← Eesti

3-04-389/3

Obsah (5)§ 12§ 181§ 20§ 21§ 135

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-389

) § 12 lg 1 p 5 alusel. 3-04-389 2. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) 12.oktoobri 2004 otsusega nr 20041349 keelduti M.Sile tähtajalise elamisloa andmisest

§ 12lõike 4 punktide 5 ja 8, lõike 9 punkti 3 ning § 181 alusel.

Otsuses märgiti: 1) M.S on määratlemata kodakondsusega isik ja ta on sündinud xx.veebruaril xxxx Venemaal. Eestisse saabus ta

  1. aastal. Taotluse andmetel elab Eestis taotleja tütar N.K (määratlemata kodakondsusega, alalise elamisloaga) ja elukaaslane A.V (Vene Föderatsiooni kodanik, alalise elamisloaga). A. V määratleb oma vastuses suhte vabaabieluna, soovib tulevikus abielluda ja palub anda taotlejale elamisloa. 2) Eesti Vabariigi Ülemkohtu 11.septembri 1992 otsusega on M. S süüdi mõistetud KrK § 195 lg 1 ja 2, § 172 lg 2 ning § 101 punktide 7 ja 8 järgi ja talle määrati karistuseks 15 aastat vabadusekaotust. Ida-Viru Maakohtu 11.oktoobri 2000 otsusega on M. S süüdi mõistetud KrK § 107 lg 2 p 6 järgi ning § 41 alusel talle määratud lõplikuks karistuseks on 10 aastat vabadusekaotust. Karistusaeg lõpeb 11.oktoobril
  2. Karistusandmed kustutatakse karistusregistrist hiljemalt 11.oktoobril
  3. 3) 7.juuni 2004 vastuses selgitab M. S, et Eestis elab ta tütar, kes on invaliid ja keda ta tahab aidata. Venemaal ei ole tal kedagi. Ta soovib abielluda A. V ja taotleda karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist. 4)

§ 181

kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust. Seega ei ole põhjendatud M. S elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks. 5)

§ 12

lõike 5 alusel võidakse § 12 lg 4 punktides 5 ja 8 nimetatud välismaalasele erandina anda tähtajaline elamisluba. Taotluse menetlemisel ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tähtajalise elamisloa andmise. Asjaolu, et taotleja soovib oma elukaaslasega abielluda ning taotleda tingimisi enne tähtaega vabastamist karistuse kandmisest, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise. 6) Elamisloa andmisest keeldumisel arvestatakse M. S poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris. Arvestatakse ka seda, et taotleja on sündinud Venemaal, saabus Eestisse 1974 ning alates 9.augustist 1991 kannab 15-aastast vabadusekaotust kinnipidamiskohas. 7)

§ 12

lg 6 ja § 12 lg 4 p 8 järgi loetakse isikut, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, ohuks Eesti riigi julgeolekule. M. S on korduvalt karistatud isiku, õigusemõistmise ning avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastu suunatud kuritegudes. Kõigi nende kuritegude teokoosseisud eeldavad tahtlust. Neil asjaoludel võib M. S pidada Eesti riigi julgeolekut ohustavaks. 8) Riigil on kodanike õiguste kaitseks kohustus tagada sisemine ehk avalik julgeolek. Seda pole võimalik teostada nende vabadust riivamata, kes avalikku julgeolekut kahjustavad või ähvardavad. PS § 26 sätestatud põhiõiguse piiramine on õigustatud, kui piiramise põhjuseks on mõni muu sarnase kaaluga õigushüve. PS §-st 27 tulenevalt on riik kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu. Elamisloa andmise või keeldumise otsustamisel tuleb arvestada otsuse mõju välismaalase perekonnaelule. M. S staatust ei mõjuta see, kas tal on elamisluba või mitte. Ka elamisluba omades viibiks ta jätkuvalt kinnipidamiskohas ning kooselu A. V on raskendatud. Neil on võimalik abielluda pärast M. S vabanemist kinnipidamiskohast. Elamisloa andmisest keeldumine ei riku M. S perekonnaelu. 9)

§ 12

lg 10 p 2 kohaselt võib keelduda välismaalasele elamisloa andmisest, kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust ja teiste isikute õigusi. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, so ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa andmisest isikule, kes on oma varasema käitumisega näidanud, et nad 2

(10)3-04-389 ohustavad teiste isikute turvalisust. M. S on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi, mida M. S on korduvalt oma tahtliku tegevusega rikkunud. 10) Taotluse menetlemisel on M. S kui kauaaegse sisserändaja osas arvestatud tema käitumist, Eestis elamise kestust, elamisloa andmisest keeldumise tagajärgi talle ja tema sidemeid päritolumaaga. Ohuna riigi julgeolekule käsitletakse tema kriminaalkorras korduvat karistamist tahtlike kuritegude eest. KMA 12.novembri 2004 vaideotsusega nr 42-04 jäeti M. S vaie rahuldamata.
  1. M. S esitas 29.novembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes KMA otsuse ja vaideotsuse tühistamist ja KMA-le asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemist.
  2. Tallinna Halduskohtu 16.juuni 2005 otsusega kaebus rahuldati ja KMA-le tehti ettekirjutus kaebaja elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) KMA on asja lahendamisel jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebaja esitas 29.mail 1995 elamisloa taotluse. Vastustaja selgitus, et eelmine menetlus on lõppenud, on pelgalt oletus ja eelmise taotluse lahendus pole täpselt teada. Kaebajat ei ole menetluse lõpetamisest teavitatud, talle dokumente tagastatud ja ta pole saanud lahendit vaidlustada. Varasema taotluse esitamise ajal sätestas

§ 20lg 1, et enne 1990.

aasta 1.juulit Eestisse asunud ja endise Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel Eestis viibivale välismaalasele säilisid varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused.

§ 21lg 1 nägi ette, et enne 1990.

aasta 1.juulit Eestisse asunud ja jätkuvalt Eestis viibiv välismaalane, kellel on küll endise Eesti NSV alaline sissekirjutus, kuid kellel puudub seaduslikult Eestis viibimiseks elamis- ja tööluba, on kohustatud nende saamiseks esitama taotluse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras kahe aasta jooksul arvates sama seaduse jõustumisest.

§ 21lg 3 sätestas, et enne 1990.

aasta 1.juulit Eestisse asunud ja jätkuvalt Eestis elav välismaalane viibib Eestis endise Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel kuni elamisloa saamiseni, kuid mitte kauem kui kolm aastat

jõustumisest. Kaebaja kasutas seadusega antud võimalust, esitas taotluse ning see tuli menetlusse võtta. Seadusest tulenevalt elamisluba ei antud välismaalastele, kes olid toime pannud kuriteo (

§ 12

lg 4 p 4), kuid

§ 12lg 5 võimaldas teha erandi.

Koos elamisloa taotluse lahendamisega otsustati ka isikut tõendavate dokumentide küsimused ja vajadusel väljastati isikule pass. On teada, et üldjuhul

§ 12

lg 4 punktis 4 märgitud isikute elamisloa taotlust ei rahuldatud, kuid sellele vaatamata tuli isikute õiguslik seisund määratleda ja nende siinviibimine seadustada või välismaalane vastava ettekirjutusega välja saata. Kinnipeetava suhtes ei saanud väljasaatmist kohaldada, kuid see ei tähenda, et sel põhjusel jäi isiku õiguslik seisund välja selgitamata. Kaebaja suhtes nii toimiti ja kohus ei pea seda õigeks. Kuna iga riigi püsielanikkonna seas esineb kuritegevust ja pole mõeldav kuritegusid toimepannud isikute automaatne või massiline väljasaatmine, oli riigi poolt tarvitusele võetud rida meetmeid (näiteks kinnipidamiskohtadest vabanenud isikute readapteerimise programm), mis viitab, et kui pikaajaliselt riigis viibinud isik oli toime pannud rasked kuriteod, ei olnud elamisloast keeldumine vältimatu. Kaebaja oli arvamusel, et eelmine kord anti talle elamisluba viieks aastaks vaatamata ohule, kuna ta on pikaajaliselt riigis viibinud isik ega ole seotud ühegi teise riigiga. Seetõttu on kaebaja väitel otsus tema jaoks arusaamatu ja motiveerimata. Kohtu hinnangul rikuti elamisloa taotluse menetlemisel kaebaja õigusi ja ta jäeti ilma võimalusest vaidlustada elamisloa taotluse menetlemise tulemus või KMA tegevusetus. Ei saa välistada, et eelmise otsuse õigeaegse vaidlustamise võimaluse korral oleks tulemus olnud teistsugune ja kaebaja ei oleks jäänud kehtiva isikut tõendava dokumendi ja elamisloata. Uue taotluse lahendamisel ei saanud KMA jätta tähelepanuta 3

(10)3-04-389 vajadust määratleda lõpuks ära kaebaja õiguslik seisund, arvestades et isik oli Eestisse saabunud ja siin viibinud seaduslikul alusel. Sellekohast motiveeringut otsuses ei kajastu, mistõttu kaebaja väidab põhjendatult, et otsus on ebapiisavalt motiveeritud ega ole taotluse sisust tulenevalt kontrollitav. 2) Vaatamata kinnipidamiskohas viibimisele vajab kaebaja isikut tõendavat dokumenti. Kaebajal on dokumendi saamiseks põhjendatud vajadus, sest ta soovib abielu registreerida. Dokumendi väljastamiseks vajab ta elamisluba. Sünnikohamaa - Valgevene - passi saamine eeldab kodakondsuse võtmist, mida isik ei ole kohustatud tegema. Kaebajal on põhjendatud huvi elamisloa saamiseks ka seetõttu, et ta ei saa esitada taotlust tingimisi enne tähtaega vabanemiseks. Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 5 kohaselt võib välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastada, kui talle on antud elamisluba. Ehkki tingimisi enne tähtaega vabastamise taotluse lahendamise edukus sõltub ka muudest asjaoludest, on taotluse esitamiseks vajalik elamisloa olemasolu. 3) Vaatamata asjaolule, et

kohaselt (§ 181) ei vaja välismaalane elamisluba ajal, mil ta viibib kinnipidamisasutuses, on KMA teinud kaebaja suhtes otsuse, millega kaalus erandi tegemise võimalust ja keeldus elamisloa andmisest. Kaebaja taotlust ei ole jäetud rahuldamata põhjusel, et see on tulenevalt

§-st 181 ilmselgelt põhjendamatu. Perekonnaelu elamine Eesti Vabariigi territooriumil võib olla erandlikuks asjaoluks. Kaebaja kinnitusel on ta majanduslikult ja emotsionaalselt seotud nii elukaaslase kui ka tütrega. Sama kinnitavad kolmandad isikud. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja väited invaliidistunud tütre abistamise soovi kohta pole kaalukad ega oma tähtsust perekonnaelu hindamisel, kuna täisealine tütar ei kuulu kaebaja perekonda. Kaebaja väitel vajab tütar lisaks abikaasa abile täiendavat tuge, mida kaebaja on kinnipidamise tingimustes võimalikul viisil osutanud, vabanemise korral on rahaliste vahendite kõrval hädavajalik ka muu abi. Kaebaja tütrel on ränk tervisekahjustus (püsiv töövõime kaotus 50 %), ta kasvatab kahte last. Vastustaja väited töö leidmise võimalikkusest on pelgalt oletus. On ilmselge, et invaliidistunud isik vajab mitmesugust abi ning vanemlikud kohustused ei katke lapse täisealiseks saamisega. Perekonnal on kohustus hoolitseda oma abivajavate liikmete eest (PS § 27 lg 5). Pole tõendeid, mis lükkaksid ümber kaebaja ja kolmanda isiku väite, et kinnipidamiskohas viibimise tõttu ei ole kaebaja jätnud oma kohustusi täitmata. 4) On õige, et riik ei ole kohustatud andma elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuritegusid ning sellega kahjustanud teiste isikute kõige väärtuslikumaid õigushüvesid. Ehkki elamisloa andmisest keeldumisega ei kaasne vahetu tagajärjena kaebaja kohest riigist väljasaatmist, kuna ta viibib kinnipidamisasutuses ega vabane niipea, samuti ei saa tema Eestis viibimist pidada ebaseaduslikuks karistuse kandmise ajal, on tema taotlus saanud sisulise lahenduse, millest ei selgu otsuse eesmärk. Elamisloast keeldumise ja isiku õigusliku seisundi määratlemata jätmise loogiliseks eesmärgiks saab olla isiku väljasaatmine. Vastasel juhul puudunuks isikust tuleneva ohu tuvastamise vajadus. Kohus ei nõustu vastustajaga, et taotluse lahendamisel ei olnud vaja kaaluda, kas isik saadetakse hiljem riigist välja või mitte. Kaebaja väidab õigesti, et elamisloa andmisest keeldumisel ei saa ta uut samasisulist taotlust enam esitada. Seega peab riigiorganile olema selge, mis saab elamisloata ja isikut tõendava dokumendita pikaajaliselt riigis viibinud ja sünnimaaga sidemed kaotanud kaebajast tulevikus. Kaebaja perekonnaellu ning kolmandate isikute õigustesse ja huvidesse sekkumiseks ei piisa kaebajast tuleneva ohu tuvastamisest. Sotsiaalne tellimus kaebaja Eestist eemaldamiseks on ohu motiivil olemas, kuid kas see on realiseeritav ja lõppastmes proportsionaalne meede, otsusest ei nähtu. Kui kaebajat ei soovita välja saata, jääb keeldumise motivatsioon deklaratiivseks. Sel viisil asja otsustamine on toimunud diskretsiooniveaga. On õige, et väljasaatmise ettekirjutuse puhul tuleb teha uus kaalutletud otsus, kuid ka elamisloa taotluse lahendamisel tuleb kaaluda kõiki olulisi asjaolusid. Kaebajat on eksitavalt seostatud Venemaaga. Tema väiteid sidemete puudumisest sünnimaaga ei ole analüüsitud. Kui kaebaja 4

(10)3-04-389 Eestis viibimine ei ole seadustatav, tuleb hinnata väljasaatmise perspektiivi ning kontrollida, kas ja kuhu on kaebajal reaalselt võimalik lahkuda. 5) Isegi kui peaks tõene olema vastustaja seisukoht, et elamisluba kaebajale hetkel reaalseid eeliseid ei anna, jääb kaebaja õiguslikku seisundit ohustama tehtud otsuse sisuline motivatsioon.

§ 135

kohaselt võib uue taotluse esitamisel (ajal, mil kaebaja karistuse kandmise aeg hakkab lõppema) tekkida olukord, kus uute oluliste tõendite esitamata jätmise korral võidakse elamisloa taotlus jätta läbi vaatamata. 6) Asja uuel otsustamisel tuleb lahendada seni lahenduseta küsimused ja kaaluda kõiki taotluse rahuldamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi. Kaebaja väitel puudub tal mujal elukoht, puudub võimalus saada isikut tõendavat dokumenti, seadustada oma elamine muus riigis, kus tal puuduvad perekondlikud sidemed, kannatavad kolmandad isikud, sh invaliidist tütar. Vaidlustatud otsus sisaldab vaid deklaratiivseid järeldusi. Arvestatud on toimepandud kuritegusid ja sellest lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Tegelikku kaalumist kasutatud vahendi proportsionaalsuses soovitud eesmärgi saavutamiseks ei nähtu. Asja uueks lahendamiseks saatmist ei takista asjaolu, et väljastatava elamisloa tähtaeg võib mööduda enne kaebaja vabanemist. See asjaolu ei ole takistanud vastustajal sisulise otsuse tegemist. Tähtaja möödumisel võib kaebaja taotleda elamisloa pikendamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Ebaõige on kohtu seisukoht, et vaidlustatud otsus on diskretsiooniveaga ja rikub isiku õigusi õigusliku seisundi määratlemisele, dokumenteeritusele, kaitsele väljasaatmise vastu. 2) Kaebaja vastab

§ 12

lg 4 punktide 5 ja 8 tingimustele.

§ 12lg 6 järgi käsitatakse sellist isikut ohuna riigi julgeolekule.

Riigi ülesandeks on tagada rahu ja julgeolek oma territooriumil. Sellega on põhjendatav ka rahu ja julgeolekut rikkunud välisriigi kodanikule kitsenduste tegemine riigi territooriumil viibimise osas. Lähtudes riigi julgeolekust ning ühiskondlikust turvalisusest, aga samuti riigis viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitsest on kaebajale elamisloa andmisest keeldumine põhjendatud. Kaebaja on toime pannud rasked isikuvastased kuriteod. 3) Ekslik on kohtu seisukoht, et taotluse lahendamisel olukorras, kus isik viibib kinnipidamisasutuses ning vastavalt

§ 181

on tal õigus riigis viibida ilma seadusliku aluseta, pidi haldusorgan siiski elamisloast keeldumise tagajärjena arvestama potentsiaalse riigist väljasaatmisega. Pole õige, et isik ei saa keeldumise korral uut samasisulist taotlust enam esitada. Võimalik väljasaatmine ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kohus on ka ise märkinud, et väljasaatmine on iseseisev toiming, mis eeldab uue kaalutletud otsuse tegemist. 4) Haldusakti andmisel on lähtutud ühelt poolt riigi sisemisest julgeolekust ning ühiskondlikust turvalisusest ja teiselt poolt taotleja õigustest ja õigustatud huvidest, neid omavahel kaaludes. Kaebaja on näidanud end isikuna, kes ei täida Eestis kehtivaid seadusi ning on ohuks riigi elanikele ja seetõttu on talle keeldutud elamisloa andmisest. 5) Kaebaja õigust perekonnaelule ei ole rikutud. Riik ei ole kohustatud aktsepteerima välismaalase elukohariigi valikut.

tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ja abikaasade alaealised lapsed. Perekonnana tuleb teatud olukorras käsitada ka mehe ja naise sellist kooselu, kus nad ei ole omavahel abielus. Vastustaja on kaalunud asjaolu, et kaebaja soovib oma elukaaslane A. V abielluda, kuid see ei ole põhjus, mis igal juhul tingiks erandina tähtajalise elamisloa andmist. Kinnipeetavana on kaebaja kooselu A. V ja pereelu üldises tähenduses niikuinii piiratud, mistõttu elamisloa omamine kaebaja olukorda suhetes A. V ei 5

(10)3-04-389 mõjuta. Kaebajalt ei ole võetud võimalust abielluda. Välja on töötatud isikut tõendavate dokumentide seaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu, milles nähakse ette, et isikule antakse vanglas kinnipidamise kohta õiend, millega võib tõendada oma isikut muuhulgas perekonnaseisutoimingute ja notariaaltoimingute tegemisel. Kaebaja tütar N. K on täisealine, ta on abielus. Kuna kaebaja on viibinud pikka aega kinnipidamisasutuses, on ilmne, et ta ei ole oma tütre kasvatamises saanud olulisel määral osaleda, tütar on tulnud toime ka isa abita. Kolmandad isikud kohtuistungil ei osalenud. Nende soovimatus asja arutamisel osaleda tekitab kahtluse tugevas isikutevahelises seotuses. Nende kirjalikku kinnitusi ei saa käsitada piisava tõendina. Piirangud perekonnaelu osas on tingitud eelkõige asjaolust, et kaebaja on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid. 6) Kohus leidis ekslikult, et elamisloa soovimine selleks, et realiseerida oma õigust esitada taotlus ennetähtaegseks vabanemiseks, omab antud asjas tähtsust. Võimalus vabaneda vanglast enne tähtaega ei saa olla selliseks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks Eesti riigi julgeolekule ohtlikule isikule elamisloa andmise. Erandkorras tähtajalise elamisloa andmine ei ole sõltuvuses kinnipeetava käitumisega kinnipidamisasutuses, sellekohane alus

-s ja selle alusel välja antud õigusaktides puudub.

ei reguleeri vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamist. Erandina elamisloa andmisest keeldumisega ei otsustata isiku tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamist. Ennetähtaegne vabanemine ei ole isiku subjektiivne õigus, vaid erand, mille kohaldamise üle otsustab kohus. Isikul on võimalik vaidlustada vangla direktori või kohtu otsus, millega on keeldutud vastava avalduse menetlemisest või isiku vabastamisest. Taotluse esitamine ennetähtaegseks vabastamiseks ei tähenda veel selle ilmset rahuldamist ka siis, kui kinnipeetaval on elamisluba. 7) Kaebaja esitas tähtajalise elamisloa taotluse, mis võeti 30.mail 1995 menetlusse. 4.juulil 1996 menetlus lõpetati seoses taotluses esinenud puudustega, mida kaebaja ei likvideerinud. Elamisluba kaebajale ei väljastatud. Pole õige, et kohtule ei tehtud kättesaadavaks dokumente selle kohta, kuidas lahendati varasem taotlus. Kohtuistungi protokollist nähtub, et vastustaja esindaja esitas varasema taotluse materjalid ning kohtu määruse alusel tehti valguskoopiad asja juurde võtmiseks. Varasem taotlus ei olnud oluline hilisema taotluse suhtes otsuse tegemisel ega ole seda ka kohtuasjas. Ka ei jäetud kaebajat ilma võimalusest vaidlustada eelmise taotluse menetluse tulemust või tegevusetust, nagu leidis kohus. Kui kaebaja arvas, et ta sai tähtajalise elamisloa viieks aastaks, jääb selgusetuks, miks ta ei taotlenud sel juhul elamisloa pikendamist. 8) Ekslik on kohtu väide, et KMA on eksitavalt seostanud kaebaja Venemaaga, millega tal suhe puudub. Kaebaja taotluses oli tema sünnikohaks märgitud Venemaa. 6. Kaebuse esitaja vastuses paluti jätta kohtuotsus muutmata. 7. Ringkonnakohtu istungil toetas vastustaja esindaja apellatsioonkaebust, kaebaja palus selle rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Kaebaja esitas tähtajalise elamisloa taotluse muuhulgas selleks, et vabaneda tingimisi enne tähtaega kinnipidamiskohast. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 sätestab, et esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Justiitsministri 29.novembri 2000 määruse nr 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse 6

(10)3-04-389 läbivaatamise kord“ § 3 lõikest 1 tulenevalt võib kinnipeetav esitada avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla direktorile kuni kaks kuud enne kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine. VangS § 76 lg 1 näeb ette, et vastavalt KarS sätetele võib vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Seega on kinnipeetaval vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus taotleda tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt. VangS § 76 lg 5 sätestas kuni 1.aprillini 2006, et välismaalasest kinnipeetava võis tingimisi enne tähtaega vabastada, kui talle on antud elamisluba. Seega sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast ning välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Kui elamisloa andmisest keeldumise otsus oli kaalutlusveaga ja muutis võimatuks ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise, võis selline otsus kinnipeetava õigusi rikkuda. Apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamise soov ei saa olla kinnipeetavale elamisloa andmise otsustamisel oluline asjaolu, ei ole põhjendatud.
  1. Kaebuse esitajale on esimese astme kuriteo eest mõistetud 10 aastat vabadusekaotust ja tema karistusaeg lõpeb 11.oktoobril
  2. Ennetähtaegse vabanemise võimalus avaneb kaebajale tema sõnul 11.aprillil 2007, mil ta on ära kandnud 2/3 mõistetud karistusest. Avalduse tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks saab kaebaja esitada seega 11.veebruaril
  3. KMA jättis kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamata 12.oktoobril
  4. Ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale antakse elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta (Riigikohtu 16.oktoobri 2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-06, p 12; 23.oktoobri 2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-06, p 20). Seega ei saanud kaebajale elamisloa andmisest keeldumine
  5. aastal mõjutada tema võimalust taotleda katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamist, sest tal tekib taotluse esitamise võimalus esmakordselt alles
  6. aasta veebruaris.
  7. Kuna kaebajal tekib tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus
  8. aasta aprillis, ei saanud KMA 12.oktoobri 2004 otsusega elamisloa andmisest keeldumine vahetult mõjutada ka kaebaja Eestis viibimist ega kaasa tuua tema riigist väljasaatmist või väljasaatmiskeskusesse paigutamist.
  9. Vaatamata eeltoodule ja asjaolule, et tulenevalt seaduse muutmisest (1.aprillist 2006 kaotas VangS § 76 lg 5 kehtivuse) ei nõuta karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks enam elamisloa olemasolu, tuleb käesoleva asja lahendamisel arvestada järgnevaga.
  10. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et kehtiva õigusega ei satutaks vastuollu, kui KMA lükkaks kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemise edasi ja teeks kaalutletud otsuse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 9.mai 2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-06, p 26; 16.oktoobri 2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-06, p 8 ja 12). Ilma elamisloata kinnipidamiskohast vabastatud isikule antakse 1.juulil 2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel kuuekuuse kehtivusajaga vanglast vabastamise õiend. Ilma elamisloata tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit mõjutab otseselt elamisloa puudumine 7
(10)3-04-389 hoolimata sellest, et ta on saanud vanglast vabastamise õiendi. Seadusest ei tulene, et isik saaks nimetatud õiendiga tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust või et see õiend saaks olla välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratud kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul. Seega võib tingimisi enne tähtaega vabastamist soovivale isikule tähtajalise elamisloa mitteandmine rikkuda tema õigusi, kui ta ennetähtaegselt vabastatakse. Sellisele seisukohale seaduse tõlgendamisel on asunud Riigikohtu halduskolleegium 23.oktoobri 2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-06 (p 21).
  1. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium korduvalt käsitlenud elamisloa andmata jätmise ning isiku riigist väljasaatmise ja väljasaatmiskeskusesse paigutamise seost (Riigikohtu halduskolleegiumi 9.mai 2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-06, p 28; 16.oktoobri 2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-06, p 13; 23.oktoobri 2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-06, p 22). Riigikohus märkis, et elamisloa andmise otsustamine ja väljasaatmise otsustamine toimub tõepoolest eraldi menetlustes ning elamisloa andmisest keeldumisel ei otsustata veel isiku väljasaatmise üle. Kuid arvesse tuleb võtta VangS § 75 lõiget 5, mis sätestab, et välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba, saadetakse vabastamisel Eestist välja, ning kui Eestist välja saatmine ei ole kohe võimalik, paigutatakse välismaalane vabastamisel väljasaatmiskeskusesse. Riigikohus leidis, et kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Riikide pädevuses on immigratsioonireeglistiku kehtestamine ja üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab ka kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib kaasa tuua olukorra, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata sellepärast, et puudub riik, kes peab sellise isiku vastu võtma. Riigikohus asus seisukohale, et inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive ning esitada elamisloa andmisest keeldumise korral põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, siis tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
  2. Nagu eespool märgitud, avaneb kaebuse esitaja jaoks tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemise võimalus aprillis
  3. Vaidlustatud haldusakti kehtima jäämisel ei jõuaks kaebaja enam esitada uut tähtajalise elamisloa taotlust ega KMA seda läbi vaadata enne tähtpäeva, mil kaebaja saab esitada avalduse ennetähtaegseks vabastamiseks, mistõttu mõjutaks KMA 12.oktoobri 2004 otsus elamisloa andmisest keeldumise kohta kaebaja võimaliku vabanemise korral tema õiguslikku seisundit – pikka aega Eestis pidevalt elanud määratlemata kodakondsusega isik, kelle perekondlikud sidemed piirduvad vaid Eestiga, tuleks elamisloa puudumise tõttu kas Eestist välja saata või paigutada ta väljasaatmiskeskusesse. Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei pruugi aga olla kooskõlas põhiseaduse § 20 lg 2 punktiga 4 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 5.1(f), mis tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelevaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.
  4. Eeltoodu valguses ja kujunenud olukorras on esimese astme kohtu seisukohad vaidlustatud haldusakti diskretsioonivigadest põhjendatud ja juhised uue otsuse tegemisel arvesse võtmisele kuuluvate asjaolude kohta asjakohased. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks jätta KMA keelduvat otsust kehtima ja kaebaja õiguslikku seisundit tema võimaliku vabanemise 8
(10)3-04-389 korral mõjutama üksnes seetõttu, et otsus ei saanud selle andmise ajal vahetult mõjutada kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise taotlemist ega kaebaja riigis viibimist, samuti kaebaja perekonnaelu, mida elamisloast keeldumine iseenesest ei takistanud jätkamast viisil, mis on võimalik kinnipidamiskohas viibimisel.
  1. Vaidlustatud haldusaktis on üksnes arvestatud toimepandud kuritegusid ja sellest lähtuvat ohtu riigi julgeolekule ning väidetavalt ka kaebaja kui kauaaegse sisserändaja käitumist, tema Eestis elamise kestust, tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise tagajärgi talle ja tema sidemeid päritolumaaga, kuid nende oluliste asjaolude sisulist kaalumist otsusest ega vaideotsusest ei nähtu, mis lõppastmes seab kahtluse alla valitud meetme proportsionaalsuse taotletava eesmärgi suhtes. Elamisloa andmisest keeldumise otsusest ei selgu, et hinnatud oleks kaebajast lähtuvat ohtu, arvestades tema poolt toime pandud kuritegude iseloomu ja asjaolusid ning kaebaja käitumist vanglas. Otsuses on loetletud üksnes paragrahvid, mille järgi kuriteod on kvalifitseeritud. Piisava tähelepanuta on jäetud asjaolu, et tegemist on määratlemata kodakondsusega isikuga, samuti sidemete puudumine päritolumaa Valgevenega ja nende olemasolu üksnes Eestiga. Esialgne hinnang väljasaatmise perspektiivikusele on andmata. On õige, et eesti keeles täidetud elamisloa taotlusankeedi esimesel lehel on kaebaja sünnikohaks ekslikult märgitud Venemaa (tl 53), kuid sellest lähtumine olukorras, kus muud dokumendid kajastavad järjekindlalt kaebaja sünnikohana Valgevenet (vene keeles täidetud ankeet, tl 56; vangla tõend isikusamasuse tuvastamiseks, tl 57; passi koopia, tl 61; karistusregistri väljavõte, tl 70; kaebaja avaldus, tl 74), näitab veelkord, et otsustamisel ei ole kaebaja päritolule omistatud mingit tähtsust.
  2. Halduskohus on põhjendatult osutanud asjaolule, et kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel tuleb lisaks tema suhetele elukaaslasega arvestada ka kaebaja invaliidist tütrega, sõltumata sellest, et tütar on täisealine ja abielus. Kohus märkis õigesti, et vanemlikud kohustused ei katke lapse täisealiseks saamisega ning oma abivajavate liikmete eest on hoolitsemise kohustus eeskätt perekonnal endal. Kolmandate isikute kohtusse ilmumata jätmisest ei saa järeldada nende soovimatust asja arutamisel osaleda ega sellele omakorda rajada kahtlust isikutevahelises seotuses. Kolmandad isikud on põhjendanud kohtuistungile tulemata jätmist terviseseisundi ja rahaliste vahendite puudumise, mitte soovimatusega asja arutamisel osaleda, ning nende kirjalikult esitatud seisukohad viitavad isikutevahelisele seotusele. Apellatsioonkaebuses osutatud vangistusseaduse muudatus, mis näeb ette perekonnaseisutoimingute tegemist võimaldava vanglas kinnipidamise õiendi väljastamise, jõustus alles 1.juulil 2006 (VangS § 181). Käesoleval ajal ei ole kaebajal enam tõepoolest takistust abielu registreerida.
  3. Asjakohatud ei ole kohtu põhjendused ka seoses kaebaja varasema elamisloa taotluse menetlemisega. Kaebaja poolt elamisloa taotluse esitamine
  4. aastal näitab tema soovi käituda seaduskuulekalt ja korrastada oma suhted riigiga. Asjast nähtuvalt on kaebaja teinud vastavalt oma võimetele kõik endast oleneva, et oma õiguslik seisund aegsasti ja õigusaktides ettenähtud korras määratleda. Nõustuda tuleb halduskohtu seisukohaga, et varasem menetlus ei vastanud haldusmenetluse põhimõtetele ning et menetluse lõpetamise põhjused on selgusetud siiani. Pelgalt märge taotlusankeedil, et menetlemine on lõpetatud 4.juulil 1996 (tl 114), informatsioon materjali arhiveerimise kohta
(124)ning apellatsioonkaebuse dokumentaalselt kinnitamata väide taotluse puuduste kõrvaldamata jätmisest olukorras, kus kaebaja sõnul pole teda eelmise taotluse suhtes tehtud lahendist informeeritud, menetluse lõppemise tegelike põhjuste suhtes selgust ei too. Väide, et kaebajal oli võimalus vaidlustada varasema menetluse tulemus või vastustaja tegevusetus, ei arvesta reaalsete olude ja isiku võimega oma õiguste kaitsmise võimalusi ja vajadust sellises olukorras ära tunda. 9
(10)3-04-389 19. Iseenesest on õige vastustaja väide, et elamisloast keeldumise korral saab esitada uue samasisulise taotluse, kuid halduskohus on silmas pidanud mitte uue samasisulise taotluse esitamise võimatust, vaid

§ 135

sätestatust tulenevat ohtu, et uus elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui välismaalasele on keeldutud tähtajalist elamisluba andmast ning taotleja ei ole esitanud uusi olulisi tõendeid, mis ei olnud välismaalasele eelmise taotluse menetluse ajal teada. Seetõttu on asjakohane halduskohtu põhjendus, et vaidlustatud otsuse sisuline motivatsioon, milles on kaebaja argumendid tagasi lükatud ülekaaluka avaliku huvi - kaebajast Eesti riigi julgeolekule lähtuva ohu tõttu, jääks kaebajat saatma tema edasistes püüetes viibida Eestis seaduslikul alusel ka pärast vangistusest vabanemist. 20. Eeltoodud põhjustel jääb kohtuotsus muutmata ja KMA apellatsioonkaebus rahuldamata. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.