Kaebuse esitaja soovib elada koos oma armastatud abikaasaga. Ajal, mil I.Š. kinni peeti ja EV-st välja saadeti, oli tema poolt KMA-le esitatud taotlus elamisloa saamiseks. Kohus peaks, arvestades eespool toodud asjaolusid, kaaluma ühelt poolt, kas vajadus keelata kaebuse esitajal riiki sisenemast ja siin elamast, on nii suur ja oluline, et kaalub üles I.Š. PS tuleneva õiguse elada täisväärtuslikku perekonnaelu EV kodaniku S. S.ga. Selline õigus elada pereelu I.Š.ga on ka S. S.l. Käesoleval hetkel on EV pool rakendatud abinõud I.Š. suhtes ebaproportsionaalsed ja seeläbi ka ebaseaduslikud, kuna talle keelduti ka elamisloast. Kaebaja esindaja möönab, et PS § 11 kohaselt võib isikute õigusi ja vabadusi piirata. Sama paragrahvi
2 kohaselt siseminister, kuulanud ära tema poolt moodustatud nõuandva komisjoni seisukoha, võib välismaalase taotlusel või valitsusasutuse algatusel sissesõidukeelu tunnistada kehtetuks või lühendada selle kehtivusaega: l) kui käesoleva seaduse § 31 lõikes 3 loetletud asjaolud on muutunud; 2) humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.
Ig 3 kohaselt sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel arvestatakse kogumis järgmisi asjaolusid: 1) Eestis seadusliku viibimise kestus; 2) välismaalase kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga; 3) sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele; 4) sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud; 5) muud asjassepuutuvad kaalutlused. Siseministri vaidlustavast käskkirjast ei nähtu, et siseminister oma otsuse tegemisel oleks kõnealuseid asjaolusid käsitlenud. Küll on minister viidanud oma 26.novembri 2003.a. käskkirjale nr 519, milline on aga motiveerimata. Sellest ei nähtu, miks on võimalik humaansetel kaalutlustel lühendada sissesõidukeeldu 5 aasta võrra, aga miks ei ole seda võimalik tühistada täielikult. Eeltoodu alusel leiab kaebuse esitaja, et siseministri 5.aprill 2004.a. käskkiri 163 on puudulikult motiveeritud ja tuleb tühistada ja teha ettekirjutus sissesõidukeelu tühistamiseks. Kaebaja esindaja selgitas, et kui kohus leiab, et haldusakt on õigusvastane, tuleb see tühistada, siis saab teha ettekirjutuse vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi ja täpsustatud taotluse alusel kohus käesolevas asjas teeb ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks saatmises kohtuotsuses märgitud motiividel. Seega on kaebus esitatud HKMS § 26 lg 1 p 1 ja p 2 nõudes tühistada vaidlustatud haldusakt ja teha ettekirjutus vaadata uuesti läbi kaebuse esitaja taotlus. Palub välja mõista kohtukulu. Tasutud on riigilõiv 10 krooni (tlk 6 Hansapanga makset tõendav dokument); arve kviitung nr 429 alusel on OÜ Sikut AB koostanud kaebuse halduskohtule, esindanud kaebajat kohtus (märgitud, et kaebus SM käskkirjale nr 163). Kogumaksumus 6000 kr, millele lisandub käibemaks 1080.- krooni, kokku summas 7080.- krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHAD I.Š. saabus 16.juuni 2003.a. viisa alusel Eesti Vabariiki ja sõlmis siin 11.juuli 2003 abielu EV kodaniku S. S.ga. I.Š. viisaga Eestis lubatud viibimisaeg lõppes 14.juulil 2003.a. Samal päeval esitas kaebuse esitaja Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse (KMA) tähtajalise elamisloa taotluse Välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg.2 alusel elama asumiseks Eestis püsivalt elava Eesti Vabariigi kodaniku juurde. Kaebuse esitaja viisa lõppedes Eesti Vabariigist ei lahkunud. 3O.juuli 2003.a. peeti I.Š. Piirivalveameti poolt kinni. Tartu Halduskohtu 31.juuli 2003.a. otsusega paigutati kaebuse esitaja väljasaatmiskeskusesse ja saadeti 5.augustil 2003.a. Eestist välja. I.Š. kohta rakendus sissesõidukeeld 5.augustil 2003.a. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (
) § 331 lg. 3 alusel 10 aastaks s.o. kuni 5.augustini 2013.a. 4 Elamisluba talle VMS § 12 lg. 4 p.15 kohaselt ei väljastatud. Elamisloa taotlus jäeti rahuldamata 16.11.2003 otsusega nr
, PS ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga. Siseministri käskkiri on õiguspärane, proportsionaalne, õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud, seega kontrollitav ning käskkirjaga ei rikuta kaebaja subjektiivseid õigusi. Haldusaktis osundatud õigusnormide ja faktiliste asjaolude kohaldamist on põhjalikult motiveeritud ka vaidlustatud siseministri käskkirjas ja kuna kaebuse esitaja pöördus juba teistkordselt määratud tähtaja muutmiseks ministri poole, siis ei olnud vaja kõiki motiive korrata; oluline oli näidata, et võrreldes eelmise taotlusega ei olnud kaebuse esitaja seisundis ja olukorras midagi muutunud ja ei esine uusi aluseid või põhjusi, mis tingiksid juba tehtud otsuse muutmise. Vaidlustatud käskkirjast tuleneb üheselt, et kaebaja, kes on toime pannud EV-s kehtivate õigusaktide rikkumise, võib oma siinviibimisega ohustada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust.
§ § 31 lg 3 asjaolusid ei pidanud hindama.
Uue taotluse ajaks ei ole kaebaja suhtes esitatud andmed ja taotluse motiivid muutunud ega ära langenud.
lg 2 p 2 alusel on võimalik keeldu lühendada või kehtetuks tunnistada humaansetel kaalutlustel, kuid siinkohal peab minister hindama, mis tingis sissesõidukeelu kohaldamise vajalikkuse, missugune on keelu kehtivuse aeg. Kui seaduse kohaselt tuleb isik riigist välja saata, siis seadusest tulenevalt sellisel juhul tuleb kohaldada sissesõidukeeldu. Tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga. Kohaldatud keelu lühendamisel või kehtetuks tunnistamisel on siseminister seotud otsustamisel seadusandja tahtega. Seaduse kohaselt ebaseaduslik viibimine toob kaasa sissesõidukeelu kehtestamise maksimaalse tähtajaga, s.o 10 aastat ja puudub õigus diskretsioonile. Tähtaja lühendamiseks peavad esinema kaalukad asjaolud, et veelkord lühendada või kehtetuks tunnistada sissesõidukeeldu, mis hetkel on kehtiv viieaastase tähtajaga. Teises taotluses (16.02.04.a.) ei ole neid andmeid, mis oleksid olnud siseministrile teadmata. Asja kohtulikul arutamisel leidis esindaja järgmist. Vaidlustatud käskkirja andmise käigus hindas siseminister kaebaja käitumist, tema ükskõikset suhtumist Eesti õiguskorda, kui ta ei pikendanud EV-is viibides viisat ning samal ajal ei 5 lahkunud Eestist. Kaebaja võib olla ka tulevikus ohuks avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele. Seaduse eesmärk on anda siseministrile võimalus ennetada riigis viibivate välismaalaste poolt lähtuvat võimalikku ohtu ning piirata selliste välismaalaste sissesõitu EV enne, kui nende poolt pannakse toime riigi julgeoleku, avaliku korra, ühiskondliku turvalisuse, kõlbluse või teiste isikute tervise kahjustamisele suunatud toimingud. Õigusnormi kohaldamiseks antud juhul ei pea tõendama välismaalase poolt lähtuva ohu olemasolu konkreetsel ajahetkel, vaid piisab, kui selleks pädevust omav organ leiab, et tulenevalt välismaalase käitumisest on olemas põhjendatud kahtlus, et välismaalase viibimine Eesti Vabariigis võib ohustada nimetatud õigusnormis loetletud hüvesid. Kaebaja näol tegemist teise riigi kodanikuga, kellel puuduvad põhiõigused, mille teostamine oleks vältimatult seotud EV territooriumiga. Kuna kaebajal puudub põhiseaduslik õigus viibida Eestis, siis leiab vastustaja, et riigil on põhjendatud õigus otsustada, et ta ei soovi oma riigi territooriumile lubada isikut, kes on riigis jätnud kehtiva seaduse nõuded täitmata. Kaebaja rikkus kehtivat õiguskorda tahtlikult ja ei saa ignoreerida fakti, et viisa lubatud aja ületamine ei oleks Eestis viibimist reguleerivate õigusaktide rikkumine. Siseministri ülesandeks on riigi sisejulgeoleku tagamine ning avaliku korra ja Eesti elanike ja nende turvalisuse kaitsmine. Ühe sellise võimalusena ongi siseministrile antud õigus kohaldada riiki sisenemise ajutisi ja alalisi piiranguid välismaalase suhtes, kes on oma käitumisega andnud alust arvata, et tema siinviibimine võib ohustada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kaebaja on välismaalane ja välismaalasel ei ole subjektiivset põhiõigust tulla Eestisse ja siia elama jääda. Kuna kaebajal ei ole põhiõigust Eestis viibimiseks ning tema suhtes ei tuvastatud ka tähtajalist sissesõidukeeldu välistavaid asjaolusid, siis on kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine ja selle tähtaeg põhjendatud ning proportsionaalne soovitud eesmärgiga. Kaebaja ei vaidlustanud tähtajalise sissesõidukeelu suhtes tehtud otsust. Kaebaja väited tema põhiõiguste rikkumise kohta on alusetud. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemise, nende sealviibimise ja riigist väljasaatmise üle. Riigil on kohustus kaitsta oma ühiskonnaliikmete õigusi ning tagada avalik kord ning ühiskondlik turvalisus kui klassikalised kollektiivsed hüved. Seda pole aga võimalik teostada ilma nende õigusi riivamata, kes nimetatud hüvesid kahjustavad või ohustavad. Õigus eraelule ei ole absoluutne ning riigile on antud õigus selle õiguse piiramiseks. Kaebuse esitajal on võimalus elada perekonnaelu oma elukohale lähedal Lätis, kuna kaebaja märgib ise andmetes, et ta on elanud ja õppinud kogu elu Lätis (kirjutab, et Valgas). KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. 1) Asja materjalidest nähtub, et kaebaja saabus Eestisse 16.06.03.a. viisa alusel ja sõlmis siin 11.07.03 abielu EV kodaniku S.S.ga. Viisa lõppes 14.07.03.a ja ta samal päeval esitas KMA-le 6 tähtajalise elamisloa taotluse. Ta ei lahkunud viisa lõppedes EV-ist ja 30.07.03 peeti kinni Piirivalveameti poolt. Sissesõidukeeld rakendus alates 05.08.2003.a. 16.02.2003.a. taotluse alusel lühendati sissesõidukeelu tähtaega ja see kehtib kuni 05.08.08.a. 16.02.2004 esitas ta uue taotluse, kuid seda ei rahuldatud käskkirja nr 163 motiividel, et isiku taotluses märgitud põhistused ei ole piisavaks, et tunnistada keeld kehtetuks. Tegemist on Vene Föderatsiooni kodanikuga, kes viibis EV-is ebaseaduslikult 16 päeva, ei pikendanud viisat ja seega rikkus kehtivaid õigusakte. VV 14.03.2000 määruse nr 82 “Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamise kord” § 3 lg 1 kohaselt võib välismaalane, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, esitada Siseministeeriumile kirjaliku motiveeritud taotluse tema suhtes kohaldatud keelu kehtivusaja lühendamiseks või keelu kehtetuks tunnistamiseks.
kohaselt, kuulanud ära tema poolt moodustatud nõuandva komisjoni seisukoha, võib tunnistada kehtetuks või tähtaega lühendada välismaalase taotlusel, valitsusasutuse algatusel, kui keelu alus on muutunud või ära langenud. Seega viidatakse sisuliselt seaduses § 32 lg 1 märgitud alusele. Edasi märgitakse, et juba määratud sissesõidukeelu kehtivusaega võib muuta, kui
lg 3 arvestatud asjaolud, mis olid sissesõidukeelu kehtestamise ajal vajalikud arvestada, on muutunud või humaansetel kaalutlustel. Seega on mõeldud siinkohal
lg 2 tulenevat alust, mida kohaldati taotluse lahendamisel ajal, kui kaebaja esmakordselt soovis tähtaja lühendamist. Märgitud õiguslikud alused on esitatud vaidlusaluse korralduse asjaolude osas, mitte otsustuse põhistavas osas. Märgitakse ära, missugused põhjused oli kaebaja esitanud taotluses, mille ta esitas 16.10.03.a. Neid andmeid võrreldakse taotluse andmetega, mis on märgitud 16. 02.04.a. taotluses. Leitakse, et tegemist on samade põhjustega. Edasi märgitakse, et Korra § 4 kohaselt vaatas komisjon läbi kaebaja taotluse ja leidis, et uues taotluses märgitud asjaolud ei ole piisavaks põhjuseks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisel. Siseminsiter tutvus seisukohaga ja leidis, et seisukoht on põhjendatud. Toimikusse on lisatud 22.03.04.a. komisjoni protokoll (tlk 50). Selle andmetest nähtub, et otsuse tegemisel arvestati, et eelnev taotlus oli läbi vaadatud komisjonis 11.11.03.a., et siseminister on oma käskkirjaga nr 519 26.11.03.a. lühendanud 10-aastast keelu kehtivusaega; ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis oleksid aluseks tema suhtes kohaldatud keelutähtaja kehtetuks tunnistamiseks; kuna isik enda väitel on sündinud Lätis Valkas ja elanud seal kogu elu, siis on tal võimalik oma pereeelu elada ka Lätis. Otsustati mitte rahuldada taotlust. Kuna minister leiab, et seisukoht on põhjendatud, siis tuleb motiivid võtta komisjoni otsusest. Samas on vaidlustatud käskkirjas siiski ministri motiivid komisjoni omadest mõnevõrra ulatuslikumad. Käskkirjas märgitakse veel, et tegemist on Vene Föderatsiooni kodanikuga, isik oli viibinud EV-is ebaseaduslikult ja rikkus kehtivaid õigusakte; tema uus taotlus ei sisalda varasema taotlusega võrreldes uusi asjaolusid; tal on võimalik elada perekonnaelu ka Lätis. Lisatud on, et ei tuvastatud ka muid asjaolusid, mis oleks aluseks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld tunnistada kehtetuks. Kaaludes kõike ülaltoodut tehti otsus, et taotlus ei ole põhjendatud. Õigusliku alusena viidatakse
ja VV 14.03.2000 määrusega nr 82 ja siseminitri 21.09.2000 käskkirjaga nr 452 moodustatud komisjoni 22.03.04.a seisukohale. 7 2) Kaebaja leiab, et käskkiri on ebaseaduslik, ebaproportsionaalne ja puudulikult motiveeritud, rikub tema ja abikaasa õigusi PS ja rahvusvaheliste konventsioonide normide alusel. Käskkiri on motiveerimata. Arvestada tuleks, et ta on korduvalt saanud elamisloa EV-is elamiseks; et ta saabus Eestisse viisa alusel; ta ei ole toime pannud EV-is viibides ega ka mujal kuritegusid ega kujuta seetõttu ohtu Eesti riigi julgeolekule, avalikule korrale, kõlblusele; puuduvad ka muud
lg 1 p 1-7 asjaolud; ta soovib elada Eestis perekonnaelu koos S.S.ga; väljasaatmise hetkel oli ta esitanud elamisloa taotluse, viisata viibis isik riigis üknes 16 päeva. Asjaolud on pika aja vältel muutunud. 3) Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et sisseõidukeelu seadmisel tuleb kaaluda, kas vajadus isikule piirangu tegemiseks on sedavõrd suur, et keelata tal siin elamine ja riiki sisenemine, mis kaalub üle õiguse elada täisväärtuslikku perekonnaelu EV-i kodanikuga. Märgitud alused kehtisid
kohaldamisel sissesõidukeelu otsustamisel ja kaebaja ei vaidlustanud otsust, millega kohaldati tähtajalist sissesõidukeeldu.
märkis ära, kes lahendab sissesõidukeelu kohaldamise (siseminister) ja missuguseid asjaolusid arvestatakse otsuse tegemisel ( § 31 lg 3 p 1-5). Kohtule esitatud taotlus 16.210.03.a. (tlk 45), mida lahendas minister sisaldas kahte palvet- 1) tühistada sissesõidukeeld või 2) lühendada keelutähtaega. Siseministri 21.09.200.a. käskkirjaga nr 452 moodustatud komisjoni koosoleku protokoll (tlk 35) kohaselt lahendati päevakorrapunkt 4 all küsimust – taotlus tunnistada kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks. Seega on päevakorrapunkti alusel ebaselge, miks kaebaja taotlus pandi arutamisele vaid ühe taotluse osas, s.o kehtetuks tunnistamise osas. Hääletamisel on 3 liiget leidnud, et sissesõidukeelu tähtaega tuleb lühendada ja 4 liiget leidnud, et mitte. Otsuseks olimitte rahuldada esitatud taotlust. Kohus märgitust järeldab, et Komisjoni otsusest ei selgu üheselt, kas arutluse all oli taotlus kehtivusaja lühendamiseks, kuna päevakorrapunktis seda taotlust ei märgita. Otsus peaks vastavuses päevakorrapunktiga tähendama taotluse mitterahuldamist üksnes kehtetuks tunnistamise küsimuses. Seega ei ole komisjoni otsust, mis lahendaks küsimuse kaebaja taotluses lühendada keelutähtaega ehkki 3 liiget olid avaldanud seisukoha tähtaja lühendamise suhtes. Juhul, kui vastustaja arvestas komisjoni otsust, siis võttis järelikult siseminister aluseks otsuse küsimuses, kas sissesõidukeeld tunnistada kehtetuks või mitte; jättis aga lahenduseta 5-aastase keelutähtaja lühendamise taotluse osa. Antud andmetel tuleb asuda seisukohale, et kaebaja taotlus on jäetud täies ulatuses lahendamata, mis juba tingib kaevatud haldusakti tühistamise. Et otsus on tehtud taotluse osas, mis puudutab sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, kinnitab ka käskkirja sõnastus alates haldusakti osast, milles märgitakse peale asjaolude analüüsi haldusakti otsustav osa. Kokkuvõtvalt märgib minister, et kaaludes kõiki ülaltoodud asjaolusid asub “siseminister seisukohale, et I. S. suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud”. Otsuse resolutiivosas märgitakse, et “esitatud taotlus tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks “ tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja kirjaliku vastuse ja suuliste vastuste alusel otsuse resolutsiooni laiema tõlgenduse osa, mis antud kohtumentluse käigus, kohus arvestada ei saa. Vastustaja esindaja märkis, et lahendati nii taotlus keelu kehtetuks tunnistamises kui ka tähtaja lühendamises. Kirjalikult vormistatud haldusakt kinnitab 8 vastupidist ja selle motivatsiooni ja õiguslikke aluseid ei saa antud juhul laiendada. Seega tuleb vastustajal asja uuel läbivaatamisel lahendada kaebaja taotlus täies ulatuses. Kohus oma otsusega ei saa asendada otsustust, mis kuulub lahendamisele haldusorgani poolt. Kohus leiab, et antud juhul tuli lahendada küsimus
Ehkki kaebaja oli juba korra saanud otsuse § 32 alusel, tuli ka uuesti esitatud taotlus lahendada
Seadus ei takistada taotluse esitamist kehtivusaja jooksul korduvalt.
annab õiguse esitada taotlus nii keelutähtaja lühendamiseks kui ka kehtetuks tunnistamises ja vastavalt sellele saab siseminister lahendada taotluse nii kehtetuse kui ka tähtaja lühendamise suhtes. 4) HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti motiveerimise nõue on üldine ja laieneb kõigile haldusaktidele. Kui HMS § 56 lg 1 lubab olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, esitada haldusaktis viited teisele dokumendile, siis diskretsiooniotsuses peavad olema ära märgitud vähemalt põhikaalutlused selle kohta, miks otsuse tegija on eelistanud üht lahendust teisele ( HMS § 56 lg 3). Kaalutlusõiguse korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt otsuse põhjendustest. Antud juhul on viidatud varasema õigusaktina siseministri käskkirjale nr 519 26.11.2003.a., millega lühendati keelutähtaega kuni 05.08.2008. Kohus nõudis välja märgitud käskkirja (tlk 10) ja selle andmed näitavad, et lähtudes
lg 2 p 2 on minister komisjoni seisukoha ärakuulamisega lühendanud keelutähtaega humaansetel kaalutlustel. Muud informatsiooni see haldusakt ei kanna.
lg 2 p 2 kehtivuse ajal sätestas, et kehtivusaega võib lühendada „humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Märgitust teeb kohus järelduse, et kuigi käskkirjas ei ole välja kirjutatud, et isik ei ohusta riigi julgeolekut ega avalikku korda, on sisuliselt otsustatud, et isik avalikku korda ja riigi julgeolekut ei ohusta. Kui oli tehtud otsus, et humaansetel kaalutlustel saab keelu tähtaega lühendada, siis ühtlasi leiti, et isik ei ohusta riigi julgeolekut ega avalikku korda. Vastupidiselt ei oleks saanud keelu tähtaega lühendada ka „humaansetel kaalutlustel“. Tegemist ei saa olla ka nn muu põhjusega, sellele viitab õigusliku aluse märkimine tulenevalt
Seega oli ja on ainetu motiveerida isiku uue taotluse lahendamisel keeldumist tähtaja muutmiseks või keelu kehtetuks tunnistamisel põhjusega, et isik on jätkuvalt ohtlik riigi julgeolekule, avalikule korrale. Kaebuse esitajal tekkis põhjendatult kahtlus, et ta ei saa aru, missugusel põhjusel tema teistkordse taotluse alusel jäeti tähtaeg lühendamata või ei tunnistatud kehtetuks. Märgitud olukorras ei ole arusaadav, missugusest varasemast haldusaktist tuleks otsida põhjendust, miks kaebaja taotlust ei saanud rahuldada, arvestades, et kontrollida tuli
Põhimõtteliselt oli kaebaja püstitanud uuesti küsimuse, mille alusel tuli võtta seisukoht, kas kehtivusaega saab muuta või tunnistada kehtetuks. Nii nagu esimesel keeldumisel nii ka sellel korral jäid kaalumise alused ja kaalutavad asjaolud nendeks, mida loetleb seadus. 9 Kohus ei nõustu vastustajaga, et sellel korral enam ei pidanud kontrollima
Tulles tagasi vaidlusaluse käskkirja juurde, tuleb võtta aluseks sellele õiguspärasust hinnates haldusaktis esitatud motiivid. Vastustaja leidis, et puuduvad piisavad alused, et tunnistada keeld kehtetuks ja põhjuseks jäi, et isik on toime pannud kehtivate õigusaktide rikkumise ja võib siinviibimisega ohustada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. 5) Käskkirjast nr 163 ja komisjoni protokollilisest otsusest 22.03.04.a. järeldas kohus, et taotluse mitterahuldamisel tehti järeldused : 1) et tegemist on Vene Föderatsiooni kodanikuga 2) ta viibis EV-is ebaseaduslikult, millega rikkus kehtivaid õigusakte 3) tema varasema taotluse alusel on juba tähtaega lühendatud 4) tehtud eelmist otsust ei ole põhjust muuta, kuna uusi asjaolusid taotluses ei märgita 5) isiku perekonnaelu ei ole takistatud, kuna ta elas ja sündis oma sõnadel Lätis (Valkas) 6) ei ole tuvastatud muid asjaolusid, mis tingiksid juba kohaldatud keelu kehtetuks tunnistamist Kohus järeldab märgitust, et asja uuel otsustamisel pidi vastustaja võtma uuesti seisukoha
Ka sai ta lahendada küsimuse, kas esineb võimalus humaansetel kaalutlustel tähtaja lühendamiseks. Kohus nõustub, et vastustaja oli juba korra tähtaega lühendanud, ka ei olnud kaebaja vaidlustanud otsust, millega kohaldati algul 10-aastast tähtaega. Kaebuse esitaja oleks efektiivsemalt saanud kaitsta oma õigusi, kui ta oleks vaidlustanud 10-aastase tähtaja kohaldamise otsuse koheselt ja palunud kontrollida, kas diskretsiooni kasutati õigesti, kuna vastustaja seisukohtadest nähtub, et esialgse otsuse tegemisel oli suure tõenäosusega jäetud kaalumata asjaolud, mis seaduse kohaselt tuleb kontrollida, et määrata õigesti keelutähtaja pikkus. Vastustaja märkis, et 10-aastane keeld tuli seaduse nõuetest ja puudus kaalutlusõigus. Kohus märgituga ei nõustu ja leiab, et sissesõidukeelu kohaldamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus, kuna “välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, „siseminister võib otsustada välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamise“.
sätestas sissesõidukeelu kohaldamise alused ja seadusandja kasutab sõnastuses terminit „võib“.
.1 lg 3 sõnastus ei muuda seadusandja tahet anda õigus teha kaalutletud otsus, vastupidisel tõlgendusel moonutuks seadusandja tahe ja tõlgendus ei oleks ka kooskõlas põhiseadusega. Kohus leiab, et keelutähtaja pikkuse määramisel tähtaja kohaldamiseks sai arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis oleksid seaduse kohaselt tulnud arvesse võtta, sh välja selgitada muud asjassepuutuvad asjaolud, mis oleksid aidanud määrata proportsionaalselt ja õiglaselt tähtaja, milline peaks olema sissesõidukeelu pikkus või kas seda üldse kohaldada. Alalist sissesõidukeeldu võis kohaldada konkreetselt seaduses märgitud juhtudel. Antud juhul ei ole kaebaja esialgset otsust vaidlustanud ja ta ei märgi ka sõnaselgelt, et otsus oli õigusvastane. Kohus nõustub, et juhul, kui isik ei vaidlustanud otsust ja esitas taotluse tähtaja lühendamiseks teistkordselt, tekkis vastustajal loogiliselt küsimus, kas eelmise taotluse asjaolud on muutunud ja ta tegi selle tõttu võrdluse. Ta ei tuvastanud võrdluses muutusi, mistõttu ta märkis oma otsustuses, et puuduvad täiendavad asjaolud. Kohus nõustuks märgitud seisukohaga, kui ei tekiks loogilist vastuolu. Kuna eelmisel korral oli kaebaja suhtes kasutatud tähtaja lühendamiseks
10 § 32 lg 1 p 2 märgitud kaalutlust, siis langes ära kaebajast tulenev oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale, ehkki isik oli suunatud väljasaatmisele kohtuotsuse alusel ja ta oli rikkunud seadust, kuna ei lahkunud EV-ist viisa lõppemisel. Isegi juhul, kui kaebuse esitaja jättis vaidlustamata tema suhtes tehtud otsuse tähtajalise sissesõidukeelu kohaldamise kohta, ei sea seadus otsest piirangut, et leevendada hilisemalt tekkinud olukorda. Ta saab esitada taotluse keelutähtaja lühendamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Sellise taotluse lahendamisel tuleb vastustajal vältimatult pöörduda tagasi nende aluste juurde, mis olid sissesõidukeelu kohaldamise otsustamise põhjuseks. Sellist motivatsiooni haldusaktis ei ole või vähemalt sellist arutluse loogikat käskkirjast ei nähtu. Nagu kohus juba märkis, tekkis vastupidiselt loogiline vastuolu vastustaja väidetes ja seisukohtades. Kuna kaebaja on varem viibinud ja elanud Eestis, tal on siin luhtunud abielu ja kehtiv abielu, mida ta soovib säilitada, ta ei saanud elamisluba ja ta ei saa ka EV-i siseneda, et elada nn külastusabielu, et see olukord on koormav ka tema abikaasale, kuna kaebajal ei ole Vene Föderatsiooni kodakondsuse võtmisest pidet Venemaal, siis praktiliselt puudub võimalus elada koos nii EV kui ka Vene Föderatsioonis, kuhu ta oli sunnitud lahkuma. Kohus märgib siinkohal, et jääb arusaamatuks, miks kaebaja lahkus Venemaale ja ei saa elada Lätis, kus ta sündis ja elas ning ta ei ole seda ka motiveerinud, on see siiski vaid tema taotluse miinus, mida ei saa lõppkokkuvõttes pöörata otsustava tähendusega küsimuseks, mis takistaks tema taotlust lahendamast. Kuna kaebuse esitaja ise asja arutamisele ei ilmunud, siis ei saanud seda kohus vahetult küsida kaebuse esitajalt, esindaja sellele küsimusele vastust anda ei osanud. Juhul, kui vastustaja peab küsimust oluliseks, on tal võimalus asja uuel otsustamisel paluda taotlust vastavas osas täpsustada. Vastustaja suulistest selgitustest ja vaidlusalusest käskkirjast lähtudes tuleb järeldada, et isik ei ohusta riigi julgeolekut ega avlikku korda. Ta rikkus küll õiguskorda, kuid ohumotiiv antud juhul puudub alates ajast, mil humaansetel kaalutlustel lühendati keelutähtaega. Seega on õiguslik olustik muutunud ja ära langenud põhjus, miks kuulub kohaldamise sissesõidukeeld tähatajaga 5 aastat. Taotluse lahendamine tuleb tunnistada õigusvastaseks. Kohus ei pea õiguspäraseks väidet, et antud juhul ei ole muutunud
lg 2 p 1 tulenevalt
Nad muutusid, kuna humaansetel kaalutlustel tähtaja lühendamisega lahendus ka ohu motiiv. Samas on möödunud pikk aeg ajast, mil kohaldati tähtajalist sissesõidukeeldu. Ka möödunud pikk aeg võib muuta olukorda, mis valitses esialgse otsuse tegemise ajal. Selle aja sees võidakse muuta väärtushinnanguid. Viimatimärgitud tegur sunnib samuti hindama kaebaja taotluse asjaolusid erinevalt, kui eelmise taotluse esitamise ja lahendamise ajal ja ajal, mil kohaldati sissesõidukeeldu. Seega leiab kohus, et esialgset piirangut põhjustanud asjaolud muutusid, kuna vastustaja tegi otsuse, et isik ei ole enam ohtlik riigi julgeolekule ega avalikule korrale. Kuna nähtuvalt vastustaja selgitustest, sissesõidukeelu kohaldamiseks ja tähtaja määramiseks 5 aastat, oli esile toodud isikust tulenev oht, siis on ohumotiiv ära langenud ja selle alusel ei ole taotluse rahuldamata jätmine õiguspärane. Keelu kohaldamisel tuli arvestada kogumis mitmesuguseid asjaolusid (kaitsmisväärivad isiklikud, majanduslikud jms sidemed ja ridamisi seaduses loetletud asjaolusid), mis täiendavalt märgib, et esialgne otsus ehk sissesõidukeelu kohta tehtud otsus, tuli teha diskretsiooniotsusena. Kuna kohtul on põhjendatud kahtlus, et vastustaja ekslikult pidas esimest otsust tehes võimatuks teostada diskretsiooni, siis ei ole alust jätta kaebaja olukord leevenduseta ja taotlus sisuliselt läbi 11 vaatamata arvestades asjaolu, et sissesõidu suhtes keelu kohaldamine sai toimuda vaid seaduses näidatud asjaolude kaalumisel. Keelutähtaja lühendamise või kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamisel saab revideerida eelmisi seisukohti. Kui järeldada vaidlusalusest haldusaktist, et põhjuseks taotluse mitterahuldamisel on asjaolu, et isik rikkus EV seadust, ei saa kohus sellest teha järeldust, et isik on ohtlik avalikule korrale ja et kaitsmisväärivaks huviks osutub antud juhul avalik kord. Vastustaja suulistest selgitustest võib järeldada, et käskkirjaga soovitakse kaitsta avalikku korda, (hõlmab ka ühiskondliku turvalisuse küsimused); kohus on juba märkinud, et ohumotiiv on aga ära langenud (vastustaja enda eelmine otsustus). Muid õiguserikkumisi ei ole asjas tuvastatud ja vastustaja ka ei märgi, et kaebaja on pannud toime teisi õiguserikkumisi, ehkki kasutab väljendit õiguserikkumine mitmuses. Viisa rikkumine on tuvastatud ja isik viibis EV-is ebaseaduslikult 16 päeva. Vastavalt tuleks otsustada, missugune meede isiku korralekutsumiseks oleks proportsionaalne ja kas see toob kaasa võimatuse lühendada tema sissesõidukeelutähtaega või see üldse tunnistada kehtetuks. Kohus leiab, et humaansetel kaalutlustel keelutähtaja lühendamise fakt kinnitab, et avaliku korra kaitseks keelutähtaja mittelühendamine ei ole vajalik ega proportsionaalne meede. Kohus nõustub kaebajaga, et haldusakt on motiveerimata ja leiba lisaks, et motiveeritud ulatuses on tehtud olulised otsustusvead. Ka vastustaja suuliste selgituste kaudu ei ole võimalik tuvastada, missugusel põhjusel kaebaja taotlus ei ole põhjendatud või miks jäeti taotlus täies ulatuses läbi vaatamata. Kaevatud haldusakt rikub kaebuse esitaja PS § 15 tulenevaid õigusi juba märgitud põhjusel ja käskkiri kuulub tühistamisele ning kaebaja taotlus tuleb uuesti läbi vaadata mõistliku aja jooksul. Diskretsiooniotsus eeldab nii diskretsiooni piiridest kinnipidamist, abinõu kohaldamise eesmärgi järgimist kui ka eelnevast haldusaktist (käskkirjas viidatud eelmine haldusakt) oluliselt põhjalikumat motiveerimist, kaasa arvatud avaliku ja erahuvi kaalumist ning põhimõte on tuletatav nii
§-st 31 kui ka Korra § 1 lg-st 2. Kuigi sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes rakendatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut (
lg 2) erisustega, ei tähenda see, et selles küsimuses antud käskkirja suhtes ei kehtiks haldusmenetluse üldised põhimõtted. Käskkirjast peab selguma, miks selline õigusi piirav otsustus tehti. 6) Protsessiosaliste muude seisukohtade alusel märgib kohus järmist. PS § 9 kohaselt PS-s loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. PS §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus olla kaitstud riigi omavoli eest, samuti õigus heale ja õiglasele haldusele. Kohus nõustub protsessiosalistega, et PS § 11 annnab võimaluse isiku õigusi ja vabadusi piirata, kuid teise lause kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Antud juhul oli kohus tuvastanud, et kaebaja õigusi on piiratud, kuna haldusakt on motiveerimata ja ei ole kontrollitav, kontrollitavas osas on kohus tuvastanud, et olulised asjaolud jäid arvestamata ning ainus selge keeldumsie motiiv, et kaitstakse avalikku korda kaebajast tulenevast ohust, on ära langenud. Soovituses, et kuna isik on oma sõnade kohaselt sündinud ja elanud Lätis, siis võib perekond elada ka Lätis, mis on kaebaja arvates solvav ja ebaseaduslik soovitus, leiab kohus, et sisuliselt 12 sooviti võtta seisukoht küsimuses, kas kaebajal on võimalik elada perekonnaelu väljaspool Eestit ning selle seisukoha mõtteks ei ole kaebuse esitajat solvata. Kaebuse esitaja abikaasat selle tõttu ei ohustata ja kuna ta on EV kodanik, siis ei pea kaebaja abikaasa Eestist lahkuma, kui ta seda ei soovi. Riigikohus on lahendis 3-3-1-11-00 märkinud, et Eesti kodanikust abikaasa suhtes elamisloa andmisest keeldumine võib tema kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud EV-ist lahkuma. EV kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis. PS § 36 lg 1 isegi keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast, lg 2 kehtestab erilise korra Eesti kodaniku välisriigile väljaandmiseks, Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus. Antud juhul kaebaja abikaasat ei ohustatud. Abikaasad abiellusid ajal, mil kaebaja oli EV-i saabunud viisa alusel ja tal ei olnud esitatud elamisloa taotlust ning oli ette näha ja seadusest tulenevalt teada, et kaebaja ei saa koheselt EV-i jääda. Tal oli võimalus pikendada viisat ja hakata seejärel taotlema EV-is elamisluba. EIÕK art 12 kohaselt on abielulisel mehel ja naisel õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele. Kaebuse esitaja ja S. S. sõlmisid abielu, kuid sellest tulenevalt ei saanud jätta kaebajat EV-i , kui tal puudus EV viibimiseks seaduslik alus ja isik ei olnud seda isegi taotlema asunud, kuid lõi perekonna. Kohtuotsuse alusel on kaebaja välja saadetud ja alles seejärel kohaldatud sissesõidukeeldu. RK HK määruses 3-3-1-16-97 asuti seisukohale, et välismaalase õigus elada Eestis ei tulene üksnes Välismaalaste seadusest. Õigus tuleneb PS § 27 ja EIÕK. EIÕK art 8 lg 1 sätestab igaühe õiguse perekonnaelu austamisele, 2 lõike järgi tohivad võimud selle õiguse kasutamisse sekkuda üksnes kooskõlas seadusega ja kui see on vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides; korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Kaitsealas on ka õigus elada koos perekonnaga. Sätet rakendatakse ka deporteerimise juhtudel. Kohus nõustub, et viide on asjakohane, kuid antud juhul lahutati perekond kohtuotsuse alusel ja isik saadeti välja. Kui kaebaja taotlust hakatakse lahendama uuesti, siis saab vastustaja kaaluda, kas väidetavalt ühist perekonnaelu elavad isikud omavad kaitsmisväärivaid huve EV-is arvestusega, et üks abikaasadest on EV kodanik. Vaidlustatav käskkiri on tehtud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-st 32 tulenev otsus on diskretsiooniotsus. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et käskkirjas märgitakse üksnes selle aluseks olevad asjaolud, faktiline olustik ja viidatakse õiguslikule alusele, kuid sellest ei selgu ja seal puuduvad need kaalutlused, mille alusel
tulenevalt on kaalutlusõigust teostatud ja missugused tulevad välja vastustaja kirjalikust seisukohast, mis esitati kohtule peale kohtukaebuse esitamist. Järeldub, et asja uuel otsustamisel saab vastustaja oma seisukohad esitada arvestades rahvusvahelist õigust ja kohtupraktikat. Kohus kaalutlusotsust ise motiveerida ei saa. Kohus on juba selgitanud, et kui välismaalast võib pidada ohtlikuks avalikule korrale ja ühiskondlikule julgeolekule
lg 1 p 1 mõttes, tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel, kas kohaldada välismaalase suhtes alalist või ajutist sissesõidukeeldu. Sellise otsustuste tegemisel peab vastustaja arvestama eelkõige proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Käskkirja vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega saaks väita siis, kui selle põhistust saaks kontrollida ja taotlus oleks lahendatud täies ulatuses. 13 Käskkiri ja selles sisalduv kaebuse esitaja õiguste riive ei ole sobiv seatud eesmärgi suhtes siis, kui valitud abinõu ei ole proportsionaalne. Kohus nõustub, et abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Riigikohus kasutab abinõu mõõdukuse hindamisel lisaks veel postulaati, et “piirangud ei tohi kahjustada kaitstud õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav”. Lähtudes abinõu vajalikkuse põhimõttest, tuleb alati valida leebem meede, kui ei leidu piisavalt põhjendusi rangema meetme kohaldamiseks. Antud juhul abinõuna on kohaldatud tähtajalise sissesõidukeelu otsustamisel karmi meedet ja antud välja tähtajaline sissesõidukeeld, et kaitsta avalikku korda. Tähtaja lühendamise taotluse lahendamisel soovis vastustaja kaitsta samuti avalikku korda ja jättis 5aastase keelutähtaja muutmata. Samas on eelmise tehtud otsustuse kaudu teada, et isikust ei tulene ohtu riigi julgeolekule ega avalikule korrale. Seega on kasutatud meede ebaproportsionaalne, kuna on ära langenud vajadus kaista riiki kaebaja eest ohu motiivil. Kaebuse esitaja kui koormava haldusakti adressaadi kaitstud põhiõigusteks on kohtu arvates õigus vabalt liikuda ja valida elukohta vastavalt PS § 34; õigus eraelu puutumatusele PS § 26; õigus olla kaitstud riigi omavoli eest PS § 13 ja § 14. Kaebuse esitaja põhiõiguste riive vahetuks õigustuseks on suuliste selgituste alusel “avalik kord” ja “ühiskondlik turvalisus” ehk need võivad olla põhjused piiranguteks
Käskkirjaga keelatakse kaebuse esitajal viibida EV territooriumil pikka aega ja kaebaja ei saanud ka elamisluba. Algselt oli määratud keelutähtajaks 10 aastat, nüüdseks on jäänud 5 aastane piirang. Selle aja sees välistatakse võimalus isiku EV-i sisenemiseks, mis toob kaasa põhiõigustest perekonnaelu elamise võimatuse realiseerimise EV territooriumil abikaasa juures elamise osas, samas teeb võimatuks külastada teda välismaalasena, kellel ei ole elamisluba, aastas lubatud ajaperioodide vältel. Kaebuse esitaja on õigesti märkinud, et sissesõidukeelu puhul on tegemist põhiõiguste piiramise ühe ulatuslikuma vormiga. Sarnastes ulatusliku riive olukordades on võimude ülesanne näidata, et piirangute tegemiseks on objektiivne ja tungiv sotsiaalne vajadus ja et toiming on õigustatud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne meede. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamiseks ei piisa seega tõdemusest, et kaebuse esitaja viibimine Eestis võib jätkuvalt ohustada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kaebuse esitaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamiseks peab olema objektiivne ja tungiv sotsiaalne vajadus, mille tõendamise kohustus lasub haldusakti andjal. Selline sotsiaalne vajadus on aga ära langenud. Kohus eelnevalt märkis, miks tuleb lugeda asjaolud muutunuks ja ohumotiiv ei saa enam põhjendada vastustaja seisukohti. Sissesõidukeelu kohaldamise tõttu on kaebuse esitaja eraelu Eestis muutunud võimatuks ja pikema aja vältel on perekonna säilitamine märgitud viisil raskendatud ja on olemas oht, et perekond laguneb. Seega on kaebaja taotluse läbivaatamisel olulist põhiõigust puudutav motiiv. Kohus on juba märkinud, et protokollis kirjapandust ei ilmne, kuidas nõuandev komisjon kaalus asjaolusid ja jõudis ettepanekuni, millele tuginedes tehti vastustaja otsustus. Ka sellest ettepanekust ei järeldu, et asja kaaluti seaduses ettenähtud asjaolude ulatuses. Järeldub, et nõustudes täielikult komisjoni ettepanekuga, ei saanudki järgneda ministri õiguspärast otsust.
märtsi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.