ta on laenulepingus võetud kohustuse tagastada krediidisumma 500 000 USD täitnud ja selle asjaolu üle ka vaidlus puudub. Võlgniku vastuväide, et summat milline ületab lepingus kokku lepitud laenusummat, ei saa algatatud pankrotimenetluses sama lepinguga siduda ja seega ei ole see summa käesoleva vaidluse esemeks, on kohtu hinnangul põhjendatud. Vaidlus nimetatud osas, kui ka selles, kas võlgnik on võtnud endale kohustuse võtta viidatud lepingu alusel laenu üle laenulepingus kokkulepitud summa või mitte, ei kuulu lahendamisele käesolevas pankrotiasjas ja tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
  10. Arvestades eeltoodut ja asjas kogutud kõiki tõendeid täielikult ja objektiivselt, saab asuda seisukohale, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole piisavalt selge, et selle alusel välja kuulutada võlgniku pankrot. Esiletoodud vastuväidete tuvastamine ja neile õigusliku hinnangu andmise maht väljub pankrotimenetluse raamidest, mistõttu vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus 3
(7)
  1. * OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha tühistatud osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
  2. Kohus on ekslikult märkinud vaidlustatava otsuse kirjeldavas osas, et 03.04.2006 esitatud pankrotiavalduse tervikteksti kohaselt on pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suuruseks kokku ca 4 291 841 krooni. Tegelikult on 03.04.2006 esitatud pankrotiavalduse terviktekstis pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suuruseks seisuga 02.04.2006 märgitud 7 237 494 krooni.
  3. X toiming pärast 24.01.2005, s.o 23.03.2005 taotluse esitamine riigilõivu tagastamiseks tsiviilasjas nr 2-668/05, ei saa seada kahtluse alla võlausaldaja * OÜ nõudeõigust, nagu väidab võlgnik. X ja avaldaja sõlmisid 24.01.2005 nõude ostu-müügilepingu nr 240105, mille lisaks nr 1 on X ja avaldaja esindajate allkirjastatud kinnitus nõude loovutamise kohta. See kinnitus nõude loovutamise kohta sisaldab x ja avaldaja tahteavaldust, mille kohaselt on avaldaja asunud alates 24.01.2005 laenulepingus x asemele ning J.A laenulepingust tulenevad kohustused kuuluvad täitmisele avaldajale.
  4. Avaldaja saatis 04.02.2005 võlgnikule väärtkirjaga pankrotihoiatuse koos lisaga nr 1 24.01.2005 nõude ostu-müügilepingule nr
  5. Seda asjaolu kinnitavad AS Eesti Post 04.02.2005 kviitung, väärtkirja sisukiri ja pitseeritud ümbrik väärtkirjaga. AS Eesti Post tagastas avaldajale nimetatud kirja 07.03.2005 seoses hoiutähtaja möödumisega. 24.03.2005 esitas avaldaja Ametlikes Teadaannetes avaldamiseks pankrotihoiatuse teate, mis avaldati 10.05.
  6. X teavitati menetlusest käesolevas tsiviilasjas ning ta ei vaidlustanud avaldaja nõude olemasolu J.A vastu.
  7. Kohus leiab, et ebaselge on asjaolu, kas võlgnik võis lepingust tuleneva kohustuse täita kolmandale isikule või mitte. Esiletoodud vastuväidete tuvastamine ja neile õigusliku hinnangu andmise maht väljub aga pankrotimenetluse raamidest. Avaldaja eeltoodud kohtu seisukohaga ei nõustu. Võlgnikul oli kohustus tõendada dokumentaalselt, kas tal oli õigus täita kolmandale isikule oma kohustus, mis tuleneb 27.11.2003 laenulepingust nr
  8. Võlgniku sellekohased väited on paljasõnalised. Võlgnik ei ole tõendanud, et ta oleks täitnud oma kohustuse kolmandale isikule täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul. Võlgnik ei ole esitanud kohtule kohustuse täitmist tõendavaid tõendeid seadusega kehtestatud kirjalikus vormis. Seega ei ole võlgnik tõendanud, et ta on oma kohustuse võlausaldaja ees täitnud.
  9. Kohtu järeldus, et seega on ebaselge, kas võlgnik võis lepingust tuleneva kohustuse täita kolmandale isikule või mitte, ei põhine asja juurde lisatud dokumentaalsetel tõenditel ja on vastuolus kohtu enda tuvastatud asjaoludega. Samuti rikub kohus selle järeldusega TsMS § 230 lõikes 1, § 232 lõikes 1, § 436 lõigetes 1 ja 2 ja § 442 lõikes 8 sätestatut. 27.11.2003 laenuleping nr 271103 ei näe ette võlgniku õigust täita sellest lepingust tulenevat kohustust kolmandale isikule. Vastuses pankrotiavaldusele viitas võlgnik V. M palvele kui alusele täita 27.11.2003 laenulepingust nr 271103 tulenev kohustus kolmandale isikule.
  10. Käesoleva tsiviilasja juurde lisatud dokumentaalsed tõendid, X sisemised dokumendid ning X volitused lepingulistele esindajatele tõendavad, et V. M puuduvad X osaniku, seadusliku või lepingulise esindaja volitused. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et V. M oleks andnud võlgnikule korraldusi või pöördunud tema poole palvega seoses võlgniku ja X vahel sõlmitud 27.11.2003 laenulepinguga nr
  12. Kohus tuvastas, et kontaktisik A. Z väidab, et võlgnikule ei ole antud käskkirju lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kolmandatele isikutele. See kohtu poolt tuvastatud asjaolu kinnitas, et esialgne võlausaldaja X ei ole andnud võlgnikule korraldust täita oma 27.11.2003 laenulepingust nr 271103 tulenevat kohustust kolmandale isikule. Kohus andis vale hinnangu selle dokumendi tähendusele. 4
(7)
  1. Kohus tuvastas, et võlausaldaja poolt esitatud pankrotiavalduse teiseks aluseks on X vahel sõlmitud laenulepingust nr 2A/2102 tulenev võlgnevus, mis kokku valuuta vahetuskursiga moodustab ca 13 732 063 krooni, millega ei saa nõustuda, kuna pankrotiavaldus ei sisalda sellist väidet. Kohtu järeldus on vastuolus avaldaja väidetega ja vaidlustatava kohtuotsuse kirjeldava osaga. Vaidlustatava kohtuotsuse kirjeldavas osas märkis kohus, et nimetatud laenulepingu alusel on võlgnikule üle kantud kokku ca 13 732 063 krooni (erinevates valuutades), millest ajavahemikul 17.03.2003 – 06.01.2004 on tagastatud ca 9 409 229 krooni ja seega tagastamata on 4 291 841 krooni.
  2. Nõustuda ei saa ka kohtu järeldusega, et võlgniku vastuväide, et summat, milline ületab lepingus kokku lepitud laenusummat, ei saa algatatud pankrotimenetluses sama lepinguga siduda ja seega ei ole see summa käesoleva vaidluse esemeks, on põhjendatud. Vaidlus nimetatud osas, kui ka selles, kas võlgnik on võtnud endale kohustuse võtta viidatud lepingu alusel laenu üle laenulepingus kokkulepitud summa või mitte, ei kuulu lahendamisele käesolevas pankrotiasjas ja tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Tulenevalt VÕS §-st 13 ning TsÜS §-dest 68 ja 69 oli nii X-l kui ka võlgnikul õigus muuta 21.02.2003 laenulepingu nr 2a/2102 muutmise vormi. Võlgnik ei esitanud võlausaldajale pretensioone lepingu rikkumise kohta. Viidatud laenulepingu summa oli võlgniku kasuks X poolt selle laenulepingu raames avatud krediidiliini limiidiks. Seda tõendab asjaolu, et tervet summat ei olnud kunagi ühel ja samal ajal võlgniku käsutuses. Poolte kokkuleppel kasutas võlgnik seda krediidiliini vajaduse korral.
  3. Käesoleva tsiviilasja juurde lisatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et X kandis võlgniku kontodele rahasumma 74 maksega, võlgnik tagastas osa rahasummast X-le 36 maksega ja X ja võlgniku maksed vaheldusid. Selline arvelduse kord tõendab krediidiliini olemasolu 21.02.2003 laenulepingu nr 2a/2102 poolte vahel. Võlgnik on kasutanud saadud rahasummat täies mahus, mida kinnitab asjaolu, et osa tagastatud rahasummast kanti X kontole kolmandate isikute kontodelt, mitte aga võlgniku kontodelt, kuhu X summa üle kandis. Kui võlgniku arvates kandis X talle ekslikult kokkulepitud rahasummast suurema summa, siis oleks võlgnik pidanud viivitamata tagastama üleliigse rahasumma X-le ning teatama, et ta ei pea üleliigset summat lepingusummaks. Kuna võlgnik ei ole seda teinud, siis on ta nõustunud X-lt tegelikult laekunud rahasummaga.
  4. Kuna ajutise pankrotihalduri arvamuses kajastatud andmetel X käest saadud summa võlgniku kontodel puudub, siis võlgnik kasutas seda rahasummat täies ulatuses, s.t sai sularahas kätte või kandis üle kolmandatele isikutele. Seega sooritas võlgnik X käest saadud rahasummat kasutades suure hulga käsutustehinguid, mis kinnitab täiendavalt, et võlgnik nõustus X-lt tegelikult 21.02.2003 laenulepingu nr 2a/2102 alusel laekunud summaga.
  5. Kohus jättis tähelepanuta tähtsa asjaolu, mida on avaldaja kinnitanud 25.01.2006 kohustuse täitmise nõudega. Arvestades võlgniku seisukohta ning vältimaks erinevat tõlgendamist 47 964 USD ja 235 344 EUR tagastamise tähtaja kindlaksmääramisel, saatis avaldaja 25.01.2006 võlgnikule kohustuse täitmise nõude, millega esitas nõude kustutada võlgnevus ning kanda üle 47 964 USD ja 235 344 EUR hiljemalt 25.02.
  7. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et esiletoodud vastuväidete tuvastamine ja neile õigusliku hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest, mistõttu vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vastustaja seisukoht
  8. J.A vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 5
(7)
  1. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Nõustuda saab avaldajaga selles, et maakohus on ekslikult nimetanud otsuse kirjeldavas osas vaid lepingu 2A/2102 alusel esitatud nõude suuruse 4 291 841 krooni, kuid see eksimus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuna otsuse põhjendavas osas on kohus käsitlenud nii 27.11.2003 laenulepingut nr 271103 kui ka 21.02.2003 laenulepingut nr 2A/2102, mis on avaldaja pankrotiavalduse aluseks.
  2. Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 2 punktist 1 jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõustuda saab maakohtuga selles, et ebaselge on asjaolu, kas võlgnik võis lepingust nr 271103 tuleneva kohustuse täita kolmandale isikule või mitte ning esiletoodud vastuväidete tuvastamine ja neile õigusliku hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest.
  3. Avaldaja väide, et firmat X teavitati menetlusest käesolevas tsiviilasjas ning ta ei vaidlusta avaldaja nõuete omandiõigust võlgniku vastu, on paljasõnaline. Toimikust nähtuvalt on X esindaja koostanud 23.032005 tsiviilasjas nr 2-668/05 taotluse riigilõivu tagastamiseks, milles kinnitab, et ei kavatse lähemal ajal esitada hagi J. A vastu sama eseme, aluse ja suuruse osas. Samuti on toimikus dokument, mille kohaselt X on kinnitanud, et on nõude J.A vastu 24.01.2005 loovutanud. Seega on tegemist vastuoluliste tõenditega, kus X esindaja A. Z on andnud vasturääkivaid kinnitusi. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et võlausaldaja nõudeõigus on vaieldav. Võlausaldaja ei ole selgitanud, miks on X esindaja andnud erinevates tsiviilasjades vastuolulisi kinnitusi nõude kohta.
  4. Avaldaja viitab A. Z ütlustele, kes väidab, et võlgnikule pole antud käskkirju lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kolmandatele isikutele. A. Z on nõude suhtes andnud vastukäivaid kinnitusi ja seega on alust kahelda tema seletuste õigsuses. Võlgnik on kohtule esitanud V. M omakäelise teksti, millest tuleneb, kuhu tuleb tagastada 27.11.2003 laenulepingust nr 271103 tulenev rahasumma. Lisaks sellele on võlgnik esitanud L. G LLC pangakonto väljavõtted kinnitamaks, et laenulepingust nr 271103 tulenevad summad on tagastatud ning enda vastuväidete kinnitamiseks on ta esitanud taotluse nõuda välja äriühingu L.G LLC korrektsed pangakonto väljavõtted Parex Pangast ja kuulata asjas tunnistajatena üle A. G, V. M ja I. K. Seega on võlgnik vaielnud nõudele põhjendatult vastu ning maakohus on õigesti leidnud, et puudub alus pankroti väljakuulutamiseks.
  5. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et nõue, mis ületab laenulepingus 2A/2102 märgitud laenusummat 500 000 USD, ei kuulu lahendamisele käesolevas pankrotiasjas ja tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik leiab, et summat, mis on suurem kui 500 000 USD, ei saa siduda 21.02.2003 laenulepinguga nr 2A/
  6. Vaidlus puudub selles, et X-le on laenusumma 500 000 USD tagastatud. Nõustuda ei saa avaldaja väitega, et X ja avaldaja võisid VÕS § 13 ja TsÜS § 68 ja 69 alusel muuta laenulepingu 2a/2101 muutmise vormi. Laenulepingu 2a/2101 punktist 6 tuleneb, et muudatused tuleb sõlmida kirjalikus vormis. Samuti tuleneb lepingu 2a/2102 punktist 3.3.2, et krediidisumma suurendamiseks peab laenusaaja tegema taotluse, milline selle rahuldamisel jõustub vaid ja ainult lepingusse tehtava täienduse allkirjastamisel mõlema osapoole poolt. Toimikust ei nähtu, et võlgnik oleks esitanud taotluse krediidisumma suurendamiseks ning krediidisumma ühepoolset suurendamist X poolt laenuleping 2a/2101 ette ei näe. Seega on võlgnik vaielnud ka laenulepingust nr 2a/2101 tulenevale nõudele põhjendatult vastu ning vaidlus selle nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult jätnud J.A pankroti välja kuulutamata. 6
(7)G. Kivinurm M. Seppik U. Reinola 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.