Obsah (5)

§ 26§ 31§ 9§ 97§ 17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Lea Kuuse 30 .mail 2005. a Tallinn 3-1682/2004 Haldusasi A.L. kaebus Harju Maavalitsu

§ 26

lg 1 p 6, § 92 lg 1 ) RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates kohtuotsuse teinud halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule teatada kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse võib esitada teate esitanud isik (

§ 31lg 4 ja lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 25.11.1991.a. esitas A.L. Harju Maavalitsuse Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) komisjonile avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohta (I kd tl 142) . Avalduse kohaselt oli see lisaks Pikasöödi talu maade osas esitatud Harku vallas Rannamõisa külas asuva 1 Sepa talu 6 hoone ja maa suhtes. Avalduse kohaselt “Sepa talu taotletav osa hävinud, maad Ranna sovhoosi käsutuses, osaliselt minu käes rendil.” Avaldaja taotles Sepa talu osas “maa tagastamist ja hoone osa osaku tagastamist”. Avalduse lisal on Sepa talu 6 hoone seisukorra kohta käesoleval ajal avaldaja märkinud “hävinud”, Sepa talu maa osas on märkinud avaldaja oma sooviks “tagastamine ja asendamine( bensiinijaama alune maa)”. 08.01.1992.a. esitas A. L. uue avalduse Sepa talu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohta (I kd tl 144), taotledes kogu maa tagastamist ja hoonete kompenseerimist. Avalduse kohaselt ”hooned osaliselt hävinenud”. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 07.05.1993.a. otsusega nr 606 (I kd tl 140) tunnistati Harku vallas asuv maaüksus Sepa 17 omandireformi objektiks. Otsusega loeti tõendatuks, et nimetatud vara kuulus M. R.le. A.L. taotlus tunnistada ta õigustatud subjektiks talumaa ja hoonete suhtes jäeti rahuldamata põhjendusel, et ta ei ole omandireformi aluste seaduse § 8 nimetatud isikuks. Viidatud otsuse vaidlustas A.L. ÕVVTK keskkomisjonis, milline jättis 21.04.1994.a. A.L. kaebuse rahuldamata ja komisjoni otsuse muutmata, kuna on tõendamata omandiõiguse üleminek maa osas( tl 132-133). Komisjoni 07.05.1993.a. otsust A.L. kohtus ei vaidlustanud. 1999.a. pöördus A.L. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni poole taotlusega vaadata läbi komisjoni 07.05.1993.a. otsus nr 606 seoses arhiivist lisadokumentide leidmisega. Komisjon vaatas avalduse läbi 22.10.1999 ja leidis otsusega nr 12064, et täiendavalt esitatud dokumendid ei tingi komisjoni 07.05.1993.a. otsuse nr 606 muutmist. A.L. vaidlustas Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.10.1999.a. otsuse nr 12064 Tallinna Halduskohtus, taotledes otsuse nr 12064 täielikult seadusevastaseks tunnistamist ja kaebaja tunnistamist Sepa 17 talu õigustatud subjektiks vastavalt avaldusele . Tallinna Halduskohtu 02.03.2000.a. otsusega ( tl 111-114) ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2000.a. otsusega ( tl 103-106) jäeti A.L. kaebus rahuldamata. Harju Maakohtu 10.11.1999.a. otsusega jäeti rahuldamata A.L. hagi Eesti Vabariigi vastu H.-H. L. omandiõiguse tunnustamiseks kinnistule Sepa 17 ( I kd tl 82-83). Tallinna Ringkonnakohtu 09.05.2000.a. otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ( I kd tl 75-77). Riigikohtu loakogu otsustas 06.09.2000.a. jätta A.L. kassatsioonkaebusele menetlusluba andmata ( I kd tl 67). Harju Maavalitsuse Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) komisjoni 22.05.2001.a. otsusest nr 12237 (I kd tl 9) nähtuvalt on nimetatud otsus tehtud A.L. 17.10.2000 taotluse ( I kd tl 66) lahendamise tulemusena. Nimetatud taotluses soovis A.L. tema vanaisale H. L.le ( L.) kuulunud Harku vallas asunud maaüksuse Sepa 17 kinnistu nr 1897 maa pindalaga 20.30 ha ja sellel asunud 6 hoone tagastamist.Taotluse alusena on märgitud Harku valla TSN Täitevkomitee 25.04.1945.a. istungi protokoll nr 49 ( I kd tl 63) ja Harku Küla RSN 20.koosseisu 4.istungjärgu otsus 27.03.1990.a. ( I kd tl 143). Taotluse lisana on märgitud 23.12.1940.a. ostu-müügileping ( I kd tl 8). A.L. poolt komisjonile esitatud Harku valla Täitevkomitee 25.04.1945.a. istungi protokolli 49 kohaselt otsustati võõrandada peremehetu Sepa talu maad ja hooned, millena protokollis on märgitud elamu ja karjalaut ning anda need üle F. K.le. 23.12.1940.a. ostu-müügilepingu kohaselt sõlmisid M. L.( R.) ja H. L. lepingu, mille kohaselt M.L. müüs oma Harjumaal, Harku vallas, kinnistu nr 1897 all asuval maakohal 2 Sepa 17 olevad hooned ( elumaja, rehetuba koos rehealusega, laut, saun, kaks küüni ja kelder)H.L.le. Viidatud otsusega nr 12237 otsustati täiendada komisjoni 07.05.1993.a. otsust nr 606 punktidega 1.2, 2.2, 3.2 ja 5.

1. Sepa 17 elumaja ja karjalauda osas tunnistati A.L. omandireformi õigustatud subjektiks.Ülejäänud hoonete osas jäeti taotlus rahuldamata, kuna puuduvad dokumendid teiste hoonete õigusvastase võõrandamise kohta ORAS § 6 mõistes. Otsuses märgiti, et taotlus maa küsimuses ei ole põhjendatud, kuna Sepa 17 endise kinnistu 1897 maa osas on jõustunud kohtulahendid. 27.11.2001.a. esitas A.L. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2001.a. otsus , v.a. nende kahe hoone osas, mille suhtes kaebaja tunnistati õigustatud subjektiks. Samuti taotles A.L. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 07.05.1993.a. otsuse nr 606 punkti 2.1 tühistamist. Kaebaja taotles, et tehtaks otsus tema õigustatud subjektiks tunnistamise kohta Sepa talu osas tervikuna. 25.10.2002 otsusega ( I kd tl 289-291) tühistas Tallinna Halduskohus ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsuse nr 12237 osas, millega täiendati maakonnakomisjoni 07.05.1993.a. otsust nr 606 punktiga 5.2 ja tegi komisjonile ettepaneku lahendada halduskohtu otsusest lähtuvalt A.L. omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine ülejäänud hoonete osas.Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2004.a. otsusega( I kd tl 294-299) jäeti rahuldamata A.L. apellatsioonkaebus ja rahuldati Harju Maavalitsuse apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu 25.10.2002.a. otsuse osaliselt, s.o.osas, millega tühistati Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsus nr 12237 sama komisjoni 07.05.1993.a. otsuse nr 606 täiendamise osas punktiga 5.2 ja tehti ettekirjutus lahendada A.L. omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine Sepa 17 talu hoonete suhtes kohtuotsusest lähtudes.Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse , jättes A.L. kaebuse rahuldamata ka selles osas. Riigikohtu halduskolleegiumi 03.06.2004.a. otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-24-04( I kd tl 300-303) rahuldati A.L. kassatsioonkaebus ja tühistati nii Tallinna Ringkonnakohtu kui ka Tallinna Halduskohtu otsused motiivil, et kohtumenetlusse ei ole kaasatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni, kelle akte on vaidlustatud ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. KAEBUSE MOTIIVID Lisaks varasemalt vaidlustatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2001.a. otsusele , v.a. nende kahe hoone osas, mille suhtes kaebaja tunnistati õigustatud subjektiks, on A.L. esitanud 11.10.2004.a.kohtule kaebuse täienduse ( II kd tl 6-7). Viidatud kaebuse täienduse kohaselt ei ole ÕVVTK komisjon vastu võtnud otsust kaebaja avalduste osas tema tunnistamise kohta õigustatud subjektiks Sepa talu 17 tervikvara suhtes. A.L. taotleb Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile ettekirjutuse tegemist komisjoni otsuse väljaandmiseks, millega otsustada kinnistu nr 1897 tervikvara suhtes kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamine. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 07.05.1993.a. istungi protokollile ja komisjoni liikmete nimekirjale seisuga 07.05.1993.a. väidab kaebaja, et ÕVVTK komisjon ei ole teinud otsust A.L. taotluse kohta tagastada õigusvastaselt võõrandatud Sepa talu 17 tervikvara. Komisjoni 07.05.1993.a. istungi päevakorras sellist päevapunkti ei ole 3 kajastatud, seega on otsus nr 606 võltsitud. A.L. esitas 25.11.1991.a. ja 08.01.1992.a. Harju Maakonna ÕVVTK komisjonile avaldused tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks Harku vallas Rannamõisa külas Sepa 17 talu osas ( kinnistu nr 1897). Kaebuse esitaja leiab, et tema taotlused on lahendamata, otsus on välja andmata. Asja arutamisel 15.11.2004.a. on kaebuse esitaja väitnud, et lisaks ülaltoodule ei vastanud ka komisjoni koosseis seadusele. Kaebuse kohaselt ei ole põhjendatud talu puhul maa ja vara osas eraldiseisvatena nende tagastamise otsustuste tegemine. BES § 771 kohaselt oli maaga püsivalt ühendatud ehitis maatüki osa. Seega kuuluvad hooned ja maa tagastamisele. Komisjon ei ole teinud kindlaks vara omanikku õigusvastase võõrandamise ajal. M. R. talu omanikuks 25.04.1945.a. ei olnud. Sepa talu kinnistu ostu-müügileping sõlmiti eellepingu järgi suuliselt 14.07.1940.a. ja kirjalikult 23.12.1940.a. 13.09.2004.a. esitatud täpsustuse kohaselt oli kaebaja vanaisal H. L.il vastavalt 23.12.1940.a. sõlmitud ostu-müügilepingu (Harjumaal, Harku vallas kinnistu nr 1897 all asuval maakohal Sepa 17 hoonete ostu-müügileping) p.1 teisele lausele omandatud ka õigus maakasutamisele, millega müüja ise seda maad kasutas või oleks kasutada võinud. Peale kinnistu nr 1897 lasuva võla tasumist Eesti Maapanga kasuks tagastas Eesti Maapank võla pandi- kinnistu nr 1897 Sepa nr 17 talu ja tagastas ka talundi- ja ehitusplaani. Kaebaja vanaisa sai kogu kinnistu oma nimele alates 23.12.1940.a., mida tõestab 1941.a. Rannamõisa küla taluperemeeste nimekiri. Samuti väidab kaebaja, et obroki maad kuuluvad tagastamisele koos taluhoonetega tasuta. VASTUSTAJA VASTUVÄITED A.L. esitatud kohustamiskaebus on põhjendamatu. Käesoleval juhul on nii keskkomisjoni kui kohtute poolt kontrollitud otsuse nr 606 seaduslikkust.Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus peavad sisalduma andmed komisjoni istungi kohta, kooskõlas Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määruse nr 36 punktiga 22 paigutatakse toimikusse komisjoni otsus. Enam kui 10 aastat tagasi koostatud komisjoni istungi protokollid sisaldavad andmeid komisjoni nende otsuste kohta, mille alusel tehti kandeid endiste omanike ja vara registrisse.Istungi protokoll ei kajasta andmeid taotluste rahuldamata jätmise kohta, sest sellisel juhul kandeid registrisse ei tehtud. Kuigi komisjoni tolleaegsed protokollid ei kajasta andeid taotluste rahuldamata jätmise kohta, ei saa sellest järeldada, et komisjon pole vastavasisulisi otsuseid vastu võtnud. 2004.a. aastal väita, et komisjoni 1993.a.otsus on võltsing, on ilmselt kantud kohtuprotsessi venitamise eesmärgist. Kaebaja ei ole pöördunud komisjoni poole välja andmata jäetud haldusakti väljaandmiseks.Samas on asjas vastu võetud otsus nr 606 ja puudub alus nõuda haldusakti väljaandmist. A.L. nõue tühistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2001.a. otsus nr 12237 kaebuses toodud asjaoludel on alusetu. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 07.05.1993.a. otsusega nr 606 jäeti rahuldamata A.L. ja S. S. taotlused tunnistada nad õigustatud subjektideks Harku vallas asuva maaüksuse Sepa 17 kinnistu nr 1897 suhtes, kuna nad ei ole omandireformi aluste seaduse § 8 nimetatud isikud. Harju maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusega nr 12237 täiendas komisjon oma 07.05.1993.a. otsust nr 606, lugedes A.L. poolt 29.03.2001.a. 4 komisjonile esitatud Harku valla Täitevkomitee 25.04.1945.a. istungi protokolliga nr 49 tõendatuks Sepa 17 elumaja ja karjalauda õigusvastane võõrandamine.Komisjon tunnistas A.L. omandireformi õigustatud subjektiks elumaja ja karjalauda osas.Ülejäänud hoonete osas jäeti A.L. taotlus rahuldamata, kuna puuduvad dokumendid nende õigusvastase võõrandamise kohta ORAS § 6 mõistes. A.L. poolt komisjonile esirtatud Harku valla Täitevkomitee 25.04.1945.a. istungi protokolli 49 kohaselt otsustati võõrandada peremehetu Sepa talu maad, elamu ja karjalaut ja anda need üle F. K.le. Halduskohtule esitas A.L. hiljem Harku valla Täitevkomitee sama kuupäeva istungi protokolli nr 52, milles on ehitiste võõrandamise kohta esmalt märgitud ”kõik”, seejärel on toodud määrang läbi kriipsustatud ja kirjutatud peale ”elumaja ja karjalaut”. Nii protokolli 49 kui ka protokolli nr 52 punkt 4 nägi ette ehitiste üleandmist uutele omanikele akti alusel. Seega saab asjaolu, kas ja milliste hoonete võõrandamine tegelikult aset leidis, tõendada vaid prokolli alusel koostatud vara üleandmise akt. On tõenäoline, et vara üleandmise akti ei koostatudki ja ehitisi F.K.le üle ei antud ning K.d jätkasid Sepa taslu kasutamist samadel alustel nagu nad olid seda teinud 1942.a.alates. Ka 07.03.1947.a. koostatud kontrollkomisjonide aktidest nähtub, et K.id uusmaasaajateks ei loetud ja hooneid puudutavad akti read on jäetud täitmata, mis kinnitab asjaolu, et 1945.a. protokolli nr 49 või 52 alusel hoonete võõrandamist ei toimunud. K. pere kasutuses olid Sepa talu hooned kuni 1968.a.-ni. 12.07.1968.a. tõendis kinnitab Harku Küla TSN TK, et Sepa majavalduse, mis koosneb elamust ja kivist aidast omanik on L. L.. 15.07.1968.a. ostu-müügilepingu kohaselt müüs L. L. Sepa maatükil asuva elamu ja lauda A.L.le. Seega oli H. L. abikaaasal L. L. võimalik Sepa majavaldust käsutada, mis ei kinnita vara võõrandamist ORAS mõttes. KOHTU PÕHJENDUSED 1.Vabariigi Valitsuse 02.10.1991.a. määruse nr 202 ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta” punkt 3 sätestab, et maavanemad ning Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva-Jõesuu linnavalitsus moodustavad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjonid ja kinnitavad nende koosseisu. Kuni 25.03.1995.aastani kehtinud redaktsioonis nägi osundatud säte ette, et Vabariigi Valitsus määrab iga maakonna- ja linnakomisjoni koosseisu kaks liiget. Viidatud määruse punkt 4 sätestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjonide pädevuse, nähes ette, et nimetatud komisjonid: 1) vaatavad läbi komisjonile esitatud materjalid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, kontrollivad taotluste põhjendatust, hindavad esitatud tõendeid ning kontrollivad avalduste vastuvõtmist ja nende läbivaatamist reguleerivate eeskirjade täitmist; 2) vaatavad läbi ja lahendavad võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldusi vastuvõtvate ja materjale ettevalmistavate ametiisikute tegevuse peale esitatud kaebusi; 3) võtavad vastu otsuseid taotluste rahuldamise ning endiste omanike või nende pärijate (õigusjärglaste) ning tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara registrisse kandmise kohta; 4) andmete puudulikkuse või tõendite ebapiisavuse korral tagastavad materjalid avalduste vastuvõtjatele koos juhistega puuduste 5 kõrvaldamise kohta; 5) põhjendamatu taotluse või tõendamatute asjaolude korral võtavad vastu otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta; 6) informeerivad üldsust oma tegevusest; 7) täidavad muid Eesti Vabariigi Valitsuse poolt antavaid ülesandeid. Õigusaktideks, mis reguleerivad vara tagastamise menetlemise korda, on ORAS alusel ja täitmiseks antud Vabariigi Valitsuse 28.08.91.a. määrusega nr.161 kinnitatud” Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord”, Vabariigi Valitsuse 02.10.91.a. määrus nr.202 ” Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta”, Vabariigi Valitsuse 05.02.93.a. määrusega nr.36 kinnitatud ” Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord”. Nimetatud aktid näevad ette kohaliku komisjoni poolt otsuse vastuvõtmise. Vabariigi Valitsuse 05.02.93.a. määrusega nr.36 kinnitatud “ Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra “ ( edaspidi-Vara tagastamise kord) p.22 kohaselt juhinduvad kohalikud komisjonid otsuste tegemisel ja vormistamisel “Avalduste läbivaatamise korra” punktist 34 ning Vabariigi Valitsuse 02.10.91.a. määruse nr.202 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta” punktidest 4 ja
2. Vara tagastamise korra p 16 sätestab, et kui uued asjaolud ilmnevad pärast kohaliku komisjoni otsuse vastuvõtmist, talitatakse “Avalduste läbivaatamise korra” p 36 sätete kohaselt. Vabariigi Valitsuse määruse nr.161 p.34 käsitleb otsust registrisse mittekandmise kohta, määruse nr.202 p 4 alap.3 ja 5 räägivad otsusest, määruse nr.36 p 19 ja 20 sätestavad, mida tuvastatakse kohaliku komisjoni otsuses. Otsuse vormi osas on esitatud nõue Vabariigi Valitsuse 02.10.91.a. määruse nr.202 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta” punktis 6, mille kohaselt otsusele kirjutavad alla komisjoni esimees ja sekretär. Samuti tuleneb vara tagastamise menetlust reguleerivatest õigusaktidest, et see otsus peab olema kirjalik. Õigusaktid ei sätesta teisi otsuse kohustuslikke vorminõudeid, kehtestatud on nõuded sisu osas. Käesoleval juhul on ÕVVTK komisjoni otsus A.L. taotluse kohta tema Sepa 17 kinnistu ja hoonete osas õigustatud subjektiks tunnistamiseks tervikuna olemas ja see on ka kohtus vaidlustatav. Haldusakt peab olema kontrollitav sellisel kujul, nagu ta on teatavaks tehtud isikule, keda see puudutab. Komisjon on A.L. taotluse kohta vastu võtnud otsuse, kaebuse esitaja ei ole väitnud, et temale nimetatud otsust selle vastuvõtmise järgselt teatavaks ei tehtud või oleks tehtud teatavaks teistsugusel kujul, mistõttu oletuslikud väited otsuse võltsitusest on põhjendamatud 2.Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on Harju maavanem 11.11.1992.a. määrusega nr 129 kinnitanud Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni koosseisu ( lisa 2, II kd tl 40), samuti nähtub Harju maavanema 16.03.1994.a. käskkirjast nr 46 (II kd tl 41-42), et 1992.a. koosseisus oli komisjon ka otsuse nr 606 vastuvõtmise ajal. Seega on maavanem toiminud vastavalt sätestatule oma pädevuse piires ning asjaolu, et osundatud haldusaktide alusel ei ole üheselt võimalik tuvastada, kes olid Harju 6 maavanema poolt moodustatud komisjonis ja selle kinnitatud koosseisus Vabariigi Valitsuse poolt nimetatud liikmed, ei saa iseenesest tingida komisjoni poolt vastuvõetud otsuste õigusvastasust või tühisust. Kaebuse väide, mille kohaselt ÕVVTK komisjoni 07.05.1993.a. istungi toimumise kohta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus 495 andmete puudumine kinnitab ÕVVTK komisjoni poolt A.L. taotluste kohta tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks Harku vallas Rannamõisa külas kinnistu nr 1897 Sepa talu 17 tervikvarale otsuse vastu võtmata jätmist, on ekslik. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusest nr 36 ega teistest vara tagastamist ettevalmistavat menetlust või ÕVVTK linna- ja maakonnakomisjonide tegevust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikusse pannakse komisjoni istungi protokollid, komisjoni moodustamise kohta antud haldusaktid või muud komisjoni töökorraldust reguleerivad haldusaktid. Ülalviidatud määruse p.22 sätestab, et komisjonid juhinduvad otsuste tegemisel ja vormistamisel ”Avalduste läbivaatamise korra” punktist 34 ja Vabariigi Valitsuse 02.10.1991.a. määruse nr 202 punktidest 4 ja
3. Kohalik komisjon paigutab oma otsuse õigusvastaselt võõrandatud vara toimikusse ning saadab otsuse ärakirja 10 päeva jooksul otsuse vastuvõtmise päevast arvates õigustatud subjektidele. ÕVVTK komisjoni otsuse nr 606 vastuvõtmise ajal tuli Eesti Vabariigi ministeeriumidel, riiklikel ametitel ja inspektsioonidel, kohaliku omavalitsuse täitevorganitel, kohtu-ja prokuratuuriorganitel ning arbitraazil ja notariaadil vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse 03.03.1992.a. korraldusele nr 119-k juhinduda Eesti Standardiameti poolt 14.jaanuaril 1992.a. kinnitatud ja registreeritud vabariigi standardist "Haldusdokumentide vormistamise põhinõuded" EV ST 3-
4. Nii osundatud standardist kui ka hilisemalt haldusdokumentide vormistamist reguleerinud Vabariigi Valitsuse 02.07.1996.a. määrusest nr 183 ega Vabariigi Valitsuse 26.02.2001.a. määrusega nr 80 kinnitatud asjaajamiskorra ühtsetest alustest ei tulene, et õigusaktid ja protokollid allkirjastataks mitmes eksemplaris, v.a.juhul, kui seda näeb ette seadus. Dokumentide ärakirjade tõestamiseks on sätestatud, et need tuleb tõestada tõestusmärke ja pitseriga ning kaebuse väide dokumendi tõestatud ärakirjal allkirjade puudumise tõttu dokumendi võltsitusest põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse 02.10.1991.a. määrusest nr 202 ei tulene, et ÕVVTK Keskkomisjoni põhimäärus laieneb ÕVVTK kohalikele komisjonidele, seega on ekslik väita ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt kehtestatud nõuete rikkumist tugiendes Keskkomisjoni põhimääruse punktidele . Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni põhimäärus on kinnitatud 16.03.1994.a. käskkirjaga nr 46, s.o. pärast otsuse nr 606 vastuvõtmist ning ka nimetatud põhimäärusest ei tulene otsesõnu nõudeid komisjoni töö protseduurilisele korraldusele seoses istungite protokollimisega. Haldusmenetluse üldpõhimõtte kohaselt peab haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. ÕVVTK Harju maakonnakomisjon on kohtule antud kirjalikus seletuses( tl 24-26) ja kohtuistungil selgitanud, et istungil protokolliti neid otsuseid, mille alusel tehti kandeid endiste omanike ja vara registrisse, sest kõnealusel ajal oli kõige olulisemaks endiste omanike ja vara kohta andmete registrisse kandmine. Taotluste rahuldamata jätmisel nimetatud registrisse kandeid ei tehtud, mistõttu praktikas ei kajastanud protokollid taotluste rahuldamata jätmise küsimuste arutamist, vaid komisjoni seisukoht kajastub taotluse rahuldamata jätmise otsuses. Kohtule esitatud ÕVVTK komisjoni 07.05.1993.a. istungi protokollist nähtuvalt on 7 protokolli kantud isikute nimed, kelle taotluse osas on komisjon teinud otsuse maa ja vara osas andmete registrisse kandmiseks , negatiivsete otsuste tegemist protokollis ei kajastu. Kohus leiab, et istungi protokollis A.L. taotluse läbivaatamise kajastamata jätmine ( sealjuures ei ole komisjon eelnevalt fikseerinud päevakorras olevaid küsimusi ) ei tõenda asjas tehtud otsuse nr 606 võltsitust või õigusvastasust. Seoses komisjoni istungite protokollimisega peab kohus vajalikuks märkida, et ka juhul, kui eeldada kohaliku komisjoni kohustust kanda protokolli kõik istungil läbivaadatud avaldused ja nende kohta vastu võetud komisjoni otsused, tuleb arvestada HMS § 58, mille kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vormi- ja menetlusvigade mõju puudumist kinnitavad käesoleval juhul muu hulgas komisjoni hilisemad otsused, millega on jäetud otsus nr 606 muutmata. Samuti tuleb arvestada sellega, et Harju maavalitsuse ÕVVTK komisjon on korduvalt vaadanud läbi kaebuse esitaja avaldusi otsuse nr 606 muutmiseks. Seega on komisjon , otsustades, kas esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid tingivad komisjoni varasema otsuse muutmise, otsustanud sisuliselt uuesti küsimuse 1991.a. ja 1992.a. esitatud taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta . Kaebuse esitaja ei ole komisjoni hilisemaid uuendatud menetluses tehtud otsuseid vaidlustanud motiivil, et need on tehtud komisjoni poolt, mille koosseis ei vasta õigusaktides sätestatule või et komisjoni istungil kaebaja taotlust ei arutatud. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et haldusakti või toimingu nõudmisel on isik kohustatud kõigepealt pöörduma haldusorgani poole taotlusega. Ka

§ 9

lg 2 tulenevalt seostatakse kohustamisnõude esitamist haldusorgani eelneva keeldumisega ( 30 päeva jooksul arvates keeldumise teatavakstegemisest). Haldusasjas esitatud dokumentidest ja eelnevast menetluskäigust ei tulene, et A.L. oleks pöördunud komisjoni poole taotlusega haldusakti väljaandmiseks, vaid on esitatud avaldusi komisjoni otsuse nr 606 ümbervaatamiseks. Kaebuse esitaja eesmärgiks on saavutada tema õigustatud subjektiks tunnistamine Sepa 17 maa ja hoonete osas . Kuna komisjon on eelnevalt korduvalt üle vaadanud varasemat otsustust kaebuse esitaja õigustatud subjektiks tunnistamise taotluse kohta, seega sisuliselt asja uuesti otsustanud, on põhjendamatu eeldada, et haldusmenetluse uuesti läbiviimisel muutuks komisjoni seisukoht. Vastustaja väitel tuleks sama sisuga haldusakt uuesti anda. Kaebuse väide ÕVVTK komisjoni viivitusest A.L. avalduste lahendamise kohta haldusakti andmisel ei ole leidnud kinnistust, õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus on ja kaebajale on saadetud komisjoni otsus nr 606, taotlus haldusakti väljanadmiseks ettekirjtuse tegemiseks ei ole põhjendatud. Viidatud otsuse tühisuse tuvastamiseks lisaks seaduses sätestatud aluste puudumisele puudub ka õiguskaitsevajadus. Ekslik on ka kaebuse väide Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni poolt otsuse tegemata jätmisest kaebaja taotluse osas ja ÕVVTK 22.05.2001.a. otsuse nr 12237 tühistamiseks põhjendusel, et A.L. sooviks oli talu kui terviku kohta komisjoni poolt otsuse tegemine. Komisjon lähtub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitatud avalduste läbivaatamisel seadusest ning kaebuse esitaja soovitud kujul otsuse tegemiseks võimalust ORAS ja selle alusel ning täitmiseks antud õigusaktid ette ei näe. 8 ORAS § 11 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Seega eristab seadus õigusvastaselt võõrandatud vara hulgas maa ja ehitised. Omandireformi reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt on ÕVVTK kohalikel komisjonidel avalduste läbivaatamisel ja tõendite hindamisel vaja kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Kuna maa ja hoonete õigusvastane võõrandamine toimus erinevate aktide alusel ja erinevatel ajahetkedel, tuleneb ka eeltoodust, et maa ja hooneid ei saa käsitleda koos ühe tervikuna. Omandireformi objektide maa ja ehitiste suhtes kehtib teatud osas erinev regulatsioon, muu hulgas on selle kinnituseks MRS § 4, mis sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORAS-s ja MRS-s sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes kohaldatakse ORAS sätteid, kui MRS-st ei tulene teisiti. Näiteks endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse alusel saab ehitiste tagastamist taotleda isik, kellel on õigus saada tagasi maa MRS § 5 lg 1 p 2 alusel. Harju maavalitsuse ÕVVTK komisjon on Sepa 17 maaüksuse hooneid ja maad õigusvastaselt võõrandatud varana eraldi käsitades toiminud kooskõlas seadusega ning kaebaja soov, et ÕVVTK komisjon teeks ühe otsuse kogu Sepa talu kui terviku kohta, pidades selle all silmas ühe kogumina nii maad kui hooneid, ei tulene omandireformi reguleerivatest seadusest ega nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest. Kohus on eespool märkinud, et 25.11.1991.a. esitas A.L. Harju Maavalitsuse Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) komisjonile avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohta (I kd tl 142) . Avalduse kohaselt oli see lisaks Pikasöödi talu maade osas esitatud Harku vallas Rannamõisa külas asuva Sepa talu 6 hoone ja maa suhtes. Avalduse kohaselt “Sepa talu taotletav osa hävinud, maad Ranna sovhoosi käsutuses, osaliselt minu käes rendil.” Avaldaja taotles Sepa talu osas “maa tagastamist ja hoone osa osaku tagastamist”. Avalduse lisal on Sepa talu 6 hoone seisukorra kohta käesoleval ajal avaldaja märkinud “hävinud”, Sepa talu maa osas on märkinud avaldaja oma sooviks “tagastamine ja asendamine( bensiinijaama alune maa)”. 08.01.1992.a. esitas A. L. uue avalduse Sepa talu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohta (I kd tl 144), taotledes kogu maa tagastamist ja hoonete kompenseerimist. Avalduse kohaselt ”hooned osaliselt hävinenud”. Kaebuse väide otsuse vastuvõtmata jätmisest põhjendusel, et kaebuse esitaja soovis õigusvastaselt võõrandatud maa osalist asendamist, mille komisjon on jätnud tähelepanuta, on ekslik. ORAS § 11 redaktsiooni kohaselt, mis kehtis 07.05.1993.a. otsuse tegemise ajal, asendatakse maa osaliselt või tervikuna õigustatud subjektile, kellele maad ei tagastatud või kes ise eelistab selle asendamist. Asendusmaa saamiseks pidi õigustatud subjekt esitama avalduse asendusmaa asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. ÕVVTK kohaliku komisjoni pädevuse on kohus ära toonud eespool. Nii osundatust kui asendusmaa andmist reguleerivatest sätetest järelduvalt pidi ennekõike olema otsustatud, kas taotleja on õigustatud subjektiks maa osas ja seda otsustas ÕVVTK komisjon. Käesoleval juhul komisjon leidis, et A.L. ei ole õigusvastase võõrandamise hetkel kinnistu omanikuks olnud M. R. pärijaks ja omandireformi õigustatud subjektiks 9 ORAS § 8 mõistes. Seega on komisjon lahendanud otsusega tema pädevusse kuuluvad küsimused.

1. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr.161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p.15 lg 2 kohaselt kohalik komisjon avalduste ja tõendite läbivaatamisel teeb kindlaks, kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t.tehakse kindlaks vara omanik õigusvastase võõrandamise ajal. Osundatud korra p.21 otsuse nr 606 vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioon nägi ette maa kuuluvuse tõendamisel kasutada 1938.a. ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud “maksualuste maaüksuste nimekirju” ning kinnistusametite dokumentatsiooni, milles sisalduvad andmed on eelnevalt võrreldud Eesti Vabariigi Riikliku Maa-ameti ja Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr.36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p.19 alap.2 kohaselt kuulub loetletud dokumentide alusel maa omaniku tuvastamine õigusvastase võõrandamise hetkel kohaliku komisjoni pädevusse. Kui kohalikul komisjonil ei ole võimalik tuvastada maa omanikku Korra p. 21 lg 2 loetletud dokumentide alusel, tuleb vara võõrandamisaegne omanik kindlaks teha tsiviilkohtupidamise korras. Kui taotleja vaatamata temale tehtud ettepanekule ei pöördu omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks tõendamisele kuuluvate asjaolude tuvastamiseks kohtu poole, otsustab kohalik komisjon asja esitatud dokumentide põhjal oma pädevuse piires. Hilisemad muudatused nimetatud punkti 21 redaktsioonis kinnitavad, et maa võõrandamisaegne omanik tuleb kindlaks määrata ennekõike kinnistusraamatu sissekannete ja notariaalselt kinnitatud lepingute alusel. Viidatud korra punkti 21 kohaselt tuleb vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse
2. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju", kinnistusraamatute sissekandeid, ostu-müügilepinguid, kohtuotsuseid, kinkelepinguid ja pärandite vastuvõtudokumente. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr.36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p.20 kohaselt jätab kohalik komisjon esitatud taotluse kas täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega või kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole võimalik täiendavaid tõendeid hankida.Otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta peab sisaldama rahuldamata jätmise põhjenduse, milles viidatakse nendele seadustele või muudele õigusaktidele, millele taotlus ei vasta, või märgitakse asjaolud, mis on jäänud tõendamata. Vaidlustatud asjas on Harju maakonnakomisjoni otsuses nr 606 ja 22.05.2001.a. otsuses nr 12237 märgitud põhjendused, miks kaebuse esitaja avaldus rahuldamisele ei kuulu. 10 ÕVVTK komisjon leidis 22.05.2001.a., et A.L. 17.10.2000.a. esitatud avalduse alusel 07.05.1993.a. otsus seoses taotlusega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks muutmisele ei kuulu. Komisjon asus seisukohale, et avalduses esitatud taotlus maa osas ei ole põhjendatud, kuna Sepa 17 endise kinnistu 1897 maa osas on jõustunud kohtulahendid.

§ 97

lg 2 kohaselt asjaolusid, mis ühes haldusasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises haldusasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Harju Maakohtu 10.11.1999.a. otsusest tsiviilasjas nr 2/1-260/99 ja Tallinna Halduskohtu 02.03.2000.a. otsusest haldusasjas nr 3-626/2000 nähtuvalt on nimetatud kohtuvaidlustes osalenud pooltena Harju Maavalitsus, samuti Eesti Vabariik Harju Maavalitsuse kaudu ja A.L.. Käesolevas haldusasjas on vastustajaks Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon. Riigikohtu halduskolleegiumi 04.11.2002.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-02. Riigikohus leidis:“

§ 17

rõhutab, et ühes protsessis juba tuvastatud asjaolud ei vaja teises protsessis tõendamist. Sätte sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud. Seega tuleneb

§-st 17, et kui ühes protsessis on mingid asjaolud juba tuvastatud, siis ei ole haldusprotsessis vaja neid asjaolusid enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui aga protsessiosalised sellised asjaolud haldusprotsessis vaidlustavad või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, siis uurimisprintsiibist tulenevalt võib halduskohus sellised asjaolud ümber hinnata. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kuigi

§ 17

sellise tõlgendamise tõttu võib tekkida olukord, kus kohtute poolt tehakse vastandlikud kohtulahendid, ei tähenda see siiski, et üks või teine kohtulahend oleks ainuüksi sellepärast ebaõige. Erinevaid kohtumenetlusi reguleerivad erinevad seadused ja põhimõtted ning osa teavet võib ilmneda hiljem toimuva kohtumenetluse ajaks. Seetõttu ongi paratamatu, et erinevatel alustel ja erineval ajal toimuvad kohtumenetlused võivad anda erinevaid tulemusi.” A.L. 17.10.2000 taotluses soovis A.L. tema vanaisale H. L.le ( L.) kuulunud Harku vallas asunud maaüksuse Sepa 17 kinnistu nr 1897 maa pindalaga 20.30 ha ja sellel asunud 6 hoone tagastamist.Taotluse alusena on märgitud Harku valla TSN Täitevkomitee 25.04.1945.a. istungi protokoll nr 49 ( I kd tl 63) ja Harku Küla RSN 20.koosseisu 4.istungjärgu otsus 27.03.1990.a. ( I kd tl 143). Taotluse lisana on märgitud 23.12.1940.a. ostu-müügileping ( I kd tl 8). A.L. poolt komisjonile esitatud Harku valla Täitevkomitee 25.04.1945.a. istungi protokolli 49 kohaselt otsustati võõrandada peremehetu Sepa talu maad ja hooned, millena protokollis on märgitud elamu ja karjalaut ning anda need üle F. K.le. 23.12.1940.a. ostu-müügilepingu kohaselt ostis H. L. M. L.lt Harku vallas kinnistu nr 1897 all asuval maakohal Sepa nr 17 olevad hooned: elumaja, rehetuba ühes rehealusega, laut, saun, kaks küüni ja kelder. Lepingu p.3 kohaselt toimus müüdud hoonete üleandmine ostja valdusesse hiljemalt 15.jaanuaril 1941.a. Viidatud lepingust tulenevalt omandas H.L. kõnealuse ostu-müügilepingu alusel Sepa 17 maakohal asuvad hooned. Selle lepinguga ei saanud kaebuse esitaja vanaisa H.L. saada Sepa talu maa omanikuks, sest juba lepingu sõlmimise ajal oli maa natsionaliseeritud, mistõttu M.L. ei saanud seda ka võõrandada. Maksualuste maaüksuste nimekirja alusel ( I kd tl 141) oli Sepa maaüksuse, kinnistu nr 1897 omanikuks M. R.. 23.07.1940.a. leidis aset maa natsionaliseerimine. Seega toimus Sepa 17 maaüksuse, kinnistu nr 1897 õigusvastane võõrandamine ajal, kui omanikuks oli 11 M. R. (M. L.) . Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr.161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p.15 alap.3 kohaselt kohalik komisjon avalduste ja tõendite läbivaatamisel teeb kindlaks, kas taotleja kuulub Omandireformi aluste seaduse paragrahvides 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka. Eespooltoodust tulenevalt on ÕVVTK komisjon põhjendatult otsuses nr 606 leidnud, et kuna kaebuse esitaja A.L. ei ole ORAS § 8 nimetatud isikuks (Sepa talu maa õigusvastase võõrandamise aegse omaniku M. L. pärijaks ORAS § 8 mõttes), puudub alus tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks nimetatud maaüksuse suhtes . Sellisele seisukohale on asunud kohtud ka A.L. hagi läbivaatamisel Eesti Vabariigi vastu H.-H. L. omandiõiguse tunnustamiseks kinnistule Sepa 17 ( I kd tl 82-83), samuti Tallinna Halduskohus 02.03.2000.a. otsuses ( tl 111-114). Lisaks kohalikule komisjonile esitatud dokumentidele on kaebuse esitaja esitanud hilisemas menetluses täiendavaid tõendeid, mis eespoolviidatud kohtulahendite järeldusi ja ÕVVTK komisjoni järeldust A.L. maa osas õigustatud subjektiks mitteolemisest ümber ei lükka. Ajalooarhiivi poolt 04.09.2002.a. väljastatud teatise nr 819 (I kd tl 202) kohaselt on Tallinna Kinnistusameti talumaade kinnistusregistris Rannamõisa mõisast eraldatud Sepa nr 17 omanike lahtris andmed, mille kohaselt kõnealuse Sepa nr 17 kinnistu nr 1897 omandas seadusliku pärimise teel M. R. 04.11.1933.a. ning teisi kandeid omanike kohta ei ole. Tallinna Linnaarhiivist 08.09.2002.a. kirjaga nr 4-2/02/587 (I kd tl 186)väljastatud dokumentidest nähtub, et Harku Vallavalitsuse 1940/41 kinnisvaramaksuraamatu andmete järgi on Sepa 17 talukoha eest kinnisvaramaksu maksnud R., M., samasugused andmed on ka 1942/43 ja 1943/44 kinnisvaramaksu raamatus. Esitatud tõendid kogumis ei kinnita ka kaebaja väidet, et 23.

1. 40.a. sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevalt oli tegemist kruntrendimaa pidamisega . Kruntrendileping sõlmiti kohaliku omavalitsuse ja rendilevõtja vahel, nähes ette krundiraha tasumise, kusjuures kruntrendile antud maatükk kinnistati krundipidaja nimele. Kuigi kinnisvaramaksu tasumine ei tõenda omanikuks olemist, hindab kohus neid tõendeid kui maksualuste maaüksuste nimekirjas toodu ja lepingust tuleneva täiendavat kinnitust. Samas kohus märgib, et Sepa talukoha valdajana või kasutajana H.L. märkimine kohtule esitatud dokumentides ei ole samastatav omanikuks olemisega, samuti ei saa suusõnaliste ütluste alusel tehtud kandeid talukoha valdajate või kasutajate kohta käsitada tõenditena, mis lükkavad ümber kinnistusraamatu kandeid ja tehingute tulemusena tekkinud omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Seetõttu ka 1941.a. Tabasalu küla talumajapidamiste nimekirja kohaselt H.L. märkimine Sepa majapidamise valdajana ei ole tõendiks, mis kinnitab 1940.a. koos hoonetega maa omandamist. Eespoolviidatud kohtulahendites on käsitletud maa natsionaliseerimise ja BES sätete omavahelist seost ja analüüsitud eespoolnimetatud ostu-müügilepingut. Asjas esitatud dokumendid nende kogumis ei võimalda teha järeldust maa omandamisest nimetatud lepinguga ja maa natsionaliseerimisel puudus maa endisel omanikul ka võimalus seda käsutada. Ülalviidatud kohtuotsustega on tuvastatud, et kaebuse esitaja suhtes ei kuulu kohaldamisele NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise seadus. Kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis annaksid alust ümber hinnata varasemalt tuvastatut. Viimatinimetatud seaduse § 1 ja 2 kohaselt tagastatakse isikutele nende taotlusel see maa, mille ta omandas sõjaväebaaside jaoks 12 sundvõõrandatud maa asemel Eesti Vabariigilt ja mis 23.07.1940.a. natsionaliseeriti ning sel juhul ei ole neil õigust sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamisele. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 andis füüsilisele isikule, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, õiguse taotleda selle uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg 4 alusel kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest arvates ( viidatud seadus jõustus 02.03.1997.a.) ORAS § 7 lg 4 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne 1940.a. 16 .juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel Sama õigus on ka nende isikute pärijatel ORAS § 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks sellise taotluse ÕVVTK komisjonile esitanud, samuti puuduvad igasugused tõendid väidetud eellepingu sõlmimise ning nimetatud lepinguga vara omandamiseks võetud kohustuste ja nende kohustuste täitmise kohta. Ülaltoodule tuginevalt on Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni seisukoht Sepa talu maa kuulumisest selle õigusvastase võõrandamise ajal M.R.le ( L.le) kooskõlas asjas esitatud dokumentidega ja jõustunud kohtuotsustega . 4.22.05.2001.a. tegi Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon otsuse nr 12237, millega täiendas oma 07.05.1993.a. otsust. Sepa 17 elumaja ja karjalauda osas tunnistati A.L. õigustatud subjektiks, ülejäänud hoonete osas jäeti taotlus rahuldamata motiivil, et ei ole tõendatud nende õigusvastane võõrandamine. Kaebuse esitaja taotleb otsuse tühistamist v.a. nende kahe hoone osas, mille suhtes ta on viidatud otsusega tunnistatud õigustatud subjektiks. ÕVVTK kohalikul komisjonil oli asja otsustamisel vaja kindlaks määrata Vabariigi Valitsuse määruse nr 161 p.15 nimetatud asjaolud, sealhulgas kontrollida vara õigusvastase võõrandamise fakt ( p.16) ja teha kindlaks vara omanik selle õigusvastase võõrandamise hetkel ( p 18). Vastuseks sellekohasele pöördumisele 13.03.2001.a. ( tl 64) esitas A.L. maakonnakomisjonile Harku valla Täitevkomitee 25.04.1945.a. istungi protokolli nr 49 ( I kd tl 63) ning komisjon on asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates kooskõlas määruse nr 161 punktiga 36 asunud seisukohale Sepa 17 elumaja ja karjalauda õigusvastases võõrandamises H.L.lt viidatud 25.04.1945.a. akti alusel. Kohtule täiendavalt esitatud Harku valla Täitevkomitee sama kuupäeva kandev protokoll nr 52 ( tl 5) ei saa iseenesest olla kinnituseks väitele kõigi hoonete võõrandamisest. Protokollis nr 52 võõrandatavate ehitistena ”kõik hooned” mahakriipsutamist ja selle asemel elumaja ja karjalauda märkimist protokolli esimesel leheküljel ning protokolli teisel leheküljel üleantavate ehitistena ”kõik” märkimist tuleb kohtu arvates mõista nii, et kõik võõrandatud ehitised otsustati üle anda F. K.le. Võõrandatud ehitiste loetelu on toodud samas protokollis nr 52 ja on ka protokollis nr
2. Seega ei ole lõpptulemusena kahe protokolli vahel sisulisi erinevusi ning kaebuse väidet kõigi H.L. poolt 1940.a. omandatud hoonete õigusvastasest võõrandamisest 25.04.1945.a. ülalnimetatud dokumendid ei tõenda. Sepa talu hoonetena omandas H.L. 23.12.1940.a. ostu-müügilepingu kohaselt lisaks elumajale ja karjalaudale ka rehetoa, sauna, kaks küüni ja keldri. Kohtu arvates ei saa 13 ainuüksi H.L. poolt lepinguga omandatud hoonete loetelust ja protokollidest 49 ning 52 järeldada, et nimetatud hooned ka kõik õigusvastaselt võõrandati, arvestades nende kuulumist ühte talumajapidmisse. Asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates leiab kohus, et teatud vastuolulisus esineb hoonete hulgas ( arvus) ja nende seisukorras. Kui ostu-müügilepingu järgselt omandas kaebaja vanaisa 7 hoonet, siis vara tagastamise taotluses soovib A.L. Sepa talu 6 hoone kompenseerimist, seisukorra kohta käesoleval ajal on avaldaja märkinud “hävinud”. 08.01.1992.a. esitas A. L. uue avalduse Sepa talu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohta (I kd tl 144), taotledes kogu maa tagastamist ja hoonete kompenseerimist. Avalduse kohaselt ”hooned osaliselt hävinenud”. Kuivõrd olid hooned hävinenud ostu-müügilepingu sõlmimise ajal, ei ole esitatud dokumentide põhjal võimalik järeldada, ka ei ole tehingu tegemisel hinnatud eraldi iga hoonet. 1939.a. talundilehel on märgitud 5 hoone olemasolu, samuti on viis hoonet märgitud kindlustuslepingul ( ringkonnakohtu tl 35). Hilisemates dokumentides on märgitud 4 hoone olemasolu (1946-47 koostatud majapidamiste nimekirjad ringkonnakohtu tl 2728)- elumaja, saun, laut ja rehi. Nähtuvalt tunnistajate ütlustest ringkonnakohtus on need hoonete seisukorra osas vastuolulised. Kohus leiab, et F.K. poolt teiste Sepa 17 talu hoonete kui elumaja ja karjalauda võimalik kasutamine ei tähenda nende õigusvastast võõrandamist . Viidatud protokollide kohaselt on otsustatud võõrandada vaid elumaja ja laut, protokollidest nähtuvalt tuli koostada hoonete üleandmise kohta aktid, Sepa 17 hoonete osas neid koostatud ei ole. Nähtuvalt Harku Vallavalitsuse poolt ringkonnakohtule esitatud dokumentidestei elanud perekond L. Sepa talus ning kõnealuses talus ei elanud aastatel 1942-63 kedagi teist peale F.K. perekonnaliikmete. Osundatu ei tingi kohtu arvates siiski järeldust Sepa talu teiste hoonete H.L.lt võõrandamisest. Toimikus sisalduvate andmete alusel võib pidada tõenäoliseks, et teiste hoonete ( peale elumaja ja lauda) seisukord oli selline, mis tingis nende osas võõrandamise otsuse tegemata jätmise . 15.07.1968.a. sõlmitud ostu-müügilepingu ( I kd tl 150) kohaselt müüs L. L. ( H.L. abikaasa) Harku külanõukogus Tabasalu külas ”Sepa” maatükil asuva elamu ja kivist lauda A.L.le. Harku Küla TSN TK 12.07.1968.a. tõendi ( I kd tl 106-107) kohaselt on Sepa majavalduse, mis koosneb elamust ja kivist aidast, omanik L. L.. Riigikohtu halduskolleegium on asunud 28.05.2003.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-34-03 seisukohale, et kui isikul säilis pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena ORAS mõttes. Ülaltoodust tulenevalt on komisjoni seisukoht Sepa talu kõrvalhoonete ( v.a.laut) õigusvastase võõrandamise tõendamatusest põhjendatud ja kooskõlas asjas esitatud dokumentidega. Lea Kuuse kohtunik 14