Direktor põhjendas, miks ta rangemat karistust ei valinud. J.P.
lg 1 kohaselt ei pea direktor isiklikult menetlust läbi viima, kuid ta annab lõpliku hinnangu kõike kontrollides. Kinnipeetavat informeeriti koheselt distsipliinirikkumisest, J.P. oli teadlik D.P.i ettekandest, seisukohtadest, ta sai aru, mille kohta anda seletus. Distsiplinaarmenetluse käik protokolliti, protokolli allkirjastas vangla ametnik T. 04.10.04.a. Distsiplinaarkaristus vormistatakse käskkirjaga ja seda tutvustatakse allkirja vastu. Otsuse sai J.P. 12.10.04.a. ja selle andis H.L.. J.P. neid asjaolusid ei vaidlustanud. Kinnipeetavale ei keelata tutvuda materjalidega ja P. ei ole varem väitnud, et talle tehti takistusi. Eraldi kirjalikku teatist distsiplinaarmenetluse algatamiseks ei olnud vaja vormistada, kuna seletus ja materjal oli kogutud ja J.P. andis seletuse. Vangla viitas vastuolule seletuskirjas ja kohtukaebuses. D.P.i ettekande kohaselt oli J.P. teadlik, et dokumente ei tohi kaasa võtta. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuses kirjutas J.P., et tema arvamuse kohaselt tohtis ta dokumentidest väljakirjutusi teha. Seega jääb arusaamatuks kaebuse esitaja hilisem seisukoht ja esitatud kohtukaebus. Tegemist oli kahe päeva sündmustega ja ei vasta tõele väide, et isik ei saanudki aru, et ta dokumentidega ei tohi ruumist väljuda. Antud korralduse sisu ei muutnud ka sellest, kui väidetavalt oli J.P. kuulnud teisel päeval vaid ütlust, et need on sulle. Väljakirjutuseks antud dokumendid ei saanud kuidagi kuuluda J.P.ile dokumentidena, mis ta oleks tohtinud viia oma elutuppa. Jääb arusaamatuks, miks J.P. võttis temale üle antud dokumentidest kaasa ainult osa juhul, kui ta leidis, et ta võib teha väljakirjutusi. Väljakirjutuste tegemiseks oli üle antud temale terve pakett. Kui aga J.P. väidab hiljem, et ta sai aru, et tema jaoks antigi üle temale jätmiseks kaks dokumenti, siis jääb selgusetuks, millest järeldus, et paketist lubati tema jaoks vaid kaks dokumenti ja mitte terve pakett. Valguskoopiat ta ei olnud palunud ja ise ta kirjutab seletuses, et vajas dokumente väljakirjutuseks. Leiti seejuures kaks dokumenti. Jääb arusaamatuks, mille alusel kaebaja hiljem väidab, et need on tema asjad, mis varastati. Isegi kui uskuda väidet, et ta soovis teha vaid väljakirjutusi, puudus tal selleks õigus viia dokumendid ruumist välja; samas ei olnud need siis ka tema asjad, vaid olid ja jäid vangla dokumentideks. Kaebuses rõhutab kaebaja, et tema isiklike asjade seast asju võtta on ebaseaduslik. Sellest lähtuvalt võib aru saada, et kaebaja väidab dokumente olevat tema omad, kuivõrd ebaseaduslikult saab ära võtta ainult isikule kuuluvaid asju. Seega on kaebaja distsiplinaarmenetluse kestel esitatud väited võrreldes kohtukaebuses esitatud väidetega vastuolulised. Tegemist on ebaõigete väidetega ja kaebus käskkirja tühistamiseks alusetu. Justiitsministri 01.04.03.määruse nr 23 «Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine" § 47 lg 1 punkti 1 kohaselt on läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil. Kinnipeetavate viibimist läbiotsimise juures ei sätesta vangistusseadus ega ka teised vangistust reguleerivad aktid. Eeltoodud määruse punktis on ära toodud erandjuhus, kui kinnipeetav viibib objektil, seega üldjuhul ei ole õigusaktid ette näinud kinnipeetava viibimist läbiotsimise juures. Seega oli läbiotsimine kinnipeetava juuresolekuta õiguspärane. J.P.'i õigusvastane tegu tuvastati õiguspärase toiminguga. Läbiotsimise fakt fikseeriti ametlikult, selle kohta koostas D.P. vastava akti ja selle kinnitas vangla direktor 01.10.04.a. Ettekandes märgitud ajaks oli rikkumise tuvastamise aeg, s.o aeg, mil D.P. kontrollis üle J.P.i poolt lauale pandud dokumentide paketi ja veendus kahe dokumendi puudumises. Seega on kaebaja väited rikkumise aja kohta alusetud. Aeg vastab J.P.i seletustes antud ajale. Karistuse määramisel võeti arvesse kaebaja eelnevat käitumist vanglas ja kuna J.P. oli eelnevate karistusteta, siis distsipliinirikkumise eest ei määratud üldiselt samalaadsete rikkumiste puhul ette nähtud küllalt rangeid karistusi -kokkusaamise keelamist või kartserisse paigutamist. Proportsionaalseks karistuseks hinnati noomitus, kuna J.P. oli allumatu ja originaaldokumentide endale võtmine vangla oludes lubamatu tegu ja raske üleastumine, sisejulgeolekut ei saa tagada, kui ei alluta töötaja nõudmistele. Direktor hindas asjaolusid kogumis, J.P.i isikuga, varasemate karistuste puudumise pidas noomitust proportsionaalseks karistuseks. Karistuseta ei saa jätta kinnipeetavat üksnes põhjusel, et see võib kaasa tuua piiranguid muude soodustuste ja hüvede saamisel tulevikus. Need tuleb hoida lahus, vastupidiselt ei oleks võimalik määrata õiglast ja proportsionaalset karistust konkreetse teo toimepanemisel arvestades isikuga ja tema käitumist. Tunnistajate ütlused D.P.: J.P.il võimaldati tutvuda dokumentidega, mis puudutasid varasemat sündmust ja olid seotud tema töölerakendamise küsimusega sööklas. Nagu tema ettekandest nähtub, ei ole käesolev rikkumine seotud ühe päeva sündmusega, vaid kahe päeva sündmustega. 29.09.04.a. oli J.P.ile esitatud tema poolt tutvumiseks kinnipeetava kohta koostatud menetlusdokumendid, paketis võis olla 8 dokumenti, täpselt ei mäleta. J.P.i kutsus ta enda juurde pannes 29.09.04.a. ta nn aknanimekirja, millest kinnipeetavad saavad teada, et neil on põhjust tulla tema juurde. Kuna ta selgitas J.P.ile 29.09.04.a, et dokumentidega saab tutvuda üksnes tema tööruumis ja neid ei tohi viia elutuppa ja ta soovib ka allkirja tutvumise kohta, siis pidi J.P. juba 29.09.04.a. aru saama, missugused on nõudmised, mida ta andis ja millest kinnipidamist pidi J.P. jälgima nõudeid mitmekordselt üle kordamata. J.P. oli soovinud paketiga minna elutuppa, kuna soovis teha väljakirjutusi ja väitis, et ei jõudnud kõigega valmis, kuid ta keelas selle ära ja J.P. sai aru. J.P. tutvus 29.09.04.a. teda huvitavate dokumentidega vastavalt etteantud korrale. Allkirja ta ei andnud selgitades, et ta ei jõudnud vajalikke väljakirjutusi teha. Ehk arvas, et kui annab allkirja, siis uut võimalust tutvumiseks ei anta. Valguskoopiat ei palunud lasta teha. Selle kohta tegi D.P. kirjaliku märke ühele dokumendile, kuna J.P. tõepoolest allkirja tutvumise kohta ei andnud. Kui J.P. ei oleks teisel päeval tulnud uuesti, oleks märge kinnitanud, et J.P. sai dokumentidega tutvuda, ehkki allkirja ei andnud. Tema oli oma kohustuse täitnud. Samas J.P. sai tutvuda dokumentidega, väljakirjutuse kohustust talle ei ole peale pandud. isel päeval oli J.P. uuesti tema tööruumis ja soovis tutvuda samade dokumentidega. J.P. ei palunud valguskoopiat ka 30.09.04.a. dokumentidest, ta oli teadlik eelnevast selgitusest, et dokumendid paigutatakse tema isiklikku toimikusse, seetõttu ei saanud tal tekkida arusaama, et dokumendid kuuluvad temale ja seda ka siis, kui ta väidetavalt kuulis 30.09.04.a. lauset, et need dokumendid on temale. Dokumendi paketti üle andes saigi ta loogiliselt kinnitada, et need on J.P.ile, ruumis olid kinnipeetavad ja iga kinnipeetavaga suhtleb ta individuaalselt, vastava pöördumisega. J.P. jäi ka teisel päeval tööruumi, ta ei väljunud dokumentidega ruumist koheselt. Kui ta oleks saanud aru, et dokumendid on temale, oleks ta pidanud koheselt lahkuma ja mitte jääma kabinetti. Ka teisel päeval ta uuris paketti ja jäi D.P.i tööruumi, laud, mille taga saab dokumentidega tutvuda, asetseb vaateväljas nii, et J.P.i tegevus oli jälgitav. D.P. mäletab, et J.P. soovis dokumente oma elutuppa, kuid ta oma keeldu ei muutnud. Seega oli ta korduvalt selgitanud oma nõudmisi ega aimanud, et J.P. kuritarvitab olukorda. Kui ta tegeles teise kinnipeetavaga, siis samal hetkel asetas J.P. paketi tema lauale. Seega pidi J.P. olema aru saanud, et dokumendid kaasavõtmiseks ei kuulunud. Koheselt ei saanud ta uurida, kas kõik dokumendid on kohal, sest J.P. lahkus ja lahkumine võis langeda söögikella ajale. Kuid vabanedes kohustustest teise kinnipeetava ees nägi, et pealmine dokument on puudu, seejärel kontrollis ta ülejäänusid ja avastas veel ühe dokumendi puudumise. Ta sai aru, et J.P. oli siiski suutnud kaks dokumenti paketist eemaldada ja võttis need omavoliliselt kaasa ning kasutas sihilikult hetke, mil ta oli hõivatud. Ta ei pea tegevust juhuseks ega arusaamatuseks. Need kaks dokumenti oleks saanud kaebajale eraldada vaid läbi direktori vastava loa valguskoopiatena juhul, kui tal oleks selleks olnud esitatud vastav taotlus. Kadunud dokumendid leidis ta koheselt J.P.i elutoast ning ei ole kahtlust, et need võttis J.P.. Tal ei ole keelatud teha objektil läbiotsimist ja ta fikseeris tegevuse. A. L.: Kohtule selgitas, et omal algatusel läks ise 30.09.04.a. D.P.i juurde isiklikel põhjustel ja soovis saada informatsiooni hügieenipaki saamise kohta. Läks sinna koos J.P.iga, nad elavad ühes toas. Järjekorras oli enne teda 4-6 inimest, J.P. oli enne teda ja selle tõttu ta kuulis, kuidas 30.09.04.a. ulatus D.P. J.P.ile dokumendid ja ütles, need on sulle. Pabereid võis olla 2-3 tk. Läks kontaktisiku juurde koos P.iga ja P. suhtles enne teda D.P.iga; P. andis üle J.P.ile dokumendid ja ütles, et need on sulle. P. lahkus, seejärel ja tema jäi veel ruumi, kuna enne teda oli teisi isikuid. Teab, et P. oli läinud dokumentide järgi, kuid ei oska selgitada, kuidas ta sellest teadis. Järeldab, et J.P.i teavitati dokumentidest. J.P. dokumente vastu võttes midagi ei küsinud. Lisas J.P.i palvel, et kontaktisik H.L. küsis, kas ta ei karda, et tunnistuste andmise tõttu keegi hakkab kohtlema teda halvasti. 12.10.04.a. on esitanud kirjaliku avalduse (tlk 6). Ta oli inspektori ruumis 30.09.04.a. vangla poolt eraldatavate riideesemete küsimuses. Ruumis oli kontaktisik D.P. ja jooksvalt palju kinnipeetavaid, igaüks üritas oma probleeme lahendada. Saabus P. ja vahetult enne sööki kontaktisik P. andis temale paberid ja ütles, et need on sulle. Muud ei öelnud, P. lahkus. J. M. Suuliselt selgitas, et ta võis olla 30.09.04.a. D.P.i tööruumis ja ta nägi, et kontaktisik andis J.P.ile dokumendid ning seejärel J.P. lahkus ruumist koos dokumentidega. D.P. võis öelda seejuures, et need on Teile või midagi sellist. Tema läks ise omal algatusel D.P.i juurde põhjusel, et küsida humanitaarabi enne vanglast väljumist. P. ühes toas ei ole. Kui tema ruumi läks, oli seal 6-7 inimest. P.oli eespool ja selle tõttu võis kuulda, mis P. ütles. Ta oli sellel ajal Päilist ehk viies inimene järjekorras. D.P. on temale kord andnud valed dokumendid. Kirjalikult esitas avalduse 12.10.04.a. (tlk 7) ja märkis järgmist. Viibis 30.09.04.a. kell 8.15-8.20 6 bloki II korrusel kontaktisiku ruumis, tahtis teavet humanitaarabi kohta. Ruumis oli 5-7 kinnipeetavat nagu hommikuti alati, kes andsid kirju, kes pöördusid isiklike küsimustega. J.P.ile ulatas D.P. mingid paberid ja ütles, et need on sulle, midagi lisamata. Kontakt pöördus järgmise kinnipeetava poole. P. läks paberitega minema. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud esitatud materjale, kuulanud ära tunnistajate D.P.M, A.L."i ja J.M. ütlused leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. 11.10.04.a. Murru Vangla direktori käskkirja nr 1547-d kohaselt on kinnipeetav J.P. toime pannud distsipliininõuete rikkumise, mille kohaselt kinnipeetav 30.09.04.a. sai D.P.ilt tutvumiseks kohapeal dokumendid, mille seast võttis kaks endale. D.P. tegi koheselt ettekande, mis on fikseeritud ja kannab nr-it 218. Kaebuse esitaja seletuskirjast, antud 30.09.04.a., nähtub järgmine: J.P. annab vastuse selgituseks kontaktisiku küsimusele, miks hommikusöögi ajal tema kapist leiti distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsus, mis tehtud tema suhtes. J.P. selgitab, et ta arvas, et kontaktisiku poolt temale antud distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsusest võis ta teha väljakirjutusi, sest ametlikku koopiat sellest ei ole antud nagu ka distsiplinaarmenetluse algatamise otsust. Päevakorra järgi oli kohustus minna sööklasse, sest kell oli märguandeks antud ning kuna ruumis oli jooksvalt teisigi kinnipeetavaid, sest enne hommikusööki antakse kontaktisikule kirjad ja muud, ei kuulnud tema müra- ja uksepaugatamise tõttu, et peab väljakirjutusi tegema. Käskkirjas on eksitavalt märgitud kuupäev, kuid kaebaja 30.09.04.a. seletuse sisu äratoomine ei saa olla seetõttu J.P.i laimav. Menetlus on kontrollitav. Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine on sätestatud
7 jaos. Sama seaduse § 64 lg 1 kohaselt distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Asjaolu, et mingil juhuslikul kohtumisel J.P.ile ei osanud direktor vastata, kas tema suhtes toimub distsiplinaarmenetlus, ei muuda läbiviidud menetlust olematuks või seadusevastaseks. Direktor vastutab kõigi kinnipeetavate käekäigu eest, kuid ei pea koheselt oskama anda vastust juhuslikul kohtumisel kõigile kinnipeetavat puudutavatele küsimustele. Menetlusest teadasaamisest ei pidanud direktor isiklikult J.P.i sellest teavitama. J.P. sai menetlusest teadlikuks, kui H.L. selgitas asjaolusid, D.P.i seisukohad olid teada ja J.P.ilt küsiti seletust, mille ta kirjutas 30.09.04 ja kuna ta on märkinud sellele ka nr 218, mis on ettekande number, siis leiab kohus, et kaebaja oli saanud ülevaate asjaoludest ja ettekandest. Distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse vastavuses
J.P. leidis kohtuistungil, et oleks tulnud järgida Haldusmenetluse nõudeid ja laiendada temale kõiki menetlusosalise õigusi. Vastustaja märkis õigesti, et distsiplinaarmenetluse reeglid tulevad
normidest ja need normid võimaldavad menetlusosalisele õigused, mis kaitsevad teda. Kohus ei tuvastanud, et J.P.i õigusi menetluses rikuti. Kohus nõustub vastustaja poolt esitatud selgituste ja andmetega ja ei korda neid. Menetluse käik on kontrollitav. Käskkiri tehti teatavaks allkirja vastu ja kaebuse esitaja mõistis selle sisu ning realiseeris kaebeõiguse. Kohus etteruttavalt märgib, et distsiplinaarkaristuse määramisel peab administratsioon, antud juhul direktor, arvesse võtma distsiplinaarsüüteo laadi, süüdlase isikut, süü suurust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et direktor oleks pidanud arvestama, et ta jääb ilma olulistest soodustustest.
tuleneb vangistuse täideviimise eesmärk- kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kinnipeetavate elukorraldus ja käitumine peab vastama kehtivale korrale vanglas, et tagada üldine julgeolek vanglas ja seda korda aitavad hoida nii kirjutatud reeglid kui suulised seaduslikud korraldused.
Julgeoleku tagamiseks on vanglas kinnipeetav kohustatud 1) täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele 2) mitte takistama vanglaametniku kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid jt kohustused. Direktor peab tagama julgeoleku ja vangla siserahu ja tema kogemus ja õigus teha asjas kõiki asjaolusid kaaludes otsus isiku karistamise kohta on diskretsiooniotsus. Kohus kontrollib, kas diskretsiooniotsuse langetamisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid (HKMS § 19 lg 6). Kaebuse esitaja väide, et direktor ei arvestanud tagajärgi, mis saabuvad temale seotult soodustustega või õppimise võimaluse kadumisega, jääb ebaselgeks. Kuna kaebuse esitaja üldse eitab korralduse eiramist, siis tuleb käskkiri tühistada juba põhjusel, et distsipliini rikkumist ei toimunud. Kuna kaebaja leidis, et direktor tagajärgedega ei arvestanud, kui määras noomituse, siis selgitab kohus, et vastupidiselt on haldusaktis märgitud, et arvestati tagajärgedega, vaagiti miks määrata karistuseks noomitus. Kohus leiab, et vastustaja tõendas kohtule, et distsipliinirikkumine leidis aset. Kohus loeb tuvastatuks käskkirjas märgitud rikkumise, mille kohaselt kinnipeetav J.P. sai tutvumiseks originaaldokumendid ja nendega võis tutvuda D.P.i tööruumis; J.P. lahkus kahe dokumendiga, kuigi ta ei saanud selleks luba ega teatanud sellest ka D.P.ile. Kaalutlustes on arvestatud, et tegemist oli süülise rikkumisega. Korraldustele mitteallumisel määrab direktor üldjuhul kokkusaamise keelamise, paigutab kinnipeetava kartserisse. J.P. ei ole varem distsipliini rikkunud ja direktor ei karistanud teda kokkusaamise keelamisega, mida peetakse liiga raskeks karistuseks. Karistusega kaasnevad tagajärjed. Arvestati süüteo laadi, süüdlase isikut, süü suurust, tegemist oli originaaldokumentidega. Originaaldokumentide loata võtmine ei ole ohutu tegevus ja kui administratsioon ei reageeri adekvaatselt, ei ole võimalik teistel analoogsetel juhtudel korda nõuda. D.P. tegi just märgitu tõttu ettekande ja selgitas seda, ettekanne ei ole tehtud mingist vaenust või kiusust. Kohus ei tuvastanud, et D.P.il oleks kaebajaga vaenu või põhjust kinnipeetavat laimata. Karistamata ei saa jätta distsipliini rikkumise puhul põhjusel, et isik kaotab õiguse soodustusele. J.P. sai esitada kaebused neile haldusaktidele, mis võtsid hiljem ära soodustused ja kui seal on põhistused väärad ja tekib ebaproportsionaalsus, siis kaebuse kaudu on võimalik nende haldusaktide õigsust kontrollida. Kohtupraktikast on kohtunikule teada, et ka juhul, kui Murru vangla oleks piirdunud vaid vestlusega, oleks soodustuste andmisel direktoril sarnaselt õigus arvestada seda kui distsipliinile mitteallumist ja kaaluda, kas see mõjutab usaldust ja kas julgeoleku huvides saab isik taotletavat soodustust kasutada. Võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise kohta kaebaja näiteid ei toonud. Soodustuse kohaldamisel otsustatakse lisaks julgeoleku küsimused ning kõik küsimused otsustataks kompleksselt. Kaebaja kinnitas kohtule, et ta ei vaidlusta käesolevalt muid haldusakte ja pahandavalt märkis vastuseks kohtumäärusele, et ta on selgesõnaliselt vaidlustanud direktori käskkirja 11.10.04.a. nr 1547-d ja palub selle tühistamist. Kohus tutvunud D.P.i ettekande ja selle täiendusega leiab, et D.P.M ettekanne annab ülevaate, miks asja lahendamisel omab tähendust kahe päeva sündmuste uurimine.D.P. selgitas kohtuistungil samamoodi, kui oli seda teinud kirjalikus selgituses. Kohus oli kaebuse saamisel esitanud J.P.ile küsimuse, mis juhtus 29.09.04.a., kuid saanud vastuse, et 29.09.04.a. toimunu ei puutu asjasse. Kohtuistungil tõrjus J.P. algul kohtu küsimuse, kuid siis mõelnud ei eitanud kohtumist D.P.iga 29.09.04.a. Kohus kuulanud ära asja kohtulikul arutamisel D.P.i ütlused, uurinud tema vahetult peale sündmust koostatud ettekannet leiab, et 29.09.04.a. sündmuse mitteselgitamiseks kohtule on J.P.il olemas kindel motiiv ja ta on soovinud teadlikult välistada uuritavast materjalist fakti, et ta viibis ka 29.09.04.a. D.P.i tööruumis. Kuna D.P. oli sellel päeval esitanud J.P.ile paketi dokumente ja J.P. sai segamatult neid uurida, siis pidi J.P. kuulma selgitusi, et neid ei tohi ruumist ära viia ja võib väljakirjutusi teha kohapeal. Kui neid selgitusi ei oleks esitatud ja J.P. neid ei oleks mõistnud, siis oleks ta suure tõenäosusega juba 20.09.04.a. pidanud arvama, et kaks dokumenti on lubatud viia oma ruumi. 30.09.04.a. kasutas J.P. ära olukorra, mil D.P.il oli raskem teda jälgida , kuna ruumis oli mitu kinnipeetavat. Võttes arvesse D.P.i kirjalikud ettekanded 30.09.04.a, tema poolt kirjalikult fikseeritud märkuse 29.09.04.a. menetluse dokumentidega tutvumise kohta J.P.i poolt, J.P.i enda kirjaliku selgituse 30.09.04.a. ja kohtule esitatud kaebuse ning selle lisamaterjalid, kohtus kaebaja antud suulise selgituse järeldab kohus, et 29.09.04.a. viibis J.P. vangla töötaja D.P.i kabinetis ja tutvus teda huvitanud menetlusmaterjalidega. Vastupidiselt jääb selgusetuks, miks J.P. väidab, et võis minna P.i juurde vaid kirja saamiseks. Puudub selgitus, miks ta läks 30.09.04.a. D.P.i juurde, kui puudus vastav kutse või oli teadmine, et D.P. teda välja ei kutsunud. Mingit isiklikku probleemi, millises küsimuses pöörduda 30.09.04.a. D.P.i poole, kaebaja ei nimetanud. D.P.vil ei ole J.P.iga varasemat konflikti ning puudub alus arvata, et D.P. soovib pahatahtlikult moonutada faktilisi andmeid selleks, et J.P. saaks alusetult karistatud. D.P.i ütlustega on tehtud kindlaks, et J.P. oli tema tööruumis 29.09.04.a. ja tutvus dokumentidega, mis olid antud tutvustamiseks, kuna J.P. oli seda palunud J. Ranniste kaudu. Seega oli J.P.il võimalus koheselt aru saada, missugused dokumendid talle anti tutvumiseks. D.P. on teinud kirjalikult märkuse tutvustatud dokumentidest ühele selles, et 29.09.04.a. J.P. sai tutvuda tema kohta koostatud dokumentide paketiga ja kuna isik ei andnud allkirja tutvumise kohta, siis vastav märkus oli tõendiks, et isik sai vastavalt oma palvele tutvuda dokumentidega. Puudub alus kahelda, et märkus oli etteplaneeritult tehtud selleks, et fabritseerida J.P.i viibimine D.P.i juures. Järgnevate sündmuste käiku ei saanud keegi ette näha ja J.P.i käitumine ei olnud prognoositav. Ei ole võimalik 200 kinnipeetavaga tegelemisel lavastada ja planeerida sündmusi nii, nagu nad kulgesid. Kohtule J.P.i antud selgitus, et ta 29.09.04.a. läks D.P.i juurde kirja saama, on paljasõnaline. Kui ta oleks viibinud D.P.i juures 29.09.04.a. üksnes kirja kättesaamiseks, puuduks dokumentide paketil märge, mille tegi D.P.. Kui J.P. ei oleks 29.09.04.a. viibinud D.P.i juures ja tal ei oleks enam olnud soovi veelkordselt näha dokumente ja teha väljakirjutusi, siis puudub selgitus, miks tal oli vajadus minna D.P.i juurde 30.09.04.a., mil tema suhtes D.P.i väljakutse puudus. J.P. selgitas, et teda ei ole D.P. enda juurde kutsunud 30.09.04.a. Tunnistaja A.L. mäletas hoopis, et ta teab, et J.P. pidi 30.09.04 minema dokumentidele järgi, ehkki ta ei mäletanud, kuidas ta seda teada sai. Kohus järeldab, et J.P. teadis ka 30.09.04.a., et D.P.i juures saab tutvuda dokumentidega, mis teda huvitasid ja millest ta oli teadlik. J.P. on seletuses kinnitanud, et ta soovis tutvuda dokumentidega, selle soovi oli ta varem märkinud ära J.Rannistega vestlemisel. Kohus usaldab ütlust, kuna vastustaja sellele vastu ei vaielnud ja D.P. oli sellest teadlik. D.P. sai seetõttu dokumendid ja tutvustas neid. See oli dokumentide esitamise ajendiks. J.P. on kinnitanud, et tuvumisel dokumentidega ta soovis teha väljakirjutusi. Kuna 30.09.04.a. tutvus ta dokumentidega ja soovis teha väljakirjutusi, siis kehtisid sellel päevale samad reeglid, mis eelmiselgi päeval. Ainetu on väide, et J.P. ei teadnud, mille kohta ta seletuskirja annab ja miks. Seletuskiri on kirjutatud spetsialisti juures, seda ei sunnitud kirjutama koheselt, kuna J.P. oli ilmselgelt erutatud ja vajas rahu ning järgimõtlemisaega, mida temale võimaldati. J.P. suhtles ka H.L.ga, kes selgitas asja D.P.iga ja seejärel J.P.iga. Seletuskirjas tunnistab J.P., et soovis teha väljakirjutusi, mis kinnitab, et ta oli teadlik, mis dokumentidega on tegemist ja et neist saab teha väljakirjutusi, mis tähendab, et neid ei saa võtta ega jätta endale. Märgitu tõttu jääb arusaamatuks istungil esitatud selgitus, et ta ei saanud üldse aru, mis dokumendid temale anti ja miks; väide, et ta õieti ei vaadanudki, mis temale anti, ei ole usutav. Tegemist oli originaalidega ja isegi kui J.P. heitis neile vaid pilgu, pidi tal tekkima küsimus, miks temale anti originaalid, kui üldjuhul originaaldokumente ei väljastada, seda enam, et J.P. väidab, et ei olnud nende väljastamist palunud. J.P. suhtub teiste isikute tegevusse tähelepanuga ja on kriitiline, kui midagi on tema meelest valesti. Väheusutav, et juhul, kui J.P. ei teadnudki, miks ta läks D.P.i juurde 30.09.04.a ja kui ta ei viibinud dokumentidega tutvumisel D.P.i juures 29.09.04.a, siis temale 30.09.04.a. originaaldokumentide väljastamisel võttis ta need sõnalausumata vastu ega uurinud seejuures, miks temale need antakse. Ühel märgitud päevadest pidi J.P. teadma, et ta tohtis dokumentidest väljakirjutusi teha. Kuna üle oli antud pakett dokumente ja ta tagastas paketi ning võttis vaid kaks dokumenti, siis on alust väita, et J.P. oli teadlik, et ta neid dokumente mujal väljakirjutusteks kasutada ei tohi, sh järeldub, et ka kahe dokumendi osas puudus tal luba nende kaasavõtmiseks, kuna 30.09.04.a. ta vastupidist korraldust ei saanud. Isegi kui oletada, et J.P. ei kuulnud midagi 30.09.04.a. kära tõttu, pidi ta teadma eelmisest päevast, et keeldu ei ole muudetud. Siiski leiab kohus, et D.P.il puudub alus mitte kõnelda tõtt ka teise päeva sündmustes. D.P. veendus, et ta andis kogu paketi J.P.ile, kui tekkis oht, et J.P. nendega väljub, siis ta ei lubanud dokumentidega lahkuda. Seejärel J.P. andis paketi üle, kuid võttis luba küsimata kaks dokumenti. Kahte kaasavõetud dokumenti paljundatakse direktori eriloal ja võimalik, et J.P. kahtles, kas ta neid dokumente koopiatena saab. Tunnistajate J.M. ja A.L. ütlused ei muuda kohtu seisukohta, kuna juhul, kui tunnistajad ka olid koos J.P.iga ruumis, oli nende vahel mitmeid inimesi järjekorras ja kisa või väidetav lärm ja isiklike asjade ajamine võis hajutada nende tähelepanu, mis tegelikult J.P.ile üle anti. Kui väidetavalt J.P. ise ei teadnud, mis dokumendid ta sai, ei saa seda loogiliselt teada ka kõrvalseisjad. Kuna tunnistajatel läks oma probleemide lahendamiseks aega ja tähelepanu, siis ei saanudki nad jälgida, kuivõrd D.P. jälgis J.P.i tegevust. Esialgses kirjalikus avalduses kohtule on tunnistajatega soovitud tõendada, et nad kuulsid ütlust dokumentide andmisel- need on sulle. Kuna tunnistajad mäletasid sündmusi valikuliselt ja on mõistetav, et möödunud aeg ei võimalda täiel määral sündmusi taastada, siis tõendite kogumis ei ole usaldusväärne J.M. või J.L. lisatud selgitused, et J.P. läks koheselt dokumentidega ruumist välja. Tunnistajate J.M. ja A.L.i viibimise põhjusi D.P.i kabinetis 30.09.04.a. D.P. istungi ajal ei suutnud meenutada, ka ei saanud ta kinnitada, kas isikutel oli üldse põhjus tema poole pöördumiseks. J.M. ja A.L. kohtule antud selgitustele olid kabinetis 30.09.04.a., seal oli palju inimesi ja seetõttu lärmakas ja nad oletavad, et kõiki korraldusi võidi mitte kuulda. Kui nad kuulsid, et J.P. le anti dokumendid pöördumisega „sulle" või midagi sarnast, siis on J.P. ja D.P. kinnitanud sedasama. J.L. läks ajama tema väidetel isiklikke asju, samuti J.M. . Kuna kumbki suhtles D.P.iga oma asjus, siis nende ütlused selles, et J.P. lahkus ruumist ja dokumentidega, on lõppkokkuvõttes leidnud kinnitust ka J.P.i ütlustega. Kuna tunnistajad ükskikasjaliselt sündmusi ei mäletanud, ei ole võimalik teha ütlustest järeldusi, mis lükkaksid ümber D.P.i ja J.P.i omavahelise suhtlemise üksikasjad ja kogutud tõendid kogumis. J.P. on esitanud väite, et D.P.it kasutab ära juhtkond tema vastu nii, et D.P. sellest ise aru ei saa. Selle kohta on kohus eelnevalt seisukoha avaldanud. J.P.i palvel avaldas tunnistaja A.L. kohtule, et kontaktisik H.L. olla küsinud, kas ta ei karda halba kohtlemist tunnistuste andmise pärast. Kohus selgitab kaebajale, et see asjaolu ei mõjuta eelnevaid sündmusi. A.L. avaldas kohtule, mis ta soovis ja mäletas. Kui A.L. tajus ähvardust, siis on tal õigus teha vastav ettekanne administratsioonile. Kohtuasjas on paljasõnaliselt püütud tekitada usaldamatust vangla administratsiooni suhtes. J. M. täiendas oma seletust ja märkis, et D.P. on kord valesti andnud välja paberid. Kuid kohus selgitab, et J. P.iga ei ole sellel juhtumil seost ja seda ei saaks kohus ka kontrollida. J.P. ei ole varem saanud kontaktisikult D.P.ilt valesti dokumente ja tal puuduvad selles osas pretensioonid D.P.i suhtes. J.P. kinnitas, et tal ei ole olnud enne seda konflikti D.P.iga, puudub isiklik vaen ja kontaktisik püüab aidata kinnipeetavaid. Kohus leiab, et dokumentide kadumise fikseerimise aeg ei ole märgitud valesti, kuna D.P.il pidi kuluma aega, et uurida, missugused dokumendid paketist on kadunud. Ta fikseeris aja, mil tuvastas rikkumise. D.P.i seletused annavad loogiliselt ülevaate, kuidas sündmused arenesid ja miks J.P. viibis tema juures 29.09.04.a ja 30.09.04.a. ja kohtul ei teki kahtlusi, et sündmust oli võimalik J.P.i vastu fabritseerida ja et sündmused kulgesid teistsuguselt. J. P.i seletused on heitlikud ja puudub loogika, miks ta on asunud väitma, et ta ei ole D.P.i juures tutvunud dokumentidega 29.09.04.a. või et ta ei teadnud dokumentide olemasolust ning ei sattunud nende tõttu D.P.i juurde 30.09.04.a. Ka vangla administratsioon usaldab oma töötajat; D.P. täidab kohusetundlikult temale antud ülesannet, ta lahendab ca 200 kinnipeetava küsimusi ja peab nõudma distsipliini tegemata erandeid. D.P.i tegevust kontrollis omakorda teine kontaktisik H.L. ja kogu menetluse dokumentatsioon on direktori kontrolli all. Materjalid kogus ja dokumenteeris erapooletu isik-V.T. J.P. ei vaielnud vastu vastustaja seletusele, et H.L. püüdis pingeid maandada ja tulemuseks oli võimalus anda seletus psühholoogi juuresolekul. Arusaamatusi võis tekitada küsimus, kas tegemist on vargusega või korraldusest üleastumisega. Väited, et varem on ka lubatud dokumentidega tutvuda, võib olla tõene. On mitmesuguse tähtsusastmega dokumente ja osa neist võidaksegi anda tutvumiseks (näit. eeskirjad); kui varasemalt mõni kontaktisik käitus teisiti või oli selleks mingi kokkulepe, siis võis see ka nii olla, kuid D.P.iga ei ole J.P. leppinud kokku õiguses viia dokumente ruumist välja. Isegi juhul, kui J.P. oleks põhjendanud juhtumit mingi nn tavaga, pidi talle olema konkreetsel juhtumil arusaadav, et ta saab dokumentidest teha vaid väljakirjutusi. See ongi sisuliselt täiendav keeld mitte viia dokumente oma tuppa ja pidada neid temale kuuluvateks asjadeks. J.P.i väide, et dokumentide ruumist välja viimise keeldu pole kusagil kirjas, ei ole asjakohane, kuna kõike ei ole võimalik kirjalikult reglementeerida ja kinnipeetav juhindub siis selgitustest, suulistest nõudmistest. J.P. on omandamas kõrgharidust ja ta peaks mõistma ning orienteeruma kehtivas korras edukamalt, kui ehk teised kinnipeetavad, kes ei loe samaväärselt palju , sh Õiguse kohta kehtivaid akte. Kohus nõustub vastustajaga selgitusega, et kontaktisikul D.P.il oli õigus võtta koheselt tarvitusele abinõud, et päästa dokumendid.
lg 1 lubab vanglaametnikul teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu ja olmeruumide läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Täpsemat regulatsiooni seal ei sisaldu. Justiitsministri 01.04.03.määruse nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine" § 47 lg 1 punkti 1 kohaselt on läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil. Kinnipeetavate viibimist läbiotsimise juures ei sätesta vangistusseadus ega ka teised vangistust reguleerivad aktid. Eeltoodud määruse punktis on ära toodud erandjuhus, kui kinnipeetav viibib objektil, seega üldjuhul ei ole õigusaktid ette näinud kinnipeetava viibimist läbiotsimise juures. Alusetu oleks järeldada, et norme tuleb tõlgendada kitsendavalt, mis tooks kaasa vangla õigusetuse tagasi saada oma valdusesse dokumendid, mis on tema tahte vastaselt läinud kinnipeetava kätte, kellel puudub nende omamiseks õigus. Seega oli läbiotsimine kinnipeetava juuresolekuta õiguspärane. J.P.'i õigusvastane tegu tuvastati õiguspärase toiminguga. Läbiotsimise fakt fikseeriti ametlikult, selle kohta koostas D.P. vastava akti ja selle kinnitas vangla direktor 01.10.04.a. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis J.P.i eest tasutud riigilõiv 10 krooni jääb tema kanda-HKMS § 92 lg 1. Karin Kalmiste kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.