TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-1682 Otsuse kuupäev 29.12.2006 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi AS J. kaebus Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu- ja

§ 3

lg 2 ebaõige kohaldamine Viidatud säte reguleerib bensiinile ja diiselkütusele esitatavaid keskkonnanõudeid ja nende rakendamise tähtaegu.

§ 3lg 2 kohaselt on kuni 31.12.2008.a.

lubatud müüa

lisas 2 esitatud nõuetele vastavat diislikütust, mille maksimaalne väävlisisaldus on 50mg/kg ning samas lõike punktis 2 on kütusemüüjale alates 01.01.2006.a. pandud kohustus müüa

lisas 2 esitatud nõuetele vastavat diislikütust, s.o. diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg. Tsiteeritud sättel on kaks iseseisvat reguleerimisobjekti - luba müüa diiselkütust maksimaalse väävlisisaldusega 50mg/kg kuni 31.12.2008.a. ja kohustus müüa alates 01.01.2006.a. diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg. Antud juhul on MTA viidatud keskkonnaministri

sätteid tõlgendanud vastuolus nende sätete grammatilise, süstemaatilise jm. tõlgendusviisidega. MTA on põhjendamatult asunud seisukohale, et „... 01.01.2006 on lubatud müüa diislikütust maksimaalses väävlisisaldusega 50mg/kg üksnes tingimusel, et samas on müügil ka väävlivaba diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg". MTA-le kui haldusorganile ei ole antud õigust piirata teatud liiki diislikütuse müüki või kehtestada selle müügile lisapiiranguid. Põhiseadusest tulenevalt peab isiku tegevusvabaduse piiramine tulenema üheselt seadusest. Halduse üksikaktiga, mis ei tugine haldusorganile muude õigusaktidega antud volitustele, ei ole võimalik isiku tegevusvabadust (antud juhul kütuse müügi õigust) piirata. Juhul, kui MTA leidis tõepoolest, et kaebuse esitaja ei täida

§ 3

lg 2 p 2 sätestatud kütuse müügi kohustust, siis oleks selle väidetava rikkumise suhtes koostatud haldusakt pidanud piirduma üksnes selle kohustuse rikkumisega seotud asjaolude kirjeldamise ja mõjutusvahendite kohaldamise üle otsustamisega. Mistahes õigusaktidega ei ole ette nähtud võimalust

§ 3

lg 2 p 2 rikkumise tuvastamise korral keelata kütusemüüjal kas diislikütuse või bensiini käitlemine, mis vastab Eesti Vabariigis kehtestatud nõuetele. 2

1. Vedelkütuse seaduse § 24 ja 25 ebaõige kohaldamine Kaevatavas haldusaktis sisalduv haldusotsustus viitab diislikütuse, väävlisisaldusega 50mg/kg müügi keelamise ja kütusemahutite tõkendamise õigusliku põhistusena VKS § 24 ja
2. Eelduslikult on haldusakti andmise õigusliku alusena silmas peetud VKS § 24 lg 1 p 4, kuivõrd teised VKS § 24 sisalduvad punktid ja VKS § 25 ei saa kaebaja hinnangul olla haldusakti andmise materiaalõiguslikuks aluseks. VKS § 24 lg 1 p 4 sätestab MTA õiguse keelata nõuetele mittevastava kütuse käitlemine, millele tuginedes on MTA keelanud kaebuse esitajal diislikütuse käitlemise, mille väävlisisalduse lubatud maksimaalne näitaja on 50mg/kg. Samas oleks MTA pidanud aga ka haldusaktis põhjendama, millest tulenevalt on kaebuse esitaja poolt käideldav diislikütus väävlisisaldusega kuni 50mg/kg nõuetele mittevastav.

§ 3

lg 2 p 1 kohaselt on diislikütust väävlisisaldusega kuni 50mg/kg lubatud käidelda kuni 31.12.2008.a. Haldusaktis on seega osundamata õigusaktile, milline keelab diislikütuse väävlisisaldusega kuni 50mg/kg käitlemise. 3.Haldusmenetluse seaduses sätestatud õigusnormide rikkumine HMS § 40 lg 1 kohaselt peab enne haldusakti andmist haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama sätte lg 2 rõhutab seletuse andmise võimaluse olulisust olukorras, kui antav haldusakti võib kahjustada haldusakti adressaadi õigusi ja huve. Erandid seletuse andmise õiguse äravõtmiseks näeb ette sama sätte lõikes 3. Kaevatavas haldusaktis ei ole mistahes viiteid HMS § 40 lg 3 ning meile teadaolevalt ei saa olla ka mistahes põhjusi, miks haldusorgan ei võinuks saada haldusakti adressaadilt enne haldusakti andmist selgitusi. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusorgan ei ole haldusaktis osundanud, millisele õigusaktile tuginevalt ei ole kaebuse esitaja poolt diislikütuse väävlisisaldusega 50mg/kg käitlemine lubatud. Kaebuse täpsustuses märkis kaebuse esitaja täiendavalt, et Põhiseaduse § 29 kohaselt on Eesti kodanikel õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega. Eeltoodud õiguste kasutamise tingimused ja korra võib sätestada üksnes seadus. Juhul, kui kohus peab õigeks ja õiglaseks vastustaja poolt haldusaktis toodud õigusnormi tõlgendust, siis ei saa keskkonnaministri 19.mai 2005.a. määrus nr 38 olla aluseks isikutele täiendavate kohustustepanemisel. Sel juhul tuleks jätta

§ 3lg 2 kui põhiseadusevastane säte kohaldamata.

Keskkonnaministeeriumi kirjas, mille vastustaja kohtule esitas, on märgitud, et keskkonnaministri 19.mai 2005.a. on vastu võetud EL direktiivi nr 2003/17/EÜ sätteid ja nõudmisi silmas pidades. Eestil tuli tagada, et väävlivaba bensiin ja väävlivaba diiselkütus oleks kättesaadav ajakohaselt tasakaalustatud geograafilisel alusel. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et Laeval asuvasse mahutitesse 10mg/kg diislikütuse tarnimata jätmine ei ole vastuolus

nr 38 mõtte ja eesmärgiga. AS J. võimaldab tellimuse alusel kasutada kütust konkreetsel tarnijal teiste tarbijate jaoks suletud mahutist ning 700 m eemal asub avalik tankla, kus müüakse kõiki sortimente kütuseid. 3 Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse vastuväited Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus ei pea kaebust õigeks ning leidis, et see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendatud vastuväited on järgnevad: Väär on kaebuse esitaja väide, et ettekirjutuses on kohaldatud ebaõigesti keskkonnaministri 19.05.2005

nr 38 “Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded” (edaspidi Määrus 38) § 3 lg 2 Vastustaja leidis, et

38 § 3 lg 2 p-e 1 ja 2 on kohaldatud õigesti ja igati põhjendatult nende koostoimes. Vastavalt vedelkütuse seaduse (edaspidi VKS) § 8 lg-le 1 kehtestab nõuded diislikütusele majandus- ja kommunikatsiooniminister

ga. Nõuded diislikütusele on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.06.2003

ga nr 97 “Nõuded vedelkütusele” (edaspidi Määrus 97). Vastavalt

97 § 2 lg-le 1 peab diislikütus vastama Eesti standardile EVS-EN 590:2004, vastavalt

97 § 5 lg-le 3 annab standardite kohta teavet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimisel Eesti Standardikeskuses välja antud ja Eesti Standardikeskuse 28.07.2004 käskkirjaga nr 60 kinnitatud Eesti standardile EVS-EN 590:2004 vastavalt on diislikütuse väävlisisalduse lubatav maksimaalne näitaja 10 mg/kg või 50 mg/kg. Tulenevalt

97 § 2 lg-st 7 peab

97 § 2 lg-s 1 nimetatud kütuste, see on ka diislikütuse keskkonnaohtlike ainete sisaldus vastama

s 38 sätestatud piirnormidele.

38 § 3 lg 2 p 1 sätestab, et kuni 31.detsembrini 2008 on lubatud müüa

lisas 2 esitatud nõuetele vastavat diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg.

38 § 3 lg 2 p 2 sätestab samas, et alates 1.jaanuarist 2006 on kütusemüüja kohustatud müüma

lisas 2 esitatud nõuetele vastavat diislikütust,

38 lisas 2 on diislikütuse väävlisisalduse lubatavaks maksimaalseks näitajaks esitatud piirväärtus 10 mg/kg. Vastustaja ei nõustunud kaebuse esitaja väitega, et

38 § 3 lg-l 2 on kaks iseseisvat reguleerimisobjekti. Vastustaja leidis, et

38 § 3 lg 2 p-e 1 ja 2 tuleb käsitleda nende koostoimes selliselt, et juhul kui kütusemüüja müüb ainult ühte liiki diislikütust, siis peab see olema väävlivaba diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg.

97 § 2 lg-s 1 viidatud Eesti standardis EVS-EN 590:2004 antud nõuete puhul on tegemist diislikütuse kvaliteedile kehtestatud üldiste nõuetega. Eesti standard EVS-EN 590:2004 lubab kasutada nii diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg kui diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg. Normitehniliselt on standardi näol tegemist üldnormiga ning iga konkreetse kütuse käitlemise liigi, sealhulgas kütuse müügi puhul tuleb täiendavalt arvestada veel erinormidest tulenevate keskkonnakaitseliste nõuetega. Toodud järeldust kinnitab

97 § 2 lg-s 7 kasutatud sõnastus, mille kohaselt peab

97 § 2 lg-s 1 nimetatud kütuste, see on ka diislikütuse keskkonnaohtlike ainete sisaldus vastama

s 38 sätestatud piirnormidele. Vastustaja leidis, et seadusandja on tahtnud

s 38 kehtestatud erinormina käsitletavate piirnormidega eriti rõhutada diislikütuse keskkonnaohtlike ainete sisalduse, sealhulgas väävlisisalduse vastavuse kohustust

38 lisas 2 esitatud piirväärtustele, so väävlisisalduse piirväärtusele 10 mg/kg. Vastustaja arvates puudunuks toodud järeldusest erinevate tõlgenduste korral

97 § 2 lg 7 kehtestamisel üldse mõte, kuna sellisel juhul kordaks

97 § 2 lg 7 täiesti tarbetult

97 § 2 lõike 1 regulatsiooni. Vastustaja veendumuse kohaselt tuleb õigusnorme tõlgendada üksteisega koostoimes selliselt, et tagatud oleks kõikide normide kehtivus ja rakendamine. Toodud käsitlusest tulenevalt on igati õige järeldada, et kui kütusemüüja müüb ainult ühte liiki diislikütust, siis peab käideldav diislikütus keskkonnaohtliku aine väävli 4 sisalduse poolest vastama piirväärtusele Keskkonnaministeerium 28.09.2006 kirjas. 10 mg/kg. Taolist tõlgendust toetab ka Kaebuse esitaja kontrollimisel 15.08.2006 tegid vastustaja ametnikud kindlaks, et kaebuse esitaja müüb ainult diislikütust, mille väävlisisalduse lubatav maksimaalne näitaja on 50 mg/kg. Kontrollimise käigus tuvastati, et kaebuse esitajal ei ole müügil väävlivaba diislikütust, mille väävlisisalduse lubatav maksimaalne näitaja on 10 mg/kg. Seega ei vastanud kaebuse esitaja müüdud diislikütus keskkonnaohtliku aine väävli sisalduse poolest nõutavale piirväärtusele 10 mg/kg. VKS § 8 lg 2 sätestab, et nõuetele mittevastava kütuse käitlemine on keelatud. Kuna alates 1.jaanuarist 2006 on kütusemüüja kohustatud müüma väävlivaba diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg, siis on kaebuse esitaja müüdud diislikütuse, mis keskkonnaohtliku aine väävli sisalduse poolest ei vastanud piirväärtusele 10 mg/kg, näol tegemist nõuetele mittevastava diislikütusega VKS § 8 lg-e 2 tähenduses. Keskkonnaohtliku aine väävli sisalduse piirväärtuse 10 mg/kg rikkumist tuleb vastustaja arvates käsitleda kütusele esitatavate nõuete ja täpsemalt keskkonnanõuete rikkumisena. Vastustaja arvates peab

38 § 3 lg 2 p-de 1 ja 2 koostoimest tulenevalt alates 1. jaanuarist 2006 igal kütuse müügi tegevusalal tegutseval isikul, nii kütuse hulgi- kui jaemüüjal olema müügil väävlivaba diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg ning lisaks väävlivabale diislikütusele võib tal olla kuni 31.detsembrini 2008 müügil ka diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg. Kui kütusemüüjal väävlivaba diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg müügil ei ole, siis ei tohi ta alates 1.jaanuarist 2006 müüa ka diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg. Müüa väävlivaba diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg on kütusemüüjal igas tema müügikohas ja igas tema tanklas alates 1.jaanuarist 2006 kohustus, maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg diislikütuse müümine on aga kütusemüüja vaba valik ja võimalus.

38 § 3 lg 2 p-e 1 ja 2 igati õige tõlgendada nende koostoimes selliselt, et alates 1.jaanuarist 2006 on lubatud müüa diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg üksnes tingimusel, et samas on müügil ka väävlivaba diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg. Vastustaja leidis, et ettekirjutuses maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg diislikütuse ehk nõuetele mittevastava kütuse müügi ehk käitlemise keelamise alusena on igati õige viidata VKS §-dele 24 ja

1. Vastavalt VKS § 24 p-le 2 on järelevalvet teostaval ametiisikul õigus teha oma pädevuse piires ettekirjutusi ja otsuseid. Vastavalt VKS § 24 p-le 4 on järelevalvet teostaval ametiisikul õigus keelata nõuetele mittevastava kütuse käitlemine. Järelevalveasutuse pädeva ametiisiku poolt tehtavate ettekirjutustega seonduv regulatsioon on sätestatud VKS §-s
2. Alusetu on kaebuse esitaja seisukoht, et vastustaja on rikkunud HMS §-i
3. Vastustaja arvates võis kõnesolevas asjas haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Nõuetele mittevastava kütuse müügi keelamisel oli vastustajal tarbijaskonna avalike huvide kaitseks vaja tegutseda viivitamatult. Kui vastustaja oleks enne ettekirjutuse andmist andnud kaebuse esitajale võimaluse esitada arvamust ning kui kaebuse esitaja oleks saanud nõuetele mittevastava kütuse müüki jätkata, siis oleks nõuetele mittevastav kütus maha müüdud ning siis oleks tarbijaskonna avalikud huvid jäänud kaitseta ja tarbijatele oleks nõuetele mittevastava kütuse müügiga tekitatud kahju. Vastustaja leidis, et ettekirjutus on igati õiguspärane. Ettekirjutus antud selleks pädeva haldusorgani Maksu- ja Tolliameti poolt. Ettekirjutus on antud kehtiva õiguse alusel, VKS § 24 p-de 2 ja 4 ning §-i 25 alusel. Ettekirjutus on antud kehtiva õigusega kooskõlas, kooskõlas VKS § 2 lg 1 p-ga 3 ja § 8 lg-tega 1 ja 2,

97 § 2 lg-tega 1 ja 7 ja § 5 lg-ga 3, Eesti Standardikeskuse 28.07.2004 käskkirjaga nr 60 kinnitatud Eesti standardiga EVS-EN 590:2004 5 ning

38 § 3 lg 2 p-dega 1 ja

1. Kõigile nendele õigussätetele on sõnaselgelt osundatud ka ettekirjutuses. Ettekirjutus on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 22.08.
2. a ettekirjutuse nr 12.1-9/7719 tervikuna. Käesolevas asjas kaevatud Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 22.08.2006.a. ettekirjutus nr 12.1-9/7719 koosneb kahest osast. Ettekirjutusega keelab Maksu- ja Tolliamet AS-l J. diislikütuse, mille väävlisisalduse lubatav maksimaalne näitaja on 50 mg/kg käitlemise Laevas, Tartumaal asuvates mahutites ja kohustab ASi J. võtma viivitamata, kuid mitte hiljem kui 31.08.2006 AS J. mahutisse Laevas, Tartumaal diislikütuse maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg. Vastustaja on ettekirjutuses leidnud, et keskkonnaministri
3. mai 2005.a.

nr 38 „Vedelkütusele kehtestatavad keskkonnanõuded“ § 3 lg 2 p-e 1 ja 2 tuleb käsitleda nende koostoimes selliselt, et juhul kui kütusemüüja müüb ainult ühte liiki diislikütust, siis peab see olema väävlivaba diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg. Juhul, kui müüakse ainult diislikütust väävlisisaldusega 50 mg/kg, on tegemist nõuetele mittevastava diislikütusega, mille müük on vedelkütuse seaduse § 8 lg 2 kohaselt keelatud. Ettekirjutusega on Maksu- ja Tolliamet keelanud nõuetele mittevastava kütuse müügi ja pannud ettevõtjale kohustuse võtta mahutitesse väävlivaba diislikütus. Kohus on seisukohal, et ettekirjutuse tegemisel on Maksu- ja Tolliamet vääralt tõlgendatud keskkonnaministri 19. mai 2005.a.

nr 38 sätteid ning kohaldanud ebaõigesti vedelkütuse seaduse vastavaid sätteid. Vedelkütuse seaduse § 8 lg 1 kohaselt kehtestab nõuded kütustele, sealhulgas diislikütusele majandus- ja kommunikatsiooniminister

ga. Need nõuded on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud 11. juuni 2003.a.

ga nr 97.

nr 97 § 2 lg 1 kohaselt peab diislikütus vastama Eesti standardile EVS-EN-590:2004. Eesti standard EVS-EN 590:2004 lubab kasutada nii diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg kui diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg. Eelnimetatud majandus- ja kommunikatsiooniministri

§ 2

lg 7 kohaselt peab käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud kütuste (lg-s 1 nimetatud kütuseks on ka diislikütus) keskkonnaohtlike ainete sisaldus vastama keskkonnaministri 19. mai 2005.a.

s nr 38 „Vedelkütusele esitatavad keskkonnanõuded” sätestatud piirnormidele. Keskkonnaministri 19. mai 2005.a. määrus nr 19 ei ole antud vedelkütuse müügi reguleerimiseks. Nimetatud määrus on antud välisõhu kaitse seaduse § 58 lg 2 ja § 60 alusel. Keskkonnaministri

ga vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded on kehtestatud saasteainete heitkoguste piiramise eesmärgil. Sellest tulenevalt on ka

lisas 2 kehtestatud müüdava diislikütuse väävlisisalduse maksimaalseks piirvääruseks 10 mg/kg.

§ 3

lg 2 p 2 kohaselt on kütusemüüja kohustatud müüma

lisas 2 esitatud nõuetele vastavat diislikütust alates

1. jaanuarist
2. Kuna Eesti standard EVS-EN 590:2004 lubab kasutada nii diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg kui diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg, annab

§ 3

lg 2 p 1 loa kuni 31.detsembrini 2008 müüa

lisas 2 esitatud nõuetele vastavat diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg. Eeltoodud regulatsioonist lähtudes ei ole kohtu arvates võimalik asuda ettekirjutuses toodud seisukohale, et alates 01.

1. 2006 on lubatud müüa diislikütust maksimaalse väävlisisaldusega 6 50mg/kg üksnes tingimusel, et samas on müügil ka väävlivaba diislikütus väävlisisaldusega 10 mg/kg ning AS J. müüb seega Tartumaal Laevas asuvas müügikohas nõuetele mittevastavat kütust. Keskkonnaministri
2. mai 2005.a.

nr 38 § 3 lg-s 2 selliseid tingimusi ei sätesta. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et ministri

ga ei ole ka võimalik kütuse müügiks selliseid tingimusi nagu ettekirjutuses on märgitud, kehtestada. Sellised tingimused saab kehtestada üksnes seadusega. Vastustaja seisukoht, et keskkonnaministri

§ 3

lg 2 punkte 1 ja 2 tuleb rakendada koostoimes on kohtu arvates meelevaldne ja ei vasta

eesmärgile.

väära tõlgendamise tõttu on kohaldatud ka vedelkütuse seaduse § 24 lg 1 p 4. Nimetatud sätte kohaselt on järelevalvet teostaval ametiisikul õigus keelata nõuetele mittevastava kütuse käitlemine. Ettekirjutuses ei ole põhjendatud, millest tulenevalt on kaebuse esitaja poolt käideldav diislikütus väävlisisaldusega kuni 50mg/kg nõuetele mittevastav. Asjaolu, et AS J. müügikohas Laevas, Tartumaal ei olnud müügil väävlivaba diislikütust ei tähenda, et müügil olev diislikütus väävlisisaldusega kuni 50mg/kg, mida keskkonnaministri

kohaselt on lubatud käidelda kuni 31.12.2008.a., on nõuetele mittevastav. Õige on kaebuse esitaja seisusoht, et haldusaktis ei ole osundatud õigusaktile, milline keelab diislikütuse väävlisisaldusega kuni 50mg/kg käitlemise. Kohus on seisukohal, et ettekirjutuses esitatud nõue võtta viivitamata, kuid mitte hiljem kui 31.08.2006 AS J. mahutisse Laevas, Tartumaal müüki diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg, on õigusvastane. Sellise kohustuse panemine on haldussunni rakendamine. Haldussunni rakendamiseks peab olema konkreetne seadusest tulenev alus. Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel pannakse kütusekäitlejale kohustus võtta mitte hiljem kui 31.08.2006 müüki maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg diislikütus. Ettekirjutuses viidatakse, et see kohustus pannakse juhindudes vedelkütuse seaduse §-dest 24 ja

1. Ei ole näidatud, millisele konkreetsele punktile osundatud paragrahvides tuginetakse. Vaidluse kontekstist lähtudes võib oletada, et järelevalveasutus (Maksu- ja Tolliamet ) on silmas pidanud seaduse § 24 p 2, mille kohaselt järelevalvet teostaval ametiisikul on õigus teha oma pädevuse piires ettekirjutusi ja otsuseid. Ettekirjutusest ei nähtu, millisest õigusaktist järelevalveametniku pädevus tuleneb. Vastavalt vedelkütuse seaduse §-le 20 teostab vedelkütuse seaduses sätestatud nõuete täitmise üle järelevalvet Maksu- ja Tolliamet. Sama seaduse § 22 kohaselt kuulub Maksu- ja Tolliameti pädevusse: 1) registreeringu olemasolu kontrollimine kütuse käitlemisel; 2) kütuse nõuetele vastavuse ja nõuetele vastavust tõendavate dokumentide kontrollimine kütuse käitlemisel; 3) kütuse käitlemise aruannete töötlemine; 4) nõuetele mittevastava kütusega tehtavate toimingute heakskiitmine. Kui ettekirjutusega väävlivaba kütuse müümise kohustuse panemise õigusliku alusena käsitatakse Keskkonnaministri
2. mai 2005.a.

nr 38 § 3 lg 2 p-s 2 sätestatust, siis kohtu arvates ei ole see kohane ja piisav alus Maksu- ja Tolliameti poolse haldussunni rakendamiseks. Keskkonnaministri eelosundatud määrus on antud saateainete heitkoguste piiramise eesmärgil välisõhu kaitse seaduse alusel. Selle seaduse täitmise üle teostatakse 7 järelevalvet keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud korras. Maksu- ja Tolliameti pädevusse keskkonnajärelevalve alane tegevus ei kuulu. Lähtudes eeltoodud põhjendustest on kohus seisukohal, et Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse kaudu tehtud 22.08.2006.a. ettekirjutus nr 12.1-9/7719 on tehtud õigusliku aluseta - ettekirjutus ei ole tehtud kehtiva õiguse alusel ning sellega kooskõlas. Õigusliku aluseta tehtud haldusakt tuleb tühistada. Ettekirjutuse tühistamise põhjusest lähtudes ei pea kohus vajalikuks käsitleda kaebuse väiteid haldusmenetluse seaduse võimaliku rikkumise kohta ning analüüsida kaalutlusõiguse ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Menetluskulude jaotus Kaebuse esitaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja. Nimekirja kohaselt on menetluskulud järgnevad : 1. riigilõiv 10 krooni; 2. advokaadi kulud (õigusabikulud) koos käibemaksuga 43881,25 krooni. HKMS § 92 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtupraktika kohaselt kuuluvad halduskohtumenetluses hüvitamisele kantud menetluskulud. Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus teatise kohaselt on kaebuse esitaja advokaadibüroo arvelduskontole 31.08.2006 arve nr 3386 alusel 21 030,55 krooni. Selle summa ja riigilõivu väljamõistmist peab kohus põhjendatuks. Seega kuulub vastustajalt kaebuse esitaja kasuks kokku väljamõistmisele 21 040 krooni ja 55 senti. Mai Saunanen kohtunik 8