TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 05.oktoober 2005, Tallinn Haldusasja number 3-1618/2004 Haldusasi S.K.`i kaebused Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse p 10.3 alap 5 tühisuse või õigusvastasuse tuvastamiseks, Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr 149 p 1 Aiandi tee 15 elamut puudutava osa ja Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 p 1 alap 1.2 ning p 1 Aiandi tee 15 elamu üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutava osa õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 19.september 2005 Menetlusosalised S.K., esindaja advokaat Ene Mõtte, Viimsi Vallavolikogu esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol RESOLUTSIOON 1.Jätta S.K.`i kaebused rahuldamata. 2.Jätta Viimsi Vallavolikogu taotlus väljamõistmiseks kaebajalt rahuldamata. Edasikaebamise kord õigusabikulude Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 05.10.2005. ASJAOLUD 09.02.1994 Viimsi Vallavolikogu otsuse p 10.3 alap 5 otsustati määrata erastamisele mittekuuluvaks Viimsi alevikus Aiandi tee 15 asuv ehitis. Otsuse õiguslikuks aluseks on
27.07.1994 esitas S.K. Viimsi Vallavolikogule taotluse, milles palus volikogul kaaluda võimalust Aiandi tee 15-1 eluruumi talle erastamiseks. S.K. märgib taotluses, et ta on avaldanud soovi korteri erastamiseks, kuid korter ei kuulu erastamisele, kuna on vallavolikogu otsusega kuulutatud erastamisele mittekuuluvaks (t.lk.8). 20.02.1995 esitas S.K. Viimsi Vallavalitsusele avalduse Aiandi tee 15-1 eluruumi erastamiseks (t.lk.7). 13.06.2000 Viimsi Vallavolikogu otsuse nr 149 p 1 otsustati määrata Aiandi tee 13 ja 15 asuvad elamud erastamisele mittekuuluvaks seoses elamute (endised moonaka majad) rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks. Otsuse p.2.2 nähtub, et Aiandi tee 15 maa suurusega 1627 m2 oli munitsipaalmaana kinnistatud registriosa nr 27478 all (t.lk.36). Otsuse õiguslikuks aluseks on
lg 8 ja Kaitseministeeriumi 09.06.2000 taotlus asutada Viimsi mõisas Kaitseväe Muuseum. 07.11.2001 allkirjastasid Viimsi vald ja Kaitseministeerium ühise tegutsemise lepingu nr 415/
lg 6 ja 8 vastuolulised ning teineteist välistavad, kuivõrd lg 6 sätestas objekti erastamise võimaluse teatud tingimusel (et omandaja kohustub järgima kaitsereziimi) ning lg 8 kohaselt määrati objekti erastamisele mittekuulumine. Lisaks ei selgu otsusest, kas elamu kuulub lammutamisele, rekonstrueerimisele või siis kasutatakse üürimajana. Kaebaja on seisukohal, et Aiandi tee 15 elamu erastamisele mittekuuluvaks määramine toimus küll 09.02.1994 otsusega, kuid nimetatud otsuse tühisust märgates andis vastustaja 13.06.2000 välja uue otsuse nr 149, millega määras sama objekti erastamisele mittekuuluvaks. Vastasel juhul eksisteeriks üheaegselt 2 samasisulist haldusakti. Kaebaja on veendunud, on otsuse nr 149 puhul ei saa olla tegemist eelmise otsuse muutmisega ning veelkordse kinnitamisega, vaid selle otsusega määrati Aiandi tee 15 erastamisele mittekuuluvaks esmakordselt. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd tema erastamisavaldus võeti 20.02.1995 vastu, siis oleks vastustaja pidanud enne eluruumi uuesti erastamisele mittekuuluvaks määramist võtma seisukoha kaebaja erastamistaotluse kohta ning lahendama kaebaja avalduse või leidma kaebajale asenduspinna erastamiseks. Kaebaja leiab, et Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsus nr 149 rikub tema, kui eluruumi erastamist taotlenud üürniku õigust erastamisele. Lisaks on otsus ebaproportsionaalne ning õigustamata, kuivõrd vastustajal oli juba ette teada, et Aiandi tee 13 ja 15 maju ei rekonstrueerita kultuuriasutuseks. Lisaks kinnistu Aiandi tee 15 tasuta võõrandamisele Concordia Varahaldusele, tunnistas Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsusega nr 192 kehtetuks oma 13.06.2000 otsuse nr 149 p 2.2. Nimetatud punkti alusel tuli kinnistu tasuta riigile võõrandada. Samas ei ole vastustaja tühistanud 13.06.2000 otsust nr 149 osas, kus kinnistu Aiandi tee 15 määrati erastamisele mittekuuluvaks seoses elamu rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks. Kuivõrd uue otsuse kohaselt oleks pidanud kinnistu minema kõrghariduse arendamiseks, siis ei saaks enam tegemist olla kultuuriasutusega (Kaitseväe Muuseumiga), mille
märgil kinnistu erastamisele mittekuuluvaks tunnistati. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd uue otsuse korral oleks ära langenud elamu rekonstrueerimine muuseumiks, siis oleks vastustaja saanud teha võõrandamise otsust kolmandale isikule üksnes juhul, kui oleks tühistanud eelneva otsuse elamu kultuuriasutuseks rekonstrueerimise kohta ja andnud välja uue otsuse, mille alusel oleks elamu pidanud olema tunnistatud erastamisele mittekuuluvaks seoses võõrandamisega hariduse
märgil.. Eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilised asjaolud on hiljem ära langenud, mistõttu langes ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Sama seisukohta on väljendanud Riigikohtu halduskolleegium oma 13.03.1998 määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-98 ning 12.02.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-03, milles märkis, et kui eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus langeb ära, tekib üürnikul
§-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada tema kasutuses olev eluruum. Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsus nr 192 on ülalmärgitud põhjustel õigusvastane, mistõttu ei oleks Viimsi Vallavalitsus tohtinud käsitleda Aiandi tee 15 maaüksust mittevajaliku või kõlbmatu maaüksusena ning seda tasuta võõrandada Concordia Varahaldusele. Kaebaja leiab, et
märk tagada Aiandi tee 15 kordategemine ei saa olla erastamata jätmise mõjuvaks põhjuseks. Osa maja üürnikest on teinud kokkuleppel Viimsi Vallavalitsusega majas remonti ning maja on üürnike poolt muudetud elamiskõlblikuks, mistõtti on nimetatud põhjus otsitud. Eluruumide erastamisega läheb elamu kordategemise kohustus üle eluruumi omanikele. Selline järeldus on kooskõlas
Kuna elamu kordategemine on võimalik ka eluruumide erastamise korral, siis piiraks sel
märgil eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamine seaduse mõtte vastaselt kaebaja kui üürniku õigust erastada tema kasutuses olev eluruum. Samale seisukohale jõudis ka Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-03. Viimsi Vallavolikogu 13.05.1997 määrusega nr 7 kinnitatud munitsipaalmaa võõrandamise korra VI osa alap 75 kohaselt saab tasuta võõrandada üksnes valla ülesannete täitmiseks mittevajalikku või kõlbmatut maaüksust. Avalikes huvides on maaüksuse võõrandamine lubatud heategevuslikel, tervishoiu, hariduse, hoolekande ja muudel
märkidel. Viimsi valla ja Concordia Varahalduse vahel 11.11.2002 sõlmitud lepingu p 2.1.7 võõrandaja kinnitab, et lepingu eseme tasuta võõrandamiseks on Viimsi Vallavolikogu otsus nr 192 08.10.2002. Seega kinnitab Viimsi vald ise, et tegemist on nimetatud korralduse alusel vallale mittevajaliku maaüksusega. Kaebaja möönab, et avalikes huvides võib küll maaüksust tasuta võõrandada, kuid sellisel juhul peab olema tegemist valla ülesannete täitmiseks mittevajaliku või kõlbmatu maaüksusega. Praegusel hetkel ei ole aga tegemist mittevajaliku või kõlbmatu maaüksusega, kuivõrd nimetatud maale (maal asetsevale eluruumile) on juba 1995.a. esitatud erastamise avaldus, mis on tänaseni lahendamata. Kuivõrd erastamise faktiline alus langes ära, siis oleks pidanud toimuma maa erastamine erastamisavalduse alusel. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd tegemist ei olnud mittevajaliku või kõlbmatu maaüksusega, siis on otsused tasuta võõrandamiseks õigusvastased. Concordia Varahaldusele võõrandamise otsuse tegemise ajal oli avalikult teada asjaolu, et Concordia Varahaldus on pankroti äärel ning tal puuduvad varalised ressurssid sellest väljatulemiseks, millest tulenevalt ei saaks Concordia Varahaldus tagada kõrghariduse pakkumist Viimsi vallas. Esimesed kuuldused ülikooli raskustest jõudsid ajalehtede veergudele juba 1999.a., kuid 2000.a. räägiti neist juba kõikjal avalikult ning 2002.a. kevadel oli lõpetajatel probleeme kooli lõpetamisega. Seda enam oleks pidanud nimetatud raskustest olema teadlik Viimsi Vallavolikogu ja valla ametnikud, kelle haldusalas ülikool asus. Kaebaja palub kohut tuvastada Viimsi Vallavolikogu 09.02.1194 otsuse p 10.3 alap 5 tühisus ja alternatiivse taotlsena ka selle alapunkti õigusvastasus, tunnistada Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr 149 p 1 Aiandi tee 15 elamut puudutavas osas õigusvastaseks ja Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 p 1 alap 1.2 ning p 1 Aiandi tee 15 elamu üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutavas osas, õigusvastaseks. Kaebaja põhjendatud huviks kaebuste esitamisel on asjaolu, et kaebajal on alus nõuda Viimsi Vallavolikogu otsuste õigusvastaseks tunnistamisel kaebajale erastamisvõimaluse kaotamisega tekitatud kahju hüvitamist. VASTUSTAJA SEISUKOHT Viimsi Vallavolikogu vaidleb kaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata. Ebaõiged on kaebaja väited volikogu 1994 otsuse tühisuse või õigusvastasuse kohta. Otsuses puuduvad HMS §63 lg 2 p 5 tühisuse alused. 1994.a. otsuses on selgelt kirjas, et Aiandi tee 15 määratakse erastamisele mittekuuluvaks objektiks. Aiandi tee 15 erastamisele mittekuuluvaks määramisel lähtus vastustaja asjaolust, et Aiandi tee 13 ja 15 moodustasid Laidoneri mõisaga riikliku kaitse all oleva kultuurimälestise ühtse hoonete kompleksi.
märk oli hooned rekonstrueerida kultuuriasutuseks ja säilitada mõisa kompleksina.
lg 6 ja 8 kujutavd endast iseseisvaid eluruumi mitteerastamise aluseid ning lähtuvalt olemasolevatest asjaoludest ei ole nad omavahel vastuolus ega välista teineteist. Et kaebaja ei suuda muinsuskaitse all olevat elamut remontida ja sellest tulenevalt täita
lg 6 sätestatud kaitsereziimi, tuleneb selgelt kaebaja enda 27.07.1994 taotlusest volikogule. Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 ja 08.10.2002 otsused ei saanud enam rikkuda kaebaja õigusi, kuna vastavalt kinnistusregistri registriosa nr 27478 väljavõttele on maa, kus kaebaja korter asub kantud kinnistusraamatusse 09.02.2000 elamumaana, millest tulenevalt on kaebaja kasutada olev eluruum muutnud AÕS §136 lg 1 kohaselt kinnisasjaks ehk maa oluliseks osas ega olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel enam erastamise objektina säilinud. Vastustaja seisukohta kinnitab Riigikohtu halduskolleegiumi 15,05 2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-2301, milles Riigikohus leidid, et kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks
09.02.1994 otsus Aiandi tee 15 mitteerastamise kohta oli jõus, mistõttu maa kinnistamise toiminguite tegemiseks ja kinnistamiseks mingeid takistusi ei olnud ning see oli seaduslik. Kaebaja leiab alusetult, et volikogu 13.06.2000 otsusega nr 149 p 1 määrati Aiandi tee 15 elamu, sh korter nr 1 erastamisele mittekuuluvaks ning tasuta võõrandamisega Concordia Varahaldusele langes mitteerastamise alus ära ning seetõttu tulnuks teha uus otsus mitteerastamise kohta. Asjaolu, et 2000.a. otsuses on viidatud Aiandi tee 15 mitteerastamisele, ei tähendanud õiguslikult mitte midagi ei kaebaja ega ka vastustaja suhetes ega toonud kummalegi kaasa õiguslikke tagajärgi. Asjaolu, et 2000.a. otsuses oli korratud Aiandi tee 15 elamu mitte erastamist, ei tähendanud ega ka tühistanud 1994.a. otsust mitteerastamise kohta. Seoses Aiandi tee 15 maa kinnistamisega 1994 otsusega toimunud eluruumi mitteerastamise õigus realiseerus ning vastustajal oli õigus otsustada kinnisasja saatust rikkumata seejuures kaebaja õigusi. 2000.a. ja 2002 otsustega muudeti vaid kinnisasja omanikku. Ebaõige on kaebaja seisukoht eluruumi mitte erastamise aluse (rekonstrueerimine kultuuriasutuseks) ära langemise kohta 2002.a. otsuse nr 192 tegemise ajaks. Seoses kinnistamisega eluruumi kui sellist, mida sai erastada enam ei eksisteerinud ja seetõttu ei olnud isegi võimalik võtta vastu mitteerastamist puudutavat halduskti vara suhtes, mida ei eksisteerinud. Concordia Varahaldusele ei antud üle eluruumi, vaid registriossa nr 27478 kantud kinnistu. Aiandi tee 15 kinnistut üle andes oli 1994.a. otsus seadusjõus ning vastustaja oli õigustatud seda vara käsitlema erastamiskohustuseta munitsipaalvarana nii 2000.a. kui ka 2002..a. otsuse vastuvõtmise ajal. Ebaõige on kaebaja väide, et seoses maa kinnistamisega ei kadunud tal ära õiguslikku alust eluruumi erastamiseks. Samas kaebaja sisuliselt oma põhjendusega nõustub vastustaja seisukohtadega, et õiguslik alus eluruumi kui vallasasja erastamiseks oli tal seoses kinnistamisega kadunud, s.t. 2000 ja 2002 otsusega ei rikutud tema õigusi. Kaebaja väidab alusetult nagu tal oleks olnud võimalus erastada korteriomandit vastavalt
Nimetatud sätte kohaselt võib erastamise objektiks olla ka korteriomandi ese kui kinnistusraamatusse on kantud korteriomandid ja korteriomandi omanikuna on kantud
Kuivõrd nimetatud tingimus on täitmata, siis on alusetu kaebaja uus põhjendus, et kinnistamine ei takistanud tal erastamist. Kaebaja põhjendused 2002 otsuse ebaseaduslikkuse kohta on alusetud ka sisuliselt. 08.10.2002 otsuse nr 192 vastuvõtmisel ei olnud ära langenud erastamise alust. Otsuses on märgitud üleandmise alus – tagamaks kõrghariduse omandamine Viimsi vallas. On üldteada asjaolu, et kultuuri- (mõisakompleks –muuseum) ja haridusasutused (Concordia Ülikool) kuuluvad mõlemad ühise nimetaja alla (haridus on kultuuri osa) ning seega ei muudetud ka elamu mitteerastamise sihtotstarvet. Asjakohatu on kaebaja põhjendus, et Aiandi tee 15 hoone on elamuna tänaseni kasutusel ning ebaõige väide, et kaebaja oleks elamu muutnud oma kulul elamiskõlblikuks. Sellega võtab kaebaja õigeks vastustaja põhjendused, et elamu oli väga halvas tehnilises seisukorras (elamu katus oli varisemisohtlik, elektrisüsteem tuleohtlik, puudus veevärk ja kanalisatsioon). Haldusaktide seaduslikkust tuleb hinnata nende vastuvõtmisel eksisteerinud asjaoludest lähtuvalt. Aiandi tee 15 kinnistu üleandmine kõrghariduse andmise
märgil lugematule arvule inimestele (avalik huvi) kaalub igal juhul üles üürniku erastamisvajaduse arvestades ka asjaoluga, et maja oli lagunenud ning üürnikel puudusid vahendid elamu rekonstrueerimiseks muinsuskaitselise kompleksina. Kaebaja õiguste rikkumine mitteerastamisel on välistatud ka Viimsi valla, Kaitseministeeriumi ja Concordia Varahalduse vahel sõlmitud ühise tegutsemise lepingu nr 415/0111 muutmise kokkuleppele nr 145 08.11.2002 p 3 alap 3.5 täienduses sätestatuga, kus Kaitseministeeriumile on pandud kohustus Aiandi tee 15 elanike, sh kaebaja ümbermajutamise kohustus samaväärsetele elamispindadele hiljemalt 30.06.2003, millist õigust kaebaja ei ole kasutanud. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja tunnistaja A. T. ütluse ning uurinud kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse p 10.3 alap 5 tühisus või õigusvastasus Nimetatud otsuse p 10.3 alap 5 otsustas Viimsi Vallavolikogu määrata erastamisele mittekuuluvaks Aiandi tee 15 asuva hoone. Otsuse õiguslikuks aluseks on
lg 6 ja 8 ja Viimsi valla eluruumide erastamise komisjoni ettepanek.
lg 6 (09.02.1994 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kuulusid riikliku või kohaliku kaitse all olevad, samuti ajaloolistes kaitsetsoonides asuvad eluruumid erastamisele üksnes tingimusel, et selle omandaja kohustub järgima kehtestatud kaitsereziimi. Nimetatud kohustuse täitmine tagatakse erastamisel sõlmitava lepinguga, milles nähakse ette sanktsioonid kaitsereziimi rikkumise kohta. Kuigi vastustaja ei esitanud kohtule tõendit, millest nähtuks, et otsuse tegemise ajal oli Aiandi tee 15 näol tegemist riikliku kaitse all oleva ehitisega (Aiandi tee 15 kui endise Viimsi mõisa moonakatemaja 1 tunnistati riigi kaitse all olevaks mälestiseks kultuuriministri 30.08.1996 määrusega nr 10), ei tähenda see asjaolu iseenesest seda, et kõnealust hoonet ei pidanud muinsuskaitseliseks mälestiseks otsuse tegemise ajal Viimsi vald ise. Tunnistaja A.T.i, kes juhatas kuni 1995.a. Viimsi valla eluruumide erastamise komisjoni tööd, seletas, et Aiandi tee 15 otsustati määrata erastamisele mittekuuluvaks seoses selle kuulumisega endise Viimsi (Laidoneri) mõisa kompleksi ja et vallas kaaluti võimalust teha mõisakompleks tervikuna korda. Tunnistaja väidetel olid endised moonakatemajad väga halvas seisukorras. Neis majades elasid madala maksujõulisusega inimesed. Mõisakompleksi taastamine nõudis suuri investeeringuid ja Aiandi tee 15 elanikud ei oleks olnud võimelised hoonet rekonstrueerima. Komisjoni ettepanek tulenes pikkade arutelude tulemusena. Valla tolleaegseks sooviks oli kujundada Aiandi tee 15 ja teistest mõisa hoonetest muuseum.
lg 8 (09.02.1994 kehtinud redaktsioonis) kohaselt võisid linnade ja valdade omavalitsuste volikogud kindlaks määrata erastamisele mittekuuluvad elamud või piirkonnad, milles asuvaid eluruume ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürimajadena või muudel mõjuvatel põhjustel. Nimetatud põhjused tuli volikogude poolt avalikustada. A.T. ütluste kohaselt tingis Aiandi tee 13 ja 15 ja Pargi tee 8 elamute mitteerastamise asjaolu, et vallal oli kavatsus arendada endine Viimsi mõisakompleks muuseumiks. Kuna hoonete seisukord oli halb ja neis elavad inimesed ei olnud sedavõrd maksujõulised, et rekonstrueerida muinsuskaitse objektiks olevad hooned, oli ka see asjaolu põhjuseks, miks komisjon tegi vallale ettepaneku jätta nimetatud elamud neis elavatele üürnikele erastamata. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et
lg 6 ja 8 pole võimalik koos kohaldada.
lg 6 sätet saab kohaldada eluruumi erastamise alusena üksnes tingimusel, et erastaja kohustub järgima kehtestatud kaitsereziimi. Käesoleval juhul on tunnistaja A.T. ütlustega ja kaebaja enda poolt esitatud tõendiga tõendatud, et kaebaja ei oleks olnud suuteline oma vahenditega muinsuskaitse all olevat objekti, s.o. Aiandi tee 15 elamut korda tegema. Nimelt on kaebaja 27.07.1994 pöördunud taotlusega valla volikogu poole ja märgib taotluses, et tema kasutuses olev eluruum on antisanitaarses seisundis: katus on varisemisohus ja sajab läbi, elektrisüsteem on tuleohtlik, puudub veevärk ja kanalisatsioon. Kaebaja märgib taotluses, et eluruumi erastamise korral tagab ta oma kuludega oma korteri heakorra (t.lk.8). Nimetatu kinnitab, et kaebaja oleks oma vahenditega olnud võimeline parandama oma eluruumi heakorda, kuid ei kinnita kaebaja võimalust rekonstrueerida muinsuskaitsenõuetele vastavalt elamu tervikuna. Kuna Aiandi tee 15 elanikud ei olnud vastustaja väidetel võimelised järgima kaitsereziimi, kuulus kohaldamisele
vastustaja võis määrata kindlaks eluruumid, mida ei erastata seoses nende rekonstrueerimisega üldistes huvides. Kuigi vastustaja ei esitanud kohtule konkreetseid tõendeid selle kohta, kas Aiandi tee 13 ja 15 elanikud oleksid olnud võimelised oma vahenditega elamud korda tegema või mitte ja selles osas on kõnealune otsus motiveerimata, ei ole see asjaolu aluseks otsuse p 10.3 alap 5 õigusvastaseks tunnistamiseks. Ka ilma
lg 6 kohaldamata oli vallal õigus tuginedes sama paragrahvi lg 8 määrata Aiandi tee 15 erastamisele mittekuuluvaks. Kohus märgib siinkohal, et vastustaja ei ole Aiandi tee 15 asuvate eluruumide erastamata jätmise põhjust ajalehes Viimsi Teataja avalikustanud (t.l.109). Samas ei ole ka see asjaolu aluseks otsuse p 10.3 alap 5 õigusvastaseks tunnistamiseks. Eeltoodud puudused ei saanud sisuliselt mõjutada asjas tehtavat otsust. Asjaolul, et vastustaja soovis rekonstrueerimise teel taastada Viimsi mõisakompleksi ja arendada see muuseumiks, ei ole midagi õigusvastast. Kohus leiab, et otsuse p 10.3 alap 5 ei ole tühine HMS §63 lg 2 p 5 alusel. Kuigi sätte motivatsioon on puudulik, on otsus täidetav, st kaebaja ei saanud eluruumi erastada seoses elamu kui ühe mõisakompleksi kuuluva osa rekonstrueerimise sooviga Viimsi valla poolt. Kuna otsus p 10.3 alap 5 on sisuliselt seadusega kooskõlas, tuleb kaebaja taotlus nimetatud sätte tühiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks jätta rahuldamata. 2.Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr 149 p 1 õigusvastasus Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr 149 p 1 määrati Aiandi tee 13 ja 15 asuvad elamud erastamisele mittekuuluvaks seoses elamute (endised moonakamajad) rekonstrueerimisega kultuuriasutuseks. Otsuse p 2 nähtub, et vald otsustas tingimuslikult tasuta riigile võõrandada Viimsi mõisa peahoone ja munitsipaalmaa üksused, s.o. kinnistud Aiandi tee 13 ja 15. Otsuse õiguslikuks aluseks on
Otsuse tegemisel on arvestatud Kaitseministeeriumi 09.06.2000 taotlust asutada Viimsi mõisas Kaitseväe Muuseum. Kaebaja väidetel on kõnealuse otsuse p 1 õigusvastane seetõttu, et kuivõrd kaebaja oli esitanud avalduse eluruumi erastamiseks, siis oleks vastustaja pidanud enne eluruumi erastamisele mittekuuluvaks määramist võtma seisukoha kaebaja avalduse osas, selle lahendama või leidma talle asenduspinna erastamiseks. Kohus leiab, et kõnealuse otsuse p 1 õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus. Nagu kohus eelpool märkis, võimaldab
lg 8 valla omavalitsuse volikogul kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende rekonstrueerimisega üldistes huvides. Kui Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse p 10.3 määrati Aiandi tee 15 erastamisele mittekuuluvaks ilma otsuses konkreetset põhjust välja toomata, siis kõnealuse otsuse p-s 1 näidatakse ära ka mitteerastamise alus, s.o. elamu rekonstrueerimine kultuuriasutuseks (Kaitseväe Muuseumiks). Kohus märgib siinkohal, et eluruumi erastamist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kohalikule omavalitsusele nõuet võtta enne eluruumi erastamisele mittekuuluvaks määramist seisukoht isiku poolt esitatud erastamistaotluse suhtes või siis anda üürnikule asenduspind erastamiseks. Et kaebaja teadis tema kasutuses oleva eluruumi erastamisele mittekuuluvusest, tõendab kaebaja 27.07.1994 taotlus volikogule. Kaebaja märgib taotluses, et Aiandi tee 15-1 korter ei kuulu erastamisele, kuna on vallavolikogu otsusega kuulutatud erastamisele mittekuuluvaks. Kuna Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsuse nr 149 p 1 on seadusega kooskõlas, siis tuleb kaebaja taotlus selle õigusvastaseks tunnistamise kohta jätta rahuldamata. 3.Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 p 1 alap 1.2 ja p 1 Aiandi tee 15 elamu üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutava osa õigusvastasus Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 p 1 alap 1.2 otsustati võõrandada tasuta Concordia Varahaldusele Viimsi vallale kuuluv kinnistu Aiandi tee 15. Kinnistul asuva üürilepingutega koormatud elamu Aiandi tee 15 üürileandja õigused ja kohustused otsustati üle anda Concordia Varahaldusele. Otsuse õiguslikuks aluseks on Viimsi Vallavolikogu 13.05.1997 määrusega nr 7 kinnitatud Munitsipaalmaa võõrandamise kord (15.08.2000 määruse nr 8 ja 12.10.1999 määruse nr 51 redaktsioonis). Otsuse tegemisel on arvestatud Kaitseministeeriumi ja Concordia Varahaldus taotlusi ja vallavalitsuse ettepanekut ning vajadust tagada võimalus kõrghariduse omandamiseks Viimsi vallas. Kaebaja leiab viidates Riigikohtu halduskolleegiumi 13.03.1998 määrusele haldusasjas nr 33-1-9-98 ja 12.02.2003 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-13-03, et kui eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilisi asjaolusid ei esine või need hiljem ära langevad, langeb ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd Aiandi tee 15 elamu rekonstrueerimine kultuuriasutuseks (Kaitseväe Muuseumiks) langes ära, siis langes ära ka eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus ja eluruum ei oleks enam tohtinud erastamisele mittekuuluv olla ja vald oleks olnud kohustatud selle erastama kaebajale, mitte aga tasuta võõrandama kolmandale isikule. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Erastamise objektiks on
Nagu kohus eelpool tuvastas, määrati Viimsi Vallavolikogu 09.02.1994 otsuse p 10.3 alap 5 Aiandi tee 15 asuv objekt erastamisele mittekuuluvaks seoses elamu rekonstrueerimisega üldistes huvides (
märgiga taastada Viimsi mõisakompleks ja rajada sinna Kaitseväe Muuseum). Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 p 2 pannakse Concordia Varahaldusele kohustus Aiandi tee 15 asuv hoone rekonstrueerida kooskõlas muinsuskaitse seadusest tulenevate nõuetega hiljemalt 01.01.2005. Elamu rekonstrueerimise
märk – vajadus tagada kõrghariduse andmine Viimsi vallas, on samuti üldistes huvides.
lg 8 tähenduses ei oma tähtsust asjaolu, millist funktsiooni hakkab elamu täitma pärast rekonstrueerimist, vaid et erastamata jätmine teenib üldisi huve. Vaieldamatult teenib elamu rekonstrueerimine muuseumiks või haridusasutuseks üldisi huve. Kõnealuse otsusega otsustas Viimsi vald tasuta võõrandada Concordia Varahaldusele mitte Aiandi tee 15 elamu kui vallasvara, vaid kui valla omanduses oleva kinnisvara. Viimsi vald kanti kõnealuse kinnisvara omanikuna kinnistusraamatusse juba 09.02.2000 (t.lk.53). Kinnistamist ei ole vaidlustatud. Seoses kinnistamisega eluruumi
lg 1 tähenduses 13.06.2000 otsuse nr 149 ega ka 08.10.2002 otsuse nr 192 tegemise ajal enam ei eksisteerinud. Aiandi tee 15 kinnistu võõrandamisel riigile 13.06.2000 otsuse nr 149 p 2.2 (mis tegelikkuses jäi realiseerimata ja 08.10.2002 otsuse nr 192 p 3 tunnistati otsuse nr 149 p 2.2 kehtetuks) ja Concordia Varahaldusele 08.10.2002 otsuse nr 192 p 1, oli 09.02.1994 otsus jõus ja vastustajal oli õigus Aiandi tee 15 kinnistu võõrandamisel käsitleda seal asuvat vara erastamiskohustuseta munitsipaalvarana. Seoses Aiandi tee 15 maa kinnistamisega 09.02.2000 realiseerus 09.02.1994 otsus ning vastustaja hilisemad otsustused ( 13.06.2000 ja 08.10.2002 otsused) ei saanud enam rikkuda kaebaja õigusi. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et seoses maa kinnistamisega ei kadunud tal ära õiguslikku alust eluruumi erastamiseks. Kaebaja väidetel oleks tal olnud võimalus erastada korteriomandit
Nimetatud sätte kohaselt on erastamise objektiks korteriomandi ese, mille reaalosa on erastamise objektiks vastavalt
§-le 3, kui kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud
Kuivõrd nimetatud tingimus on täitmata – korteriomandeid ei ole Aiandi tee 15 eraldi moodustatud ja Viimsi valda ei ole korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud, siis on kaebaja tuginemine nimetatud sättele asjakohatu. Kohus märgib siinkohal veel, et vastavalt
Kaebaja ei ole sellekohast avaldust Viimsi vallale esitanud. Kuna Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsusega nr 192 ei rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, siis puudub kohtul vajadus hinnata kaebaja neid väiteid, mis puudutavad Viimsi valla kui munitsipaalmaa omaniku õigust maa tasuta võõrandamiseks Concordia Varahaldusele. Kaebaja poolt väidetud asjaolul, et Aiandi tee 15 on käesoleva ajani kasutusel elamuna, ei ole iseenesest mingit õiguslikku tähendust. Kohus hindab vaidlustatud haldusakte nende tegemise aja seisuga. Aiandi tee 15 asuv kinnistu müüdi 31.05.2004 OÜ-le Nature Projekt ja nähtuvalt kohtule esitatud dokumendist müüdi kinnistu kui kultuurimälestiste objekt vastava kaitsekohustusega. Eeltoodut arvestades tuleb kaebaja taotlus Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 p 1 alap 1.2 ja p 1 Aiandi tee 15 elamute üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekut puudutava osa õigusvastaseks tunnistamiseks jätta rahuldamata. 4.Vastustaja taotleb õigusabikulude väljamõistmist summas 18 319,50 krooni. Vastustajale osutas käesolevas asjas õigusabi OÜ Veljo Viiloli advokaadibüroo. Kohus leiab, et vastustaja õigusabikulude väljamõistmise taotlus tuleb jätta rahuldamata. HKMS §14 lg 5 annab haldusorganile õiguse kasutada õigusabi alati, kui ta seda otstarbekaks peab. Küsimus on selles, kes peab kandma vastustajale õigusabiteenuse osutamisega kaasnenud kulud – kohalik omavalitsus või kaebaja. Kaebajalt avaliku võimu asutuse kasuks õigusabikulude väljamõistmine kujutab endast selle põhiõiguse riivet, mis peab nii üldiselt kui ka igal üksikjuhtumil eraldivõetuna olema sobiv, vajalik ja mõõdukas legitiimse
märgi saavutamiseks (PS §11 teine lause). Riigikohtu halduskolleegium on määruses haldusasjas nr 3-3-1-11-01 asunud seisukohale, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. Samas on Riigikohus leidnud, et kohtukulude regulatsiooni
märk on kaitsta ka asutust mittepõhjendatud kaebusega kaasnevate ülemääraste kulude
t. Kohaliku omavalitsuse asutuses peab asutuse tegevuse õiguspärasuse tagamiseks olema piisaval hulgal juriste, kes suudavad vajadusel esindada asutust ka kohtumenetluses. Avaliku võimu asutuse juriidiline teenindamine on avalik ülesanne ning selle täitmise kulud tuleb reeglina kanda avalikest eelarvetest, mitte isikute poolt, kes kasutavad neile põhiseadusega antud kaebeõigust. Juhul kui asutus peab otstarbekaks säästa raha sellega, et asutusesisese juriidilise teenindamise asemel kasutatakse välist õigusabiteenust, ei anna see täiendavat alust õigusabikulude väljamõistmiseks. Välise õigusabiteenuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, kas õigusliku vaidluse sisu on selline, et see väljub asutuse enda tegevusvaldkonna raamest või on tavalisest keerukam, mistõttu asutus ei suudaks enda esindamisega toime tulla isegi siis, kui seal töötab jurist. Käesolev vaidlus keskendus kolme haldusakti õiguspärasuse hindamisele. Kohus leiab, et vaidlus ei väljunud oma sisu ja keerukuse poolest piiridest, milles kohalikus omavalitsuses töötavad juristid peavad olema võimelised tulema toime kohtus esindamisega. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebajalt õigusabikulude väljamõistmine. Vastustaja õigusabikulud tuleb jätta vastustaja enda kanda. Marion Vakker Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2006 otsus nr 3-04-136 Rahuldada S. K. apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2005 otsus haldusasjas nr 3-1618/2004 osas, millega jäeti tuvastamata Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 punkti 1 Aiandi tee 15 elamut puudutava osa õigusvastasus, ja teha selles osas uus otsus. Rahuldada S. K. kaebus osaliselt ja tunnistada õigusvastaseks Viimsi Vallavolikogu 08.10.2002 otsuse nr 192 punkt 1 Aiandi tee 15 elamut puudutavas osas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Mõista Viimsi vallalt S. K. kasuks välja kohtukulud summas 1991 (üks tuhat üheksasada üheksakümmend üks) krooni. Jätta Viimsi Vallavolikogu kohtukulud Viimsi valla kanda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.